Midagi lõdvestavat neile, kes põevad oma mittesupermodellilike kerede ja näulappide pärast:

http://youtube.com/watch?v=iYhCn0jf46U

Enamust sellest teadsin ma juba enne, aga kaelade pikemaks venitamise kontseptsioonist polnud isegi mina varem kuulnud. Tekkis kohe isu vanade materjalide vahele tuhlama minna, et mida ja kus mul pikemaks ja mida suuremaks on venitatud, mida juurde pandud ja mida ära võetud. Isu kestis täpselt kaks ja pool sekundit. Siis hajus ära kuhugi.

Aga video on hea ja paljudele komplekside käes vaevlevatele naesterahvastele kindlasti väga vabastav kogemus. Meestele ka muidugi. Et nad ei kahtlustaks enam, et nende naine on ainuke, kes hommikul natu ilmetu ja lapiline välja näeb. Sürpriiiiiiiis! Tegelikult oleme me kõik sellised, kaasa arvatud Claudia Schiffer, Pamela Anderson ja Jessica Simpson.

=)

Eile käisin juuksuris...

Mida arvaksite teie juuksurist, kes ajab teile vett kõrva, laseb lakki silma, tõmbab kammi korduvalt kõrvarõnga taha kinni ja juukseid kuivatades sikutab nii, nagu sooviks kogu pahmakat koos juurtega peanaha seest välja saada? Mina arvaksin, et ta ei taha millegipärast, et ma tema juurde tagasi lähen. No okei, fine, ma ei lähe siis. Nagu selliseid juuksureid, kes haiget ei tee, Tallinna linnas vähe oleks...

Märt näiteks. Tema ma avastasin ühest juuksurikoolist ja viimane kord, kui ma temast kuulsin, töötas ta Tallinki hotellis juuksurina. Märdiga oli niimoodi, et ma istusin tooli ja ütlesin, et tahan sellist soengut, mis jätaks mulje, nagu oleks parukas viltu pähe pandud pluss veel hulknurka lõigutud tukka ja nii blondi pead, et silmadel on valus vaadata. Mille peale Märt ütles, et hakkame siis peale ja minul, kes ma olin juba valmistunud pikaks vingumiseks à la miks sa oma juukseid rikkuda tahad ja äkki teeks hoopis sellise või sellise soengu, jäi suu üllatusest lahti. Sonks tuli igatahes vägev ja mul mõlgub juba pikemat aega mõttes Märt-poiss kusagilt üles otsida.

Minu eelmine juuksuripoiss kolis kahjuks kuhugi Londonisse tööle, aga temagi sai avastatud täiesti kogemata. Läksin lihtsalt pärast koolitunde lähedalasuvast juuksurisalongist läbi, et oma pikad blondid kiharad punaseks värvida ja õnneks leiduski täpselt sel ajal vaba olev juuksur. Kuus tundi võttis see meil aega, kuna juuksed olid eelnevate aastate värvimisest (blondist tumepruuniks ja tagasi blondiks) ikka suht retsitud ja värv ei tahtnud sinna sisse jääda. Voolas mööda juukseid alla lihtalt. Poiss mudis ja mudis ja sai lõpuks värvi juustesse. Väga khuul oli. Aga järgmisel päeval öeldi agentuurist, et issand, segi läksid või, praegu pole punapeadele absoluutselt turgu, kõik tahavad blonde ainult, ruttu mine värvi tagasi. Kuna punasest blondiks saamine on suht võimatu, pakuti teise variandina välja musta juuksetooni. Selle ma ka nädala jooksul omandasin. Ikka oma armsa juuksuripoisi juures, kes tolleks ajaks mu juba juuksurikooli kutsus - seal sai paremini mässata.

Musta värvitooni pealekandmisesl tekkis meil selline ideedesünergia, et ohohohoo. Noormees, kuuldes, et minu arust on pikad mustad juuksed igavad (mu emapoolsetel sugulastel kõigil süsimustad pead), segas sinna mingit värki sisse nii, et ma sain omale sinise varjundiga pea. Kihvt oli. Lisaks rääkis ta veel, et oli väljamaal show-del käies näinud igasugu freakisid asju, näiteks roosasid rastapatse.

Möödus veel paar nädalat ja ma olin seal tagasi. Seekord juba patse tegemas. Tol ajal Eestis rastapatse veel ei tehtud ja nii puudusid selleks ka spetsiaalsed vahendid. Margus-poiss tekitas need mulle pähe lihtsalt kammi ja suurema koguse laki abil. Lõpuks tegime hulgim fotosid ka - ikkagi esimesed rastad Eestis, olgugi et algelised. Töö tulemusena nägin ma välja sõna otseses mõttes nagu saatan. Sellised suured sinkjasmustad pikad jurakad peas. Üks lahe foto on sellest ajast, kus me emaga poseerime nii, et mõlemal on näpud juuste vahelt välja pistetud nagu teravad sarved. Pesuehtsad kuradikesed! Rohkem naissoost kuradit ei anna lihtsalt meenutada.

Ma siiamaani kahtlustan, et tänu nendele rastadele pääsesin ma omal ajal matemaatika suvetööst. Oli lihtsalt selline aeg, kus ma ei õppinud. Tähendab, mingil ajal ööpäevast olin ma teatud spetsiifilistel põhjustel võimeline kõrgemat matti lahendama, aga kahjuks ei langenud see eriti kunagi kokku päevase kooliskäimise ajaga =) Ja olgem ausad - isegi, kui ma sellel muul ajal oleksin kodused ülesanded viksilt valmis vorpinud, siis koolis tunnikontrollid oleksid nii vai teisiti vett vedama läinud. Igatahes, asjad läksid nii, nagu nad läksid ja lõpuks oli kevadel olukord selline, et õpetaja tõstis minu ja kaks klassivenda esimesse pinki istuma, andis ülesannetega paberilehed kätte ja ütles, et see on meie viimane võimalus end tõestada. Ma küll ei mäleta, et ma oleksin oluliselt vähem vigu teinud kui klassivennad, aga seda mäletan hästi, kuidas õpetajanna mind väga kahtlustava näoga kulmu alt piidles, silmist peegeldumas veike kartus. Tollal ma põhjustest muidugi aru ei saanud. Lihtsalt kivid langesid kolinal südamelt, kui kuulsin, et ma ei peagi oma suviseid plaane ümber korraldama =)

Järgmisena lasin Margusel end kiilaks ajada. No need juuksed olid peale sellist retsi värvimist ja ümbervärvimist ja rastade lahtikammimist ikka läbi omadega, seega oli kiilaks lõikamine ka juuste seisukohalt väga tervitatav nähtus. Margus ütles, et "davai, aga enne kuula mind ära, mul on üks veel parem idee". Noormees jättis kupu keskmise osa kiilaks ajamata ja punus sealsetest juustest kolm erinevates värvitoonides patsi. Värvitoonideks olid draakonipunane, grafiti ja must. Natuke nagu mohawk, natuke nagu krishnaiidid, aga kindlasti päris omanäoline. And I loved it. And so did he. See oli perfektne näide juhusest, kui kokku satuvad inimesed, kes janunevad igasuguste katsetuste järele. Aga jahh, tänaseks on tema juba laias maailmas moodi ja kunsti tegemas ning sellest, et oma ideedega teda tüütama minna, võin vaid unistada.

Kõige selle taustal tõmbab näo muigele iga kord, kui ma kuhugi juuksurisalongi sisse hüppan ja oma soovi välja käin ning tädi juuksuritädi siis umbuskliku moega mu juukseid vaatab ja ütleb, et "aga äkki teeks hoopis salgud?" =D =D

Minu küsimus: milleks te kuhjate sinna salongi nurka neid väljamaiseid ajakirju kõige uuematest soengumoodidest ja röögatutest värvikomplektidest, kui teil ei jätku isegi mitte tahtmist (oskuste kohta ei oska väita) midagi sellist ise luua? Kas peab tõesti hakkama ka juuksuris kusagil muu maailma metropolides käima?

Stay on top, lord knows I'm gonna try
A mill for the moment lord knows I'm gonna die
And when I get to hell lord knows I'm gonna fry


Young Jeezy " I Luv It"

Kui ma ütlen teile, et keelt allaviiva roa saab poes müüdavast sinise pakendiga De Cecco täisterapastast ja sinise purgikaanega Barilla Napoletana kastmest, siis kas keegi oskab mulle öelda, kust saab sinist värvi kinniseid kingi?

