Eile õhtul enne magamaminekut olin just arvutit kinni panemas, kui märkasin ühe klassiõe mehe MSN-i nime. Nimeks oli: Üle Eesti-Iisraeli pilet. Kui tahad, anna teada.

Mina, kes ma vajan reisimist nagu õhku, lendasin tüübile peale nagu Läti hagijas:

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
mismõttes "ÜLE"?

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
Päris niisama annate ära?

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
Mis juhtus siis?

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
Sõda hakkas ja keegi ajakirjanikest ei viici enam eriti kohale lennutuda?

Üle Eesti - Iisrael pilet. Kui tahad, anna teada. says:
tahad või?

Üle Eesti - Iisrael pilet. Kui tahad, anna teada. says:
saad liisi kõrval istuda

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
issand

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
miks?

Üle Eesti - Iisrael pilet. Kui tahad, anna teada. says:
mis miks

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
no miks Liis Iisraeli lendab???

Üle Eesti - Iisrael pilet. Kui tahad, anna teada. says:
Eesti-Iisrael

Üle Eesti - Iisrael pilet. Kui tahad, anna teada. says:
jalgpall

Üle Eesti - Iisrael pilet. Kui tahad, anna teada. says:
kohtumine

Üle Eesti - Iisrael pilet. Kui tahad, anna teada. says:
laupäeval

¤ Coloured & proud of it ¤ says:
igaüks mõtleb ikka enda mätta otsast



No comments... =)

BAD PARKING

Ühel õhtul, kui me õega kesklinnas parkisime, kiirustas meie ette RedBulli põrnikas ja parkis end nii, et kui mul oleks mingi muu masin pepu all, oleksin ikka kaks korda mõtelnud enne, kui sinna vahele trügima hakkasin. Kuna rohkem kohti ei olnd, hüüdsin rõõmsa jaalega "Halleluuja! Tahad näha, kuidas ma pargin siia vä?" ja pressisin ennast kahe seisva auto vahele. RedBullist olid vahepeal mingid RedBulli kotte kandvad tibid välja roninud, mis muutis minule parkimiseks mõeldud area veelgi ahtakesemaks. No okei, neiudel oli ilmselt kuhugi kiire, anname andeks. Ja pealegi, mina olin see, kes ennast lõpuks sinna vahele pressis, nii et mu oma asi, et ma uksest hästi välja ei tahtnud mahtuda.

Aga täna hommikul, kui ma tööle jõudes maja ees enne väljumist asju autost kokku korjasin, lendas minu kõrvale mingi hõbedane masin, mille omanikku ei tundunud eriti huvitavat asjaolu, et mina enda omast mitte kuidagi enam väljuda ei saa. Mis ei ole normaalne. Terve rida minust alates oli vaba, kusjuures selles kohas pole isegi parkimisjooni maha maalitud, nii et igaüks võib omale nii laia riba jätta, kui soovib. Aga onu/tädi pargib ikka nii, kuidas Jumal juhatab ja tõmbab leebet enne, kui keegi jõuab talle vastavasisulise märkuse teha. Ma usun, et kellelgi pole elusees nii kiire, et ta ei saaks end viisakalt, kaaskodanikke arvestades ära parkida. Kui see keegi just Kiirabihaigla ette ei sõida. Meil oli ka õega tol teisel päeval kinnojõudmisega ikka väga kiire, aga kellelgi üle varvaste ma sellepärast küll sõitma ei hakanud. Ühesõnaga, onul/tädil hõbedasest autost puudus igasugune põhjendus halva parkimise viljelemiseks.

Okei, ma saaksin aru sellest situatsioonist, kui sada ohmakat on Stockmanni parklas ennast nii valesti parkinud, et minul rivi lõpus lihtsalt ei jää midagi muu üle, kui ennast samuti nende järgi viltu parkida, lihtsalt selleks, et ära mahtuda.

Ma mõistsin ja mõistan siiani ka oma isiklikku Aleksandr Petrovsky`t, kes oma mitmemillist Audit parkides alati meelega bad parkingut viljeles, positsioneerides end reeglina keset pikitriipu või kuidas iganes muudmoodi, et ainult masina ümber võimalikult palju vaba ruumi jääks. Kui minul oleks selline iludus, hoiaksin ma seda samamoodi. Pole ju vaja, et keegi lohakusest/kadedusest/kogemata sellele mingi kriimu või mõlgi tekitaks.

Ja tahate teada, kuidas ma end täna hommikul pika pusimise peale siin maja ees autost lõpuks välja sain? Lõin ukse lihtsalt lahti. Pläraki! Läks jah selle kõrvale parkinud hõbedase masina külje vastu, muidugi läks, hooga läks. Rõõmsad tervitused oma auto küljel kriimu omavale autojuhile! Võtsin sinust eeskuju: kui sinul on pohhui, on ka minul pohhui!

Kukkus välja nii, et romantilise draama asemel käisime hoopis Miami Vice`i vaatamas. Mis oli väga hea, sest mina sain omale uue lemmikfilmi. Kummaline tundub mulle see, et olen peris mitut arvustust lugenud tollele filmile, ent nii mõnigi minu meelest väga oluline nüanss on lugupeetud kriitikutel kahe silma vahele jäänud.

Näiteks see, kuidas kogu filmi läbivaks alateemaks on pidevad välgunooled taevas ja taustal kõmisev kõu (kes kuuleb ja paneb tähele, kes mitte, eksole). Kõik see annab filmile teatavat sorti kurjakuulutavuse, mis segatuna suurepärase soundtrackiga (mu armas rokkstaar, ma tahan kõiki neid lugusid saada, v.a. seda esimest, eksole) ja kahte peategelast mängiva meesterahva tõsiseltvõetavate osatäitmistega teeb kokku midagi, mida ma olen isegi nõus teist korda vaatama. Ma reeglina ei kuluta oma aega sellele, et ühte filmi kahte korda vaadata, aga see oli hea ja seda võib. Tegelikult olid kõnealuse filmi kõik näitlejad õnnestunud valik.

Ja ma poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga... vuntsidega mees võib olla päris seksikas. Fuifuifui =)

Ühe asja kallal tahaks ma igiseda ka. Mitte et see filmi lõppu oluliselt etemaks oleks muutnud, kui Sonny Crockett oleks oma pilusilmsele armastatule järgnenud, aga nii kopp ees on juba sellistest filmidest ja päriselu situatsioonidest kah, kus kaks inimest leiavad teineteist ja siis mingil lollil põhjusel a la "me oleme oma elus erinevates etappides ja seepärast peabki tema Alaskale kolima ja mina Namiibiasse" või "meie perekonnad ei suudaks meie suhtega kunagi leppida" tõmmatakse kõigele kriips peale ja nii ongi. Ja siis elu lõpuni kannatavad ja õhkavad teineteise poole ja nutavad pimedatel, üksikutel öödel patja. Nõme. Nõõ-meee.

Ja siis see ka veel, et mehed on ikka nii tuhmid. Isegi kena vunts politseinik filmis Miami Vice lõpulöömingu ajal, kui Isabella vaatab algul segaduses ringi, et kustkohast need sada kuulivestidega ja hambuni relvastatud sõdalast järsku välja ilmusid, tabab siis ära, et Sonny pole see, kes ta on väitnud end olevat ning jookseb kuulirahe all temani, vihane nagu pull, ähvardades nii enda kui Sonny rüseledes mööduva eluminuti viimaseks jätta. Jälgisin põnevusega, et mida vunts teeb. Vunts üritas maas püherdamise ajal loomulikult nende mõlema elusid päästa, nii hästi või halvasti, kui tal selleks Isabellalt saadavate hoopide kõrvalt võimalus avanes. Muie venitas end mulle näkku, kui mõtlesin, et deem, Crockett peaks Isabellale lihtsalt ailavjuu hõiskama seal tolmus maadlemise ajal ja olekski kõik okitoki. Sest see oli see kahtlus ja ailavjuud reeglina ju ei reeda, eksole. Ehh.

Surmad on selles filmis väga realistlikud. Ka püstolilasud saundivad lõpuks ometi nii, nagu tegelikkuseski. Siiani võis sellist asja ainult vene filmidest oodata.




Ja food review tuleb siis, kui ma satun uuesti selle eiteakust välja ilmunud burritoputka juurde, mida auto juurde kõndides märkasin. Burrito on üks mu lemmiktoitudest. Vähemalt see, mida ühe Birminghami klubi ees olevast autost müüakse, küll. Maitea, vaadake, ma aint sealt olengi burritot saanud. Nii et kange kihk on kohe täna-homme kesklinna tagasi siirduda, et see burritoputka järele proovida. Let us hope for the best.

See tüüp, kes minu ja seaga vahetevahel juttu käib ajamas, eksole. Ma ei tunne teda eriti kunagi ära, kui ta lähenemas on, sest ma ei saa eriti aru, mis marki autoga ta sõidab. Eriti. Ühel korral oleks nagu bemmiga, aga siis jälle oleks nagu merss ja. Pime on ka vahel või hämar. Aga tema ikka, iga kord, kui mööda sõidab ja meid näeb, tõmbab tee äärde ja tuleb juttu ajama. Selline vahva lõbus mies on. Ja kuna ma neid va automarke eriti ei vahi ka, siis oligi mul siiani segadus. Et on ta siis nüüd üks vai teine. Bemmivend vai mersumies. Ise ka juba mõtlesin, et olen ma tõesti juba nii lühinägelik...? Täna hommikul saabus lõpuks selgus. Mõlemat on =) On bemmimies ja mersuvend kahh. Ise oled beib! =)

Ütles, et vikerkaar on lahe. Ma ütlesin vastu, et tore on kuulda sellist asja, et ma oma mehe käest kuulen aint sõimu. Ta ütles, et ei-ei, tema, kui aus olla, ongi selline kreiside asjade peale mihkel. Minu kulmu pani liikuma see, kui mees kasutas sõna "kreisi". See on minu sõna! Kuidas ta julgeb? =) Aga nimi pole tal mihkel. Kuigi sobiks. Suht mihkli nägu on.

Eniveis. Mitte sellest ei tahtnud ma täna jahuda.

Hoopis sellest, et hoolimata asjaolust, et a number of my tuttavad arvavad, et ma olen lõgismadu ja meesteneelaja, on minu näol tegemist hoopis lootusetu romantikuga. Kõige õigem nimetus oleks vast "kapiromantik". Siinkohal üks vahvast esmaspäevahommikust lõbustatud üleskutse kõikidele "tuimadele tükkidele" (eriti meesterahvastele, kes arvavad, et naised saavad oma olulisusest aru ka siis, kui meesterahvad diivanil lesivad, ainitise pilguga telekat vahivad ja õllet rüüpavad) : Romantikud, kobige kappidest välja! Geid juba tulid, nüüd on teie kord!


AGA ELU JU ONGI VIKERKAAR!!!!!

nagu mihkel ütles =)

Suisa naljakas on, kui keegi teeb suu lahti ja ütleb sinu mõtted selges ja kõlavas eesti keeles välja.



