Hommikul põrssaga õues põõsaste vahel ringi luusides hakkasin lähemalt uurima bukletti, mille EMT mulle mõned päevad tagasi oli postkasti jätnud. Arvutid - jama. Mobiiltelefonid - jama. Sülearvutid - jama. Pihuarvutid - jama. Sülearvutikotid - jama ruudus. Lappasin lehti suureneva kiirusega, kui järsku - okou! =D

GPS-süsteem =D
Kas te teate, mida see minu jaoks tähendab?
See peopesasuurune munaja kujuga asjandus koos ekraanil asuva puna-kolla-sini-rohelise kaardiga sümboliseerib minu jaoks juba kuu aega midagi olulist. See sümboliseerib sõltumatust, vabadust minna sinna, kuhu süda kutsub ja seda kõike (reeglina) ilma probleemideta.

Meie GPS-i nimi Itaalia ringreisil oli Juri. Mõeldud oli vist "Jüri", aga kuna meie itaallasest sõber, kes tolle GPS-i meile hankis (olgu ta südamest tänatud sellise nutika ja läbimõeldud käigu eest), hääldas seda nime alguses nii ning kuna meil kellelgi venelaste vastu midagi polnud, saigi ta "Juuriks" ristitud. Juuri oskas inimkeeli kõnelda, vaadake, pealegi omas ta kordades rohkem informatsiooni, kui meie kõik kokku ja seega võrdus ta meie jaoks jumalaga. Kuna meil nappis aega, et tervele Itaaliale ring peale teha, oli Juri meie jaoks hädavajalik abimees. Ja ausalt öeldes - ega pärast seda, kui oled GPS-ga tutvust teinud, ei taha mingite paberist atlastega mässamise peale mõeldagi. Vähemalt mitte vajalike teeotste otsimise ajal. Tunnistan ausalt, et mina olin Jurisse natuke armunud - selline geniaalne asjandus, nohh! Mulle on alati geniaalsed mehed meeldinud ja kuna ta meil meesterahva häälega kõnelema sai pandud, olingi pärast paari esimest päeva otsekui ära võlutud.

Mõnes mõttes oli Juri nagu tavaline mees: kui kusagil toimusid teetööd ning maanteedel olid ümbersõidud jms, mille kohta meie Juri midagi ei teadnud, sest operatiivset infot tal kahjuks polnud, siis suunas ta meid ikka põikpäiselt mingis suvalises suunas, kuhu olid tõkked ette pandud ja kui me tahtsime paremale keerata, korrutas ühtelugu "Järgmiseks keera vasakule. Keera vasakule. Järgmiseks keera vasakule." Mille peale meie kambakesti talle vastu targutasime, et "Juuri, kullakene, rahu nüüd, me ei saa praegu vasakule keerata, seal on suur auk, keerame praegu paremale ja pärast teeme nii, nagu sina ütled." Sest Juri oligi nagu inimene.

Ükskord me tiirutasime tund aega ühe ja sellesama koha peal, sest oli pime ja teid rekonstrueeriti ja me ei saanud hästi aru ka, kus kuradi kohas me oleme. Juri kah ei saanud, sest temale neid teid, kuhu meie vahepeal sõitma olime sunnitud, üldse mälus polnudki (tema arvates sõitsime me lihtsalt mööda mingit põldu), aga sellegipoolest korrutas ta meile pidevalt, kuhu me siirduma peame. Kõige rohkem sai temaga nalja siis, kui me olime kusagil järsu mägitee peal, kus tuli isegi kõiki kaheksat meelt ja seitset jäset kasutada, et autot tee peal hoida, kusjuures ruumi oli tee peal täpselt sellele autole ja veel ühele vastutulevale motikale ja siis ütleb Juri äkki jumalast teadja häälega, et "võimalusel pööra ümber". Oh seda meie Jurikest. Hoolimata sellest, et ta vahetevahel liiga aeglaselt funkas, nii et me õigest teeotsast juba mööda olime tuhisenud, kui tema midagi lausuma hakkas, on ta selline vahva tegelane, ilma kelleta mina küll elusees enam ühelegi road-tripile ei lähe. Te ei kujuta ette, kui tarvilik asjandus see on!

Igatahes oli Juri meie seltskonna neljas (vahepeal ka viies) liige ning nähes täna hommikul seal bukletis temast fotot, valdas mind siiras ja puhas rõõm, nagu oleks keegi ammune tuttav postkaardi saatnud. Meie armas Juri!