Mees, kes leidub says:
sa said ikka kõva emotsionaalse annuse seal hollikas

Mees, kes leidub says:
niijubepikkblogisessekanne

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
see oli karm pidu

Mees, kes leidub says:
elektriseks teeb imesid

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
kusjuures hiljem sain teada, et seal olid õhupallid olnud. (absoluutselt ei pannud tähele)

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
ja seda ka mitte, et seal fotograafid ringi luusisid. Ma olin ikka korralikult korras

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
see on hea, kui inimene ennast- ja teisiunustavalt pidutseb

Mees, kes leidub says:
pidustab

Mees, kes leidub says:
võrdle

Mees, kes leidub says:
lagastab

Mees, kes leidub says:
harjutusi algajale semantikule

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
mina ei lagasta iialgi

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
ma olen korralik ses suhtes

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
ma suudan isegi tantsu õõtsuda joogiga koos nii, et see ei loksu kuhugi

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
see mu loomupärane oskus, kaasa sündinud

Mees, kes leidub says:
puhas loom, nagu siga

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
just

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
minu parimad sõbrad ka ever ei lagasta

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
eriti veel kellegi teise korteripidudel

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
aga ma olen lagastajaid näinud küll, ka selliseid, kelle arvates see just ongi peo pärisosa. Et kes rohkem rokka toota suudab.

Mees, kes leidub says:
jube!

Mees, kes leidub says:
mingu tagasi kust tulevad

Mees, kes leidubsays:
hea teada, et sa ei lase roosat shampust mu lakke

Mees, kes leidub says:
see on valge

Mees, kes leidub says:
nagu seinad

Mees, kes leidub says:
ja diivanid

Mees, kes leidub says:
jne

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
okey, I got the message: no pink champagne on your couch

Mees, kes leidub says:
jah

Mees, kes leidub says:
see on siis, kui on rosé kirjutet pudelile

Mees, kes leidub says:
remember?

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
how about green one?

Mees, kes leidub says:
there is no green champagne

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
no kui sinna Tarhunni sisse segada, siis raudselt et leidub

Mees, kes leidub says:
prantslased kägistavad sind elusalt

Mees, kes leidub says:
elusalt, saadsaaru!

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
minu jaoks pole miski püha. Nad peaksid mu lindpriiks kuulutama ilmselt.

Mees, kes leidub says:
miski püha -- jeee

Mees, kes leidub says:
kas sa oma põssat taksikoeraga ristaks?

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
minu põssa ei ristu änam

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
ta on kastraat

Mees, kes leidub says:
ah see päästab sind

Mees, kes leidub says:
never say miski

I`m Your Heaven, I`m Your Hell says:
minul on ainuisikulisena lubatud öelda "miski". Mul on patent selle õiguse peale.

Mees, kes leidub says:
no ma panen kõrva taha ja kontrollin patendiametist

Kui ma poleks Hollywoodi klubikaarti saanud, siis vaevalt et ma üldse nende kodulehte nädalavahetuse plaane silmas pidades uurima oleksin läinud. Aga ma sain ja läksin. Ja leidsin. Ürituse nimega Electro Sex, kus lubati mängida elektrohaussi Johhny B taktikepi all. Kuigi ürituse flaier oli mõningasi kahtlusi tekitav ning reklaamtekst samuti, otsustasime Leenuga kohale ronida. Elektrohauss on ikkagi üks ägedaimatest muusikažanritest maailmas.

Me ei pidanud pettuma. See oli üks äärmiselt kreisi pidu. Võiks öelda, et seda võiks suisa kasutada sõna "kreisi" definitsioonina. Tsiteerides Leenut (kui ma talle tema õhtu meeldejäävamaid seiku nina alla hõõrusin): "Mina pole süüdi. See elektriseks tegi seda minuga." See elektriseks tõepoolest tegi igasuguseid asju.

Muidugi polnud asi vaid elektrohausis =) Vahetult peale klubisse saabumist leidsime endale päris oma paarmänni, kes lisaks sellele, et ta silmast pisarat väljameelitavalt püüdlikult kokteile kokku segas, ka ääretult armas oli ja meie õrritavatele küsimustele ilma puiklemata vastas.
Meie: "Mida need hieroglüüfid sul seal käe peal tähendavad? Kanasupp?".
Tema: "Makaronid piimaga."
Sidrunilõiku asetas klaasi äärele värisevate kätega ja higipiisk otsaees, justnagu kirurg, kes esimest korda operatsiooni läbi viib. Nummi nohh. Väga sõbralik ja asjalik. Ainult et nende jookidega läks nii nagu läks... Pärast kodukootud kibedat morssi (vodka + kirsi jäätee) tahtsime klubis saada midagi head. Avastasime, et Hollywoodis on ülimalt põnev joogikaart. Ma ei tea, kes need kokteilid välja nuputas, aga nimed mõjusid küll nii, et vähemalt mina tahtsin proovida absoluutselt kõiki-kõiki-kõiki =)

Esimene ring: Sex & the City ja Sugarbabe
Teine ring: Pulp Fiction ja The Beach
Kolmas ring: Desperado ja traditsiooniline Long Island
Ma ei tea, mida too barman sinna jookide sisse puistas, aga Desperado joomise ajaks olin mina juba jõudnud tasemele, kus ma lagistasin iga asja peale naerda. Ja sugugi mitte seda hüsteerilist naeru, mis on reeglina tingitud mingist jaburast faktorist ja mida ei saa enam pidama, vaid lihtsalt heast meelest ja heast seltskonnast tingitud lõbusat naeru, mis algas iga kord uuesti, kui Leenu oma suu lahti tegi ja kedagi või midagi kommenteeris. This girl is hilarious!

Neljas ring: Top Secret ehk siis "Sellel joogil oli pealkiri selline, et ma mõtlesin, et see sobiks teiesugustele tüdrukutele kõige paremini."
Kindel viis mind klubis jalust nõrgaks võtta on meesterahva puhul viisakus. Tänapäevase vohava matslikkuse taustal (või oli see ehk juba enne minu sündi nii ja ma ei peakski oma ajastus pettunud olema?) on äärmiselt muljetavaldav, kui meesterahvas palub neidude käest viisakalt luba (neile joogid muretseda näituseks). Point pole siin mitte luba küsimises, vaid ka viisis, kuidas seda teostatakse. Härrasmehelik. Grand. Classy. Sellise žesti peale olen isegi nõus hetkeks tähelepanu sõbranna(de) ja tolle meesterahva vahel jagama. "Õu nukuke, jooki saab sulle tuua vä?" seevastu ei tööta nagu eriti.

Viiendaks ringiks ilmus kusagilt Iiri kuningas and swept us away =P

Iirlased on vahvad. For all the reasons, mida ma ei viitsi siia praegu reastama hakata. Eriti lahe on see keel, mida nemad oskavad, aga mina ega ka teie tõenäoliselt mitte. Mõtelge ise - tulete õhtul töölt koju, iirlasest teinepool juba ootab ja küsib kõlava häälega: "Conas tá'n tú?" Teie vastate, et "Möhh?", tema ütleb, et " cad dúirís?". Ja ongi juba tuju hää.

Iiri kunni saabumisega läks tants igatahes poole hoogsamaks ja niigi lahe pidu kogus hoobilt tuure juurde. Electrohouse ei keeranud ainult meie vinte üle. Kusagil "God. You`re amazing"-u ja "I think I`m gonna have to show you to my mom"-i vahel suutis too tantsiv kuningas tellida baarist kümme analoogset jooki. Korraga. Mina (pöördudes paarmäni poole, kes oli mulle juba nagu baby brother ja ei saanud seega kuidagi valetada): "Oled sa kindel, et ta tellis kümme jooki?" Baarman (ise ka imestunud): "Jahh, ma veel küsisin üle mitu korda, aga need olid tema sõnad."

