Täna oli imearmas päev. Sain Liiaga üle pika-pika aja kokku, käisime katsetamas kohvikut Poliinia. Väljastpoolt paistis paljulubav, kui ma sellest ükskord mööda sõitsin, aga seestpoolt oli... noh jah. Oli kah. Aknaäärses lauas oli suhteliselt mõnus, kui mitte arvestada seda, et selja taga istuva inimese ja minu pead puutusid aeg-ajalt kokku. Ruumikas see koht ühesõnaga pole. Toitudega on vähe paremini. Pardifilee ja kanarull olid täiesti okei maitsega ja isegi seentega täidetud kartulikotlet oli hea, kuigi ma olin end selle välimusest tulenevalt halvimaks ette valmistanud.

Teenindussüsteem oli harjumatu nii minu kui ka viimased mitu aastat Luxemburgis veetnud Liia jaoks. Alguses pidi ise järjekorras seisma, kusjuures mitte lühikest aega, vaid ikka oma 10 minutit, kuna teenindajaid oli vaid kaks ja need vaesekesed pidid ka nõusid koristama. Pärast oma soovide ettekandmist ja maksmist võis minna ja kohale istuda, misjärel teenindajanna tõi road lauda. Kummaline.

Sel ajal, kui Liia magusasabas ja mina teises, soolaste toitude järjekorras seisin, lõbustasin end pakutava juurde kirjutatud siltide lugemisega. Kirjavigu oli nii et tapab. Mitte et ma paha pärast, aga seal polnud küll vist ühtegi toitu, mille nimi oleks olnud õigesti kirjutatud. Kodelettidest magu-hapuskastmeni =) Mõni asi oleks Ärapanijassegi sobinud. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, miks vene keelt kõnelevad söögikohtade omanikud (ilmselt siis eksole) ei võiks paluda kellelgi eesti keelt korralikult valdaval inimesel oma menüüd üle vaadata. Sest sellised kirjavead on ühest küljest küll humoorikad, aga samas ka näitavad midagi. Ilma igasuguse katseta kedagi solvata, kui mul on valida taseme poolest võrdväärsete kohvikute vahel, siis ma ei lähe sinna, kus minu emakeelt nii värdjalikult väänatakse. Igapäevased vestlused õppiva muukeelse inimesega on üks asi, ametlikud sildid ja teadaanded hoopis midagi muud.

Õhtupoole helistas üks armas klassiõde, keda pole ka kolmveerand aastat näinud juba. Tal on selline ilus helisev hääl, nimigi selline =) Hästi vahva oli nii pikalt jutustada, kuigi ta oli just beebi saanud ja tundus sutsu väsinud.

Veel hiljem nägin oma pisikest õde (seda kõige pisemat siis), kes hakkab juba täitsa inimeseks saama. Ütleb targa häälega igasuguseid asju =)

Ja Rafi on ka täna terve päeva peaaegu et ideaalne siga olnud. Välja arvatud hommikuse jalutuskäigu ajal, kui ta otsustas ühe kõvera puu alla kaevikud tekitada sel ajal, kui mina seljaga olin. Ja pärast, kui ma teda sealt ära üritasin tirida, pragas minuga valjul häälel, täpselt, nagu oleks seakeeles öelnud, et "kuule, mine sa ka õige...". Inimestel tänaval oli muidugi tuju hea jälle. Torisev tüdruk ja siunav siga. Ükskord, kui me põrsa näoilmetele, kehakeelele ja häälitsustele tõlkeid püüdsime leida, tuli P-l hea mõte - et võiks leiutada talle selja peale sellise plafooni, kus koguaeg punase kirjaga mõtted üle jooksevad. Nagu jalgpallivõistlustel. Mul on keskmiselt kaks korda päevas kahju, et sellist plafooni põssa ega ka tõenäoliselt minu eluajal ilmselt ei leiutata...

Ma tegin midagi veel paremat - ma kustutasin terve selle postituse ära =)

Nagu ikka, pole elus miski kunagi liiga konstantne, nii et täna on mitu asja juba täitsa okei. Rääkimine on tervisele hea ja liigutamine samuti. Käisin kahes trennis järjest, oli väga mõnus. Esimeses õppisime uusi samme ja kuigi minu väsinud pea jaoks oli see kaks-üks-risti tagant-ette-hüpe-üles-teine jalg-eest-risti-üle-kõrvale liiga suur amps, andsin oma peaaegu et parima ja järgmisel korral võibolla ehk isegi oskan. Teises trennis õpetati meile, kuidas üksteise otsas tampida. Ilma irooniata. Nagu jõulukapsast teeks, nohh. Mina loomulikult alguses pelgasin teisele haiget teha, aga pärast, kui mul endal otsas tallati, siis mõtlesin, et oleks võind kõvemini vajutada. Ei olnud üldse nii imelik, kui tundub. Uusi asju õppida on vahva. Peaks ikkagi uuesti kuhugi kõrgemat sorti kooli minema...

Ja pärast trenni tegime Rafiga makarone sojahakklihaga, mis nägi välja siis nii, et mina üritasin hakkliha mitte ära kõrvetada ja siga turnis oma pisikeste sõrgadega mul varvastel ja ei olnud üldse supportive =) Sojahakkliha, muide, on maitsev, erinevalt mõnest muust sojaproduktist, mida ma proovinud olen.

Nii. Ja nüüd hakkame mõtlema, mida toredat aastavahetusel teha. Elu on ikka lill, mõnikord sutsu räbal, aga kasta tuleb =)

V kirjutas: Tsau :)Kle ma passin seda looduskaamerat juba mingi 2.5 tundi ja ainsaid asju mis ma naen on mingi kuradi varesed nokkimas mulda :D


Vastan siin igaks juhuks veelkord, et teada-tuntud harjumuse kohaselt meeldib loomadele metsas toitu otsida pigem pimedas. Seega Baar III tasub vaatama hakata just sel ajal, kui tööülesannetega hakkab ilusasti ühelepoole saama. Vähemasti mina olen küll juba kaks päeva järjest kella viie ajal tervet punti metsanotsusid näinud =) Ja seda ei ole vaja karta, et pimedas midagi paista ei ole - söötmisplats on mõnusalt mahedalt valgustatud.

Hihhihhihhiihiiihhh =D
Midagi ülipositiivset!

Kes tahavad Rafi sugulasi ja muid matsutavaid metsaelukaid otseülekandes näha, vaadake http://www.looduskalender.ee/node/2139

Manager Marvin väidab, et tema olevat eile põtru ja kährikuid ja kotkast ka näinud =)

Ma eelmisel aastal ikka vahelduva eduga jälgisin toda kanalit, aga pilt polnud kõige etem. Sel aastal on tõepoolest kvaliteeti osas hüpe paremuse poole toimunud. Kaamera on ka suudetud toituvatele metsanotsudele lähemale nihverdada, nii et vahepeal saab ühe harjaspuntraga tõtt vaadata =D

Vahepeal on kaugelt kosta koera haukumist, siga tõstab pead, uudistab, liigutab kõrvu ja laseb tõrrepõhjast kuuldavale madala ruige. Naljakas, metssiga on ikka metssiga, ükskõik kui kodustatud. Liigutused ja miimika on küll täpselt samasugused nagu sellel, kes mul kodus matsutab...

Kui selle peale nüüd konkreetselt mõtlema hakata, siis pole ma siiani täitnud oma eelmist uusaastalubadust. Küllap seetõttu, et see oli päris tõsine ning nõuab suurel määral eneseületust. Põhimõtteliselt olengi ma enda arvates terve aasta selle poole liikunud, aga kuna tegemist on ebameeldiva asjaga, siis tunduvad kõik muud tegevused märksa olulisemad. Kindlasti tuleb televiisorist enne ära vaadata päris mitu saadet. Isegi need suhteliselt tähtsad mittetähtsad mängufilmid, mida korratakse ja mida võiks ju tegelikult vaadata kunagi hiljem, kasvõi laenutuse abil. Ja siis veel peab paar raamatut enne läbi lugema. Ja tuttavaid, kellega kohtumised järjekorras ootamas, on ka rohkem, kui keskmisel inimesel sõrmi. Ja kodus on vaja asju parandada ja koristaminegi on selline tegevus, mida ikka ja jälle vabandusena saab kasutada... Ja nii see lubaduse täitmine edasi lükkubki.

Tegelikult pole mul enda kaitseks midagi asjalikku öelda. Möku olen lihtsalt. Teistele antud lubadusi oskan küll pidada, aga iseenda ees jään jänni.

Vaatasin Pealtnägijat väljareklaamitud autokoolide libedakoolituse bläki teema pärast, aga sattusin millegi veel parema otsa. Poolas sündinud, Palestiinas kasvanud ja Tartus resideeruva hüpnotisööri poolt öeldu ajas üle pika aja naeratama, aga andis samal ajal ka sõna aju sellele osale, mis juba pikemat aega taob malakaga vastu seina ja röögib: "Muutust on vaja! Muuda midagi!"

Onu sõnad olid järgmised:
"Imagine yourself 20 years from now. Imagine nothing has changed. You live in the same house, you work at the same place, you are dating the same person. Everything is exactly the way it is today. If that does not scare you then I do not know what does."

Mina hakkasin selle lõigu ajal igatahes automaatselt eitavalt pead raputama. Seega algmaterjal uusaastalubaduseks on valmis.