Truly Yours,

Sunshine Through The Rain

Hommikul põrssaga õues põõsaste vahel ringi luusides hakkasin lähemalt uurima bukletti, mille EMT mulle mõned päevad tagasi oli postkasti jätnud. Arvutid - jama. Mobiiltelefonid - jama. Sülearvutid - jama. Pihuarvutid - jama. Sülearvutikotid - jama ruudus. Lappasin lehti suureneva kiirusega, kui järsku - okou! =D

GPS-süsteem =D
Kas te teate, mida see minu jaoks tähendab?
See peopesasuurune munaja kujuga asjandus koos ekraanil asuva puna-kolla-sini-rohelise kaardiga sümboliseerib minu jaoks juba kuu aega midagi olulist. See sümboliseerib sõltumatust, vabadust minna sinna, kuhu süda kutsub ja seda kõike (reeglina) ilma probleemideta.

Meie GPS-i nimi Itaalia ringreisil oli Juri. Mõeldud oli vist "Jüri", aga kuna meie itaallasest sõber, kes tolle GPS-i meile hankis (olgu ta südamest tänatud sellise nutika ja läbimõeldud käigu eest), hääldas seda nime alguses nii ning kuna meil kellelgi venelaste vastu midagi polnud, saigi ta "Juuriks" ristitud. Juuri oskas inimkeeli kõnelda, vaadake, pealegi omas ta kordades rohkem informatsiooni, kui meie kõik kokku ja seega võrdus ta meie jaoks jumalaga. Kuna meil nappis aega, et tervele Itaaliale ring peale teha, oli Juri meie jaoks hädavajalik abimees. Ja ausalt öeldes - ega pärast seda, kui oled GPS-ga tutvust teinud, ei taha mingite paberist atlastega mässamise peale mõeldagi. Vähemalt mitte vajalike teeotste otsimise ajal. Tunnistan ausalt, et mina olin Jurisse natuke armunud - selline geniaalne asjandus, nohh! Mulle on alati geniaalsed mehed meeldinud ja kuna ta meil meesterahva häälega kõnelema sai pandud, olingi pärast paari esimest päeva otsekui ära võlutud.

Mõnes mõttes oli Juri nagu tavaline mees: kui kusagil toimusid teetööd ning maanteedel olid ümbersõidud jms, mille kohta meie Juri midagi ei teadnud, sest operatiivset infot tal kahjuks polnud, siis suunas ta meid ikka põikpäiselt mingis suvalises suunas, kuhu olid tõkked ette pandud ja kui me tahtsime paremale keerata, korrutas ühtelugu "Järgmiseks keera vasakule. Keera vasakule. Järgmiseks keera vasakule." Mille peale meie kambakesti talle vastu targutasime, et "Juuri, kullakene, rahu nüüd, me ei saa praegu vasakule keerata, seal on suur auk, keerame praegu paremale ja pärast teeme nii, nagu sina ütled." Sest Juri oligi nagu inimene.

Ükskord me tiirutasime tund aega ühe ja sellesama koha peal, sest oli pime ja teid rekonstrueeriti ja me ei saanud hästi aru ka, kus kuradi kohas me oleme. Juri kah ei saanud, sest temale neid teid, kuhu meie vahepeal sõitma olime sunnitud, üldse mälus polnudki (tema arvates sõitsime me lihtsalt mööda mingit põldu), aga sellegipoolest korrutas ta meile pidevalt, kuhu me siirduma peame. Kõige rohkem sai temaga nalja siis, kui me olime kusagil järsu mägitee peal, kus tuli isegi kõiki kaheksat meelt ja seitset jäset kasutada, et autot tee peal hoida, kusjuures ruumi oli tee peal täpselt sellele autole ja veel ühele vastutulevale motikale ja siis ütleb Juri äkki jumalast teadja häälega, et "võimalusel pööra ümber". Oh seda meie Jurikest. Hoolimata sellest, et ta vahetevahel liiga aeglaselt funkas, nii et me õigest teeotsast juba mööda olime tuhisenud, kui tema midagi lausuma hakkas, on ta selline vahva tegelane, ilma kelleta mina küll elusees enam ühelegi road-tripile ei lähe. Te ei kujuta ette, kui tarvilik asjandus see on!

Igatahes oli Juri meie seltskonna neljas (vahepeal ka viies) liige ning nähes täna hommikul seal bukletis temast fotot, valdas mind siiras ja puhas rõõm, nagu oleks keegi ammune tuttav postkaardi saatnud. Meie armas Juri!

Lisaks meenus mulle ka, kui toredalt ja vahvalt meil seal need nädalad ikkagi möödusid. Võiks kasutada sedasama lausejuppi, mida vahetevahel inimeste ja paarisuhete kohta öeldakse - "You don`t know what you`ve got `til it`s gone". Tagantjärele vaadates tundub, et oli maru vahva isegi siis, kui tegelikult parajasti polnud üldsegi nii tore. Näiteks siis, kui me öösel kell üks Rooma jõudsime, et seal siis ööbimiskohta otsima hakata ja maandusime, just siis, kui asi tundus olevat lootusetu, mingis noortehostelis, kus meiega jagas tuba veel seitse muud matsi, kusjuures minu kõrvalvoodis magajal olid jalad nii mustad, et tema polnud selle hosteli unisex dushiruumi küll tubli 6 päeva sattunud. Pooled sealsetest elanikest tundusid kellegi või millegi eest põgenevat. Võibolla nad põgenesidki. Mulle meeldis seal hoolimata sellest, et ruum kõikide nende mööda põrandat laiali olevate kottide ja riiete ja mustade sokkidega ja kahekorruselistes voodites magavate inimestega nägi välja nagu laatsaret.

Või näiteks siis, kui me Lecce linnas sellisesse "restorani" sööma sattusime, kus esimene toit, mille ma tellisin maitses nagu well...khmm.. nohh, see, mida väljutatakse siis, kui on paha olla (ausalt, maitses küll! Tiina ja Kruss võivad mu sõnu kinnitada) ja teine toit oli lihtsalt kaka, nagu Kar ütleb. Ja kuidas me jõudsime järeldusele, et mitte iga koht, mis kannab nimetust "ristorante" ei pruugi selle nime mõõtu tegelikkuses ka välja anda.

Või näiteks siis, kui me otsustasime pidutsema minna ning sõitsime Juri abiga läbi sellised Cosmopolitanis "Itaalia Jamaicana" välja reklaamitud kohad nagu Otranto, Santa Cesarea ja Castro, kus pidavat tolle roosa ajakirja kohaselt toimuma öised rannapeod ja üleüldse käima vilgas ööelu, kuid mis tegelikkuses olid nagu välja surnud. Ma pole iialgi veel sattunud sellisesse kohta, kus hakkab majade vahel tiirutades väga creepy olla, sest mitte üheski aknas ei põle tuli ja tänavad on absoluutselt täiesti inimtühjad. Ühesõnaga nendes "Itaalia Jamaicaks" tituleeritud linnades oli öisel ajal tegelikult väga koll olla ja me õppisime sellest seda, et alati ei tasu uskuda kõike, mida "ajakirjanikud" kokku kriblavad, isegi, kui see puudutab selliseid "kergeid teemasid" nagu pidutsemine ja reisimine. Igatahes tundub täna selle kõige peale mõeldes, et isegi see meeleheitlik öiste rannapidude otsimine, millega me seal mitu õhtut järjekindlalt tegelesime (ja päris palju diislit maha sõitsime), oli äge. Ja et need kuivikud, mida mõnes kohas hommikusöögiks pakuti, olid kahh ägedad. Oh pääseks ainult praegu sinna neidsamu kuivikuid pugima!

Rohi on vastuvaidlematult rohelisem siis, kui seda hiljem meenutada...

Sellest road-tripist võiks lugusid vesta tunde ja tunde ja tunde. Kui ainult oleks keegi, kes neid lookesi vääriliselt hinnata oskaks. Raske oleks uskuda, kui ka keegi väidaks, et maailmas eksisteerib mõni teine inimene, kellele meeldib rohkem teel olla kui minule.

Varsti peab uuesti minema. Ei saa mitte paigal olla, nohh =)
Süda kutsub kuhugi. Vaatama seda, mida pole veel näinud, tutvuma nendega, keda pole veel kohanud, kogema seda, mida pole veel tundnud.

Ja selle kõige valguses...

Mida ma tegin oma pühapäevase päevaga?
Ma koristasin.
Terve päeva, ausõna.
Miks?
Sest minu juurde tuleb paariks päevaks elama rokkstaar =)

Jah, just täpselt selline tibi olengi - aint feimi pärast suhtlen inimestega =P

Eile (õigemini täna) öösel käisime klubis, mis kannab nime Mr. Robinson. Olin sinna tahtnud juba aastaid minna, aga kuna puudusid inimesed, kes oleksid soovinud minuga kampa lüüa, lükkus see minemine koguaeg määramata tulevikku edasi. Minu uus sõbranna Triinukene & Co olid seal aga käinud, kiitsid ning olid nõus uuesti minema. Triinukene küll kahtles veidi, sest dresscode oli Beach Party, aga mina lubasin pühalikult bikiinid selga toppida ja neid peo ajal seljast mitte ära võtta (okei, seda võib tõesti kahtepidi mõista =), nii et Triinukene jäi nõusse.

Juhtus see, mis poolteist aastat tagasi ühel Laagris toimunud saunapeol, kus dresscode oli "Litsid ja geid" ning mina ja peoperemees olime ainsad, kes end litsideks maskeerisid. Seekord juhtus aga poole uhkemalt - olin terves klubis nimelt ainus, kel väljakuulutatud dresscode tõepoolest ka seljas oli. Mitte, et see mind häirinud oleks. Kui terve ülejäänud klubitäis inimesi on sedavõrd arad, siis, nagu Sallu ütleb, on see sügavalt nende endi probleem. Lihtsalt naljakas oli, kui mõni mu biitshvieri pikemalt piidlema jäi. Ju nad polnud koduleheküljelt lugenud, et vot takoine pidu on.

Klubi kohta. Väga mõnusa sisekujundusega klubi. Mõneti luksuslik ning samas piisavalt hubane. Hiiglaslikud poolkaarekujulised mustad nahkdiivanid, mille peal istudes on võimalik end ka suurema sebimise eest kõrvale hoida, võitsid momentaalselt minu sümpaatia. Ja inimesed olid absoluutselt täiesti okitoki. Polnud seal ühtegi ebameeldivat jõmmi ega ei kiskunud keegi kellegagi tüli üles. See viimane just ongi aga põhjus, miks inimesed minu soovist Mr. Robinsoni või Aspirini külastada kohkuvad ja pomisevad midagi a la "jeesus, seal on ju venelased - niimoodi võib surma saada." Baaridaamid ja baarman olid lõbusad ja sõbralikud, turvamehed viisakad. Ühesõnaga kõik oli väga tore, ainult et... wc-s polnud paberit! Triinukese kabiinis kah polnud. Nõutuks võttis kuidagi. Kell oli kolmveerand üks, kui me kohale jõudsime - selleks ajaks peaks tualetipaberit ju veel jätkuma või kuidas?