Mida teha kümne piraka kruusitäie joogiga, kui su enda kannutäis on veel joomata ja kuningas ise ei tunne nende vastu mingit huvi? Maitsta tuleb. Et kas on ka hea. Oli küll hea. See oli nüüd see, mis maitses nagu shokolaadipiim, mitte too viskisegune asi, mida me tshikkidega aastavahetusel kokku käkkasime. Kuna see maitses niivõrd hästi, otsustasin ma ühe endale eraldada ja ülejäänud Leenu nina alla lükata. Aga kus oli Leenu? Jah, tõepoolest, kus oli Leenu? Õnneks on mu uus jabur telefon piisavalt pisike, et ilma probleemideta ära mahtuda ka kitsaste pükste taskusse ja sõnumi trükkimine sellega on küll vaevarikas, ent siiski täiesti teostatav ja nii ma selle võidurõõmsa naeratusega lahti lõingi. Mida aga ei olnud, oli Leenu number. Demit. Kusagilt roosade ja kollaste ja punaste jookide vahelt paistis vastus müsteeriumile: olin asendanud Leenu nime mõned päevad tagasi ühe meesterahva nimega. See oli mingi inside joke ja oli temaga kuidagi seotud, aga kes oli see meesterahvas, kelle nime ma oma telefonist nüüd otsima oleksin pidanud? Mitte ei tulnud meelde. Tükk aega pingutasin ja isegi pool kontaktide nimekirja lappasin läbi. Edasi tundus lihtsalt suurem shanss teda kikivarvukil mööda klubipõrandat tippides ja silmi kissitades leida. Leenu oli aga kadunud nagu tina tuhka. Kuni ühel hetkel saabus sõnum: "Kus sa oled? Ma baari ääres." Saatjaks Lembitu Kuuse =D

Aga millegipärast Lembitu Kuuse neid jooke ei soovinud ja nii otsustasin mina, kokkuhoidlik nagu ma olen, et kuna see maitseb niikuinii nagu külm kakao, rändab see kõik mingi sümpaatse aja jooksul minu kõhtu. Head asja ei saa ju raisku lasta minna. Need maitsesid tõesti-tõesti hästi. Võite mind uskuda, sest ma ei salli alkoholi maitset ja krimpsutan päris tihti jookide maitse peale nina. Praegu seda meenutades on mul kahju, et ma ei uurinud, mis seal sees oli. Siinkohal oleks vist sobilik tsiteerida uuesti Leenut, kes barmani mureliku näo peale (et Long Islandit serveeritakse ainult suurest klaasist), lõi käega, sõnades: "Sa ütle talle, et me joome pangest." Njaa. Kuuenda korruse kojanarr oma kaheksa rummikoolaga kahvatub meie kõrval =P

Efekt oli kõigel sellel igatahes selline, et koju jõudes ja voodisse vajudes oli minu viimane mõte, telefon pihus, et mis kellaks peaks äratuse panema. Äratus nägi välja aga täpselt selline, et mingi aeg hiljem helises telefon ja kui ma selle kusagilt tekikoti seest üles olin leidnud, küsiti minult: "Nohh, kus sa siis nüüd oled?" Tuli meelde küll. Üsna kohe tuli. Õmbleja juurde minek pidi toimuma ju. Kursaõel tuleb jubileum ja keegi on talle sellise idee pähe pannud, et naised peavad kleitides tulema. Mis on iseenesest tore, sest nüüd on mul hea vabandus, et hankida selle kevade moevärvides plaatje. Küll aga polnud tore see, et õmbleja vastuvõtuaeg on laupäevasel hommikul sellisel kellaajal. Nagu polnud ka tore see, et ma olin lubanud teel sinna peale võtta veel ühe inimese ja et tal tuli pähe mulle helistada alles siis, kui ta maja ees seistes nägi, et mind ei ligine ei paremalt ega vasakult. Needless to point out, polnud mul mahti isegi midagi hamba alla visata. And I`m the type who neverever misses a breakfast. See oleks lihtsalt liiga julm.

Riided selga ja minek. Ehk siis sõit. Õnneks koosneb pool Lasnamäge selle ehitamisest järele jäänud küngastest ja betoonihunnikutest ja määratlemata tühermaast, nii et kedagi ei seganud eriti, kui üks igasuguse ecodrivingu põhimõtteid eirav hommikusöögita young lady Ümera tänava leidmiseks otseteid kasutas.

Õmbleja oli tuus. Venelanna, häääääs-tiii lahke ja armas. Juuditar. Kui ta mu mõõtude võtmise taustaks mitmendat korda ka kõhukorinat pidi kuulma, ütles ta järsku, et oodaku ma korraks ja sibas kuhugi korteri teise otsa. Tuli tagasi kausitäie pudruga ja valas sinna veel purgist home-made maasikamoosi peale. Oh, the gratitude you receive while feeding the starving Carry =)

Ülejäänud päev oli peaaegu sama ootamatute käikudega kui sellele eelnenud öö. Aga sellest me enam ei räägi, see oleks juba liiga...

Aga peole, jah, peole ootan ma juba pikisilmi järge.

Kui teile öeldaks üllatusrestorani kohta vihjeks vaid seda, et toit on Orkutis cuisine`i all reastatutest ja "don`t overdress, don`t underdress", siis mida teie selga paneksite? Minu pealt pole mõtet maha vaadata, mudu saate kontrolltöö kahe.
Ja kusjuures täiesti leidubki meesterahvas, kes minu lubaduse peale rohkemate vihjete mittesaabumise korral sinna restorani trikoos kohale ronida, ütleb kerge lõbustatusega lihtsalt, et "Try me!".

Elu on enamasti siiski täpselt nii lõbus, kui lõbusaks sa selle ise endale teed...

Lihtsalt et ma avastasin just, et minu elu esimene ja viimane trikoo, mille mu vanatädi kunagi ammu aega tagasi Brasiiliast saatis, on vahepealsete aastatega lootusetult väikeseks jäänud. Kui ma selle praegu selga tõmban, näen välja umbes täpselt nagu Kristjan Palusalu oma parimatel päevadel. Ja nii lõbusaks ma seda restoraniskäiku nüüd ka ei soovi teha.

Teile ilusaid unenägusid, mina aga siirdun panipaika bikiine otsima

=P

Tööjuures polnud täna terve päev internetti. Mistõttu said pärast lõunapausi üpris kiiresti otsa tegevused, millega end lõbustada võiks (v.a. telefonitsi tööjuurde strippari tellimine). Seetõttu otsustasin kirjutada Saaremaa vanaemale ühe pika ja sisuka kirja. Ma arvan, ta on pretty õnnelik selle üle, et meie itipoisid täna oma tööga hakkama ei saanud.

Minu järgmine ühiskondlikult kasulik ettevõtmine oli enda Suure Juhi tuppa kunstnahkdiivanile kerra tõmbamine ja jope üle pea vedamine. Plaanis oli veidike puhata ja kuna telefonid eriti ei helisenudki, oli see plaan täitsa täidetav. Küll aga juhtus pärast kolmetunnist diivanil tudimist nii, et tööpäeva lõppedes end sealt üles ajades oli minu esimene mõte pärast paari sammu sihitult pimeduses tuigerdamist end lihtsalt vabatahtlikult kuhugi põrandale pikali visata. See diivan pole obviously mõeldud väljamagamiseks, sest käetoed on üpris kõrged ja nii on pea ja kael horisontaalasendis oleku puhul suht viltu. Veri jäi ilmselt kuhugi poole peale toppama ja nii need Saturni rõngad ärkamisel silme ette ja tähed pea kohale sattusidki.

Kopp on ees. Tahaks juba Hiinasse.

Ometi kord ka üks selline test, mida pole vastikult lihtne üle kavaldada:

http://web.tickle.com/tests/brain/index_main.jsp

Minu testitulemused olid nii objektiivselt kui subjektiivselt võetuna täitsa paigas: mu sahtlid ongi tavalise pilgu jaoks korrast ära (which they`re oh so NOT). Minugi pesa võiks välja vabandada väljendiga "loominguline segadus", kuigi minu segadus ei võta eales nii mastaapseid mõõtmeid nagu ühel feministist kirjanikuproual filmis Stepfordi naised.
(Väike vahekokkuvõte: kaks korda sõna "minu", üks kord "minugi" ja "mu". Kusjuures asi pole sugugi kehvas sõnastuses =P)

Tickle`i testidest paremini sobib minu iseloomustamiseks siiski Gnarls Barkley lugu. Ei, mitte Crazy, vaid hoopis Who Cares?

Basically I'm complicated
I have a hard time taking the easy way
I wouldn't call it schizophrenia
But I'll be at least 2 people today

If that's okay...

And I can go on and on and on...
but
who cares?