Edasijõudnute grupi jaoks on see kindlasti juba igav, aga Neljanda pealt tuleb täna kell 21.10 ja homme kell 01.05 Hotell Ruanda. Et need kaheksa inimest, kes seda filmi veel vaadanud pole, võiksid ka lõpuks ära vaadata =)

Kui PÖFF-ile pole mahti või tahtmist minna, siis TV1000 pealt näidatakse Hotell Rwandat jälle. Täna kell 19 ja homme hommikul kell 5.30. Ning ühte hästi armsat ja tõepoolest naljakat komöödiat näitab homme õhtul Kanal 2. Film Viimane puhkus Gerard Depardieu ja Queen Latifahiga peaosas on mõnusalt positiivne, ilma nõmedate banaanikoore-, tort-näkku- ja kõhutuulenaljadeta ning paneb ka sutsuke mõtlema selle üle, mis ikkagi on oluline ja mis mitte. Mina käisin seda vaatamas kolm aastat tagasi jõulude ajal, kui viibisin Birminghamis ja tuju polnud just teab-mis-hea ning vähemalt filmi vaatamise ajal ning vahetult pärast seda oli küll rõõmus ja vahva olla, nii et soovitan.

Eile õhtul telekat vaadates ajas mind üks ja seesama teema, pedofiil Toomas Meola ennetähtaegselt vangist vabastamine, korduvalt närvi. Tänane uudis Postimehe kuuendal leheküljel aga ajab juba pahaselt jalgu trampima.

Tartu vangla inspektor-kontaktisik Tauri Lehola kinnitas eilsel kohtuistungil, et Meola on käitunud kogu vanglas oldud aja ehk ligi kaks ja pool aastat eeskujulikult. "Ma arvan, et tema koht ei ole vangla," avaldas vangla inspektor. "Ta ei saa seal vajalikku ravi ja karistusaja lõpuni pole enam palju jäänud. Olles suhelnud temaga ligi aasta, arvan, et oht uueks kuriteoks on minimaalne."

Kulla härra inspektor-kontaktisik! See on väga vahva, et sul on nüüd pedofiilist sõber. Sõpru võita on alati tore. Kui sa aga oleksid lugenud asjakohast kirjandust (mis vanglas töötavale inimesele peaks küll tegelikult olema pigem töölesaamise eelduseks...?), teaksid, et pedofiilide üks eritunnuseid ongi see, et nad on eesmärgi nimel võimelised käituma äärmiselt meeldivalt ja olema väga sümpaatsed. Nii et ära lase oma uuel sõbral end lollitada.
Lisaks võiks meelde tuletada, mille eest Toomas Meola ehk Toomas H. Liiv üldse vangi läks. Mees on pedofiil, mitte poevaras ega tülinorija. Vangis lapsi teadupoolest ei hoita, seega pole ime, et ta seal kedagi ei ahistanud.
Kolmandaks - see, et pedofiil ei saa vanglas vajalikku ravi, ei tähenda, et teda võiks lasta ravimise eesmärgil vanglast välja vabadusse. Kui neid seal veel ei ole (miks??), peaksid vanglates töötama professionaalsed hingeabi andjad, terapeudid või kesiganes. Veel "töötlemata" pedofiili karistusasutusest välja laskmine selleks, et teda vabaduses tema oma vajalike käikude vahepeal kord-paar nädalas veenma hakata selles, et lastega seksimine pole hea mõte, on riigi poolt vastutustundetu.

Ühtlasi sedastas Lehola, et kaasvangid on tarvitanud Meola kallal korduvalt vaimset ja füüsilist vägivalda. "See paragrahv, mille eest ta on süüdi mõistetud, pole vanglas eriti soositud," konstateeris Lehola.

Odott. Mis see sõna nüüd oligi...? PARAS? Ilmselgelt ei saa selleks loodud asutused kurjategija karistamisega hakkama. Julgen arvata, et ma ei ole julm leides, et on hea, kui vähemalt kaasvangidki seda teha oskavad.

Prokurör Alar Häidberg lisas, et ennetähtaegsete vabastamiste arutelul näeb harva niivõrd positiivset materjali, nagu oli esitatud kohtule Meola kohta. "Teda ootab elukoht, töökoht ja toetav sotsiaalne võrgustik ema ja abikaasa näol," märkis Häidberg.

veidi eespool aga:

Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamme kinnitusel tegi kohtunik Heli Sillaots vabastusotsuse klausliga, et Meola ei tohi järelejäänud katseajal elada samas korteris abikaasa Kaire Meola ja naise 11-aastase pojaga, kes on üks mehe ohvreist.

Parandage mind, kui ma teie arvates eksin, aga lapsevanema kohus peaks mu meelest olema oma lapse kaitsmine. Normaalne inimene (üldlevinud arvamuse kohaselt eriti just ema) teeks mida iganes selleks, et oma last hädaohu eest hoida. Selle asemel on proua aga hoopis oma lapse retsijale toetavaks sotsiaalseks võrgustikuks.

Kui tihti võib isiksusevastaseid kuritöid sooritanud inimestega suhtlevaid kaaskodanikke mingil põhjusel mõista ja vabandada, siis antud juhul pole sellele küll ühtegi vabandust. Toetades pedofiili, reedab ema oma lapse. Häbi sulle, Kaire Meola!

Kui midagi väga tahad, võid selle võimalikkusesse uskuma jääda isegi juhul, kui lootust on 0%. Mina näiteks uskusin terve sügise millegipärast, et sel aastal talve ei tule. Noh et ei tulegi. Kohe üldse. Ei tule lund, ei tule külma. Tundus ju loogiline - kui ei ole suve olnud, et saa ka talv saabuda. Eilne õhtu, kui ma oma auto hangehakatise alt avastasin, oli seetõttu löök allapoole vööd. Kahevõitluses Carry versus ilm ei jää vist mina eluilmaski peale. Paganas =(

Vaatasin eile Oprahi vestlussaadet, kus üks intervjueeritav, täpsemalt siis Hearsti meediakontserni esindaja ütles, et Cosmopolitani tiraaž Venemaal on miljon ning et seega on nende ajakiri Euroopas naisteajakirjade hulgas loetavuselt esikohal.

Oehh. Olen ma ainuke, kes arvab, et Venemaa ei ole ühestki otsast Euroopa? Julgen meelde tuletada, et Sankt-Peterburg on aken Euroopasse. Aken. Mitte Euroopa, vaid aken sellesse. Heal juhul kuulub tollest lahmakast riigist Euroopa alla üks kitsuke siiluke. Põhimõtteliselt võiks seda riba ju Euroopaks pidada, aga nagu juba mujalgi räägitud-arutletud, sõltub Euroopaks ja eurooplaseks olemine suuresti just suhtumisest, põhimõtetest, väärtushinnangutest. Venemaa neid Euroopaga eriti ei jaga. Või kui ka jagab, siis ülbe näo ja rusikasse pigistatud löögivalmis kätega. Juba lasteaias peaks enamikule selgeks saama, et sel kombel sõpru ei võideta.

Venemaa pole Euroopa. Ja ilmselt pole ka Aasia. Oma süü, et keegi temaga mängida ei taha...

Tuuleveskitega võitlemine. Ühel hetkel saab lihtsalt kõrini sellest, et kõik sõrmed on korraga purud ja et oled emotsionaalselt invaliid. Võib ju käe ette panna, aga minu käsi peatab hoost ehk ühe miljondiku. Kui veab. Ja ise saan igal juhul väga haiget.

Ehk oleks kergem paluda endalegi peotäit tuima ükskõiksust ja süümepiinade, kaastunde puudumist.

Viimase nädala jooksul on sellest jubekoledast, räigest jne helkurikampaaniast igalpool nii palju räägitud, et ma otsustasin kah ära vaadata/kuulata, millest jutt käib. Ei teagi... ma omast arust ei ole kalk ja südametu inimene, aga terveks tunniks, nagu üks naisterahvas väitis, siit küll nutuainet ei jagu. Mind hakkab juba vaikselt ära tüütama hala selle ümber, kuidas kõnealused reklaamid on kedagi natuke šokeerinud ja kedagi natuke vähem või rohkem kui natuke. Leidsite ka, mille üle šokeeruda! Mind šokeerivad näiteks need alasti naised õhtusel ajal (ja isegi mitte niiväga õhtusel, eksole) filmide vahel näidatavates reklaamklippides palju rohkem. Kui nüüd vaielda selle üle, kumb reklaamidest peaks ekraanile jääma ja kumb mitte, siis nomaitea... minu arvates pole siin küsimustki. Aga inimesed on teadupoolest erinevad, seega otsustage ise. Siin on kõik helkurikampaaniaga seotud materjalid olemas: http://www.mnt.ee/atp/?id=249

Minu arvates on käesolev kampaania vägagi vajalik. Selliste lihtsate asjadega, millest on alati räägitud ja mida kõik tegelikult teavad, kipubki ju pahatihti nii olema, et "ahh, homme ostan" või "küll ma jõuan õigel hetkel tee pealt eest ära hüpata, ma ju näen, kui auto tuleb". Kuigi sada aastat on räägitud, et ega ikka ei jõua küll. Minagi, kes ma end vahelduva eduga täitsa arvestatavalt arukaks pean, avastasin helkurite olemasolule tähelepanu pöörates, et mu lemmikloom on küll helkurdatud, aga ma ise mitte... Alates kellakeeramisest juba mitmendat nädalat õhtuti pimedas seaga õue minnes olen iga kord mõelnud, et küll on ikka hea, et mul on helkur täitsa olemas... sahtlis.

