Kui ma poleks Hollywoodi klubikaarti saanud, siis vaevalt et ma üldse nende kodulehte nädalavahetuse plaane silmas pidades uurima oleksin läinud. Aga ma sain ja läksin. Ja leidsin. Ürituse nimega Electro Sex, kus lubati mängida elektrohaussi Johhny B taktikepi all. Kuigi ürituse flaier oli mõningasi kahtlusi tekitav ning reklaamtekst samuti, otsustasime Leenuga kohale ronida. Elektrohauss on ikkagi üks ägedaimatest muusikažanritest maailmas.

Me ei pidanud pettuma. See oli üks äärmiselt kreisi pidu. Võiks öelda, et seda võiks suisa kasutada sõna "kreisi" definitsioonina. Tsiteerides Leenut (kui ma talle tema õhtu meeldejäävamaid seiku nina alla hõõrusin): "Mina pole süüdi. See elektriseks tegi seda minuga." See elektriseks tõepoolest tegi igasuguseid asju.

Muidugi polnud asi vaid elektrohausis =) Vahetult peale klubisse saabumist leidsime endale päris oma paarmänni, kes lisaks sellele, et ta silmast pisarat väljameelitavalt püüdlikult kokteile kokku segas, ka ääretult armas oli ja meie õrritavatele küsimustele ilma puiklemata vastas.
Meie: "Mida need hieroglüüfid sul seal käe peal tähendavad? Kanasupp?".
Tema: "Makaronid piimaga."
Sidrunilõiku asetas klaasi äärele värisevate kätega ja higipiisk otsaees, justnagu kirurg, kes esimest korda operatsiooni läbi viib. Nummi nohh. Väga sõbralik ja asjalik. Ainult et nende jookidega läks nii nagu läks... Pärast kodukootud kibedat morssi (vodka + kirsi jäätee) tahtsime klubis saada midagi head. Avastasime, et Hollywoodis on ülimalt põnev joogikaart. Ma ei tea, kes need kokteilid välja nuputas, aga nimed mõjusid küll nii, et vähemalt mina tahtsin proovida absoluutselt kõiki-kõiki-kõiki =)

Esimene ring: Sex & the City ja Sugarbabe
Teine ring: Pulp Fiction ja The Beach
Kolmas ring: Desperado ja traditsiooniline Long Island
Ma ei tea, mida too barman sinna jookide sisse puistas, aga Desperado joomise ajaks olin mina juba jõudnud tasemele, kus ma lagistasin iga asja peale naerda. Ja sugugi mitte seda hüsteerilist naeru, mis on reeglina tingitud mingist jaburast faktorist ja mida ei saa enam pidama, vaid lihtsalt heast meelest ja heast seltskonnast tingitud lõbusat naeru, mis algas iga kord uuesti, kui Leenu oma suu lahti tegi ja kedagi või midagi kommenteeris. This girl is hilarious!

Neljas ring: Top Secret ehk siis "Sellel joogil oli pealkiri selline, et ma mõtlesin, et see sobiks teiesugustele tüdrukutele kõige paremini."
Kindel viis mind klubis jalust nõrgaks võtta on meesterahva puhul viisakus. Tänapäevase vohava matslikkuse taustal (või oli see ehk juba enne minu sündi nii ja ma ei peakski oma ajastus pettunud olema?) on äärmiselt muljetavaldav, kui meesterahvas palub neidude käest viisakalt luba (neile joogid muretseda näituseks). Point pole siin mitte luba küsimises, vaid ka viisis, kuidas seda teostatakse. Härrasmehelik. Grand. Classy. Sellise žesti peale olen isegi nõus hetkeks tähelepanu sõbranna(de) ja tolle meesterahva vahel jagama. "Õu nukuke, jooki saab sulle tuua vä?" seevastu ei tööta nagu eriti.

Viiendaks ringiks ilmus kusagilt Iiri kuningas and swept us away =P

Iirlased on vahvad. For all the reasons, mida ma ei viitsi siia praegu reastama hakata. Eriti lahe on see keel, mida nemad oskavad, aga mina ega ka teie tõenäoliselt mitte. Mõtelge ise - tulete õhtul töölt koju, iirlasest teinepool juba ootab ja küsib kõlava häälega: "Conas tá'n tú?" Teie vastate, et "Möhh?", tema ütleb, et " cad dúirís?". Ja ongi juba tuju hää.

Iiri kunni saabumisega läks tants igatahes poole hoogsamaks ja niigi lahe pidu kogus hoobilt tuure juurde. Electrohouse ei keeranud ainult meie vinte üle. Kusagil "God. You`re amazing"-u ja "I think I`m gonna have to show you to my mom"-i vahel suutis too tantsiv kuningas tellida baarist kümme analoogset jooki. Korraga. Mina (pöördudes paarmäni poole, kes oli mulle juba nagu baby brother ja ei saanud seega kuidagi valetada): "Oled sa kindel, et ta tellis kümme jooki?" Baarman (ise ka imestunud): "Jahh, ma veel küsisin üle mitu korda, aga need olid tema sõnad."