It is deep how you can be so shallow
And I'm afraid cause I have no fear
And I didn't believe in magic
Until I watched you disappear

I wish you were here

And I can go on and on and on...
but
who cares?

You see, everybody is somebody
But nobody wants to be themselves
and if I ever wanted to understand me
I'd have to talk to someone else

Cause every little bit helps

And I can go on and on and on...
but
who cares?

Feels like... the surreal life
But it's still nice
Wish I could live twice
but I still might
if these bones heal right
I see a little light
though it's still night



Tegelikult poleks seda videot siia lõppu tarviski, aga Mario Van Peebles näitleb lihtsalt liiga hästi, et teda mitte tunnustada. And the bottom line is: ka vampiir on inimene ;)
http://www.youtube.com/watch?v=OpYoYUcesIc

***

To rockstar: thankyouthankyouthankuyou, et sa kunagi eelmisel kevadel samal ajal mulle St. Elsewhere`i kohta vihje andsid! I really appreciate it ja see tõesti on midagi sellist, mis mulle meeldida võiks - sul oli tuline õigus. Kahjuks polnud seda plaati järgmisel päeval Tartu kaubamaja plaadipoest saada. Hoolimata sinu kõrvaklappide nirust kvaliteedist avastan ma nüüd juba aastapäevad Barkley vahetevahel oma auto pardakast. Nagu ka täna hommikul tööle sõites. Keep up the good work ja paluks taolisi vihjeid edaspidigi!

To Tanel P.: sa ütled, et minu ja Nelly Furtado vahele käib võrdusmärk, aga kas sa ei leia, et too keebiga elukas Barkley videost on palju minulikum? :)

To papparazzi: ei, kõik ei ole veel sugugi rööpas, küll aga kuulen ma rongi häält ;)

Üks teatud tegelane kaebles eile (ei, oot, see oli siiski täna vist (sinised silmaalused on võrdelises seoses magamata ööde arvuga)), et minu blogi sissekanded olevat hakanud aina normaalsemaks muutuma. Nagu täitsa normaalse isikuga oleks tegu. Ja et võrreldes esimeste sissekannetega on viimased suisa päris normaalsed. Tema jaoks on järgneva lugemine ilmselge piin.


Kui teile meeldivad Rafaello kompvekid, aga te olete neist sama tüdinenud nagu mina, kes ma neid ühel teataval põhjusel igaks tähtpäevaks saan ja seega ka justnagu sööma olen sunnitud, olete teiegi ilmselt positiivselt üllatunud, maitstes Lioni uut valge shokolaadiga maiusebatooni. Kelle jaoks lause sai liiga pikk, loeb lihtviisiliselt uuesti. Aga jahh, maitse sarnaneb Rafaello omale päris tõsiselt, nii et mul jooksis seda esimest korda proovides juhe kokku tubliks paariks sekundiks. Ega te enne teada ei saa ju, kui ei maitse ;)


***
Nohh, papparazzi, oli piisavalt normaalne, et sinus kõhedusvärinaid tekitada? =)

Kui te soovite saada tõsist trenni, siis minge Padise kloostrisse ja kõndige kogu see hoone risti-põiki korralikult läbi. Meie eile tegime nii ja minu trepistkäimise lihased on täna ikka korralikult valusad. Seal pole ju mingid tavalised trepid, vaid paekivist laotud ja puidust taotud. Ukseavad olid seal samuti valusalt madalad, meie seltskonna pikemad tüdrukud lõid korduvalt päid ära. Pea õnneks täna ei valuta. Küll aga kisub kangesti uuesti auto ja mõnusa seltskonnaga kuhugi trippima. Olgu siis kasvõi mööda loode-Eestit =)

Taas kord tunnen rõõmu, et sündisin eelmisel sajandil, mitte mitusada aastat tagasi, kui nõidu põletati. Minusugune ketser oleks tõenäoliselt juba enne täisealiseks saamist tuleriidale saadetud.
Üks küsimus tekkis aga ja nüüd esitan ma selle suurele ringile: miks põletamissurma mõistetutel enne hukkamist juuksed maha aeti? Ma ausõna ei tea. Et kärsahais ei tapaks? Aga põlev inimkeha haiseb ju samuti rämedalt...

Kuninganna Elisabethi kommentaar oli aga igati tasemel: "I will have one Mistress here and no Master". Hakka või hingesugulust tundma.

Shekhar Kapur`i Elizabeth

-"HIV is the best thing that ever happened to me."
-"Are you serious?!"
-"Yes. Before that I used to be one of the good guys. I always followed the rules. Then I got HIV and it changed my life completely. I found out that playing by the rules is what makes other people happy. Now I`m happy."

Eileõhtune Dr. House oli ikka üle prahi.
Eriti see koht, kus... "Oh, come one, Chase, don`t start acting the good boy." Ma istusin teleka ees, suu üllatusest lahti. Vanad head ajad tulid meelde =)

Mis on tegelikult halb. Sest ma olen nüüd kind of vulnerable. Kes ees, see ees ;)

Kümme sammu tõeni

Juua ploomiviina, saket, calvadosi ja ühte teist ploomiviina üksteise otsa... maitea. Ei ole nagu väga hea mõte.

Astun mina koduuksest sisse, vahetan seaga tervitushüüded ja siirdun akna juurde. Ilma igasuguse tagamõtteta. Aga just when you`d least expect it, tekivad igasugu kummalised mõtted.

Mõte nr. 1: Midagi on selles pildis valesti.

Mõte nr. 2: Keegi on oma auto kuidagi imelikult parkinud.

Mõte nr. 3: Kuidas teised autod sellest mööda saavad, kui see niimoodi keset teed seisab?

Mõte nr. 4: Kuidagi tuttav tundub see masin...


Mõte nr. 5: Vahtralehed ja värk...

Mõte nr. 6: Oot-oot, mul on ju ka auto.

Mõte nr. 7: ... ja see on minu auto koht ...



Mõte nr. 8: MINU AUTO!

Mõte nr. 9: What the?



Mõte nr. 10: Mõte kässarile vabal ajal puhkuse andmisest polnud vist briljantsete killast.




Loo moraal: joo rohkem - mõtled aeglasemalt ja ilusamate pausidega!


PS. Ei olnud joomapidu, söömapidu oli hoopis. Mulle lihtsalt mõjus nii. Inimese psüühhika on juba kord selline kummaline asi, et kui ühe päeva peale mahutavad end miljon erinevat emotsiooni ja läbielamist, siis õhtul hakkab isegi pisukene kogus alkoholi kaikaid kodaratesse loopima.

Ja see asi ka veel, et ärge teie Zebrasse minge. Mulle endale meeldib seal.

Hihhihh =)

Siin on midagi armsat kõigile neile, kes viibivad parasjagu näiteks kusagil kontorilaua taga ja kellel on tuju, mis võiks olla parem.

http://drawapig.desktopcreatures.com/

Kui Leenu mulle selle lingi ette söötis, olin alguses vägagi skeptiline, kuid lõpuks haaras mind hasart ning tehtud see saigi. No mingi poole tunniga, kuna ma muudkui refreshisin toda lehekülge, et saaks otsast ja uuesti ja ilusamini. Leenu ütles, et kui sellel saidil aega võetaks, saaksin ma joonistamisele järgneva psühholoogilise testi tulemusena teada, et ma olen pedant ja maksimalist. Aga tegelikult oli hoopis nii, et iga kord, kui joonistus peaaegu valmis sai, vaatasin mina, et oi, sellest kohast oleks veel natuke kõpitsemist vaja ja tollest kohast veel veic kohendada ja... rikkusin kõik ära.

Vastake kindlasti joonistamisele järgnevale küsimustele ka, see võtab aega minuti ja tulemused on peris põnevad ;)

And in case anyone is interested, siis minu sigudik kukkus lõpuks välja selline: http://drawapig.desktopcreatures.com/gallery/large.asp?id=1403068

Squash vol. 3

Ruu: "Ma olen tegelt täitsa surnud täna."
Mina: "Miks siis?"
Ruu: "Ahh, lihtsalt. Saaks siis mõni päev ka välja magada ennast. Aga ei, ikka igal hommikul kell pool üksteist löövad silmad plaksti lahti."
Mina (kahtlustavalt): "Pool üksteist?"
Ruu: "Jah, pool üksteist."
Mina: "Aaaaga... kas sa siis koolis ei käigi?"
Ruu: "Kuule, praegu ei käi jahh. Mida ma käin seal? Istun tunnis, paberlennukid lendavad üle pea. Lasteaed."
Mina (imestunult): "Aga kuidas sa oma asjad tehtud saad siis?"
Ruu: "See on juba kokku lepitud. Individuaalõppega."
Mina: "Anna andeks, ma olen juba vana inimene, misasi see individuaalõpe selline on?"
Ruu: "Õpin kodus omaette ja siis käin mõnikord koolis arvestusi tegemas."
Mina: "Oled sa kindel, et sa sellega hakkama saad?"
Ruu: "Jah, olen küll."
Mina: "No eks sa ise tead."