Õnneks sõidan ma mõnel päeval autoga ka ning see aitab näha asju läbi autojuhi silmade. Ausõna, valgustamata sebrat ületavat tumedates rõivastes inimest ilma helkurita väga näha ei ole. Ma pidurdaks aegsamini, kui oleks. Jääks endal ka närvid alles ja.
Valgustamata maanteedest pole mõtet rääkidagi. Paar nädalat tagasi sõitsime pimedas mööda üht sellist ja mingi tüüpiline üleni musta riietunud ilma helkurita tüüp oli otsustanud hääletada, aga mitte teepeenral, mis oleks tema olukorda arvestades olnud isegi ohtlik, vaid päris maantee peal. See oli küll halb. Õnneks oli meie auto kiirus sel hetkel väike, jõudsime kõrvale põigata. Kole mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui oleksime tol momendil sõitnud tavapärase kiirusega.

All in all, senikaua, kuni liigub ringi terve armaada igast tonte, kellel on täiesti suva, et nad oma kerega kellegi auto ära mõlgivad ja neile pikaks ajaks hingepiinu tekitavad, tulebki mu meelest just selliseid reklaame näidata. Ehk jõuab siis ükskord midagi ka sinna ajude vahele kohale.

Polegi pikki lusikaid, härra Wallenberg?

Reedel käisime ooperis. Tavaliselt, kui millegi suhtes on kõrgendatud ootus, kipub kogemus kesiseks jääma, ent sel korral oli vähemalt minu arvates etendus väga bueno. Mulle meeldis väga ja seda suure tõenäosusega just sel põhjusel, et tegemist polnud mingi romantilise tiluliluga, vaid teema oli tõsine ja nõudis kaasamõtlemist. Minu kaaslasele kahjuks ei meeldinud. Kui alguses arvasin, et tema nihelemises on süüdi meesterahva koibade jaoks liig kitsas pingirea vahe, siis vaheajal sain teada, et etenduse näol olevat tegemist olnud lihtsalt mõttetu kiljumisega. Minu vaimustust see õnneks ei kahandanud, olen ka jõudnud Estonias etenduvat Wallenbergi juba mitmele inimesele soovitada ning soovitan teilegi. Keda minu jutt ei veena, siis neile mõjutajaks fakt, et nüüdisooperile Wallenberg on antud mitmeid auhindu, näiteks riigi kultuuripreemia.

Väike väljavõte, isutekitajaks või nii:


Wallenberg: "Mida Te teete?"

Ohvitser: "Kas sul pole silmi peas või? Siin tehakse tööd, me täidame oma kohust. Tuhat iga päev, see pole mingi lapsemäng. Tuhat juuti, iga päev, üks rong, mis välja sõidab. Tuhat nimekirja, tuhat sõiduplaani. Sada oli neid eelmisel nädalal, tuhat sellel nädalal. Kaks tuhat järgmisel nädalal, iga päev, kakskümmend neli tundi järjest. Iga minut, mil keegi esitab rumalaid küsimusi, on kaduma läinud minut."

Wallenberg: "Miks just need inimesed?"

Ohvitser: "Tuhanded küsivad iga päev, kes küsib, on juut! Kes annab arvu, mis jääb ühe ja tuhande vahele, see on juut! Kes nendesse vagunitesse siseneb, on juut! Kes maha lastakse sellepärast, et mul pole aega vastata, on juut! Kas sa tahad vagunisse minna või edasi küsida?"

Wallenberg: "Mina olen rootslane."

Ohvitser: "Ma võin ka rootslasest juudi teha. Minema astuda!"


Igaljuhul ooperis käimiseks tuleb mul uus kaaslane leida. Etenduse vaheajal juba rihtisin pilguga erinevaid ridu, kuhu võiks järgmisel korral kohad võtta, et tõlget paremini näha =)

See postitus on suunatud eelkõige neile, kes on minult küsinud, et mis nendes seafarmides siis ikka niiväga hullusti on...
Mina ei ole PETA ja ma ei nõua, et kõik minu sõbrad-tuttavad lõpetaksid lihasöömise. Küll aga jääb sellist küsimist pärast järgneva video vaatamist eeldatavasti vähemaks. Ma vähemalt väga loodan, et see video toob selgust. Lapseootajatel ja nõrganärvilistel palun tungivalt mitte vaadata.

http://getactive.peta.org/campaign/iowa_pigfarm_abuse2


Ühtlasi tahaks lühidalt lahti seletada ka vastuse küsimusele: "Miks peaks keegi jänestele pesuvahendit/küünelakki/lõhnavett silma tilgutama?". Minult ikka on seda paar korda küsitud, kui ma olen näiteks mõne oma sõbranna meigivarustusele tähelepanu juhtides maininud, et pooled tooted tema meigikotist on loomade peal katsetatud ja see pole hea. Küsimuse vormis vastust saades mõtlen tihti omaette, et muidu nagu arukas inimene, ja nüüd selline küsimus. Aga nohh, öeldakse, et rumalat küsimust pole olemas...

Pesuvahendid/küünelakid ja üleüldse kogu kodukeemia ja kosmeetika valdkonda kuuluv tootevalik võib teadupärast tarvitamise ajal kogemata sattuda. Ükskõik kuhu. Küürimispulber võib sattuda käe peale, aerosool silma, küünelakk sellega mängima sattunud lapsele suhu, mida iganes. Selleks, et teada saada õnnetustega kaasnevaid võimalikke ohtusid ja tagajärgi, viivad arvukad kosmeetika- ja keemiatööstuse poolt palgatud laboritöötajad läbi katseid loomade peal. Umbes et mis saab siis, kui pihustada koerale parfüümi silma ja seda sealt kümne minuti jooksul välja ei loputa. Või tunni. Või kahe päeva. Või mis hakkab selle koeraga juhtuma siis, kui tema marrastatud nahale valada näiteks õlivärvi või katsetamisjärgus olevat pihustatavat plaastrit. Mitte et inimesed oleksid niivõrd opakad, et omale katkise käe peale värvi valada, aga õnnetusi juhtub ja ega ilmaasjata panda paljude toodete pakenditele kirju "mitte kasutada vigastatud või ärritatud nahal". Näiteks WC puhastusgeelide pakenditel on raudpoltnael alati kirjutatud, et toote kasutamisel tuleks kanda kummikindaid ning toote kokkupuutel nahaga vastav kehaosa koheselt ohtra veega loputada, mõningatel juhtudel isegi arstile näidata. Tähendab - on ohtlik. Ja kuidas tootjad teada said, kui kaua ja mida ja kuidas tohib? Mõelge ise edasi. Mina ei viitsi enam kirjutada nii elementaarsest asjast.

Või nohh. Järgnevale küsimusele, et "aga siis ongi ju hea, et neid tooteid katsetatakse enne loomade peal, kui tootmisse lastakse" vastaks küll juba ennetavalt ära, et:

* toodete katsetamiseks on juba ammu muid võimalusi, mis ei hõlma loomi, linde, inimesi ega muid elusolendeid

* need võimalused pole kulude poolest kallimad kui loomkatsete teostamine, lihtsalt harjumuspäraste viiside muutmine on asjaomastele tegelastele aeganõudev ja tülikas

* ma isiklikult ausaltöeldes kasutaksin küll mingit looduslikku, keemiavaba, vähem aega säilivat mögla, mida pole loomade peal testitud (jah, sellised on täiesti olemas), kui vähegi võimalik.

Kõige lõpuks on loomade peal juba testitud ning inimestele kasutamiskõlbulikeks tunnistatud aineid lademetes ning sama hästi võiks uute toodete arendamisel kasutada neid. Aga ei. Sest senised kortsude- ja tselluliidivastased kreemid ei üllata enam kedagi. Ja kes ikka jaksab pidevalt oma tualetti sidrunilõhnalise õhuvärskendajaga värskendada? Vaheldust on vaja!

Tuvitädi

Täna juhtus üks kummaline asi. Möödunud päevade ja tänase hommiku põhiteemat silmas pidades ehk oluliselt kummalisemgi. Mul on muidugi kalduvus kõigest üleliia seoseid ja paralleele otsida, kuid siiski...

Lõuna paiku Rafikuga jalutama minnes kuulsin naabermajast möödudes kusagilt kõrgemalt valju klopsu. Kohe pärast seda sadas midagi laperdades allapoole ja kukkus päris kiiresti garaazhiukse ette. Mina, lühinägelik, kissitasin silmi, püüdes aru saada, millega tegu. Tundus, nagu oleks keegi midagi rõdult või akna vahelt alla visanud. Lähemale liikudes oli näha, et see alla kukkunud miski liigub või liigutab. Juba paari sammu kauguselt oli selge, et tegu on millegi elusaga. Jõudsin veel mõelda, et issake, äkki on rott ja Rafi pistab selle möödaminnes nahka (ühe tee pealt leitud roti laibaga ükskord juhtus nii, sorri, Kar, ausalt ma ei hoia oma siga näljas, päriselt kaa), aga siga vantsis sest tombust kiirel sammul mööda, tal oli igahommikune siht - üks kindel õunapuualune - selgelt silme ees. Samal ajal, kui siga oma mahlase hommikusöögi poole vudis, kükitasin mina tolle pisikese tombu kõrvale ja nägin, et tegemist oli linnukesega. Lebas teine seal selili, tiivad kahele poole laiali, süda peksles sulgede all nii, et terve ta valge kõhualune vappus. Vaatas ülespoole ja vahepeal pilgutas silmi. Muidu eriti ei liigutanud. Küllap oli kogemata vastu akent lennanud.

