Eile käisin juuksuris...

Mida arvaksite teie juuksurist, kes ajab teile vett kõrva, laseb lakki silma, tõmbab kammi korduvalt kõrvarõnga taha kinni ja juukseid kuivatades sikutab nii, nagu sooviks kogu pahmakat koos juurtega peanaha seest välja saada? Mina arvaksin, et ta ei taha millegipärast, et ma tema juurde tagasi lähen. No okei, fine, ma ei lähe siis. Nagu selliseid juuksureid, kes haiget ei tee, Tallinna linnas vähe oleks...

Märt näiteks. Tema ma avastasin ühest juuksurikoolist ja viimane kord, kui ma temast kuulsin, töötas ta Tallinki hotellis juuksurina. Märdiga oli niimoodi, et ma istusin tooli ja ütlesin, et tahan sellist soengut, mis jätaks mulje, nagu oleks parukas viltu pähe pandud pluss veel hulknurka lõigutud tukka ja nii blondi pead, et silmadel on valus vaadata. Mille peale Märt ütles, et hakkame siis peale ja minul, kes ma olin juba valmistunud pikaks vingumiseks à la miks sa oma juukseid rikkuda tahad ja äkki teeks hoopis sellise või sellise soengu, jäi suu üllatusest lahti. Sonks tuli igatahes vägev ja mul mõlgub juba pikemat aega mõttes Märt-poiss kusagilt üles otsida.

Minu eelmine juuksuripoiss kolis kahjuks kuhugi Londonisse tööle, aga temagi sai avastatud täiesti kogemata. Läksin lihtsalt pärast koolitunde lähedalasuvast juuksurisalongist läbi, et oma pikad blondid kiharad punaseks värvida ja õnneks leiduski täpselt sel ajal vaba olev juuksur. Kuus tundi võttis see meil aega, kuna juuksed olid eelnevate aastate värvimisest (blondist tumepruuniks ja tagasi blondiks) ikka suht retsitud ja värv ei tahtnud sinna sisse jääda. Voolas mööda juukseid alla lihtalt. Poiss mudis ja mudis ja sai lõpuks värvi juustesse. Väga khuul oli. Aga järgmisel päeval öeldi agentuurist, et issand, segi läksid või, praegu pole punapeadele absoluutselt turgu, kõik tahavad blonde ainult, ruttu mine värvi tagasi. Kuna punasest blondiks saamine on suht võimatu, pakuti teise variandina välja musta juuksetooni. Selle ma ka nädala jooksul omandasin. Ikka oma armsa juuksuripoisi juures, kes tolleks ajaks mu juba juuksurikooli kutsus - seal sai paremini mässata.

Musta värvitooni pealekandmisesl tekkis meil selline ideedesünergia, et ohohohoo. Noormees, kuuldes, et minu arust on pikad mustad juuksed igavad (mu emapoolsetel sugulastel kõigil süsimustad pead), segas sinna mingit värki sisse nii, et ma sain omale sinise varjundiga pea. Kihvt oli. Lisaks rääkis ta veel, et oli väljamaal show-del käies näinud igasugu freakisid asju, näiteks roosasid rastapatse.

Möödus veel paar nädalat ja ma olin seal tagasi. Seekord juba patse tegemas. Tol ajal Eestis rastapatse veel ei tehtud ja nii puudusid selleks ka spetsiaalsed vahendid. Margus-poiss tekitas need mulle pähe lihtsalt kammi ja suurema koguse laki abil. Lõpuks tegime hulgim fotosid ka - ikkagi esimesed rastad Eestis, olgugi et algelised. Töö tulemusena nägin ma välja sõna otseses mõttes nagu saatan. Sellised suured sinkjasmustad pikad jurakad peas. Üks lahe foto on sellest ajast, kus me emaga poseerime nii, et mõlemal on näpud juuste vahelt välja pistetud nagu teravad sarved. Pesuehtsad kuradikesed! Rohkem naissoost kuradit ei anna lihtsalt meenutada.

Ma siiamaani kahtlustan, et tänu nendele rastadele pääsesin ma omal ajal matemaatika suvetööst. Oli lihtsalt selline aeg, kus ma ei õppinud. Tähendab, mingil ajal ööpäevast olin ma teatud spetsiifilistel põhjustel võimeline kõrgemat matti lahendama, aga kahjuks ei langenud see eriti kunagi kokku päevase kooliskäimise ajaga =) Ja olgem ausad - isegi, kui ma sellel muul ajal oleksin kodused ülesanded viksilt valmis vorpinud, siis koolis tunnikontrollid oleksid nii vai teisiti vett vedama läinud. Igatahes, asjad läksid nii, nagu nad läksid ja lõpuks oli kevadel olukord selline, et õpetaja tõstis minu ja kaks klassivenda esimesse pinki istuma, andis ülesannetega paberilehed kätte ja ütles, et see on meie viimane võimalus end tõestada. Ma küll ei mäleta, et ma oleksin oluliselt vähem vigu teinud kui klassivennad, aga seda mäletan hästi, kuidas õpetajanna mind väga kahtlustava näoga kulmu alt piidles, silmist peegeldumas veike kartus. Tollal ma põhjustest muidugi aru ei saanud. Lihtsalt kivid langesid kolinal südamelt, kui kuulsin, et ma ei peagi oma suviseid plaane ümber korraldama =)

Järgmisena lasin Margusel end kiilaks ajada. No need juuksed olid peale sellist retsi värvimist ja ümbervärvimist ja rastade lahtikammimist ikka läbi omadega, seega oli kiilaks lõikamine ka juuste seisukohalt väga tervitatav nähtus. Margus ütles, et "davai, aga enne kuula mind ära, mul on üks veel parem idee". Noormees jättis kupu keskmise osa kiilaks ajamata ja punus sealsetest juustest kolm erinevates värvitoonides patsi. Värvitoonideks olid draakonipunane, grafiti ja must. Natuke nagu mohawk, natuke nagu krishnaiidid, aga kindlasti päris omanäoline. And I loved it. And so did he. See oli perfektne näide juhusest, kui kokku satuvad inimesed, kes janunevad igasuguste katsetuste järele. Aga jahh, tänaseks on tema juba laias maailmas moodi ja kunsti tegemas ning sellest, et oma ideedega teda tüütama minna, võin vaid unistada.

Kõige selle taustal tõmbab näo muigele iga kord, kui ma kuhugi juuksurisalongi sisse hüppan ja oma soovi välja käin ning tädi juuksuritädi siis umbuskliku moega mu juukseid vaatab ja ütleb, et "aga äkki teeks hoopis salgud?" =D =D

Minu küsimus: milleks te kuhjate sinna salongi nurka neid väljamaiseid ajakirju kõige uuematest soengumoodidest ja röögatutest värvikomplektidest, kui teil ei jätku isegi mitte tahtmist (oskuste kohta ei oska väita) midagi sellist ise luua? Kas peab tõesti hakkama ka juuksuris kusagil muu maailma metropolides käima?