Niipalju siis tänapäeva noorusest.
Keegi siin kunagi kommenteeris, et ärgu ma muretsegu - küll mu õde võtab ühel hetkel aru pähe, lõpetab keskkooli ja astub EBS-igi. Praegusel hetkel ma tõepoolest loodan härdalt, et ta siis ometi vähemalt sinna EBS-igi jõuab mingil hetkel...

NEW!!

Eile ilmus selle aasta esimene Trend. Lubatud reisikirja seal veel pole, see-eest leidub aga midagi muud minu sulest.
Käisin oma eksemplaril järel ja lappasin seda lõunapausi ajal. Ja seal, minu isiklike sümpaatiate Anna-Maria Penu ja Justin Timberlake`i vahel ma oma siniste silmaaluste ja natuke vähem siniste mõttejuppidega olengi.
Loodan, et teile minu esimene kolumnivasikas kõlbab ja et ma teda kuhugi aia taha ei pea ajama.

Õed Metsikud@Squash vol. 2

Võttis aega mis võttis, aga me tegime seda jälle. Seekord laenutasime algajatele mõeldud palli, millega oli tulemus loomulikult poole etem. Seda enam sattusime me aga hasarti ning juhtus see, mis eelmiselgi korral - rahuliku kõksimise asemel lennutasime me seda küll lampide vahele, küll õhukonditsioneeri karbi pihta, küll lae all asuva akna ääre vahele. Miski ega keegi õnneks eriti haiget ei saanud, kuigi mina tõmbasin paari Ruu löödud palli ees siiski saba jalge vahele. Natuke vähem kui tunni möödudes otsustasime endid kokku pakkida, et mitte päris vigaseks jääda.

Mina: "Seekord läks ikka palju, palju paremini. Pallid lendasid kõrgelt."
Ruu: "Jah, järgmine kord võtame saali number 5 ja lööme selle Cosmopolitani reklaami sealt ülevalt alla."

=)
Mul on ikka äärmiselt taibukas noorem õde.

...ja siis heliseb telefon.

Tema: "Tere, halloo, kuule, mida sa mõtlesid selle "teen, mida tahan"-nädalavahetuse all?"
Mina: "Nohh et ma saatsin kõik kuu peale ja tegin täpselt seda, mida ise tahtsin."
Tema: "Ma lugesin töö juures su blogi ja nüüd ma tulin lõunapausile ja tead, ma ei lähegi sinna enam tagasi. Mulle ei meeldi seal ja ma lähen hoopis koju magama."
Mina: "Eeemmmm... no tore, et ma kellelegi inspiratsiooniallikaks olen, aga.. ega sul sellepärast pahandusi ei teki?"
Tema: "Suva see. Teen, mida tahan."

...ja kohe selle kõne otsa saabub järgmine.

Teine tema: "Hei, tead mida?"
Mina: "Las ma arvan."
Teine tema: "Mida?"
Mina: "Ei midagi, lase edasi."
Teine tema: "Ärkasin hommikul, tuju oli s.tt, mõtlesin, et loeks sinu blogi ja nii. Ülikõva, ma ei lähegi täna tööle. Las otsivad kellegi teise, mina teen täna, mida tahan!"
Mina: "Tahad sa sellest rääkida?"
Teine tema (juubeldades): "JAAAAA!"

Ühesõnaga, kallid tööandjad, kui see nüüd maaniaks kasvab, siis palun ärge mind süüdistage! Mina istun hetkel kontoris nigu Miki ja hakkan kohe õpilastele paljundusi tegema, nii et...

-"No regrets, ok?"
-"No regrets."
-"It`s a nice feeling, isn`t it?"
-"Yeah!"

Anthony Hopkinsist me ei räägigi, aga filmis Meet Joe Black on veel üks näitleja, kes võib mängida ükskõik, keda ja ikka olla selles rollis suurepärane. Brad Pitt võib kehastada padunarkarit, Surma või keda iganes, ikka kukub see tal välja just täpselt nii, nagu oleks ta eluaeg just täpselt selle osa tarbeks harjutanud. Sama lugu on ka näiteks Leonardo Di Caprioga (Basketball Diaries, The Beach, Catch Me If You Can, etc). Igaks juhuks mainin ära, et mehena ei imponeeri mulle neist kumbki. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Aga näitlejatena on nad vaieldamatult priimad. Või soovib ehk keegi vaielda?

Minu "teen, mida tahan"-nädalavahetus kulgeb nüüd edasi The Streets-i kuulamise rütmis, teile aga head pidu ja head ööd! =)

Grandioossest plaanist kobida reede õhtul varakult magama (mu ema juba ilgub selle plaani teostatavuse üle, kuna ma olen nädal aega järjest lubanud igal õhtul kell 19 magama minna, ent lõpetanud siiski alles kusagil kesköö paiku) ja magada end korralikult välja, õnnestus vaid pool. Aga hea seegi. Tsiteerides minu õde Ruu-d: "Sa ärkad laupäeva hommikul üles ja lülitad oma telefoni sisse. Pärast seda, kui sulle on poole tunni jooksul saabunud sada kakskümmend kõnet, mõtled sa: "Oo, Jumal, miks ma seda ometi tegema pidin?". "

Viskasin mõned kohukesed hinge alla, pugesin voodisse tagasi ja jäin uut und ootama, aga siis tuli juba põrsik, pistis oma kärsa teki alla ja ütles: "Brööööghhnng-bröönhgghhnnngg!", mis tõlkes tähendab seda, et "Kamoon, aja ennast üles, mul vaja väljas ära käia korra."

Mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, sest terve õu oli täna vikerkaarevärviline. Kuigi rohi oli alles mudakarva ja muda ise oli samuti mudakarva. Päike oli ennelõunal suht hallikas ja kõik laupäevahommikused inimesed samuti. Sellegipoolest naeratasin ma kõikidele, kes vastu tulid ja kes ei saanud aru, et mida on siin naeratada =)
Mis siis, et ma ühe ja sellesama poolkülmunud sopahunniku otsa kahel korral peaaegu et käna pidin käima. The world is a wonderful place! =)
Mis siis, et siga üritas järjekindlalt siirduda teiselepoole autoteed, kuhu ma teda kunagi lasta ei taha ja et ma tänu sellele vahejuhtumile sain teada, kui kahepalgeline on naaberaias elutsev mutike. The world is a wonderful place!
Mis siis, et arvuti on mingil kummalisel põhjusel rõvedalt aeglaseks jäänud ja kohati ei funka üldse. The world is a wonderful place! =)
Mis siis, et asju, mida teha, inimesi, kellega kohtuda ja kohti, kuhu minna, on juba nii palju liiga palju, et hakkab kaduma lootus kõikide nendega kunagigi ühelepoole saada. The world is a wonderful place! =)

Võtsin endale vabaduse cancellida kõik tänase päeva päevavalguse ajaks planeeritud ettevõtmised ning kükitada terve päeva kodus. Kõrvetada kõrvetamist ootavaid plaate, vähendada lugemist ootavate materjalide hunnikut, liguneda mõnuga dushi all täpselt niikaua kui ise tahan, mitte niikaua kui aega jagub ja laperdada õhtuni hommikumantli väel mööda tuba ringi. Aga nagu ikka, leidub alati neid, kellele minu plaanid kohe kuidagi ei istu.


Klassivend says:
mis peaks juhtuma, et sind hommikumantlis õue saada?

Klassivend says:
kus läheb piir

Klassivend says:
aga ilma hommikumantlita?

Klassivend says:
siis kui taevas sajab raha?

GodDamnMadDog says:
hahh raha peale nüüd küll mitte

Klassivend says:
viiesajaeuroseid

GodDamnMadDog says:
viiesajaeuroseid suisa!!