Mõtlesin hetke, et mida siis nüüd teha. Silme eest jooksid läbi multifilmidest nähtud kaadrid vatiga vooderdatud kingakarpidest ja lahasesse pandud tiibadega lindudest. Jooksin ruttu enda maja koridori, panin lugemiseks kaasa võetud ajakirja postkasti ja kiirustasin tagasi linnu juurde, ise kartes, et äkki on vaeseke vahepeal hinge heitnud või oma murtud tiivaga minema loivanud. Aga ei olnud. Lebas seal täpselt samamoodi liikumatult, väike linnusüda kõvasti tukslemas, silmad pärani lahti. Mõtlesin, et võtan linnu kätte, ehk on siis paremini aru saada, kas tal miskit kusagilt katki on. Niipea, kui mu näpuotsad maad puudutasid, haaras pisike sakitriibuline lind oma niitpeenikeste varvastega mul kõvasti-kõvasti pöidlast kinni. Panin pihu talle tiibade alla ja tõusin püsti. Linnu istus mu sõrme peal nagu õrrel ja vaatas. Kuna ta silmad olid kerega võrreldes nii suured ja veel kahel erineval pea poolel, ei saanud ma päris täpselt aru, mida tema vaatas, küll aga tundus mulle, et vähemalt mõni aeg püüdis ta mind jälgida. Aga istus ta jumala rahulikult, isegi süda ei peksnud enam sees nii nagu enne. Tiibu ega ühtegi muud kehaosa ka imelikult ei hoidnud, nii et tundus, et ühtegi luud ta kukkumisega murdnud ei olnud. Kuna ma teda kinni ei hoidnud, vaid ainult toetasin käega tagantpoolt, moodustades oma peoga tema kohale "laulukaare", tundus kummaline, et ta lihtsalt istub seal ja ei lendagi minema. Silitasin teda teise käe sõrmega kõhu alt, lind lihtsalt vaatas mind ja pilgutas vahepeal silmi. Vahepeal tundus, et vaatab niisama majaesise tühermaa poole, aga kuna ma pole linnuteadlane, siis ega ma pead anda saa, mida ta tegelikult vaatas. Aga pisike oli ta küll, mahtus ilusasti peopessa ära.

Kuna linnukesel füüsiliselt midagi viga ei paistnud olevat, ei teadnud ma, mida ette võtta. Järeldasin, et ju tal on lihtsalt sest peaga vastu akent lendamisest ja kõrgelt kukkumisest shokk. Rääkisin linnuga juttu. Lohutasin. Tol momendil kusjuures ei tundunud selles midagi imelikku olevat, isegi siis mitte, kui mõned inimesed mööda kõndisid. Alles nüüd, siin kirjutades, tundub natuke kummaline mõelda, et seisis mingi tibi keset kõnniteed ja pidas ühele varblaselaadsele monoloogi. Oma osa sellesse vahejuhtumisse andis muidugi ka asjaolu, et ta nii vaikselt istus ja kuhugi minna ei tahtnud. Oleks ta mingi riiukukk olnud ja proovinud mind näiteks nokaga hammustada (papagoid näiteks teevad nii ja päris valusasti), jee ma siis oleks viitsind seal temaga jännata. See linnu aga hoidis oma pisikeste peaaegu olematute varvastega mul pöidlast kinni ja ei teinud väljagi sellest, et ma teda paarkümmend mitutit järjest silitasin.

Ühel hetkel sai mul jutt otsa ja ma ei osanud talle enam midagi öelda. Millegipärast tundus tol momendil, et ta nagu sellepärast istukski seal, et mind kuulata. Vaatas vahepeal ringi ja heitis siis jälle oma suure linnupilgu pilksti minu poole. Laususin siis talle: "Tead, mitte miski ei hoia sind siin kinni, sa võid absoluutselt igal hetkel minema lennata." Enne, kui arugi sain, oli ta juba läinud. Nagu olekski ainult selleks tulnud, et toda kinnitust kuulda. Natuke nukker oli, et ta minema lendas. Mitte et ma teda kangesti kodus puuris oleksin tahtnud hoida, aga temast oleks ehk pikema tutvuse korral meile samasugune sõber saanud, nagu Varese tänava varestest. Kes teab, võibolla lendab ta mõnel tuleval päeval veel mulle näpu peale istuma. See linnu oli nii väike ja pehme ja armas ja sõbralik, et mul oli suisa kahju, et ta mu kätt omale pesapuuks ei valinud. Kuigi ratsionaalselt mõtlejad ütleksid ehk, et segane peast, mida sa selle linnuga veel peale hakkad, sul pole ta jaoks aega ja pealegi on sul juba siga. Oleksin suurima heameelega talle mõne oma kingakarpidest ära vooderdanud ja viietärni hotelli standardis teri pakkunud =)
Hea mõelda, et temaga vähemalt kõik korras oli.

Meenus vanavanaema jutustatud lugu sellest, kuidas ta ükskord, mõned aastad pärast seda, kui poeg Estonia laevale jäi, poega unes nägi ja too temaga juttu rääkis, ütles, et ema ei peaks tema pärast kurb olema ja lubas talle peatselt seltsiks tulla. Hukkunud poeg olevat ka täpselt kirjeldanud aega ja kohta, millal nad uuesti kohtuvad. Istunud siis vanavanaema varsti pärast seda ühel suvisel päeval oma koduaias ja koorinud kasvuhoone ukse ees pingil istudes kartuleid, kui tema kõrvale lendas suur liblikas. Istus seal ja ära ei läinud. Aeg ja koht, kusjuures, ühtisid unenäos kirjeldatuga.

Juba enne, kui too aastaid tagasi toimunud vahejuhtum mulle meelde tuli, tundus, et võibolla too linnuke, kes taevast alla minu jalge ette sadas ja siis väga ebalinnulikult ära ei kippunud ja kelle ma siis oma viimase lausega justkui vabaks lasin, pidi ka kedagi või midagi sümboliseerima. Aga küllap mulle lihtsalt meeldib nii mõelda...

Kui minu armas sõber Deniss paar kuud tagasi oma blogis sellest filmist kirjutas (http://denissr.blogspot.com/2008/08/hotel-rwanda-for-those-who-are-not.html), teadsin ma kohe, et pean seda nägema. Sest Deniss ei vaata just kuigi palju telekat ega filme ning kui ta midagi vaatab ja siis veel pärast kiidab ka, peab see tõepoolest olema vaatamist väärt.

Nimeks on filmil Hotel Rwanda ja pärast pikka ootamist-lootmist jõudis see eile õhtul lõpuks meiegi teleekraanile. Kangesti tahaks siin tsiteerida, aga häid kohti oli selles filmis lihtsalt liiga palju. Pealegi ei annaks ükski tsitaat edasi kõike seda, mille peale P kaks tundi järjest lihtsalt pead vangutas ja "täitsa p....s ikka" korrutas. Mina üritasin end samal ajal vägisi nende inimeste hulka klassifitseerida, kes "ütlevad "oh my god, this is horrible" ja söövad oma õhtusööki edasi"."
Ikkagi tuli üks tsitaat ära.

Minu uut lemmikfilmi Hotell Rwanda näidatakse käesoleval nädalal veel ka TV 1000 pealt pühapäeva öösel kell 3 ja õhtul kell 21. Kui te pole just rumal või lihtsalt kalestunud inimene, siis see film liigutab teid, minu sõna selle peale.

Ei mäletagi täpselt, milline oli esimene segamini aetud juppidest koosnev film, mis mind lummas ja millised lummavad mind siiani. Oli see nüüd Memento või ehk hoopis 21 grammi? Legendaarne Butterfly Effect tuli hiljem, seda ma mäletan.
Jupitatud linateostest rääkides on omaette klass need filmid, kus päris lõpus keeratakse veel kõik pea peale ka. Needless to say, meeldivad need mulle eriti. Kuidagi omane tundub. Sellesse gruppi kuulus ka paar õhtut tagasi vaatamas käidud Righteous Kill.
Küll hirmutati eelnevalt, et pidavat olema möga. Üks ja teine olevat käinud vaatamas ja leidnud, et ei kõlba. Veronts teadis pajatada, et Ameerikas olevat see film ülihalbu arvustusi saanud. Tema emale ka ei istunud see värk. Minule seevastu meeldis väga. Aga küllap on sellel filmil minu jaoks mõneti erinev tähendus...
Või siis lihtsalt keskmisele inimesele ei jõua point ja idee kohale. Aga nii ei tohi öelda, sest kõik need ülihalbade kommentaaride andjad võivad solvuda, ameeriklased ja muud. Pealegi, Verontsu ema näiteks pole ju keskpärane. Eks maitsete erinevus mängib ka oma rolli.

