Täna käisin väljavõideldud lõppastmekoolituse libedasõidu riskivältimise harjutusi sooritamas. Väljavõideldud sellepärast, et alguses nad seal autokoolis arvasid, et ega mul ikka väga ei ole vaja lõppastmekoolitust enne kahe aasta möödumist ära teha. Aga kuna ma sõidan autoga iga päev, ka talvel, ka libedaga, ka maanteedel, siis leidsin, et on ikka vaja küll ja trügisin seni, kuni mind vastu võeti.

Koolitajad olid hästi sümpaatsed. Nõudlikud, aga lõbusad. Kuigi ma alguses arvasin, et kuna mul autokoolist vaid pool aastat möödas ja kõik pähetambitud tarkused veel värskelt meeles, siis ega ma sealt koolituselt eriti mingit uut inffi ei saa, sain siiski päris palju targemaks. Nii üldiselt kui ka enda sõidustiili kohta.

Kõikide harjutuste järel sain ülipositiivset tagasisidet. Esialgu olin kindel, et nad ütlevad nii kõigile, lihtsalt julgustuseks ja innustuseks. Aga pärast, kui auto ära parkisin ja õues teiste harjutusi kõrvalt jälgisin, sain aru, et ma võin endaga peris rahul olla. Ei ajanud ühtegi korda nukku ehk jalakäijat alla ning sain kõikide kiiruste pealt ka kenasti läbi takistusraja. Aga nüüd tekkis hasart ja tahaks veel koonuste ja kummide vahelt läbi kimada ja äkkpidurdada. Järgmiseks sünnipäevaks paluks mulle minu oma isiklik asfalteeritud lennuväli.

Sellist koolitust peaks minu arvates sundkorras korraldama kõikidele autojuhtidele nii iga 7-10 aasta tagant. Et nad oleksid paremini kursis talviste teede hingeeluga. Ja enda omaga neil talvistel teedel. Minul näiteks tekkis koolitusele sõites maanteel selline olukord, mis võttis pehmelt öeldes nõutuks. Koguaeg oli lörts-lörts-lörts ja siis äkki selline tuhksuhkru-taoline lumi. Ju seal all oli kiilakas või midagi muud taolist, igatahes keeras masin ühel hetkel lambist taguotsa viltu ja nii me siis tantsisime seal oma tubli pool kilomeetrit niimoodi, et mina keerasin rooli sujuvalt paremale-vasakule-paremale-vasakule ja tema nõksutas puusi. Puhtalt vaistu abil vist saime sest välja. Sheer luck, et sel ajal kedagi vastu polnud tulemas, sest soovist mitte kraavis lõpetada kasutasin ma selleks tantsuks julmalt kogu "põrandapinda". Hiljem koolitusel sain teada, et olin õigesti toiminud. Ma ise arvan, et mind päästis suuresti külm närv. Oleks rahmeldama hakanud - oleks puusse pannud või tireleid teinud. Aitäh emmele-issile autojuhigeenide eest!

Igatahes, kui leidub keegi, kes pole taolisel koolitusel kunagi käinud ja kelle isa-ema pole superautojuhid, siis ma soojalt soovitan. Minge Nigulistesse. Neil on seal ökodraiving ka sees - saate teada, kuidas benssu kokku ja masinat kulumatuna hoida =D

Mina jäin igatahes kõigega väga rahule. See päev läks asja ette.