Klassivend says:
jah

GodDamnMadDog says:
Jumal on heldeks läinud

Klassivend says:
ikka ei jookseks välja ilma hommikumantlita? kui tead, et paari peotäiega elad elu lõpuni intressidest

GodDamnMadDog says:
elan ma jee

Klassivend says:
nii et ilma hommikumantlita välja ei jookseks?

Klassivend says:
aga kui näiteks on vaja päästa väike armas kiisu liikuma hakkava auto rataste alt?

GodDamnMadDog says:
mulle ei meeldi kiisud

GodDamnMadDog says:
ja ma pakun, et selle ajaga, kui mina kolmandalt korruselt alla jõuaks, on sest kiisust ammu kiisukleepekas saanud

Klassivend says:
nii et otsustad selle üle, keda päästa ja keda mitte selle järgi, kas sulle meeldib või mitte???

Klassivend says:
lihtsalt hüpoteetiline olukord, kui mingil tungival põhjusel on vaja sind ilma hommikumantlita näha. aga sa ei taha end nii näidata. siis ma ei kasuta sellist meetodit, et kassi autorataste alal viskan

Klassivend says:
*alla

GodDamnMadDog says:
ai ole erilist mõtet küll, jahh

Klassivend says:
tungiv vajadus võib olla näiteks selline, et ma näen, et näiteks ruumis on hämar ja ma näen, et keegi liigutab su selja peal, näiteks suur ämblik võib-olla. et täpsustada, ja õues on valgem näiteks, on sind vaja õue saada niimoodi. aga sa ei usu mind, kui ma ütlen, et suur ämblik on.

Klassivend says:
ja siis kuidagi muudmoodi saab su valguse kätte

GodDamnMadDog says:
ma loodan, et sa nüüd väga ei solvu, aga ma absoluutselt ei karda ämblikke.

Klassivend says:
no asenda see elukas siis mõne elukaga, keda sa kardad

GodDamnMadDog says:
ummm... kunagi väga ammustel aegadel kartsin ma õpetaja Juttust, aga see oli ikka liiga ammu, et meil tänasel päeval sellest kartusest midagi kasu oleks

Klassivend says:
see oleks huvitav. näen hämaras ruumis, et õpetaja juttus roomab sul selja peal, aga kindel ma ei ole

GodDamnMadDog says:
lollakas

Klassivend says:
selline mini-juttus, nagu õudusfilmis mingis, 3x väiksem

GodDamnMadDog says:
issand, lõpeta ära, sa ajad mu naerma niimoodi

Klassivend says:
kas ei tohi?

Klassivend says:
kui sa oled just äsja käinud mingil lõuaoperatsioonil näiteks vmt. siis muidugi ei tohi

GodDamnMadDog says:
muidugi tohib, aga mul on viimasel ajal kalduvus niimoodi naerda, et siga saab kreepsu



Just for the record - mulle kohutavalt meeldib, kui mind naerma pannakse. Punkte kukub nagu mängupõrgu automaadist jackpoti ajal münte.

Ma peaaegu et loodan, et nad unustavad ära, et ma pidin osalema sellel tänaõhtusel "baaris ainult tüdrukud" üritusel ja et ma saan sellestsamast hommikumantlist vaadata õhtust mängufilmi Meet Joe Black ning siis otse hommikumantlist magama kobida (selline plaan on loomulikult juba eos määratud nurjuma põhjusel, et siga tahab ka õhtul pihhitatud saada).
Siiski, taolisi kohustustevabu iseendaga olemise päevi võiks esineda tihedamini kui kaks korda aastas.

Apart from that... did I forget to mention that laihv is džast pjuutihvul!? =)

Ja ärge kass Arturi kooki ostke! Ma nillisin seda mitu nädalat ja otsustasin lõpuks järele proovida. See ootas külmkapis ja pidi olema minu tänase päeva kirss, aga pärast esimest kahte ampsu sain järjekordse kinnituse tõsiasjale, et puhtalt hinna järgi see parimate asjade väljavalimine alati ei õnnestu.

Veel mõned kuud tagasi olin kindlal arvamusel, et mina ei suuda enam kunagi elektrot nautida (põhjus läheb 7-8 aastatagusesse aega ja ma tõepoolest ei viitsi sellest rääkida). Öeldakse küll, et aeg parandab kõik haavad, aga kui me nüüd hästi järele mõtleme, siis pommiaukude kinnikasvamine võtab ikka tohutult aega. Sometimes more than a lifetime.

Muusika puhul läheb mõnikord siiski vaja vaid positiivseid seoseid. Tänu konnale sain teadlikuks sellisest toredast koosseisust nagu Vive La Fête, kellel on selline tore lugu nagu Nuit Blanche.
Mõni nädal tagasi tekkis ka julgus kõrvad lahti teha ja sõnu kuulata.

On tore avastada muusikapalasid, mis oleks justkui minu enese elu päält maha kirjutet. Teen ühe pisikese tõlke ka, sest kui juba mu Teen Vegetarian Penpal minu suureks üllatuseks konnaõgardite keelt ei kõnele, siis pole mingit garantiid, et eriti paljud nendest sõnadest ilma tõlketa aru saaksid. And me, I`m always willing to learn, nii et kui keegi prantsuse keele oskaja mõne vea leiab, andke julgelt teada!

Siin on teile lugu: http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Vive%20La%20Fete%20-%20Nuit%20Blanche.wma

Ja siin on teile tõlge (pühendusega TVP-le):

Hier soir c'etait une fête Eile õhtul oli pidu
C'etait tellement fantastique See oli tõeliselt fantastiline
Maintenant pour être honnête Kui nüüd päris aus olla,
C'est dur pour la physique siis on see kerele raske
J'ai toujours le problème Mul on alati probleem sellega,
Je ne veux jamais arrêter et ma ei taha kunagi ära lõpetada
C'est magnifique quand-même Igaljuhul on see suurepärane
Surtout pendant l'été Eriti veel suvisel ajal.

On a beaucoup des fêtes Pidusid on palju
Avec des invités Kutsetega
Ils ne pensent jamais'arrête'! Nad ei mõtlegi elusees järele jätta!
Ils veulent toujours continuer Nad tahavad igavesti jätkata
Après c'est tellement grave Pärast seda, kui asi on juba tõsine
Les gens, le regretter Kahetsevad inimesed seda
C'est comme les marécages See on nagu rabadega
Lentement tu avances Vajud aeglaselt

Tous les jour des fêtes! Iga päev on peod!
Oui, c'est excentrique Jah, see on veider
Je dis 'Vive La Fête'! Ma ütlen kangelaslikult:
Pour être héroïque "Elagu Pidu!"

Mais qu'est-ce que nous faisons? Mida me ometi teeme?
Tout le monde est fatigué Kõik on väsinud
C'etait très amusant Oli väga lõbus
Et les gens, ils veulent rester ja rahvas tahab puhata
Ils n'aiment pas le potage Neile ei meeldi supp
Ils n'aiment pas le café Neile ei meeldi kohv
Ils ne pensent jamais 'arrête'! Nad ei mõtlegi elusees järele jätta!!
Ils veulent toujours continuer Tahavad igavesti jätkata.

Après c'est tellement grave
Les gens le regretter
C'est comme les marécages
Lentement t'vas avancer

Et moi j'ai pris ma tête Ja mina, ma võtsin oma pea
Dans mes mains, et j'ai pensé käte vahele ja mõtlesin:
Pourquoi j'ai fait cette fête? Miks ma selle peo korraldasin?
Pour toutes des invitées Kõikide külaliste jaoks.

Tous les jour des fêtes!
Oui, c'est excentrique
Je dis 'Vive La Fête'!
Pour être héroïque

Tous les jour des fêtes!
Oui, c'est excentrique
Je dis 'Vive La Fête'!
Pour être héroïque

Tous les jour des fêtes!
Je dis 'Vive La Fête'!
Je dis 'Vive La Fête'!
Je dis 'Vive La Fête'!


Nende ametliku kodulehekülje http://www.vivelafete.be/ taustamuss on lihtsalt nii hea, et mingid päevad tagasi avastasin, et olin selle esimest valikut muude toimetamiste taustaks kuulanud üle tunni aja. Uskumatu, arvestades seda, et tegemist on lihtsalt ühe jupi korduva katkematu taasesitusega. Kolmas valik on samuti närimata kont.