Aga seda olen ma suisa kohustatud mainima, et Al Pacino on endiselt ääretult šarmantne kuju, kortsudest hoolimata =)

Klaxonsi kontserdil käisime. Täitsa hea oli, ainult et lava ette kogunenud noored ei teinud mu meelest väga seda, mida tavaliselt lava ette tegema minnakse, kui nüüd need aluspesu-bändile-pähe-loopimise-hetked välja arvata (aga nohh, päris hästi polnud aru saada ka, kas need olid ikka fännid, kes neid hilpe lava poole lennutasid).

Mul on hea meel, et Eesti kontserdikorraldajad on hakanud hakkama saama ja toovad meile siia ka midagi muud peale Elton Johni.
Selles valguses oleks mul aga jätkuvalt seesama igivana küsimus: millal ikkagi Kasabian Eestisse jõuab?

Hehee, koerad on võrratud ;)

http://www.youtube.com/watch?v=CsEUcd_WfUY

Kuna ma meie tüdrukuteõhtust palju ei kirjutanud, unustasin ka mainimata, et Olümpsi 26-ndal korrusel olev rendisaun koos pisikese basseini ja puhkenurgaga oli samuti väga mõnna, isegi minu jaoks. Nimelt oli seal nii duširuumis kui ka peolauaga ruumis piisavalt soe - sai otse saunast tulles hakkama küll. Dušist tulev vesi oli mõnusa temperatuuriga, mitte säästurežiimil ehk "karastamiseks" mõeldud ning peolaua all oli ka soesoe põrandasoojendus, mis šampat kulistavate neiude jalad ruttu ära kuivatas. Basseinivesi oli minu jaoks küll veidi jahedavõitu, aga teised sulistasid seal ilma ilma kurtmata, nii et...
Kui minu jaoks esikohal olev soojuse-faktor kõrvale jätta, avanes puhkeruumist ka ilus vaade merele ja vanalinnale, mis on mõne jaoks kindlasti tegur nr. 1. Kuidagi mõnusalt hubane oli ka. Küllap seetõttu, et keegi kõrvaline meid sinna häirima ei tulnud ja kõik neli ruumi asetsesid mõnusalt kompaktselt - polnud vaja rätikuga pikki vahemaid läbida ega niisama asjatult edasi-tagasi silgata. Aga minul on ikkagi kõige parem meel selle üle, et ma sain n.ö. turvaliselt saunas käia - et kusagil polnud rõvedalt külma õhku ega vastikult jahedaid põrandaid.

Aga. Tegelikult tahtsin ma täna hoopis seda küsida, kes oli see armas inimene, kes mulle eile šokolaadi postkasti pistis. Väga kena žest, kuid kahjuks ei oska ma kellelegi aitäh öelda =(

Mina oma roostevärvi juustega tahaksin praegu näiteks oliivimusta või samblarohelisse riietuda. Aga ei. Pandi musta kandma. Mitte et mul lõppkokkuvõttes väga midagi selle vastu oleks olnud, sest üritus ise oli täitsa vinks-vonks. Nagu selgus, on nädalaga võimalik üht väga vanade tüdrukute pidu orgunnida küll. Mina jäin igatahes rahule, eriti kuna keegi ei joonud end pintsliks ja ka kännuämblikke polnud sel tüdrukuteõhtul kusagil paista =)

Läbikäidud kohtadest meeldis kõige enam ööklubi Marat hoolimata asjaolust, et tõenäoliselt seoses kuu lõpuga oli seal rahvast väga vähe. Mina isiklikult pole nii sõbralikku ja vastutulelikku personali veel üheski ööklubis kohanud, ei Eestis ega välismaal. Programmijuhist baarmanini olid kõik viisakad ja lõbusad. Ei kordagi sellist uksehoidja "I am so not letting you in unless you´re a rockstar" suhtumist. Sinna võib teinekord täitsa uuesti minna.

Vastupidine efekt tuli koledaks kulunud diivanikatetega lounge-baarist Stereo, mille ettekandja meile lauda istumise järel küll ütles, et peaksime oma joogid võimalikult kiiresti ära tellima, kuid jättis mainimata selle, et vähem kui 5 minuti pärast pannakse täistuled peale nii, et selles lauas istumine osutub väga ebameeldivaks. Oleks ju võinud öelda, et lisaks sellele, et kassa kinni pannakse, läheb kinni ka kogu asutus ning valgustus saab olema umbes samasugune nagu vanglate välisterritooriumil öisel ajal. Ma päris igasse baari sisenedes ei vahi ukse pealt, kaua nemad lahti suvatsevad olla, eksole. Kogu loole pani väärilise punkti teenindajanna, kes mu kaaslaste sõnade kohaselt (ma ise viibisn sel hetkel eemal) nende ninade eest lauda lapiga n.ö. õhtu lõpetamise märgiks puhtaks nühkimas käis. See ongi see, mille eest meid tippi hurjutatakse jätma, kas nii? Et vaene teenindav sektor, neil ju palgad nii madalad. Well, it´s obviously like that for a reason! Vabandage, tegelikult ei ole, aga no mida muud sellise teeninduse peale öelda?

Aga juuksevärvi teema juurde tagasi tulles - ma pole mingi punapea. Minu juuksed on ruuged, okei? Nii et paluks mu poole mitte pöörduda lausega "hei, punapea!"
Tervitused õpetaja Mullerile. Sain ka seekord kenasti hakkama ;)

Sattusin eile õhtul ETV pealt nägema juppi saksa-ja türgikeelsest filmist Vastu seina, kus filmi meessoost peategelane istus pärast ebaõnnestunud enesetappu psühhiaatriahaigla arstionu kabinetis. Onu psühholoog (või oli see nüüd psühhiaater) usutles teda veidi ning lausus seejärel: "Milleks end tappa? Selleks, et saada lahti oma praegusest elust, ei ole vaja end ära tappa. Piisab sellest, kui lõpetate siinse elu ja lähete kuhugi mujale. Minge Aafrikasse ja aidake inimesi. Tehke midagi."

Kuldsed sõnad mu meelest. Maailm on suur ja lai. Kui siin ei sobi, ei tähenda see veel, et kusagil mujal poleks kordades parem. Tobe oleks alla anda enne, kui ei tea, mis nurga taga peidus või järgmisel tänavalõigul ees ootamas. Kahju, et ei olnud aega filmi edasi vaadata. Kui kunagi kordust näidatakse, vaatan kindlasti.

Tükk aega istusin arvuti taga ja otsisin paaniliselt seda lugu raadiost mällu kõmisema jäänud lausejuppide järgi. Lõpuks leidsin esitaja, aga õnnistet juutjuub andis vaid poolikuid lõike live-kontsertidest ja kehva kvaliteediga liikumatuid pilte. Roman, hea poiss, tegi lõpuks öösel-kell-kolm-imet ja saatis lingi http://www.myspace.com/roachford

Lugu, mida ma olin otsinud, kannab nime Ride the Storm ja on kohe esimene, kui too lehekülg avada. Juhul, kui seda linki kunagi tulevikus enam olemas ei peaks olema, siis esitajaks on Roachford.

Ma armastan, armastan, armastan seda lugu. Mõnna positiivne lootustandev haussmuusika. Ausalt, ma oleksin valmis sellele lauljale tänaval turbokalli tegema kõnealuse loo eest =D
Ja kui härra Andrew´l MySpace-is juba 6333 sõpra ees poleks, lisaksin ma end samuti sinna... Oot, tegelt, what the hell, mis mu passa oligi..? =)

Üks tuttav suri ära. Jälle. See paistab viimasel ajal trendikas olevat =/
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.

Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.

Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)

Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!

Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)

Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.

Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.

Halo versus sarved versus hullusärk

Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.

Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...

Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.

Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.

Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.

Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.

Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?

Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.

Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?

Paljude toredate sündmustega, mis mu elus aset leiavad ja vahvate kohtadega, kus käin, juhtub nii, et pole lihtsalt mahti neist siin blogis pikalt-laialt pajatada. Millest on mõneti kahju, sest mälu, nagu ikka, teeb paralleelselt muuga ka kustutustööd ning sel viisil ma tulevikus vaevalt et mäletan näiteks juba üle kuu aja tagasi toimunud Haapsalu-tretti Tiina ja P-ga, päikeselist linnust, väga tuulist ilma, luuremängu laulva pingi ümber, Tiina pakutud kalavõileibu, tema ägedat hundikoera, jms. Või nohh, mäletan, aga vaid üldiselt. Samamoodi on arvukate söögikohtadega, mille külastusi ma juba iidamast-aadamast siin lahanud pole. Mitte, et see oleks kohustuslik a´ la "käisime eile Söögiplatsil, saime kõhud täis ja siirdusime seejärel koju", aga vahetevahel toimub nende külastuste raames ka muud toredat peale vatsade täitumisest tekkinud küllastustunde. Mida olekski tore mäletada. Ja lugeda ja meenutada kasvõi 20 aastat hiljem.