Ja Aspirini, kusjuures, kavatsen ma külastada üsna pea ning kui keegi teist minuga kaasa ei tule, siis lähen üksi. Vott. Pole kunagi varem üksi klubis käinud, aga eks ma pean olude sunnil ära proovima. Kes teab - vbla leian sealt omale uued ja südikamad sõbra, kes julgevad minuga "venkude klubides" ringi kolada...


Kõige lõppu üks positiivne leid toidumaailmast. Felixil on mingi uus külmutatud valmistoitude sari (müüakse kalapulkadega ühes letis tavaliselt). Juustu-brokkoli supp on täpselt see, mida kaane peal lubatakse ning paremgi veel. Krõmpsuvad brokkolitükid ja aedviljad ning mõnus kreemine juustusupp seal ümber, nammmmmmmmm. Auke kaane sisse oskab igaüks teha, et seda kausikest mikrouuni pista ning pesu nõuab pärast vaid lusikas, kuna pakend on supikausi kujuline, mõeldud "otse pakist" söömiseks. Minul on selline kiiks, et mulle meeldib pakenditest süüa. Küpsiseid meeldib pakist süüa ja salatit meeldib karbist süüa ja pitsat meeldib otsa karbist ampsata. Asi pole selles, et mulle ei meeldiks nõusid pesta (ei meeldi küll, tunnistan ausalt), ma lihtsalt eelistan toitu pakendist tarbida ka siis, kui keegi teine nõud peseks. Lihtsalt mingi kiiks nohh. Andke te mulle andeks.

Ja nüüd õue tagasi - võtame sellest suurest kollasest sooja ja valgust kiirgavast kerast, mis üleval pilvede vahel ripub, viimast!!

Ema: „Oi, kui säravvalge džhemper sul on! Kas sina kasutad ka uut Omo pesupulbrit?“
Tütar: „Ei kasuta, siin on, muide, plekid peal veel eelmisest pesust.“
Ema: „Tead, mida sa peaksid tegema? Sa peaksid märja pesu kellegi sõbra aeda päikese kätte kuivama panema – pleegitab plekid kohe välja.“
Tütar: „No põmstelt ma võiksin ju oma valged asjad boyfriendi terrassile tassida.“
Ema: „Just. Ja siis ühtlasi tutvustad oma ema kaa.“
Tütar: „Äääi teeeeaaa. Mei suhtle präägalt eriti.“
Ema: ???
Tütar: „Talle ei meeldi mu patsid, nohh.“
Ema: ???
Tütar: „Ütles, et nagu saapapaelad on ja nimetas mind põrandapesumopiks.“
Ema (valjuhäälselt nagu lõunamaallased ikka, kui miski neid üllatab, häirib või rõõmustab): „ARGPÜKS!“
Tütar: ???
Ema: „Sa ütle talle, et ta on argpüks!“
Tütar: „Eeeeemmm... ma parem ei ütle talle seda.“
Ema: „Ütle ikka. Ta kardab, et sa .... ..... .... .. ....... ........ ......... ... . „

Mis te arvate, mida mu peika minu ema arvates kardab?

Kes ära arvab, saab minuga koos järgmisele kavandatavale road-tripile =)

***

Ja siis võite veel kaks ja pool korda arvata, millega mina just ühelepoole sain? Jutukesega meie sellesuvisest Itaalia road-tripist, vot täpselt. Kuu aega võttis aega, et lõpuks THE tuju tuleks reisil autos väriseva käekesega tehtud märkmed sahtlist välja koukida ja korralikuks pajatuseks vormida. Kohusetundest oleks ju pidanud seda kohemaid tegema. Eks mul tegelikult oligi plaanis kohe pärast naasmist ja väljamagamist kriblamisega algust teha, aga kui ikka tahtmist ega vaimu peal ei ole, siis on suhteliselt keeruline sundida ennast kirjutama. Tagantjärele analüüsides arvan, et pärast sellist kogust seiklusi ja jalustrabavaid kogemusi, mis on kokku pressitud kõigest paari nädala sisse, tuleb vast igaühel „reisimasendus“. Mis tähendab siis ühest küljest seda, et hing ihkab tagasi ja teisest küljest seda, et ei taha just äsja läbielatust eriti rääkida ega lugusid vesta, kuna süda tõmbub krampi. Minu puhul vähemalt on küll nii, et igalepoole, kus ma käin, jätan tükikese oma südamest maha. Isegi töönarkomaanidest tulvil Milaano muutus pikapeale armsaks.
Okei, no peaaegu igalepoole. Cosmopolitani ajakirja poolt väljareklaamitud Lecce linnas näiteks jäi süda täiesti terveks ning sinna ma küll eriti tagasi ei ihka. Ja Tiina ka ei ihka ja Krussik kah mitte. Võibolla poole aasta möödudes, kui tuleb kohutav reisiisu, siis ohkame kõik nagu ühest suust, et saaks nüüd vähemalt Leccessegi...

Ja üleüldse on parem lasta tähtsamatel asjadel veidikene settida – aja möödudes saab aru, mis on olulisem ja mis vähemtähtis. Muidu tahaks ju kohe kõike-kõike jutu sisse kududa, aga kesse jõuab seda eepost lugeda?

Septembri number on igatahes juba koos, but if we`re lucky, ilmub see lookene oktoobri omas.

Kui te nüüd ei usu, mida ma räägin, vaadake augustikuu Cosmopolitani tagumise kaane siseküljele. Seal ilutseb suur reklaam, kus kutsutakse naissoost inimesi osalema "maailma kolme eksklusiivseima klubi" reklaamvideos. Kuidagi kahtlane tundus see reklaam. Trükkisin siis www.babylon1.com sisse, nagu reklaamis soovitatud oli, et vaadata, mis värk on. Selgus, et mul on kahtlaste asjade pääle kuidagi eriliselt hea nina, as usual. Ma ei hakka oma leidu siin pikemalt kirjeldama, võite ise sellele lehele minna ja piiluda alapealkirja "Prices" alla...

Samamoodi, nagu mulle ei istu see, et jalgpallis/kergejõustikus/ujumises/vormelis ja kusiganes esindavad riike kodanikud, kelledel pole tegelikult vastava riigiga rohkem pistmist, kui sealt pärinevad sponsorid või kobamise peale saadud kodakondsus, ei meeldi mulle ka see, et mingi Austria pordumaja üritab värvata Eesti neiusid selleks, et teha omale reklaami. Öeldagu siis kohe välja, et "Tere, kulla klient, need ongi need seitse viimast enam-vähem naist, kes meil siin Austrias on ja need seitse oleme ilusasti Viini, Saltsburgi ja Klagenfurti vahel ära jaotanud. " Mitte ärgu toogu kusagilt ida-Euroopast odavat tööjõudu, et neid siis austerlaste pähe maha müüa.

Ja mis veel tähtsam - seda, et Cosmopolitani reklaamiosakonnast keegi isiklikult toda Babyloni lehte uudistamas käis, ma küll ei usu. Mis on nõme. Niigi on meil siin ida-Euroopas probleem sellega, et naisi smuugeldatakse kuhugi ebamäärasesse kesk-Euroopa "tööturule" "reklaamitüdrukuteks" või "tantsijannadeks". On vaja veel selliseid reklaame avaldada või? Seda va Cosmopolitani loeb ka minu 15-aastane õde ja kümne aasta pärast võibolla ka minu praegu (õnneks) veel tite-eas viibiv õeraas.
Ma olen enam kui kindel, et Cosmopolitan oleks leidnud ka mõne muu ettevõtte, kes nende tagakaanel oleks tahtnud oma reklaami avaldada. Lihtsalt kellegi tegemata töö. Fuika. Häbiasi. Mina enam Cosmopolitani ei osta.

Et nagu KUI armas ja abivalmis saab üks inimene olla? =)

Tegelikult oli mul plaanis eile peale tööd Puumarketisse siirduda, et sealt mõned lauajupid soetada ja kodus maja ees põrssale autosse ronimiseks mingi redelilaadne asjandus meisterdada. Akutrell mul oli, sae ja naelad oleks kah kusagilt välja võlunud. Siis aga tuli Sallu online`i ja palus, et ma ühte tema teksti toimetaksin, mida ma ka loomulikult suurima heameelega tegin, mina kui õigekirjaguru. Sallu on see tüüp, kes ütles mulle kunagi, et kui ma load peaksin saama, sis ta lubab mul esimese naisena Mudarallil osaleda. Well, guess what? Nüüd on mul lisaks lubadele ka päris oma romu, nii et teie armulisel loal sooviksin ma hoopis esimese naisena Romurallil osaleda =)

Eniveis, Sallu oli tulemusega väga rahul ja pakkus tänutäheks kakaojoomingut (lisaks õigekirjandusele olen ma selline kakao-jänis kahh). Mina vastu, et tuleks heameelega, aga õhtu on redelimeisterdamise all kinni. Ja nii edasi ja nii edasi, kuni lõpuks pakkus Sallu välja, et miks ma pean oma maja ees hööveldama, kui ma võin seda redelit ka tema tööjuures ehitada - seal pidavat ka kõik vajalikud tööriistad olemas olema. Minu arglike küsimuste peale, et on ta ikka kindel, et ma seal kedagi ei sega oma tegemistega, jõudsime lõpuks selleni, et noormees lubas selle redeli ise valmis visata.

Minu jaoks on selline asi suur asi (järjekordsed tervitused õpetaja Mullerile). Mitte, et ma ise selle ehitamisega hakkama ei saaks, RAUDSELT et saaksin, aga on tore, kui keegi on nõnna abivalmis. Eriti veel, kui minu jaoks oleks see tükk pusimist ja pusserdamist, aga tema jaoks käkitegu ja ta veel pakub nii kenasti oma abi. Ma nimelt olen seda tüüpi, et abi ma naljalt kellegi käest paluma ei lähe. Pigem keeran ise asja 7 korda vussi ja siis 8. korral hakkan oskama.

