Squash vol. 3

Ruu: "Ma olen tegelt täitsa surnud täna."
Mina: "Miks siis?"
Ruu: "Ahh, lihtsalt. Saaks siis mõni päev ka välja magada ennast. Aga ei, ikka igal hommikul kell pool üksteist löövad silmad plaksti lahti."
Mina (kahtlustavalt): "Pool üksteist?"
Ruu: "Jah, pool üksteist."
Mina: "Aaaaga... kas sa siis koolis ei käigi?"
Ruu: "Kuule, praegu ei käi jahh. Mida ma käin seal? Istun tunnis, paberlennukid lendavad üle pea. Lasteaed."
Mina (imestunult): "Aga kuidas sa oma asjad tehtud saad siis?"
Ruu: "See on juba kokku lepitud. Individuaalõppega."
Mina: "Anna andeks, ma olen juba vana inimene, misasi see individuaalõpe selline on?"
Ruu: "Õpin kodus omaette ja siis käin mõnikord koolis arvestusi tegemas."
Mina: "Oled sa kindel, et sa sellega hakkama saad?"
Ruu: "Jah, olen küll."
Mina: "No eks sa ise tead."

Niipalju siis tänapäeva noorusest.
Keegi siin kunagi kommenteeris, et ärgu ma muretsegu - küll mu õde võtab ühel hetkel aru pähe, lõpetab keskkooli ja astub EBS-igi. Praegusel hetkel ma tõepoolest loodan härdalt, et ta siis ometi vähemalt sinna EBS-igi jõuab mingil hetkel...