Mõnikord juhtub küll nii, et mingid hetked ja emotsioonid justnagu sööbivad mällu meenutades lõike filmist, mida saab siis vajadusel tagasi ja edasi kerida, stoppi panna ja vajadusel tagantjärele vaheanalüüse teha. Näiteks mäletan ma siiani mõningaid lühikesi juppe oma eelmise kevade Londoni ja Newcastle-i reisist. Kuidas me Donaldiga end kohvikus baaripuki peale vinnasime ja mõtlikult aknast välja vaadates oma kakaosid segasime, kuidas hetk peale seda välisukse kelluke tilises, andes märku uue külastaja saabumisest, kuidas Don heitis pilgu ukse poole ja mis siis edasi sai, jne. Kuidas ma end Morka sabas mööda tuulist Southshields-i rannaäärt sibades peaaegu hingetuks jooksin (aru mina ei saa, kuidas tema nii kiiresti kõnnib, endal jalad peaaegu sama pikad kui mul) ja üht rohelist murumätast, mis mulle silma jäi hetk pärast avastust, et mul on vist liiv tennise sees ja hetk enne paremale vaatamist ja seal imearmsate majakeste rivi märkamist. Isegi mõtted mõnest hetkest jäävad mõnikord kümneks või rohkemaks aastaks meelde. Kuid ei pruugi.

Seega kuigi ma tegelikult peaksin praegu juba Käsmu poole põrutama, viskan enne kibekähku mõned read eile nähtud teatrietenduse kohta. Seda kogemust ma tõesti tahan jagada ka.

Ma nüüd ei oska oletada jällegi, kui paljud teist on vaadanud seriaali Seks ja linn (kui ei ole, siis ütlen kohe ära, et it´s an absolute must) ja kui paljud neist, kes on vaadanud, mäletavad seda konkreetset episoodi, kus Samantha esimest korda oma uue peiku Smithi teatrietendust vaatamas käis. See koht, mida ma praegu silmas pean, pärinebki tollest lavastusest. Naissoost tegelane: "Minu noorus"... meessoost tegelane: "Ja minu noorus"... Vot seda, mida Smith siis tegi, meenutas natuke ka eilne etendus Portselansuits. Vähemasti ma mingil momendil juba pinevusega ootasin seda ühte kohta
=P

Kuigi me P-ga jäime mõlemad ühele nõule ses osas, et tegelase nimega Ike pooletunnisena näiv väänlemine-jagelemine lavastuse alguses oli põhiidee ja -tundmuse edastamise seisukohast tarbetu, võib kenasid noormehi ju alati vaadata. Kuigi ma ütlen ausalt, mulle meeldisid need etenduse lõigud märksa enam, kus noormehel särk kenasti seljas püsis. Võibolla ka seetõttu, et see särk vahepeal väga halvaendeliselt ühe teise särgiga vahetusse läks, aga nohh, miks ja kuidas, näete te juba ise, sest Portselansuits tasub vaatamist. Kui te pileteid saate. Saal on väike ja vähemalt eile oli see täis.

Ma tahaksin seda mõne aja möödudes näiteks telelavastusena uuesti vaadata. Juba kasvõi seepärast, et seal astub üles mu uus lemmiknäitleja* - Kassini osatäitja töö laval pani vahepeal suisa mõnust muhelema. Huvitav, kas ta on teatrikoolis ka käinud või on tegemist naturaalse talendiga või see roll lihtsalt sobis talle kui valatud? Mulle millegipärast tundub, et sellist ehedat kraami pole võimalik üheski koolis omandada. Lemmiktsitaat: "Ma justkui ängistaksin sind siin." =D

Aga jahh. Väga soovitan. Ärge ainult uniste peadega minge. Natuke peab kaasa mõtlema ka.


*Uurisin järele - Sten Karpov Endla teatrist

Palju toredaid inimesi

-"Kes on?"
-"Mina. Tulin raamatut tooma. Ja pane palun klaas vett valmis!"

Mitte et mul kodus vett poleks, aga me kõndisime sinna jalgsi. Ja pärast läksime edasi trolliga. Sel laupäeval/pühapäeval sai üldse harjumuspäratult palju jalgsi ja trolliga liigelda. Mulle meeldib! =) Omadel koibadel ringi liikuda on lahe!! Beats any other form of moving. Kui ainult sobivat ilma jätkuks. Laupäeva õhtupoolikul igatahes jätkus. Ma nii ilusa ilmaga ei olnudki arvestanud, kui oma vatijopet kaasa tarisin. Kogu see protsess tekitaski janu. Õnneks läks täpselt nii nagu P oli diskussiooni "appi, kas ma võtan jaki või jope?" ajal ennustanud: öösel oli minu jaoks siiski liiga jahe, et mingi suvejakiga mööda linna tilbendada. Ehh, tahaks Itaaliasse. Seal oli üle-eelmisel aastal peaaegu samal ajal öösel 26 kraadi sooja. Lihtsalt liiga hea, et olla tõsi...

Lüüriliselt kõrvalepõikelt tagasi kandudes peab aga tõdema, et ma olen vist vahepealsete aastatega suuremaks kasvanud, sest Seiklusjutud, kuhu ma vist juba pea neli aastat sattunud polnud, tundus seekord imepisikese kohakesena. Ülemise korruse seintel olevaid maakaarte uurides tundsin end samuti hiiglasena (mõõduvõtmises mina versus maailm olen ma vähemalt tolle kaardimõõdustiku järgi tubli mitukümmend sentimeetrit pikem). Rumalamaks olen ka vahepeal jäänud. Uurisin ja puurisin niikaua kuni kael jäi kangeks, aga ei leidnud mina sellelt kaardilt Serbiat, ei leidnud Montenegrot. Ometi ma ju teadsin, kust otsida! Täitsa imelik ikka. Või oli mul tegelikult lihtsalt silmi vaid sünnipäevalapsele, kes minust küll oluliselt kõrgem, aga samuti kumbagi nimetust ei leidnud.

Njahh. Edasi tuli riburadamisi tähtpäevalise külalisi, palju juttu, vähe tegevust. Kui nende viinakokside kummutamist just tegevuseks ei loeta. Mingil momendil käis meil sünnipäevalapsega võistlus, mille eesmärki keegi enam vaevalt et mäletab, aga tagantjärele tundus see olevat "kes klaasi enne tühjaks saab, saab uue joogi ja viimane saab samuti". Igatahes kulistasime me võidu Asti Tosot ja rummikoolat ja viimasest saan ma veel aru, aga too esimene maitses ausaltöeldes küll liiga hästi selleks, et seda niimoodi võistujoomise atribuutikana kasutada. Häbi, häbi, ma ütlen! =)

Mingil hetkel otsustati edasi siirduda öökluppi Bonnie & Clyde, mis äratab minus iga külastuskorraga rohkem sümpaatsust, kuna seal näikse olevat linna kõige dzhentelmenlikumad meesterahvad. Ehtsat töllmokka olen seal kohanud vaid korra, aga see-eest on jällegi igati viisakate, sõbralike, tarkade ja toredate meeste konsentratsioon seal alati kordades kõrgem kui mistahes muus klubis. Seekord näiteks läksin ma baarileti äärde sünnipäevalapsele Long Islandit hankima ja juhtus nii, et makseterminal keeldus mu tuliuut pangakaarti maksevahendina aktsepteerimast. Tädi baaritädi küll lohutas, et seda juhtuvat "nendesamade roosade kaartidega" (kulla tädi, see kaart on oranž!!) pidevalt, aga sularaha olin ma oma lolli kanapeaga garderoobi jope taskusse jätnud (perekonnaviga meil vist ;) ) ja "varurahakotti" ehk P-d ei paistnud ka kusagilt. Enne, kui ise arugi sain, milline damzel in distress ma tol hetkel ilmselt välja nägin, ulatus üle leti kellegi karvane käsi kaardiga ja otsa vaatas mulle üks kõige lahkem silmapaar ever. Ma muidugi protesteerisin häälekalt, sest tundsin end plindris olevat, aga väljavaade lasta kellelgi võõral meesterahval välja teha lihtsalt selleks, et ma saaksin joogi võtta ja oma peiku juurde tantsima siirduda (sest see mul ju originaalis plaanis oli), tundus kuidagi ülekohtune. Baaridaam aga oli karm tädi ja ütles, et kamoon, kui ta tahab maksta, siis las maksab. Rääkisime blondi poisiga natuke juttu ka. Soomest oli (uuu, ikkagi väljamaalane ;) ), sõbrad olid tal ka toredad, oskasid end täitsa tutvustada ilma tagumikust näpistamata. Ei, ilma naljata, seal liigubki enamasti selline viisakas kontingent ringi. Eniveis, ma siis selgitasin noormehele, et me siin peame mu peiku sünnipäeva, aga ma tantsin temaga heameelega, seda enam, et mu peiku hetkel kusagile kadunud oli. Ta oli üldse tihti kusagil eemal, hmm, väga kahtlane.... =P
Soome noormees aga ütles, et vaatame seda asja pärastpoole ja et ma peaksin ikka praegu oma sünnipäevalapsest peigmehe üles otsima. Mida ma ka tegin. Igatahes kui ma millalgi keset pidu lõpuks toda soomlast uuesti märkasin ja suure hurraaga talle märku andsin, et here I come, andis ta mulle omakorda märku, et pole vaja. Ma muidugi ei lugenud seda miskiks ja tantsisklesin rõõmsalt sinnapoole, aga kui lõpuks sellesse kohta jõudsin, kus ta just paar hetke tagasi istunud oli, ootas mind ees vaid tühi tool. Variant A: Soome noormees jõudis kiiruga arusaamisele, et ma olen ilge krokodill, kellega tema küll tantsida ei taha. Variant B: Soome noormees oli kahtleval seisukohal Eesti noormeeste jagamisvalmiduse osas. Variant C: Soome noormees pelgas, et see tulekahju saabub ilmselt uue joogi järele...