Sellepärast mulle meeldibki, kui igast uut ja põnevat mussi ette söödetakse. Mudu võibki igaveseks ühe ja sellesama asja otsa munema jääda.

Kõige muuga siin elus on üpris samamoodi.

Võta või jäta

Just seda mängu meenutab meie igahommikune õuest tuppatulek põssaga. Mina olen otsustanud, et kui õue veel meelitame krõbuskitega, siis tuppa ehk oma koju peaks iga loom ikka omaalgatuslikult tulla tahtma. Siga aga arvab, et kui väärilist tasu ei pakuta, siis tema ei tule ja kõik. Nii me siis jageleme seal, kaks kanget.

Koridoriuksest sisse ja lifti saab kutsumisega veel kuidagi, aga korteriuksele lähenedes tabab siga iga kord ära, et see on nüüd viimane võimalus hääd-paremat välja nillida ja jääb ukse kõrvale seisma. Tõstab kärsa ülespoole, nuhutab õhku ja puurib mind oma uuriva pilguga. Mina astun ees tuppa ja hakkan jopet ümbert harutama, siga seisab ukse kõrval ja passib, mida ma teen. Peaksin ma astuma nurga taha ehk külmkapi poole, astub temagi sammukese lähemale ehk ukse vahele. Sellest me ei räägigi, mis siis juhtub, kui ma "külmkapi häält" teen. Siis on siga padavai minu juures, sest teaduslikult on tõestatud, et kui juba külmkapi uks käib, kukub sealt midagi ka põrsikule. Kui ma aga rahulikult õueriided seljast olen võtnud ja Rafile ilma midagi vastu pakkumata "tibu, tule tuppa!" ütlen, vaatab siga mind, nagu ma oleksin nõrgamõistuslik ja taganeb ilmekalt pool sammu (ehk siis toetab koridori kivipõrandale selle sõra, mis eelnevalt oli õhus ja tõstab mõne muu). Okei, ei soovi tuppa tulla, heakene küll. Sulgeme ukse paariks minutiks ja laseme sigudikul koridoris omade asjadega tegeleda. Ehk leebub ja tuleb järgmise katsega?

Veidi aja pärast teen ukse lahti. Siga klõbistab ukse juurde ja jääb taas seisma. Vaatab mulle otsa, et nohh, mimm, viska sepikut. Või porgandit. Või mida iganes, mis oleks söödav (täitsa emasse =P). Mina kortsutan kulmu ja tuletan talle meelde, et õues sõime pool kotitäit koerakrõbuskeid ära ja et enam küll ei saa, muidu kasvab temast suur siga, kes ei mahu uksest sisse. Rafikut ei näi see teooria eriti heidutavat, sest ta ütleb valju ja tungiva häälega "Brööökkk!" ja tõukab peaga õhku. Mina panen käed puusa ja ütlen, et "ise tead!". Mille peale siga lükkab kärsaga korteriukse suure hooga kinni.

Täpselt nagu seal saates. Aga siga käitus sedamoodi juba ammu enne, kui too saade meil eetrisse jõudis, nii et ei, telekavaatamine ei ole lapsele halvasti mõjunud.

Kõiges on süüdi Barbie ajakiri...

Eile oli see päev, kui ma sain lõpliku kinnituse sellele, et kõva 10% SL Õhtulehe netiartiklite kommentaatoritest on haiged imbetsillid. Jutt käib põssast kirjutatud artiklist, mida olid kenasti ja viisakalt kommenteerinud ka toredad inimesed, kuid millele saabunud mõtlematute, negatiivsete, idiootsete kommentaaride arv oli üllatavalt suur. Jah, ma tean küll, et iseenda kohta käivaid netikomme ei ole soovitatav lugemas käia, aga kui sõbranna keset päeva helistas ja ahastas, et "issand, oled sa lugenud, mida mõni kirjutab?", siis ma mõtlesin, et what the hell, ma võin ju ennast kaaskodanike lolluse arvelt natuke lõbustada. Käisin ja lugesin. No olid ikka teooriad mõnel. Selliste asjade peale annab tulla =)
Eksperimendi korras käisin ka teiste ajalehtede ja ajakirjade Rafist ilmunud artiklite kommentaare lugemas ning sealt ma taolisi "pärleid" ei leidnud.

Minu sõpradel oli päris mitu teooriat selle kohta, kes on need inimesed, kes taolisi jälkusi internetti paiskavad. Aga minul on päris oma teooria. Sellised inimesed kasvavad näiteks neist, kellele vanemad ainult Barbie ajakirja ostavad. To cut the long theory short: ühel äärmiselt vastikul ja meeldejääval päeval avastavad nad, et nemad ise ei ole barbid ja ei ela barbi unelmate maailmas nor will they ever reach it. Ja et kõik Barbied ja Kenid on ka täiesti kättesaamatus kauguses. Ja siis see saabubki. Masendus ja viha kõikide nende vastu, kes näivad olevat rõõmsad ja õnnelikud. And what better way to express one`s anger than to spit on sth that those happy people love?

Siinkohal on mul teile üks väga suur palve: palun pöörake rohkem tähelepanu oma laste lemmiklektüürile ning kui vaja, püüdke nende lugemishuve kuidagimoodi suunata. Sest kui te ei taha, et neist mingid kibestunud angerballid kasvavad, on see üks väga oluline samm.

Ja mida ma nende jubedate kommentaaridega ette võtsin? I striked back. Ehk siis läksin ja tegin veidi selgitustööd. Sellised kommid, millest oli näha, et need on kommenteerija enese emotsioonide väljaelamiseks, jätsin rahule, aga need, kus veel midagi päästa andis, kammisin läbi. "See on tühi töö," ütles Marvin mulle, "selliseid parandab ainult haud." Aga kuna minu eesmärk on propageerida seapidamist ja näidata inimestele, et minisiga on üks vahva elukas, et neid siis rohkem võetaks ja peetaks, mõtlesin ma, et see pooltunnike vastukommimist is for a good cause. After all, tuuleveskitega võitlemine on üks minu kahest lemmikspordialast ;)

Meeleheitel kodu-, pere-, töö- ja muud naised

Eilse osa lõpp oli väga hästi näideldud. Lynette`ist oli siiralt kahju. Ja teie, kes te nüüd ütlete, et ta on ju kõigest tegelane mingist sarjast, siis ega ikka ei ole küll. Mõtlete korraks, saate aru...

Rikkus korraks isegi tuju ära.

Täiesti uskumatu, kuidas negatiivsed ja positiivsed seosed peas kinni istuvad ja ei mõtlegi liigutada, et kuhugipoole astuma hakata.

Just rääkisime Thinaaga Inglismaast ja selle majadest, mida ma armastasin niiväga, et ajasin ühe mehe oma pidevate välgusähvatustega ohkama. Nüüd ei saa ma neid armsaid pruune briti maju enam isegi Thinaa fotode pealt vaadata ilma, et mingi imelik rahutus sisse tuleks. Raisatud aeg ja raisatud emotsioonid meenuvad.

Õnneks jäävad meelde ka positiivsed assotsiatsioonid, mis küll vahetevahel veikest segadust võivad tekitada. Näiteks on mind, kergeusklikku, võimalik panna suure hooga teleka ette tormama, kui sealt mõne filmi reklaamiklipi taustaks kõlab mõne muu, eriti spetsi filmi soundtracki jaoks loodud lugu. Praegu näiteks reklaamitakse ühe Eesti kanali pealt mingit filmi palaga The Jackal`i soundtrackilt ehk siis ühelt vähestest, mille ma olen lihtlabaselt katki kuulanud, sest kõik lood sellel olid väga eriliselt head. Nii ma siin spordingi. Iga reklaamipausi ajal, kuna aju ütleb, et kui kõlab mingi lugu, siis oleks väga vale sellega reklaamida midagi muud, kui seda, milleks ta algupäraselt loodi. Tervislikud eluviisid mul käesoleval nädalal seega. Õnneks näitavad nad varsti selle filmi ära ja mina saan jälle rahulikult elada.

Täna käisin väljavõideldud lõppastmekoolituse libedasõidu riskivältimise harjutusi sooritamas. Väljavõideldud sellepärast, et alguses nad seal autokoolis arvasid, et ega mul ikka väga ei ole vaja lõppastmekoolitust enne kahe aasta möödumist ära teha. Aga kuna ma sõidan autoga iga päev, ka talvel, ka libedaga, ka maanteedel, siis leidsin, et on ikka vaja küll ja trügisin seni, kuni mind vastu võeti.