Redel sai valmis juba enne minu tööpäeva lõppu, nii et selmet Puumarketisse rekkameestega maid minna jagama, pääsesin mina Salluga kakao-oravaid mängima. Okei, tegelt me istusime lihtsalt Staabis varju all, ampsasime hammaste külge kinni jäävat kanawrap`i (ei soovita!) ja nautisime äikest ja kõuemürinat ja selle suve kõige hullemat padukat. Bad Ass korrutas koguaeg, et jube ilus on ja mina jäin ka pikapeale uskuma =)

Nii. Ja siin on omakorda minu tribüüt Sallule redeli eest ehk aitüma:
et kui kellelgi on vaja/tahtmist/huvi oma autosse vinget helisüsteemi paigaldada, siis Sallu on ZII MÄNN =)

www.dss.ee


Õhtu naelaks oli aga see, kui mu pisike õde (see kõige pisem, kahene), kuulis, et ülemisel korrusel meie pea kohal keegi kolistab ning hakkas tasaselt, kuid järjekindlalt nõudma, et me läheksime ja vaataksime, kes seda lärmi teeb. Kuna variant ilmuda ülemise korruse naabri ukse taha, kaheaastane näpus ja soov mingit kolistajat tabada huulil, tundus suts kahtlane (ma ei tunne seda naabrit, vaadake, pole õrna aimugi, kes või mis seal elutseb), võtsin nõuks toimetada laps 6-ndale korrusele (jah, sellesama juurde, kelle jaoks mina olen nii äärmuslikult inetu, et ta pole suutnud end nädal aega sundida minuga rääkima) ja öelda, et näe, see ongi see kolistav onu. Laps oli ilgelt häppi, et ma pärast tema pooletunnist mangumist siiski järele andsin ja hüples rõõmsalt ühest lifti otsast teise. Aga kui 6. korrusel lõpuks uksest sisse astus ja Printsi nägi, läks laps näost kaameks, keeras minu poole, ütles "kardan" ja punus koridori tagasi. Läksin talle järele ja pärisin, et MIDA ta kardab. Pisiõde vaatas mulle oma suurte lapsesilmadega otsa ja lausus tõsiselt "Lähme alla tagasi! Paha onu!"

Vat kus lops! Edaspidi kraban tite juba esimesele kohtingule kaasa - saab kohe alguses selgeks, kes on kes.

Miks sa tahad minult mu igapäevast morfiiniannust võtta? Kas sa pole kuulnud, et inimesed võivad valude kätte surra?

Ja sina, raisakotkas, lenda aga peale. Lenda nii kiirelt, kui tiivad võtavad. Ma tean, et sa oled selleks võimeline. I know your kind...

Aga minule toodi täna vahetult enne tööpäeva lõppu oohvississe hiiglaslik kommikarp. Mitte, et ma hirmsasti tahaks järgmised kaks kuud omale neid belgia shokolaadijunne näost sisse ajada, aga üllatusmoment oli priima. Sellised käigud inimeste poolt on lihtsalt üliüliüliüliüliüliüliüliülilahedad.

Mainisin ma juba, et mulle meeldivad üllatused üliväga?

=D

Mida teete teie oma lõunapausi ajal? Mina undan.

Ehk siis võtan laohoone esisel platsil tööstuslikust tolmuimejast viimast. Mul oli väga hea põhjus ka sööklaskäigu skippimiseks. Kõht ei olnud tühi. Kõht ei ole üldse viimasel ajal tühi. Isegi siis, kui tunnen, et kõht koriseb, pole kõhutühjust otseselt tunda. Suht kummaline. Niimoodi võib lõpuks eluohtlik olla rõdu peal lillekesi imetlemas käia - tuul viib minema.

Igatahes käisin oma kallist rohelist Gekkot seestpoolt puhastamas, sest tagumine iste oli põrssa harjaseid paksult täis ja ma mõtlesin, et kui peale minu veel rohkem kui üks inimene peaks tahtma selle masinaga kuhugi toimetuda, siis saab tal küll istumiskoha valikuga probleeme olema. Pagass on märgatavalt puhtam, kui tagaiste, muide ;)

Õli panime ka juurde ja jahutusvedelikku ja. Ai lavv mai kaar. See tähendab, et ma olen temasse üpris kiindunud. Minu auto on minu kindlus. Seal on selline tugev maitseainete lõhn ka veel, mis minus turvatunnet tekitab (vanaisa töötabki maitseainete laos). Honestly, ma võiksin selles autos vabalt ka öösel magada, ei karda. Nagu viibiks mingi rohelise draakoni kõhus, kes kaitseb.

Vanaisa küsis, et kas ma tahan autot väljastpoolt ehk voolikuga pesta ka. Ma ütlesin, et pohh see, vahet pole, vihm peseb. Nagunii on nii vana masin, et puhas ja korralik välimus talle eriti ilmet juurde ei anna. Vanaisa sai aru, naeris ja ütles, et "kui mehele lähed ja mees sulle ilusa uue auto ostab, siis võid siiasamma tulla ja pulmakleidi varrukaga oma uue ilusa auto läikivaks nühkida." Vanaisa on mul maru.

Aga jah, vana autot pole mõtet putitada (kui ta just tuuningumasin ega uunikum pole). Vana auto mudel on juba nagunii iganenud ja mingit silmailu see küll ei paku, kui see suure hoolitsemise tulemusena veel lisaks kaks aastat mööda linna ringi sõidab. Vana auto läheb vanarauaks. Correction - vana auto läheb Romurallile ja seejärel vanarauaks =)

No eniveis, kärutasin mina oma seest puhtaks imetud Gekkoga tööjuurde tagasi ja parkisin hoogsalt imekombel vabana seisvale kõige magusamale kohale. Hüppasin energiast pulbitsevana autost välja, haarasin koti, lõin ukse plauhti! valju plärakaga kinni, tegin võtmega piuks-piuks ja astusin agaralt peaukse poole.
Ukse juures mööblihunniku kõrval seisid kolm väga kena meest. Mina vaatasin neid ja mõtlesin, et miks nad nii huugopossilt riides on, kui nad mööblit tassivad (olid nad seal ikka mööbli tassimiseks??). Nemad vaatasid mind nii, nagu mehed naisi ainult filmides ja reklaamides vaatavad. Üks suunas nina allapoole, et üle prillide paremini paistaks, teisel jäid käed koos mobiiltelefoni ja suure musta märkmikuga rippu, kolmas vaatas mind, nagu temal oleks janu ja minul oleks Sprite. Patsid komplektis isepäiste puusadega töötavad hästi.

Kohakuti jõudes küsis too päikeseprillidega tüüp: "Tõ frantsuskii?"
Mina vastu, et ei ole frantsuskii, et eestlane olen (meil oofiss asub hotellis, sellepärast arvas vist, et mingi hull väljamaalane).
"Aa, jeestlane, daaa-aaa," noogutas päikeseprill tunnustaval toonil, ise ikka veel üle prilliääre piieldes.
Järgnes mõnelausene lühivormis arutelu händsammide venkude vahel, mille peale tuli küsimus "a telefonnõi noomer jest?"
"Kaneshna jest," vastasin mina suure naeratuse saatel.

Prill hõikas mulle veel järele, et kas siis äkki ei saaks, aga kuna ma olin juba fuajees ja nemad olid õues ja selline valjuhäälne hõikumine maja sees mittejoobes inimeste poolt pole eriti viisakas ja pealegi oli minu arust kummaline, et ta, saades teada minu rahvuse, minuga ikka edasi vene keeles kõneles, siis ma kõndisin lihtsalt edasi. Mõtlesin veel, et ei hakka mina küll tagasi minema, et händsammidele venkudele oma numbrit jagada. Et kui ise järele tuleb, siis saab. Võibolla. Prill hakkaski järele tulema. Numbrile siis. Aga kuna lift oli esimesel korrusel ja uksed läksid nupule vajutamise peale kohe lahti, mõtlesin mina, et las saatus saab oma osa, astusin plärtsti lifti, lasin ustel kinni minna ja tõusin viiendale. Venku ilmselt ei olnud selliseks seikluseks valmis, et mind kusagilt viiendalt korruselt taga ajama tulla (oleks võinud - kolmkümmendviis plusspunkti oleks tüübi kontole pudenenud automaatselt) ja sinnapaika see asi jäigi.

Järgmine asi, mille ma patenteerin, on displey`ga pluus, kus hakkab händsammide venkude vaatevälja ilmudes minu telefoninumber helendaval taustal põlema.

Eile öösel (või oli see nüüd üleeile - kesse jõuab nädalavahetustel neil öödel silma peal pidada) vaatasime filmi Under The Tuscan Sun (eestikeeli Toscana päikese all). Filmi esimestel minutitel on see selline tavaline tore film. Aga sellel hetkel, kui sa saad aru, et see pole siiski mitte päris tavaline film, saab sellest filmist sinu jaoks eriline film (suurepärane lause minu meelest, pärast kirjandi eest punnide kättesaamist meeldib mulle selliseid produtseerida). Ma ei räägi teile sellest filmist rohkem mitte midagi. Seda võin öelda, et nii mulle kui Thinaale tulid vahepeal pisarad silma ja see polnud üldsegi sellepärast, et nukker koht oleks olnud vms. Ja seda võin ka öelda, et võib väga vabalt juhtuda, et te logite ennast mõni aeg pärast filmi vaatamist Orkutisse ja kribite märksõna "movies" alla Under The Tuscan Sun. Ma rohkem ei ütle.

Päeval, mis saabus pärast seda filmi (eilne järelikult vististi jah?) tegime eksprompt rannaskäigu. Nagu see beib seal infosõnumi telereklaamis - et läheks randa, aga millisesse? =) Meie läksime Harku järve äärde, sest a) mina polnud seal lapsepõlvest saati käinud ja olin valmis oma mitte just kõige etemaid mälestusi paremate vastu vahetama ja b) see oli kõige lähedamal and we wanted to take the maximum out of the sun. Aga vot seda Harku järve-äärset ma ei soovita eriti. Mina pesin enne jalad kodus korralikult ära ja kui seal korra üle liiva kõndisin ja pärast tuldud teed pidi tagasi kah, siis olid jalad hullemad kui mu notsu sõrad pärast majavälist mudastamist. Hea vaikne oli küll, seda peab tunnistama. Keegi ei lällanud naabruses ega ei ahistanud oma mitte-just-hiilgava muusikavalikuga. Soovi korral võib jumala vabalt ka silma looja lasta (kui oma tavaari pärast ei muretse). Vett ei oska kommenteerida, sest sinna meid ei tõmmanud ja me isegi ei käinud seda varbaga katsumas.