Bonnies kohtasin ka üht vana tuttavat ehk ühe kunagise armsa eksi ja ühtlasi parima sõbra head kui mitte öelda parimat sõpra, kellega koos sai mööda klubi ringi kõnnitud ja jutuklubi harrastatud. Ühel hetkel saabus kusagilt ka P, kes tegi karmi mehe häält ja ütles, et nemad lähevad nüüd õue rääkima. Ettevõtmise üllad eesmärgid tundusid küll mõnevõrra kahtlased, sest viimasel korral, kui üks mu tuttav tüüp ütles teisele, et neil on vaja lihtsalt rääkida, nägin mina veoauto küljepeeglist, kuidas verd pritsis lume peale =S
Aga kuna P on teinud tublit tööd ja ma olen nüüdseks suhteliselt taltsas, kõndisin ma nagu miška tagasi baari poole ja jagasin seal maid järgmise mehega, kes ei hoolinud kuigivõrd asjaolust, et sel korral oleks mu pangakaart ehk isegi töökorras olnud. Lõpuks läksin ka õue värske õhu kätte ja leidsin P ja eksi sõbra ja tolle sõbra (keeruline, aga bottom line on see, et hästi palju sõpru oli) Bonnie eest sõbralikult ameerika autodest vestlemas. Goody. Mulle meeldib, kui kõik on sõbralikud =)

Sõbra sõbra sõbral oli kaasas vahva vene neiu Olja. Selline elav ja ülevoolavalt sõbralik ja kaelalangev. Kodune tunne tekkis temaga =)
Ülejäänud inimeste nimesid, kellega ma tol õhtul tutvusin, ma kahjuks ei mäleta. Aga neid oli ikka kuradima palju ka. Välja arvatud muidugi Tiiu, kelle me hiljem Ratsu baarist leidsime või kes õigemini öeldes avastas meid. Tiiu oskas hästi igasuguseid nimetustega tantsustiile ja kuna P neid ka mingi aeg tagasi õppinud on, siis nad keerutasid jalga. Minu jalgu keerutas cowgirl Tiiu samuti, aga kuna mul on siiras ja sügav probleem sellega, et mõni meesterahvas mind "juhib", siis ega sest suurt midagi välja ei tulnud. Või nohh, tuli, aga pigem kobamisi ja sugugi mitte esinduslikult, seega ma ei loeks seda õnnestunud ürituseks. Ratsu baari kõige naljakam osa oli see, kui dj otsustas lasta kaks lugu veelgi rajumaks miksitud Prodigyt ja nende vahele ühe sellise drummi ja bassi loo, mida ma küll elusees poleks osanud üheski Tallinna mitte-underground klubist oodata. Sellise loovaliku peale mina muidugi hüplesin ja kargasin nagu püstihull, Timps aga tantsis kõigi kolme loo ajal sihikindlalt 70-ndate buugit ja käis iga paari minuti tagant mulle kurtmas, et "ma ei saa aru, miks nad juba biitleid ei lase" =D
Naljamies.

Ratsust edasi liikus elukummaline grupp koosseisus "tahaks juba biitleid kuulda"-Timps, roosa juuksesalguga üleni mustas ja needitud gooti neiu (täiskomplekt ikka, nohh), cowgirl Tiiu, kõigesööja Carry, "Power Hit Radio"-P, Timpsi tõsiste jututeemade kallal pead vaevav sõber ja üks blond liiga alalealine ja liiga ennasttäis pesueht beib, kes oli nii ülbe, et kui ta poolel teel kuhugi ära kadus, siis keegi kaks korda ei küsinud, et kuhu neiu kadus. Seltskond oli igatahes kirju (no täielik kärrimaailm) ja tuju oli hea. Jalutasime From Dusk Till Dawni juurde, jändasime seal nende fishy-dodgy inimestega, kes ukse peal töötasid ja otsustasime lõpuks siiski Avenüüsse minna.

Tee peal kohtasime kõigepealt üht suvalises suunas ropendavat ja ülbitsevat vene noormeest, kes oli alguses valmis oma tühjade sõnade eest ka rusikatega seisma, aga mõne aja pärast nõustus niisamagi suhtlema. Selgus, et kui mõjuvalt veenda, siis oskab ka bussiootepaviljonide lõhkuja tüüp inimese moodi käituda. Eesti keelt ta meie tutvuse jooksul kahjuks siiski selgeks ei saanud, aga mis parata. Mõni on lihtsalt lootusetu põmmpea =P
Vähemalt oli ta nõus jupike aega tegelema selle nutta löristava ja hüsteeritseva neiuga, kelle me Linnavalitsuse trepi pealt leidsime ja kellega me ülejäänud vähe pikema jupi ajast tegelesime. Nohh, mitte küll kõik, sest neiu, keda oli röövitud ja kes oli ise täis nagu tinavile, ei tahtnud meie häid soovitusi kuulda võtta, nii et enamus meie seltskonnast tüdines temast ruttu. Pärast poolt tundi jamamist saime neiu lõpuks õiges ehk politseijaoskonna suunas kõndima ja siis avastasime jälle, et P on kadunud, nii et pinget jätkus kauemaks =)

Hommik oli ilus ja päikeseline ning pärast uute (seekord sõbralike ja mitteropendavate) vene noormeestega Westmani ees bondimist ja söögiisu ära võtvat P asukoha trackimistööd, jalutasime meie kirjust seltskonnast järelejäänud riismetega mööda sürreaalset Vabaduse väljakut ja Kaarli puiesteed trollipeatuse poole. Väga lahe oli seal niimoodi kolmekesi hommikustes päikesekiirtes kõndida. Isegi pärast kuute tundi tantsimist ja ringisebimist ei tundnud ma eriti väsimust. Tuju oli vist lihtsalt nii hea. Aga koju tahtsin küll ruttu jõuda. Senikaua kuni mul seal üks röhkiv tegelane ja see teine ees ootamas on, tahan ma alati kiiresti koju jõuda =)

All in all, mulle meeldis see sünnipäeva tähistamine väga, eriti veel pühapäevane magamismaraton koos vahepealse päevitamise-, seapihhitamise-, pitsa- ja O.C.-pausiga.

Aga päris purju ei jäänud ka seekord. Kontroll oma kanapeakese üle oli igatahes koguaeg olemas. Maitea, proovib ehk aasta pärast uuesti. Hetkel annan alla ja aktsepteerin fakti, et mina end vist selle elu sees enam täis juua ei suuda. Aga ehk ongi parem - igast muudki toredat ju, mida selle rahaga ette võtta (loe: Itaalia paadisõidu fond) =)

Suvi, sina vä?

Nende 23 soojakraadiga sain mina küll täna täiesti ootamatult vastu laupa, kui Rafiga keset päeva õue läksin. Aknast vaatasin, et ahh, mingi viimasel ajal juba tavaliseks saanud kergelt päikeseline ilm hooti sonksi rikkuvate vihmapiiskade võimalusega. Aga võta näpust! Täitsa suvi ju!! Kirusin end maapõhja, et alles kell 11 ärkasin ja ühe ajal välja sain ning lubasin pühalikult edaspidi õhtuti varem magama minna, et anda enesele tulevikus võimalus korralikeks päikeseseanssideks.

Mõned vahepealsed päevad veetsime Saaremaal, sealgi paistis päike ja õue kaetud laua taga (jahh, me põhimõtteliselt lihtsalt ainult sõime koguaeg) oli suurem osa ajast täitsa soe, aga kuna ilm oli hullumeelselt pilvine, siis käis minul jakk selga ja seljast ära nii kord paari minuti jooksul =)
Hea rahulik oli seal saare peal. Isegi praami peal oli mõnus ja lahe olla. See töönädala keskel ringireisimine tasub ikka kuhjaga ära - ei pea mingite hullunud rahvamasside keskel tõuklema...