Mida teha kümne piraka kruusitäie joogiga, kui su enda kannutäis on veel joomata ja kuningas ise ei tunne nende vastu mingit huvi? Maitsta tuleb. Et kas on ka hea. Oli küll hea. See oli nüüd see, mis maitses nagu shokolaadipiim, mitte too viskisegune asi, mida me tshikkidega aastavahetusel kokku käkkasime. Kuna see maitses niivõrd hästi, otsustasin ma ühe endale eraldada ja ülejäänud Leenu nina alla lükata. Aga kus oli Leenu? Jah, tõepoolest, kus oli Leenu? Õnneks on mu uus jabur telefon piisavalt pisike, et ilma probleemideta ära mahtuda ka kitsaste pükste taskusse ja sõnumi trükkimine sellega on küll vaevarikas, ent siiski täiesti teostatav ja nii ma selle võidurõõmsa naeratusega lahti lõingi. Mida aga ei olnud, oli Leenu number. Demit. Kusagilt roosade ja kollaste ja punaste jookide vahelt paistis vastus müsteeriumile: olin asendanud Leenu nime mõned päevad tagasi ühe meesterahva nimega. See oli mingi inside joke ja oli temaga kuidagi seotud, aga kes oli see meesterahvas, kelle nime ma oma telefonist nüüd otsima oleksin pidanud? Mitte ei tulnud meelde. Tükk aega pingutasin ja isegi pool kontaktide nimekirja lappasin läbi. Edasi tundus lihtsalt suurem shanss teda kikivarvukil mööda klubipõrandat tippides ja silmi kissitades leida. Leenu oli aga kadunud nagu tina tuhka. Kuni ühel hetkel saabus sõnum: "Kus sa oled? Ma baari ääres." Saatjaks Lembitu Kuuse =D

Aga millegipärast Lembitu Kuuse neid jooke ei soovinud ja nii otsustasin mina, kokkuhoidlik nagu ma olen, et kuna see maitseb niikuinii nagu külm kakao, rändab see kõik mingi sümpaatse aja jooksul minu kõhtu. Head asja ei saa ju raisku lasta minna. Need maitsesid tõesti-tõesti hästi. Võite mind uskuda, sest ma ei salli alkoholi maitset ja krimpsutan päris tihti jookide maitse peale nina. Praegu seda meenutades on mul kahju, et ma ei uurinud, mis seal sees oli. Siinkohal oleks vist sobilik tsiteerida uuesti Leenut, kes barmani mureliku näo peale (et Long Islandit serveeritakse ainult suurest klaasist), lõi käega, sõnades: "Sa ütle talle, et me joome pangest." Njaa. Kuuenda korruse kojanarr oma kaheksa rummikoolaga kahvatub meie kõrval =P

Efekt oli kõigel sellel igatahes selline, et koju jõudes ja voodisse vajudes oli minu viimane mõte, telefon pihus, et mis kellaks peaks äratuse panema. Äratus nägi välja aga täpselt selline, et mingi aeg hiljem helises telefon ja kui ma selle kusagilt tekikoti seest üles olin leidnud, küsiti minult: "Nohh, kus sa siis nüüd oled?" Tuli meelde küll. Üsna kohe tuli. Õmbleja juurde minek pidi toimuma ju. Kursaõel tuleb jubileum ja keegi on talle sellise idee pähe pannud, et naised peavad kleitides tulema. Mis on iseenesest tore, sest nüüd on mul hea vabandus, et hankida selle kevade moevärvides plaatje. Küll aga polnud tore see, et õmbleja vastuvõtuaeg on laupäevasel hommikul sellisel kellaajal. Nagu polnud ka tore see, et ma olin lubanud teel sinna peale võtta veel ühe inimese ja et tal tuli pähe mulle helistada alles siis, kui ta maja ees seistes nägi, et mind ei ligine ei paremalt ega vasakult. Needless to point out, polnud mul mahti isegi midagi hamba alla visata. And I`m the type who neverever misses a breakfast. See oleks lihtsalt liiga julm.

Riided selga ja minek. Ehk siis sõit. Õnneks koosneb pool Lasnamäge selle ehitamisest järele jäänud küngastest ja betoonihunnikutest ja määratlemata tühermaast, nii et kedagi ei seganud eriti, kui üks igasuguse ecodrivingu põhimõtteid eirav hommikusöögita young lady Ümera tänava leidmiseks otseteid kasutas.

Õmbleja oli tuus. Venelanna, häääääs-tiii lahke ja armas. Juuditar. Kui ta mu mõõtude võtmise taustaks mitmendat korda ka kõhukorinat pidi kuulma, ütles ta järsku, et oodaku ma korraks ja sibas kuhugi korteri teise otsa. Tuli tagasi kausitäie pudruga ja valas sinna veel purgist home-made maasikamoosi peale. Oh, the gratitude you receive while feeding the starving Carry =)

Ülejäänud päev oli peaaegu sama ootamatute käikudega kui sellele eelnenud öö. Aga sellest me enam ei räägi, see oleks juba liiga...

Aga peole, jah, peole ootan ma juba pikisilmi järge.