Sama päeva õhtul (see oli siis eilne õhtu, jah) degusteerisime Saku Õlletehase uusi Sin-i nimelisi long drinke ja peab ütlema, et päris läbikukkunud see katsetus pole. Viina ja laimi segu on isegi maitselt väga hää, tõesti hea nohh. Aga kui te olete kunagi tarbinud arbuusimaitselist Bacardi Breezerit, siis tundub arbuusimaitseline Sin teile tõenäoliselt ebameeldiva magusa keemiana. Nagu oleks arbuusist likööri tehtud ja sinna sisse kuhjadena suhkrut uhatud. Tegelikult ma päris pead anda ei saa selle laimimaitselise asja vettpidavuse suhtes, sest arbuusikas tuli enne seda ja Prosecco-nimeline pärlvein samuti. Vot see vein oli hää. Enne laimi, loomulikult. Pärast magusaid lakse pole mõtet isegi head veini omale sisse hakata vägistama - see ei meki siis üldsegi meeldivalt. Lõpuks juhtus nii, et taustaks sai pandud ülihea hausiplaat ja me oleksime peaaegu et viimasest bussist maha jäänud. Noh, tegelikult jäimegi, kuigi me jooksime jäsemete vehkides mäest alla bussipeatuse poole ja jõudsime sinna 4 minutit enne bussi plaanipärast väljumisaega. Ootasime tubli kümme minutit, aga bussi njeetu. Lõpuks korjas meid auto peale üks meeldiv noor naisterahvas, kes oli just kusagilt peolt tulnud ja ütles, et tema küll ei lase kahel teisel naisel öösel niimoodi kusagil bussipeatuses kükitada. Et ta teab ise ka, mis tunne see on ja võtab meid seepärast peale ja viskab Vabakale ära. Naisterahvas meenutas mulle mind ennast, sest ma võtsin ka selsamal põhjusel Saaremaal õhtuhämaruses naissoost hääletajaid peale. Vabakale visatud saamine igatahes sobis meile ülivägahästi, sest sealt on Angelisse kõigest mõne minuti teekond, mis lüheneb veelgi juhul, kui olete joonud Frizzantet =)

Angelis valitses kuidagi kurb õhkkond. Ma kahtlustan, et see võis olla põhjustatud möödundnädalastest sündmustest. Et mingid nõmedikud neile paraadi ajal kallale tungisid. Kui ma sellest telekast klippe nägin, mõtlesin, et deem, ma oleksin ikka ka pidanud sinna minema ja oma pipragaasiga äkshönit tegema. Pipragaas töötab tõhusalt - Tari mingi viie meetri pealt proovis. Mina olin 10 meetri kaugusel, aga tuul lennutas sellest sinnagi piisku ja suht rõve oli olla. Et oleks pidanud mõnele nõmedikule, kes ei oska rahulikult elada, gaasi nina alla (loe: ninna) pistma ja kollasele nupule vajutama. Ma olen muidu täiesti rahumeelne inimene, aga kui kellelegi ilma obvious põhjuseta kallale minnakse, siis ma olen kahe käpaga vägivalla poolt. No on gei, las ta olla siis. Kuidas on võimalik teda geiks olemise eest sellisel määral vihata, et tahaks teisele kätega kallale minna või teda kividega loopida? Ma saan aru, kui ta oleks su sõbra ära väkkand või sulle koju sisse murdnud ja arvuti meesteporri täis laadinud. Aga ta lihtsalt kõndis koos teiste omasugustega mööda tänavat, püüdes kaaskodanikke iseendast teavitada ja sina võtad kivi ja lähed teda sellega viskama? Tekib küsimus, kes on siin normaalne ja kes mitte...
Ühesõnaga Angelis oli kuidagi tasane, üldsegi mitte nii ülevoolavalt rõõmus kui eelmisel kevadel, kui ma seal esimest korda käisin. Ja nagu juba öeldud, tundus meile, et see tasane meeleolu oli tingitud sellest, et nende pride ei säranud sel nädalavahetusel just kõige uhkemalt. Peo edenedes muutusid nad muidugi märksa lõbusamateks. Keset pidu ilmus lavale ka väljareklaamitud "üllatus" ehk siis kaks komput poiskat baarileti tagant, kes tantsisid paljaste ülakehadega go-go rütmides. Väga hästi tantsisid, kusjuures. Olid vist eelnevalt tsipa harjutanud ka, sest vahepeal tegid väga ägedalt sünkrooni. Ma pole mingi Chippendales`i fänn ja need seal laval olid (vist?) niikuinii rohkem teiste poiste peal väljas, aga mina hüplesin ja juubeldasin ja plaksutasin neile nii kõvasti, kui suutsin. Sest nad tantsisid tõesti hästi ja nägid seal lava peal supernummid välja, geid või mitte. Tahaks siia veel midagi innustavat lisada selle etteaste kohta, aga pole midagi rohkemat kirjutada, sest sellist asja peab lihtsalt ise nägema. Nii et passige peale, kui Angeli kavas taas mingeid "üllatusi" lubatakse lava peale ja seadke sammud sinnapoole.

Külaliskond on Angelis alati sõbralikult meelestatud, mis mulle meeldib. Keegi ei vibuta rusikatega, keegi ei ähvarda kellelegi molli sõita. Saab rahulikult tantsida. Muss oli, kusjuures, kaugelt etem kui näiteks Parlamendis, kus ma ka kunagi vahepeal tihe külaline olin. Prive mussiga ei anna võrrelda (vähemalt nende pidudega mitte, kus mina olen nõus käima), sest Angeli muss on meinstriimim. Aga see meinstriim oli hea meinstriim (tervitused minu eesti keele õpetajale!). Ainuke, mis selle klubi juures häiris (Thinaad juba kohapeal olles ja mind koju jõudes), oli see, et maha olid laotatud sellised vahvad pehmed karvased vaibad, mida ei koristatud vist eriti tihti, nii et sealt hõljus pidevalt tolmu ülespoole. Igatahes olid kingad ja sneakersid pärast pidu halli korraga kaetud ning nina polnud mitte ainult seestpoolt nõgise korraga kaetud (vt. märksõna Parlament alt), vaid ka ninaalune nägi välja nagu oleks nuusktubakat tarbinud. Ja kui me klubist väljusime, olid minu kopsud tolmu niivõrd täis, et ma köhisin ja rögastasin seal munakivisillutisel värske õhu käes tükk aega.

Takso saamine on öises Tallinna linnas ka natuke naljakas ettevõtmine juhul, kui su telefonil saab aku tühjaks ja taksofonikaarti pole ja kõik taksod, mis ennast lahkesti pakuvad, tahavad saada 12 eeku kilomeetrilt ja sisseistumistasu mingi kuuskümmend krooni. Natuke hakkasime selle tädi järele igatsema, kes meid enne bussipeatusest auto peale oli noppinud.

Igatahes ma loodan, et ma ikkagi olin piisavalt kaine, et pärast Thinaa juurest autoga koju vurada. Õnneks liigub öösel kell pool viis Kristiine piirkonnas nii vähe autosid, et ka kanase peaga jõuaks edukalt koju. Mida me muidugi ei katseta, sest joomase peaga sõitmine on lollus. Aga lihtsalt. Tühjadel tänavatel on kuidagi tore sõita. Mulle meeldib vahetevahel olla täiesti üksi, ainuke aktiivse elu rütmis hingav inimene mõnel konkreetsel tänaval. Samal põhjusel meeldis mulle lapsepõlves suvevaheajal Viiratsis olles hommikul kella viie ajal tõusta ja tänavale minna. Suvel on sel ajal päike juba väljas ja paistab soojalt, suurte majade aknaklaasid peegeldavad vastu, nagu oleksid plekist ja ainukesed, kes häält teevad, on puuoksal laulujuppi siristavad linnukesed. Kõnnid mööda tolmust külavaheteed ja mõtled: aga nemad kõik magavad. Ja mina olen üleval. Nemad magavad ja mina olen üleval. Ma olen terve aleviku peale vist ainuke, kes praegu üleval on. Selles tundes on mingi sõnulseletamatu pauer. Uus hommik, lootus paremale päevale ja see, et mina tean midagi, mida nemad veel ei tea. Et es war ein guten tag juba siis, kui nemad alles tudisid.

Ja arvake ära, kuhu me ennast nüüd välja läheme magama? Ran-DA, ran-DA, ran-DA! =D Biitshuleeeee! Aga mitte enam Harku järve äärde, seal ei saa ju paljajalu kõndida.

Seda tahtsin teile ka veel meelde tuletada, et täna kell 13.00 on ETV pealt üks minu lemmikfilme August, kus teeb eriti hea näitlejatöö vanameister Anthony Hopkins. Ma isegi tahtsin (tahan?) tema tegelaskuju järgi kunagi oma pojale nime panna, kui see, kellega ma seda poega saada tahan, ikka asjaga päri on. Ega te teada ei saa enne, mis nimi see on kui filmi ei vaata, eksole ;) Vihjeks niipalju, et esimese kuue korraga tavaline keskmine Eesti inimene selle hääldusele pihta ei saa.
And last but not least - 23.50 on TV3-e pealt American Girl in Paris. Ma arvan, ma ei pea ütlema, et see on ühe kultusseriaali viimase osa pealkiri ja ma vaatan seda siiski, hoolimata asjaolust, et see on mulle juba nii pähe kulunud, et huuled vaikselt kaasa pomisevad. Ma vaatan seda alati, kui seda kusagil näidatakse. Ma vaatan seda juba kasvõi respektist selle suhtes, kuidas keegi on midagi nii südantlõhestavalt ilusat ja tarka ja head valmis meisterdanud.

Ma ei vaata ühtegi filmi üle kahe korra, aga American Girl In Paris on erand. Ja katsuge te keegi siin iitsatada, et Sex and The City pole kultusseriaal. Ma toon teile vastukaaluks hordide kaupa mässumeelseid naisolevusi, kes teid paika panevad =)

Head vaatamist, mu kallid!

"Tule Mustakivi keskuse kõrval asuva Statoili bensukasse, seal on üks must viiesajane BMW, mitte viimane mudel, aga üks enne seda. Sees istuvad kaks tüdrukut, nemad ootavad sind - nendega tuledki."

Musta bemmi eelviimane mudel veeres ette, aknaklaas lasti alla ning mind silmitsesid huviga kaks tumemusta päikeseprillipaari. I stepped nearer and said the magic words, lunastades endale sellega pääsu külmakambrisse, mille temperatuuri alla nulli viimisega oli kõvasti vaeva nähtud. "Kes kurat kannab suvel meelega pikki riideid, et siis auto härmatisse jäätada," pidasin ma enesega aru, vajudes kössi tagaistme pehmesse polstrisse, justnagu lohutust otsides selle mustrist ja kudedest. Midagi pole teha - kelle pidu, selle muusika, kelle auto, selle kliimaseade. Ei hakanud kobisema, kuigi külm selle kõikides erinevates vormides on midagi, mida ma ei salli. Kohale oli vaja jõuda.

Jõudsime kohale. Nii mõnigi ajalehekaantelt tuntud nägu, arbuus, flashy lights, shampanja ja maasikad, mida ma vaatamata korduvale pakkumisele ei maitsenud, kuna minu ülesandeks oli naeratada...
Hinnalised kasukad-kingad-saapad-kudumid, luksuslikud või sellena näivad aksessuaarid.

No näete, kuidas on võimalik millestki tühisest midagi suurt kokku kirjutada.

Ja kaheksa punkti sellele, kes mulle Agatha Christie nime õigesti hääldab. ...maailmas on uskumatult palju lontrusi, kes ei tea isegi selle auväärt daami eesnime õiget kirjapilti...

