"Tule Mustakivi keskuse kõrval asuva Statoili bensukasse, seal on üks must viiesajane BMW, mitte viimane mudel, aga üks enne seda. Sees istuvad kaks tüdrukut, nemad ootavad sind - nendega tuledki."

Musta bemmi eelviimane mudel veeres ette, aknaklaas lasti alla ning mind silmitsesid huviga kaks tumemusta päikeseprillipaari. I stepped nearer and said the magic words, lunastades endale sellega pääsu külmakambrisse, mille temperatuuri alla nulli viimisega oli kõvasti vaeva nähtud. "Kes kurat kannab suvel meelega pikki riideid, et siis auto härmatisse jäätada," pidasin ma enesega aru, vajudes kössi tagaistme pehmesse polstrisse, justnagu lohutust otsides selle mustrist ja kudedest. Midagi pole teha - kelle pidu, selle muusika, kelle auto, selle kliimaseade. Ei hakanud kobisema, kuigi külm selle kõikides erinevates vormides on midagi, mida ma ei salli. Kohale oli vaja jõuda.

Jõudsime kohale. Nii mõnigi ajalehekaantelt tuntud nägu, arbuus, flashy lights, shampanja ja maasikad, mida ma vaatamata korduvale pakkumisele ei maitsenud, kuna minu ülesandeks oli naeratada...
Hinnalised kasukad-kingad-saapad-kudumid, luksuslikud või sellena näivad aksessuaarid.

No näete, kuidas on võimalik millestki tühisest midagi suurt kokku kirjutada.

Ja kaheksa punkti sellele, kes mulle Agatha Christie nime õigesti hääldab. ...maailmas on uskumatult palju lontrusi, kes ei tea isegi selle auväärt daami eesnime õiget kirjapilti...