Koolitajad olid hästi sümpaatsed. Nõudlikud, aga lõbusad. Kuigi ma alguses arvasin, et kuna mul autokoolist vaid pool aastat möödas ja kõik pähetambitud tarkused veel värskelt meeles, siis ega ma sealt koolituselt eriti mingit uut inffi ei saa, sain siiski päris palju targemaks. Nii üldiselt kui ka enda sõidustiili kohta.

Kõikide harjutuste järel sain ülipositiivset tagasisidet. Esialgu olin kindel, et nad ütlevad nii kõigile, lihtsalt julgustuseks ja innustuseks. Aga pärast, kui auto ära parkisin ja õues teiste harjutusi kõrvalt jälgisin, sain aru, et ma võin endaga peris rahul olla. Ei ajanud ühtegi korda nukku ehk jalakäijat alla ning sain kõikide kiiruste pealt ka kenasti läbi takistusraja. Aga nüüd tekkis hasart ja tahaks veel koonuste ja kummide vahelt läbi kimada ja äkkpidurdada. Järgmiseks sünnipäevaks paluks mulle minu oma isiklik asfalteeritud lennuväli.

Sellist koolitust peaks minu arvates sundkorras korraldama kõikidele autojuhtidele nii iga 7-10 aasta tagant. Et nad oleksid paremini kursis talviste teede hingeeluga. Ja enda omaga neil talvistel teedel. Minul näiteks tekkis koolitusele sõites maanteel selline olukord, mis võttis pehmelt öeldes nõutuks. Koguaeg oli lörts-lörts-lörts ja siis äkki selline tuhksuhkru-taoline lumi. Ju seal all oli kiilakas või midagi muud taolist, igatahes keeras masin ühel hetkel lambist taguotsa viltu ja nii me siis tantsisime seal oma tubli pool kilomeetrit niimoodi, et mina keerasin rooli sujuvalt paremale-vasakule-paremale-vasakule ja tema nõksutas puusi. Puhtalt vaistu abil vist saime sest välja. Sheer luck, et sel ajal kedagi vastu polnud tulemas, sest soovist mitte kraavis lõpetada kasutasin ma selleks tantsuks julmalt kogu "põrandapinda". Hiljem koolitusel sain teada, et olin õigesti toiminud. Ma ise arvan, et mind päästis suuresti külm närv. Oleks rahmeldama hakanud - oleks puusse pannud või tireleid teinud. Aitäh emmele-issile autojuhigeenide eest!

Igatahes, kui leidub keegi, kes pole taolisel koolitusel kunagi käinud ja kelle isa-ema pole superautojuhid, siis ma soojalt soovitan. Minge Nigulistesse. Neil on seal ökodraiving ka sees - saate teada, kuidas benssu kokku ja masinat kulumatuna hoida =D

Mina jäin igatahes kõigega väga rahule. See päev läks asja ette.

Õed Metsikud käisid täna palli tagumas. Minu enesekindel nägu saali sisenemise taustal jättis vist mulje, et olen selle alaga juba aastaid tegelenud ja nii andiski tädi palli- ja reketijagajatädi meile arenenumate mängijate palli, millega sai kõvasti nalja. Mitte, et me oleksime jaksanud või osanud seda kahe peale üle kolme korra korraga vastu seina lüüa, aga vähemalt kõhulihased said küll treenitud selle tunni ajaga. Naermise tõttu siis. Pisukesed sõjavigastused käivad ju asjaga kaasas - näiteks virutas Ruu omale korduvalt reketiga vastu pead ja mina vastu vasakut küünarnukki. Laelambid said ka vist sutsu kannatada. Sõnaga, kui te soovite, et kõik enam-vähem terveks jääks, siis tasub meiesugustele eelnevalt vähemalt see selgeks teha, kuidas palli mitte vastu lampi visata. Mina oma lühinägelikkusega nii hästi ei näinud, aga Ruu väitis, et kellegi palli juba oli seal lambi sees ees. Mingi must asi seal tõepoolest oli ja mis see muu ikka olla sai. Järelikult on kusagil Tallinnas veel ühed Banger Sistersid.

Lisaks kõhulihastele said kõvasti vatti ka minu makaronkäed, mis pidid terve selle aja, kui Ruu telefoniga rääkis, üksi palli taguma. Temale nimelt helistasid pool aega peikad, mina aga kahjuks ei ole sedavõrd populaarne, nii et ma ei võinud omale taolist puhkepausi lubada. Õnneks saan ma end siinkohal välja vabandada mõne sügavamõttelise lausejupiga à la "tähtis pole mitte kvantiteet vaid kvaliteet".

Kvaliteedist rääkides.
Alates hetkest, kui seda lugu kuulsin, olen end tagasi hoidnud, et seda mitte massidele lörtsimiseks välja panna. Aga kuna mulle tehti selgeks, et mõned massid (Krahli massid, mitte Parlamendi omad) kuulavad seda niikuinii iga päev hambapesu ja õhtusöögi ja seinade värvimise taustaks, siis what the hell. Ma nii tahan ju, et te seda kuuleksite. Marvin juba kommenteeris õigesti, et see ongi SEE lugu, mida omale 16 korda järjest plaadile kõrvetada ja siis pista plaat rahulikult plaadimasinaasse ning lasta sel kedrata. Jahh, see on tõesti nii, aga me oleme ju targemad than that? Kuigi ma põhimõtteliselt elan ja hingan selle loo taktis juba mitmendat päeva.
Tädi, kes seal laulab, on Victoria Bergsman. Just thought I`d mention it, kuna ta hääl on väga-väga eriline. Minu jaoks vähemalt.
Sõnu te seekord ei saa, sest ma tahan, et te seda kuulaksite. Pole kõlareid? Pole vabandus. Tulge minu juurde kuulama.

http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Young%20Folks%20-%20Peter%20Bjorn%20and%20John.mp3

Ja ma ei räägi teile sellest, kuidas me ühe armsa rohelise loomaga öösel Lohusalus ja Paldiskis käisime.

Filme käisime vaatamas Sõpakas. Esmaspäeval seda uut Eesti dokki nimega Tervitusi Nõukogude Eestist ja eile Kuningannat. Ma tean, et need ei ole võrreldavad, aga Kuninganna oli siiksi hulka etem. Nii julmalt siis. Lihtsalt et... oleksin ma grammi võrra tuutum, poleks ma Eesti doki paralleelidest aru saanud. Sellest ühest ent see-eest väga heast paralleelist Kuningannas ilmselt samuti mitte, aga siiski...

Võibolla oli asi selles, et ma istusin esmaspäevase filmi ajal täpselt kohvi(või milleiganes)masina kõrval, mis vahepeal sahises ja ajas mingit imelikku lõhna välja. Kuigi saalis viibis peale minu ja mu kaaslase veel vaid alla kümne inimese, pidas tädi piletikassatädi mingil põhjusel paremaks anda mulle piletid kõige ebasobivamasse kohta. Eile igatahes parandasin ma vea ja selgitasin talle, et kui vähegi võimalik (mis on Sõpakas suht teostatav), võiks ta mind istuma suunata kuhugi "keskele keskele". Kinoskäik on vist tõepoolest ainuke ettevõtmine, kus ma eelistan keskpärasena püsimist. Kuigi tõele au andes pole ridade otste pealt filmi vaatamine hea ehitusega saali puhul sugugi vähem elamusi pakkuv kui keskelt. Küll aga on esimesed ja, nagu esmaspäevane kinoskäik ilmekalt tõestas, ka tagumised read suht riskantsed.

***
Sipsti korraks internetiskäigust on taas kord saanud kolmetunnine magamaminekuga lootusetult hilja peale jäämine. Mitte et see mind vähimalgi määral kõigutaks. Sõltuvust tekitavate ainetega ongi alati niimoodi. Mõtled küll, et oh-ma-vaid-korraks-ja-ainult-õige-pisut, aga pärast, kui laksu kätte oled saanud, vaevled mitu aega suhtelises agoonias.

And now that I have the grin of a Cheshire cat, what next? =)

Nii tore, kui sünnipäev muudkui kestab ja kestab ja kestab =) Eile korjasin veel kingitusi, täna toodi lilled. Ehk venitame naistepäevani välja niimoodi kuidagi? Mis? Ah?