Hommikuti enne tööleminekut on tore poes käia. Peale minu siblivad seal veel nii umbes kümme inimest, kes on suure hüpersupergigamarketi peale ühtlaselt ära jaotunud nii, et mina saan rahulikult koogileti ees seista ilma, et keegi mammi mind sealt vaikselt minema nihutaks (see juhtub, muide, alatasa - nii kui mina lähen täiesti tühja koogiriiuli juurde, ilmub sinna nagu dzhinn muinasloost üks-kaks-kolm mammit, kes tahavad kõik kangesti just sedasama kooki uudistada, mille etiketti mina parasjagu loen. Ja need mammid ju tõuklevad, olgu kõigevägevam neile armuline). Ja shokolaaditänaval saan ka hommikuti uhkes üksinduses segamatult ringi tammuda ilma, et keegi tibi mulle korvi vahiks ja siis kõrvalseisvale sõbrannale ohiks, et appi, milline õgard. Jah, söön jahh palju magusat ja mis see sinu asi on? Vihjeks tibinatele - muide, kas te teadsite, et iga kord, kui te söögi või kalorite või kehakaalu üle ohite, lisab Jumal teie puusadele, reitele ja lõua alla kaks grammi rasva? =D
Okei, tegelikult pole siin Jumalaga mingit pistmist - see on lihtsalt teaduslikult tõestatud fakt. Massacchussettsi ülikoolis selgitasid sõltumatud eksperdid välja, et söömine pole patt. Ühtlasi selgitasid need juhtiva uurimisasutuse tublid töötajad välja, et söömisest negatiivselt rääkimine on küll patt. Nii et palun - teie võite toituda veest ja kahest kilost õuntest päevas, aga leave me out of it - ma tahaks ikke paradiisi pääseda (kasvõi eluajal ja läbi "õgardluse" ;) .

Teel megamarketist tööle...
Tegelikult mulle täitsa meeldib, et enamus inimesi sõidavad nagu lambakari ühes aeglaselt venivas jorus hommikuti tööle ikka mööda Sõpruse puiesteed, kuigi päris pikk lõik Sõpruse puiesteest on juba nädala jagu remondis olnud, mis tähendab seda, et iga 30 meetri järel tuleb ümber reastuda kas paremale või vasemale poole teed ja kiirusepiirang on samuti 30. Mina mõtlesin juba sel päeval, kui saabuvatest teetöödest hoiatavad sildid kuhugi Linnu tee ja Sütiste tee ristmikutele välja pandi, et "davai siis, homme sõidan mina tööle mööda Nõmme teed". Tark otsus oli. Nõmme tee on küll suhteliselt kitsas ja ebatasane, aga kuna kõik ülejäänud autojuhid passivad sel ajal parasjagu Sõpakal ummikus, on Nõmme tee peaaegu et tühi ja mina jõuan tööle ja töölt koju varasema 13 minuti asemel 7 minutiga. Kui ma oleksin pahatahtlik inimene, siis oleks selle asja nimi kahjurõõm =)

Tööle jõudes avastan, et Stockmann on mulle saatnud meili peale e-kirja pealkirjaga "Tule meie püsikliendiks". Ma juba olen teie püsiklient, lollakad!

Sellised emotsioonid siis uue päeva alguses. Ma lakin küüsi parasjagu, vaadake ja laki kuivamise aeg sobib suurepäraselt enese verbaalseks tühjendamiseks. Ainult sellest ei saa ma aru, et mida pagana päralt teie siin teete? Õues paistab päike praegu! Minge istuge kasvõi kontori aknalaua peal. Paari kuu pärast valitseb meil siin pilkane pimedus ja siis lõugame kõik ühes kooris, et kole on ja et päikest pole ja et niiväga tahaks kuhugi soojale maale. Soe maa on siin ja praegu! Kasutage seda otstarbekalt ära!

Nii tore-nii tore, et just sel ajal, kui me Tiinaga Deja vu-s kokku pidime saama, hakkas õues padukat sadama. Ei olnd mul vihmavarju ega vihmakeepi ja padukas oli päris karm. No selline, mis teeb hetkega läbimärjaks ka need inimesed, kes ei ole suhkrust. Needsin end maapõhja selle eest, et olin seljakoti koos pudi-padiga koju jätnud ja ainult kohvikutamiseks vajaliku atribuutika (rahakott + telefon) ühes krabanud. Oleks praegu võinud rahulikult autos passida ja küüsi lakkida näituseks - igati vajalik tegevus, mille tarbeks mul muidu eriti kunagi mahti ei ole. Lakin seal, kus saan: tööjuures dokustaatide vormistamise kõrvalt või kodus Seksi ja linna korduste ajal. Praegu oleks selle jaoks olnud priima moment. Aga nohh, mida pole, seda pole ja vaja mul sis nüd ennast vaevata ja masendada mingite puuduvate elementide pärast? Lihtsalt niisama raadiot kuulata ka ei viicinud - pole selline raadio kuulaja tüüp. Kui tegemist pole just peoga, on muusika minu puhul pigem taustaks muudele tegevustele.

Lõpuks meenus mulle üks oluline tõsiasi: ma polnud juba paar nädalat saanud ühelgi ööl oma und korralikult täis magada. Mõeldud-tehtud. Kruttisin istme horisontaali, lukustasin uksed, sulgesin silmad ja suikusin unele. Vihma hääl autokatusel ja aknaklaasidel oli rahustav. Võib teinekordki vihmaga autos magamas käia.

Plaanitust nii umbes 2 tundi hiljem jõudsin lõpuks ka Deja vu-sse kohale. Mõnus hubane kohake. Palju tillukesem, kui me mõlemad olime ette kujutanud ja oodanud, aga kindlasti polnud tegemist lootuste purunemisega, sest salapärane ent samas end koduselt tundma panev interjöör tegi tasa isegi selle, et kuni septembrini pakutakse seal ainult jooke. Juustukooki pakutakse siiski ka ja see on täitsa nämma. Värskete maasikatega selline =) kohustuslike shokolaadisirtsutustega üle taldriku. Peaks ka õppima siirupit taldrikule pritsima või petersellilehekesi ümber roa sättima, mudu külalised põlgavad ühel hetkel mu toidu ära...
Tualettruumid meeldisid meile ka. Kõik ju meeldib, mis on uudne, aga samas mitte ebameeldiv. Hästi armas kraanikauss oli. Tahan omale koju ka mingit põnevat kraanikaussi, mitte sellist tavalist valget änam. Aastatega soovid aina kasvavad =)

Aga jahh, tee kohta on mul öelda küll ainult üht: kui te pole suitsetaja, siis ärge matè teed tellige. Sellel on selline rõve suitsumekk manu. Tiina jõi roosinupuleheteed, aga kui ta soovib, siis võib siin ise kommida, mudu jääb mulje, et ma üritan selle pleissi teevalikut sootuks maha teha. Valik, kusjuures, oli SUUR. Pikk ja L A I. Maailmatu üüratu joogikaart on neil üleüldse. Iseenesest põnev, aga mis teedesse puutub, siis ma kardan, et minu valmisolek ja soov alati midagi uut katsetada on mõneks ajaks soiku vajunud. Väkk-väkk-väkk. Ma juba vahepeal mõtlesin seal tumba pääl vedeledes, et kuna peaaegu terve kannutäis puhast kuuma vett oli järel, võiks ju teenindajalt ühte tavalist Liptoni teepakikest paluda =) Teenindajanna oli väga meeldiv naisterahvas, kes poleks minu peale ilmselt pahandanud. Aga ma kardan, et kokk kusagil tagaruumis või kesiganes neil seal neid teesid kokku käkkab, oleks küll solvunud olnud, kui sellise valiku maailma erinevatest otstest kokku taritud imeteede peale tuleb mingi tolvan ja palub, et "kas tavalist teed ei saaks?".

Selleks, et ühte kinoskäiku kokku leppida, läheb vaja keskmiselt 9 sms-i. Mõlemalt poolt. Käisime ära. Ei olnudki midagi hullu. Homo sapiensi mälu selektiivsus on ikka uskumatu.

Öösel käisin seaga jalutamas, kuulasin pleierist vihast mussi (yes, somebody definitely HAD pissed me off, seekord siiski mitte Härra Telefoninumber), mööda sõitis üks lähedalasuvas majas elutsev jutukas meesterahvas. Tema teinepool oli just lapsega koos kuhugi puhkama sõitnud ja kuna talle meeldib väga-väga jutelda ja ta oli juba ilmselt veerand tundi ilma olnud (sõit linnast kodu poole), tõmbas ta masina tee kõrvale tühermaale ja me plätrasime üle tunni kõigest, mis pähe tuli. Selgus, et temagi oli käinud tänasel õhtul Liblika puudutust vaatamas. Ja nii me seal siis vestlesime ja lahkasime ja analüüsisime seda filmi. Tema oli käinud venelastega ja kinoelamus olevat olnud "jube hea". Minul olid segavad faktorid peal ja ka ühtegi venelast polnud kahjuks kaasas, seetõttu oli minu elamus lihtsalt "hea pluss". See-eest aga oli see film, mis minu hinge puudutas ja mida ma tahaksin, et inimesed, kellest ma hoolin või kellele mul on midagi öelda, vaataksid.
Seega siit tuleb ka nädala soovitus: muuvi pealkirjaga Liblika suudlus. Kui see peategelane teile hinge ei lähe, siis te pole ilmselt sellised idealistid nagu mina. Sellegipoolest. Tegemist venekeelse filmiga. Plazas saate subtiitrid ka alla omale. Need, kelle jaoks vene keel on raske. Minge vaadake ära.

Ja kuna see kuradima Blogspot on karrentli ander meitenanss, ei jää mul midagi muud üle, kui veeta meitenansi eeldatava lõpuni jäänud järgnevad pool tundi BBC isiksusetesti läbides. Ometi üks test, mida tehes ei saa vähemalt kohe aru, et deem, milline jura - my 2-year-old sister could fool those guys...

Siin on tulemused. Vastukisa on täiesti teretulnud, kui keegi leiab, et ma pole üldse selline, nagu alljärgnevalt kirjeldatud =P

Summary of Big Thinkers

Outspoken, ingenious and bored by routine
Look for opportunities and enjoy tackling problems head-on
Think of themselves as talkative, curious and self-sufficient
May neglect the routine work required to make their plans successful

More about Big Thinkers
Big Thinkers are always looking for the next big idea or opportunity. They're adept at spotting trends and thinking on their feet. Big Thinkers like to jump in and find innovative solutions to complex problems and are good at developing strategies for the future.
In the UK, Big Thinkers are most likely to book a holiday at short notice, according to a nationwide survey.
Big Thinkers are usually curious, logical and energetic. This chatty group enjoys a good debate and asserting their opinions. Sometimes others may find the way they express their ideas too abrupt or challenging.
In situations where they can't use their talents or are unappreciated, Big Thinkers may be rude, critical of others or rebellious. Under extreme stress, Big Thinkers can become preoccupied with unimportant details and lose sight of the 'big picture'.
Big Thinkers may ignore important details in their plans and overlook the impact their ideas have on the people around them.