Lisaks meenus mulle ka, kui toredalt ja vahvalt meil seal need nädalad ikkagi möödusid. Võiks kasutada sedasama lausejuppi, mida vahetevahel inimeste ja paarisuhete kohta öeldakse - "You don`t know what you`ve got `til it`s gone". Tagantjärele vaadates tundub, et oli maru vahva isegi siis, kui tegelikult parajasti polnud üldsegi nii tore. Näiteks siis, kui me öösel kell üks Rooma jõudsime, et seal siis ööbimiskohta otsima hakata ja maandusime, just siis, kui asi tundus olevat lootusetu, mingis noortehostelis, kus meiega jagas tuba veel seitse muud matsi, kusjuures minu kõrvalvoodis magajal olid jalad nii mustad, et tema polnud selle hosteli unisex dushiruumi küll tubli 6 päeva sattunud. Pooled sealsetest elanikest tundusid kellegi või millegi eest põgenevat. Võibolla nad põgenesidki. Mulle meeldis seal hoolimata sellest, et ruum kõikide nende mööda põrandat laiali olevate kottide ja riiete ja mustade sokkidega ja kahekorruselistes voodites magavate inimestega nägi välja nagu laatsaret.

Või näiteks siis, kui me Lecce linnas sellisesse "restorani" sööma sattusime, kus esimene toit, mille ma tellisin maitses nagu well...khmm.. nohh, see, mida väljutatakse siis, kui on paha olla (ausalt, maitses küll! Tiina ja Kruss võivad mu sõnu kinnitada) ja teine toit oli lihtsalt kaka, nagu Kar ütleb. Ja kuidas me jõudsime järeldusele, et mitte iga koht, mis kannab nimetust "ristorante" ei pruugi selle nime mõõtu tegelikkuses ka välja anda.

Või näiteks siis, kui me otsustasime pidutsema minna ning sõitsime Juri abiga läbi sellised Cosmopolitanis "Itaalia Jamaicana" välja reklaamitud kohad nagu Otranto, Santa Cesarea ja Castro, kus pidavat tolle roosa ajakirja kohaselt toimuma öised rannapeod ja üleüldse käima vilgas ööelu, kuid mis tegelikkuses olid nagu välja surnud. Ma pole iialgi veel sattunud sellisesse kohta, kus hakkab majade vahel tiirutades väga creepy olla, sest mitte üheski aknas ei põle tuli ja tänavad on absoluutselt täiesti inimtühjad. Ühesõnaga nendes "Itaalia Jamaicaks" tituleeritud linnades oli öisel ajal tegelikult väga koll olla ja me õppisime sellest seda, et alati ei tasu uskuda kõike, mida "ajakirjanikud" kokku kriblavad, isegi, kui see puudutab selliseid "kergeid teemasid" nagu pidutsemine ja reisimine. Igatahes tundub täna selle kõige peale mõeldes, et isegi see meeleheitlik öiste rannapidude otsimine, millega me seal mitu õhtut järjekindlalt tegelesime (ja päris palju diislit maha sõitsime), oli äge. Ja et need kuivikud, mida mõnes kohas hommikusöögiks pakuti, olid kahh ägedad. Oh pääseks ainult praegu sinna neidsamu kuivikuid pugima!

Rohi on vastuvaidlematult rohelisem siis, kui seda hiljem meenutada...

Sellest road-tripist võiks lugusid vesta tunde ja tunde ja tunde. Kui ainult oleks keegi, kes neid lookesi vääriliselt hinnata oskaks. Raske oleks uskuda, kui ka keegi väidaks, et maailmas eksisteerib mõni teine inimene, kellele meeldib rohkem teel olla kui minule.

Varsti peab uuesti minema. Ei saa mitte paigal olla, nohh =)
Süda kutsub kuhugi. Vaatama seda, mida pole veel näinud, tutvuma nendega, keda pole veel kohanud, kogema seda, mida pole veel tundnud.

Ja selle kõige valguses...

Mida ma tegin oma pühapäevase päevaga?
Ma koristasin.
Terve päeva, ausõna.
Miks?
Sest minu juurde tuleb paariks päevaks elama rokkstaar =)

Jah, just täpselt selline tibi olengi - aint feimi pärast suhtlen inimestega =P