Big Thinker Careers
The entrepreneurial spirit of the Big Thinkers often leads them to seek new challenges; this is often more important to them than working in a particular field or a specific career

Veelkord valikuvabadusest.

Magamata öödest, lahendamata murekuhjadest, tegemata töödest ja Venemaalt pärinevast suitsuterrorist hakkas mul täna töö juures pea tuikama. Kuna ma üritan võimalikult vähe igast tablasid neelata, otsustasin valuvaigistava meetodina kasutada shokolaadisöömist. Põhjusel, et all baaris on shokside valik alati megapõnev (kõigest mingi 6-7 erinevat nimetust), põrnitsesin oma lühinägelike silmadega tükk aega leti ees enne, kui otsusele jõudsin. Üks Jõmmu. Ja siis andke veel üks Mesikäpp kah. Jah. Nii. Liftitasin ennast viiendale korrusele, plärtsatasin arvuti taha ja asusin õhinal magusat hävitama. Arvutisse ei viicind vaadata. Kopp ees sest riistapuust. Tahaks mingit vabaõhutegevust, aitäh, tänan väga. Silmad siirdusid etikettide tagakülgedele.

Mida sisaldab Jõmmu shokolaad? Suhkur, piimapulber, kakaovõi, kakaomass, metsapähkel, vahvlipuru 4%, emulgaator (sojaletsitiin). Kakaosisaldus min. 28%. Säilitusaineteta. 100 g toodet sisaldab: energiat 545 kcal/2275 kJ, valke 9 g, süsivesikuid 51 g, rasvu 34 g.

Ja mida sisaldab Mesikäpa shokolaad? Suhkur, piimapulber, kakaovõi, kakaomass, metsapähkel, vahvlipuru 4%, emulgaator (sojaletsitiin). Kakaosisaldus min. 28%. Säilitusaineteta. 100 g toodet sisaldab: energiat 545 kcal/2275 kJ, valke 9 g, süsivesikuid 51 g, rasvu 34 g.

Identsed. Selle väikese vahega, et etiketil kuulutatakse üks kahest piimashokolaadiks vahvliga ja teine vahvliga piimashokolaadiks.

Ma arvan ka, et teksamüüja võiks poes haarata samast hunnikust kaks täpselt samasugust püksipaari, mis pealegi veel ka samas mõõdus ning öelda mulle, et "Hey, why not take them both, ühed on ju siiski sinised teksad tikandiga ja teised on tikandiga sinised teksad".

Ma saan aru küll, et tootearendus ja värk, aga millegipärast on mul pärast seda avastust endast lolli beibe mulje. Ja kuna mulle ei meeldi ennast rumalana tunda (kellele meeldiks?), siis...

Ei osta enam Kalevi tooteid. Vot trotsist ei osta ja kõik. Niikuinii on omanik Edgariga sõber, aga mina ei ole Edgari sõber, nii et oma eegid kulutan edaspidi kasvõi Läti toodangule (ei tea, kellega Laima omanikud veel sõpsid võivad olla...).

Maailmas on ainult üks telefoninumber, mida mina peast tean ja mis mulle tuttav ette tuleks tõenäoliselt ka pärast mõningast mälukaotust. Sest seda numbrit olen ma oma telefonist nii mitmeid kordi kustutanud, et mõlema käe sõrmedest jääb loendamisel väheks. Enamasti pole kustutustöödest küll kasu olnud, kuna ikka ja jälle saabub sellelt numbrilt mõni sõnum, olgugi siis, et oleme tülitsenud või veidi sõbralikumalt otsustanud mitte iialgi enam suhelda. Numbri omaniku nime(tust) polegi minu telefoni enam vaja, sest see number ise ongi juba nagu tema nimi. On mõni teinegi number, mille pealevaatamisel mõne sekundi jooksul ära tunnen (lapsepõlvekodu lauatelefon näiteks või ema eluaegne mobiilinumber), kuid sellist nätaki! vastu otsaesist-efekti, nagu SELLE numbriga, pole ega ilmselt ka tule.

Ja nüüd oli tema esimene, kes mind kinno kutsus. Kirjutas sõnumis, et ei tea ta isegi, miks selle ettepaneku teeb. Aga ega mina ka ei tea, miks ma teda pool aastat tagasi peole kutsusin.
Nii umbes sajand tagasi, kui me kunagi kohtusime, lugesin tema korteris ühest välismaisest noorteajakirjast, et kui kaks inimest nimetatud arv tunde seda va vanainimeste asja teevad, reageerivat nende hormoonid nii, et nad on eluks ajaks seotud. Tollal ma seda ei uskunud, aga tembu tegime ära sellegipoolest. Kas nüüd ongi tulemus käes? Kas mina ei saa enam mitte mitte kunagi temast lahti ja tema minust?

Ma arvan, et kui keegi, kes teab nii teda kui mind ja ka seda, mis värk meil olnud on, näeks meid nüüd koos kinos, siis see poleks tollele inimesele mitte nädala imestus vaid kuu küsimusmärk.

Siuke kinoisu on, et ää tab tappa. Vaatasin juba mitmendat päeva järjest televusserist CSI erinevaid variante, et seda isu tappa, aga isu isegi ei vähene mitte. Suure Ekraani isu ei võta miski. Keegi hää inime võiks mind nüüd kinno kutsuda =)

Ilgelt vahva nagu, et Eesti Post on selline asutus, mille kaudu midagi saates (be it anything) jääb teile alati üllatusmoment. Et kas läheb kohale vai mette. Kui ma saadan pinginaabrile sünnipäevaks postkaardi ja see ei lähe kohale, kuigi aadress koos indeksiga ja kõik muu nõutud inff on piinliku täpsusega kaardi pääle maalitud, siis on tegemist eelkõige emotsionaalse kaotusega. Pinginaaber võib hakata arvama, et ma olen mühkam ja unustasin tema sünnipäeva ära. Ja minul võib hakata kahju sellest toredast luuletusest, mille ma talle kirjutasin ja mis nüüd ilmselt kusagil Lilleküla rentslis pikutab.

Aga kui ma panen teele mitutuhat reklaamkirja meie asutuse klientidele ja pooleteise nädala pärast pole neist kippu ega kõppu ja keegi Svetlana Eesti Postist helistab mulle ja meie vahel leiab aset vestlus, kus tema muudkui küsib nende ümbrike kohta ja mina vastan ja iga minu vastuse peale ütleb tema "appi-appi" või "ohh appikene" või "oi appi küll" ja kõne lõpus nendib, et need kirjad on nüüd "kusagil kuidagi" ära kadunud ja tema küll ei tea, kus need võiksid olla, siis on tegemist nii emotsionaalse kaotusega minu jaoks (kes ma kulutasin päevi selleks, et need kirjad koostada, trükkida, paljundada, ümbrikutesse toppida, kleepsustada, tembeldada, kinni kleepida ja sorteerida) kui ka rahalise kahjuga ümbrikele-paberile-paljundamisele ja Eesti Postile nende saatmise eest maksmisele kulunud kroonides. Ka kirjade valmismeisterdamiseks kulunud päevad võib töötundidena rahalise kahju tulpa kirjutada. Emotsionaalne kahju on niikuinii - ma pean seda kõike nüüd ju uuesti tegema. Kuna ma keskkooli ajal liinitöölisena kommivabrikus juba olen töötanud, ei tekita masinlik ümbrike lappamine või paberite voltimine minus just erilist vaimustust. Ma tegin seda nurisemata, kuna see pidi tehtud saama, aga see ei tähenda, et ma teeksin seda nurisemata uuesti lihtsalt sel põhjusel, et keegi töll suvatses need ära kaotada.

Ma olen muidu sõbralik inimene, aga kui need ümbrikud paari päeva jooksul välja ei ilmu, siis ma muutun fuuriaks ja kitun Eesti Posti peale kuhugi. For real nagu. Kaua võib. Aitab sellest, et nende kontorisse minnes pean ma alati ligi poolteist tundi järjekorras seisma, sest aktiivses töös on viiest kassast kaks. ???

See on enam-vähem nagu Rimi pood, kus müüja ohkab kärsitu häälega, kui ma kohe pärast arve tasumist ei suuda ülehelikiirusel lunastatud kaupadeni söösta ja neid silmapilguga kotti võluda. Mis see minu asi on, et teil seal Rimis, Prismas võikusiganes töötavad ainult pooled kassad? On minu süü või? On või? Dream on, et ma end teie saamatuse pärast süüdi hakkan tundma ja häbi tunnen, kui ei suuda kaupu pakkides oma kohukestele poolde letti järele viskuda. Ma olen väga mõistev inimene ja ei õienda kunagi, kui pean seetõttu, et ekspresskassa iialgi ei tööta, oma kolme asjaga veerand tundi sabas seisma. Aga kui ma teinekord tulen suurema koorma kaupade järele, siis paluks kassast a) mõistvat suhtumist või b) pakkimisteenust.

Ah jaa, see läks mul Eesti Postist rääkides täiesti meelest ära, et meie lehed (Postimees, Päevaleht, Äripäev) pole juba nädal aega kohale jõudnud. Korduvate järelpärimiste peale telefoni teel leidsime eile postkastist 1. kuupäevaga lehed, kusjuures igaühe külge oli klammerdatud meie kaebus antud lehega seoses. Ümbertrükitud kujul. Niipalju aega ei ole, et tohmanist postiljonile üks korralik säru teha või numbrid selgeks õpetada, aga selleks näib aega jätkuvat küll, et suuliselt esitatud kaebust ümber trükkida ja kaebuse esitajale koos nädal aega hilinenud lehtedega postkasti susata?? Lõpuks, kui olime imestusest üle saanud ja Eesti Posti helistasime, öeldi meile vabanduseks, et "eelmisel nädalal oli meil asenduspostiljon". Küsisime siis, et mis see meie mure on? Ja et okei, eelmine nädal eelmiseks nädalaks, aga kus EILSED (esmaspäevased) lehed on? Selle peale kostis torust imestunud hääl, mis venitas: "Oiiii, postiljon lõpetas töö kell 8.30 ja teile pole IKKA lehte saabunud?".

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arust on see küll nagu üks anekdoot.

Enne, kui ma väga kurjaks saan, tahaks siin avalikult soovitada Eesti Postil kõigepealt saada oma igapäevaste töökohustustega hakkama ning alles seejärel hakata tegelema lisaprojektidega a la "Minu Mark".

Ja off the record tahaks veel seda öelda neile, et mingu pee..e. Need, kes seal EP-s vägesid juhatavad. Kui mina ka oma tööd nii sitasti teeksin, oleksid meil mõlemad firmad ammu pankrotis ja kandid ukse taga.

No kuulge, ma ei tea tõesti! Kas neid bensujaamade hiigelpaake millalgi ÖÖSITI ei võiks täita? Täna lõuna ajal olin sunnitud kodu lähedal asuvasse tanklasse sisse keerama, kuna vastasel korral oleksin lihtsalt kusagil keset teed seisma jäänud. Risti keset seda kuradima tanklat oli end keeranud hiiglaslik kütuseveok täpselt sel kombel, et automaatidele pääses ligi ainult üheltpoolt. Te kujutate omale ette, missuguse tohuvabohu see tekitas? Lisaks olid end sinna kohale vedanud mingid erilised kujud, kes olid kas a) ostnud omale load või b) lihtsalt suvekuumuses peast lolliks läinud. Näiteks oli seal üks autojuhist tädi, kes pistis ühe autojuhist meesterahva peale kisama, et too olevat temal "tee ära blokeerinud" (kusjuures tädil oli suht pisike punnauto ja vahe läbisõitmiseks täiesti paras). Siis oli seal veel üks tüüp, kes lihtviisiliselt tagurdas mulle sisse. Ma ei saa aru, kuidas see võis juhtuda: tema sõitis parasjagu tanklast välja ja mina veeresin talle paar meetrit järele, et õigest august vajaliku tankimisautomaadi juurde pääseda (see bensuauk on ka teatavasti ainult ühelpool keret, hõhh...) , ühel hetkel jäi tema seisma ja mina samuti. Hakkasin just tagurdamiseks vajalikku käiku sisse lükkama, kui nägin, et tema tuleb suure hooga minu poole. Ma jõudsin aint valjul häälel omaette "õõ-õõ-õõõ" öelda. Silmad läksid ka imestusest suureks. Pani puraki vastu minu kalli Porsche ninnit, ronis ise autost välja, kratsis kukalt ja küsis mu käest, et kustkohast MINA välja ilmusin? Kusjuures ma olin eelnevalt ta selja taga juba tubli 20 sekundit veerenud. Kuna ma olen blond, roosatriibuliste pükste ja helesinise pluusiga, otsustasin, et tuleks vist kasuks enesekindlat häält kasutada, muidu veel arvab, et mingi beips on ja kukub mind süüdistama (tagant otsasõit, jne). Kuna ma oma auto peal esinevate mõlkide pärast eriti ei muretse (sellel on nina niikuinii kleepsuga kinni), siis ootasin, kuni ta aknani jõudis, kehitasin õlgu ja ütlesin ükskõiksel, ent vastuvaidlemist mittesallival häälel, et "mina seisin ja teie tagurdasite mulle otsa". Töötas. Noormees võttis süü omaks ja vabandas, et jube raske olevat tema autoga tagurdada, kuna tal on tagumises reas kõikidel istmetel peatugi. Ma siis ütlesin härra Tagurdajale, et mul on kõigest pohhui ja et kui tema autol midagi viga pole, siis minu poolest on kõik ok ja võime sõbralikult lahku minna ning asusin tankima. Härra Tagurdaja masinal oli kõik tibens-tobens, aga ta oli vist shokis ja vajas lohutajat, sest millegipärast ei asunud ta teps mitte oma auto tankimisega tegelema. Jõlkus seal kahe aparaadi vahel ja esitas mingeid kummalisi lauseid (mul polegi meeles, milliseid). Lõpuks, kui ma maksma läksin, andis ta mulle oma sooduskaardi ja ütles ebalevalt naeratades, et see on vabandusena selle eest, et ta mulle sisse tagurdas. Tankla töötaja lubas mul seda kasutada ka, mis oli suht okei by moi. Alet saada on alati tore. Veidi rohkem kui nädal tagasi näiteks käisin ma Kaubamajas ujumismütsi ja -prille ostmas ning sain mingi 70 eeku alet. Iseenesest pole ju suur summa, aga mulle meeldib. Mingi püsiklientide üllatuskampaania oli vist vms. Kuna mul oli pohh, MIKS ma alet sain, siis maiviicind uurima ka hakata.

Ega tööle jõudes midagi ägedamat ees ei oodanud. Sööklas oli salat hapuks läinud. Miks nad seda külmkappi ei pane, aru ma ei saa. Väljas on 30 kraadi ja ega seal söökla ruumides ka oluliselt jahedam pole, nii et võiks ikka mõtelda natuke. Tädid söögispetsialistid. Jätsin salati järele. Ma jätan hardly ever midagi taldriku pääle tilpnema. Ma armastan süüa. Kui mina söögi söömata jätan, siis see juba näitab midagi. Kuna nad mind tunnevad, siis ma loodan, et see suur kuhil salatit seal äraviidud taldrikul juhib nende tähelepanu asjaolule, et suvi on käimas ja toidud kipuvad kiiresti riknema...

Õnneks muudavad selle esmaspäeva hommikupooliku kenamast kenamaks päike, armas roosa siga, kellega ma hommikul vaarikapõõsastes ragistamas käisin, keegi, kellest me täna ei räägi ja mälestused vahvast nädalavahetusest minu uue sõbranna õe ja õemehe majas kusagil Viljandi ja Tartu vahel. Siinkohal tahaks positiivselt ära märkida Viljandi kesklinnas asuvat ööklubi Red, mida me laupäeva õhtul külastasime ning mis jättis peris hää mulje. Meile meeldis see kõige enam kahel põhjusel, millest esimene on see, et tantsusaali põrandad olid läbi öö läikivpuhtad (nagu vanatädi oleks just parketti poleerinud). Teiseks põhjuseks olid aga puhtad tualettruumid. Lihtsalt meeldiv on minna ööklubis peldikusse, mis ei haise ja kus ei ole põrandal mingeid vetsupaberituuste ega mahavalatud jooke. Võrrelduna kasvõi pealinna mõnede "eliit"klubidega, kus tualettruumi lehk tahab tappa ja tantsupõrandalt korra üle kõndides pead pärast ühe käega sõbrannale toetuma, et siis teise käega klaasikilde ja nätse ja joogikõrsi ja salvrätikuid talla alt koukida. Oleks sealt diskoripuldist naaaa-tukeee-ne vähem raadiohitte tulnud, siis ma kiidaksin muusikavalikut ka. Aga muusikavalik oli isegi hea, arvestades asjaolu, et tegemist oli siiski Viljandi klubiga, kus dj käed-jalad on põhimõtteliselt seotud.

Ongi vsjoo. Heietada võiks rohkem, aga reklaamid vajavad natuke kujundamist nüüd. Nautige päikest seni, kuni seda on!

Kuna ma olen juba vana inimene, eksole, siis eileõhtune madalrõhkkond mõjub siiamaani ja maiviici Kodutohtri lugemise kõrvalt suurt midagi korraldada. Kriblada ka eriti ei viici. Seega püüan jutuvada kebabitiku otsa ajada.

Esteks - püüdke oma raadiost välja võluda sellised megahertsid nagu 90,20. Tegemist venekeelse raadiojaamaga Dinamit FM, mis laseb üllatavalt hääd mussi (nii venelaste endi oma kui ka säält Ameerikamaa ja Inglismaa manneritelt saabunut). Lisaboonus on see, et kui dj mölisema hakkab (juhtub õnneks harva) või algab reklaamipaus, on valida, kas kuulata vai mette. Vähemalt minu jaoks on võõrkeeltega küll nii (ükskõik kui hästi ma neid oskan), et võin totaalselt välja lülituda nii, et ei kuule ega ei saa midagi aru ja miski ei jõua kohale, raadiost/televiisorist tulev on siis lihtsalt mingi taustamüra.

Teiseks - to all `ya out there, kes on tüdinenud Kaubamaja, Selverite, Rimide ja Prismade kordumakippuvast ja üksluisest kulinaarialetist, seadke sammud Stockmanni toidupoodi. On jah kallim veic, aga see vaheldusrikkus ja niiiiiiiiiiii palju uusi ja huvitavaid asju, mida süüa (jah, ma jumaldan söömist) kaalub need kroonid üles. Mina ostsin eile Caesari salatit suitsukanaga ja marineeritud kalkunifileed ja jube nämma oli. Kõht oli juba ammu täis, aga vitsutasin edasi, sest mekkis nii hää.

Ja kõige viimaseks - siin on teile üks netist leitud video koerast, kellele meeldib technomuusika: http://video.yahoo.com/video/play?vid=2a2129ad25a4f9bf0f050b8725094258.636210&cache=1

Katsetasin Krussiku peal ja temal tulid seda "rullkoonu" vaadates pisarad silmist, nii et...

Selle auto omanik oli öelnud, et üle 110 see KÜLL välja ei võta. Mina lendasin sellega reede õhtul Saaremaal igatahes 165-ga. Ega see tark tegu ei olnud, aga meil oli vaja (põhjustel, mida ma konfidentsiaalsuse huvides siin avalikult mainida ei tohi) kohe kindlasti üheksase praami peale sattuda (või siis äärmisel juhul eelviimase). Ma ei liialda, kui ütlen, et see auto lendas, sest tegemist on lihtsalt nii vana masinaga, millel puudub mehhanism, mis seda võnkumiste ja tee ebatasasuste puhul tee küljes kinni hoiaks. Ja siduripedaalist lendas tükke. Olen 78% kindel, et see oli Tiina valmistet pihlakapuust punase lõngaga kinniseotud rist, mis mind sel pöörasel kihutamisel tervena hoidis, mis meid ka terve Itaalia tripi ajal saatis ja 78%-lise tõenäosusega äpardustest ja pahandustest päästis ning mille ma Tallinna jõudes omale Porsche esiakna juurde asetasin. Et ikka kõik autoakna lõhkujad näeksid, et ma voodooga tegelen ja ei julgeks mu armsat rohelist Gekkot (auto hellitusnimi) käppima tulla.

Rullnoksluse elasin selle kimamise ajal kiirkorras läbi küll: trumm ja pass põhja, et ikka julgem oleks igast audivendadest ja pemmitüüpidest mööda kihutada; aknad lahti, et rooli taga kogemata magama ei jääks (sest ma tunnen end roolis liiga kuradima turvaliselt ja võiksin seal tõepoolest kerra tõmmata ja tukastada). Bensu võttis hullupööra see ettevõtmine. Ja kui Saare politseile vahele oleks jäänud, siis oleks see hulljulge linalakk, kes 60-ga 90-kraadiseid kurve võtab, pidanud uuesti ARK-i eksamitele minema...nohh, nii millalgi paari aasta pärast...kui oleks lubatud...

Aga well, selline on elu ja vahetevahel ekstreemsituatsioonides lihtsalt peab tegema selliseid asju, mida muidu neverever ei söandaks. Ja ei, ma ei riskinud kellegi teise eluga peale enda oma, sest minu autos olin mina üksi. Aga kui vaja oleks ja kellelgi TEIST oleks samasugune häda käes, nagu sellel, kellel oli vaja saare päält minema saada ja kes minu ees kihutas, then I`d do it again. Küll ma juba teaks, kuhupoole seda rooli keerata, kui juhtub nii, et ikkagi ei mahu rekka ja tojotsi vahelt läbi...