Homme tuleb pralle, looking forward to it. Peiku sai mul aastakese võrra vanemaks ja targemaks ning sel puhul lubati pärast muude klubide külastusi kordust Ratsu baaris käigust. Eelmisel reedel käisime seal. Ma olin eluaeg tahtnud seal ära käia, aga keegi mu senistest kaasklubitajatest ei söandanud väga. Et pidavat kole koll koht olema. Polnud see nii jube ühti. Vastupidi - jumalast normaalne pleiss ju! =) Teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ja vastutulelikud, külastajad normaalses konditsioonis ja mitte üks ei norinud tüli. Mina üksi olin see riiukukk seal keset tantsupõrandat. Well, ütleme nii, et mind provotseeriti =P
Ja ausõna, ma ei olnud purjakil. Täitsa asjalik olin. Viimasel ajal on lihtsalt käimas mingi selline paradoksaalne nähtus, millele mina ei oska nime anda. Nähtus seisneb selles, et kui ma olen ise kaine seltskonnas, kus kõik teised tarbivad alkoholi, tundun ka mina kergelt vindiseks jäävat. Liig suur empaatiavõime ehk? Vaevalt et see nüüd kaaskondlaste hingeaurudest tuleneb...
Samas võin klubides lühikese ajavahemiku jooksul tarbida suurtes kogustes erinevatest kangetest alkoholidest valmistatud kokteile (no näiteks iga kolmveerand tunni järel ühe ja nii mitu tundi järjest) ja olla täiesti mittepurjus. No ikka kohe nii kaine, et selle peale mõtlemine teeb vihaseks. Rahast hakkab kahju, nohh =)

Aga nendest kahest tervitusnapsust jääb homme küll tõenäoliselt väheseks. Kui need just topeltsuuruses Long Islandi jääteed pole... =) (Siinkohal tervitused Veronikale, kes seda koksi kunagisele täiskarsklasest alkoholi nadi maitse üle virisevale minule soovitas).
Selle peale meenub üks hiljuti vaadatud Seksi ja linna osa, kus Samantha korraldas peo "I don´t have a baby, everybody DRINK!" Tollest uskumatult heast ja ajaga oma kvaliteedist mitte midagi kaotanud seriaalist olen ma nüüdseks juba kaks superhead peo-ideed saanud. Teisest ideest siinkohal igaks juhuks ei kõssa, aga need, kes kõnealust osa näinud, tõenäoliselt aimavad. Vihjeks vaid niipalju, et "one woman´s trash is..." ;)

Kui korraldamise-isu tagasi peale tuleb kunagi, saavad mõlemad ka ära korraldatud, that is a promise.

Nagu teile meeldib...

Seekordne jaaniõhtu möödus peaaegu eestlaste tavade kohaselt, traditsiooniliselt. Käisime Vargamäel teatris, aga etendust ei vaadanud. Politsei käest saime trahvi, mina olin kaine autojuht, aga ei juhtinud. P jõi punast veini viina ja kokakoolaga. Mina olin vahepeal täitsa ilma püksata ja siis jälle paaris meestepükstes, millega oli võimatu kõndida, sest need olid mulle nii suured, et vajusid astudes rebadele. Mis astudes - isegi seistes vajusid alla, kui just P neid parasjagu selja tagant sõrmega üleval ei hoidnud =D

Teile jääb sellest kõigest nüüd kindlasti sootuks vale mulje, aga nii vast ongi lõbusam =P

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis sellest, kuidas me hommikul lastekamba ja järelkäruga Audru ringraja poole teele asusime, kuidas kohale jõudes olid taevas Navitrolla pilved ja meeleolud kõigil algava päeva ootuses head ning sellest, kui palju kasu on korralikest prillidest, kui vaja kedagi olulist - seda kõige tähtsamat - rajalt üles leida ja jälgida, aga koju jõudes ja Põlva piima mumuu brändi Hooaja mango-astelpaju jogurtitopsi avades sain kohe aru, et nädala hitt on sündinud ja ma pean kirjutama hoopis sellest. Väga hea on. Uskumatult hea. Kui ma nii magamata ja loid poleks, võtaks kohemaid jalad selga ja kobiks poodi uue topsi järele. Enne topsi avamist ma veel piidlesin seda külmkapi riiuli pealt umbusklikult, et nii suur tops ja ei tea, kas jaksan ühekorraga nahka pista. Aga praegu võiks veel kaks topsi sedasama jogurtit vabalt ära süüa. Või ärkasid mu maitsemeeled lihtsalt päev otsa värskes õhus viibimisest ellu...?

Ilus, lõbus, tore elu

Eile käisime R-ga, ptüi, P-ga tähistamas. Minu tungival pealekäimisel (kuigi ega ma end tõtt-öelda oma soovi pealepressimise nimel väga äärmuslikult katkestama ei pidanud =P ) läksime Villa Thaisse. Ma olin juba mitu aastat nende visiitkaarti märkmiku vahel kandnud ja planeerinud, et ükskord lähen käin ära. Visiitkaardi peal nimelt reklaamiti taimetoitu. Kohale jõudes selgus, et Tai restoran nagu Tai restoran ikka ja pakutakse ka lihatoite. P, kes on üldse meeldivalt avatud igasugustele uutele ideedele ja kohtade külastamisele, proovis ka minu tellitud Indiapärast juustu spinatikastmes ning mina osutasin vastuteene ja sõin tema sütel küpsetatud kana. Naljakal kombel meeldis mulle tema tellitud roog seekord rohkem ja vastupidi. Ahjus küpsetatud jäätis šokolaadi-pähklikastmes oli samuti täitsa maitsev. Küll pigem huvitav kui maitsev, aga ega alati ei saagi kõik asjad olla kümme punkti kümnest. Minule meeldis väga Villa Thai interjöör, peamiselt seintel rippuvate elevantside ja ringisillerdavate unistusesiniste ettekandjate tõttu. Meie ettekandja unustas küll kohvi ära, aga oli muidu väga viisakas ja abivalmis ja kannatlik. Ja ei tutistanud mind selle eest, et ma spinatikastet laudlina peale ajasin, nii et mõistev oli ta ka =)

Täna käisin samas kandis täditütre lõpupeol. Park Café-sse polnudki varem sattunud. Ükskord proovisime küll, ent oli esmaspäev ja kohvik kahjuks suletud. Siis õhtustasime hoopis sealsamas lähedal asuvas kohvikus Kadriorg, kus oli samuti täitsa kena. Tolles kohvikus proovitud road mulle kahjuks eriti mokkamööda polnud, aga vabalt võisid lihtsalt seekord sattuda sellised toidud, mille üle minu maitsemeeled ei rõõmustanud.
Tänases Park Café-s seevastu olid imemaitsvad lahtised pirukad ja imeline õhuline tort (midagi laimiga vist, üleni valget värvi). Teise korruse interjöör oli armsalt romantiline. Sugulasi näha ja nendega jutustada oli üle ootuste vahva, kõige vahvam oli aga istumise lõppedes kojusõit vanaisa kaubikus. Vanaema nimelt istus kõrvalreisija kohal ja mina kui kõige noorem ronisin siis auto sellesse ossa, kus tavaliselt kaupu veetakse. Ega seda liikluseeskirjade kohaselt tegelikult teha ei tohiks, aga ma vabandasin oma käitumisviisi sellega, et mu vanaisa on pool elu taksojuht ja ülejäänud pool kaubaautode sohver olnud ning et minu "pargi ja sõida" meetod ehk oma auto Kristiine keskuse parklasse jätmine ja trolli + trammiga Kadriorgu minek tuli kasuks nii keskkonnale kui ka loodetavasti minu jalalihastele, mis juba paar päeva enam E 270 ei sisalda ja on täiesti kõndimis- ja jalutamisvõimelised. Kaubiku tagumises osas kaubaaluse peal loksumine meenutas natuke lapsepõlve, näiteks Rock Summeri aegu, kui ma isa ja ta karja sõpradega koos ühte autosse mahtusin. Mis tähendab siis seda, et mina mahtusin pagasiruumi, mis oli ülitore, sest lastele just sellised asjad meeldivadki =)
Lühikese teekonna jooksul Kadriorust Kristiinesse sai peaaegu et läbi võetud üks väga oluline ja samas armas teema, aga sellest olen ma siin juba varem nipet-näpet kirjutanud, nii et täna las jääda.

Koju jõudes ja oma armsa seapõrsaga oma armsale aiamaale siirdudes märkasin, et mõned algelised pisikesed rohelised kirsid on ei-tea-mille mõjul punakaks värvunud. Loodame, et Merko enne jaole ei jõua, kui kirsid valmis ja Rafi neid kasvõi veidike puu all koos kividega ragistada on saanud =)

"Viimased poolteist kuud teil veel jäänud siin..." sõnab lähedalasuva eramaja omanik meist oma aiakäruga mööda kõndides nutusel ilmel. Jään talle paariks sekundiks mõistmatu näoga otsa vaatama, kuid siis meenub kohe ka, milles asi. Sellele armsale rohelisele maalapile, mis meie maja ees laiub, torgati eelmisel nädalal raudtorud puna-valgetriibuliste lintidega. Tähendab - mõõdetakse maad, tähendab - plaanid on jõus, tähendab - varsti läheb ehitamiseks. Tähendab - meil notsuga pole varsti enam mõnusat nurgakest, kus rahulikult ja segamatult jalutamas ja naadilehti nosimas käia.

"Merko juba taotleb raieluba," jätkab platsi kõrval oleva maja omanik poolnukralt, poolvihaselt. Ma ei hakka talle seda oma tavalist juttu rääkima, mida teistele "külaelanikele", kes poest tulles ja kodu poole kõndides põssaga jutu käivad puhumas ja meie platsile nadi tulevikku ennustavad. Neile ma ütlen tavaliselt, et ma loodan, et ehitajad vähemalt need platsiäärsed kõrged kased alles jätavad. Mingid vanad ja kõverad kirsipuud nende jaoks loomulikult väärtus pole... Kõrvaltmaja onule ütlen hoopis, et halva asja hea külg on see, et kui meie rohelisele platsile majad ehitatakse, ei käi imbetsillid enam pajupõõsaste alla prügi loopimas. Onu ühmab vastu, et tjah, eks see ole tõesti hea asi, sest temagi on tüdinud oma aiast sinna platsi äärest tuulega kandunud jäätisepaberite, tühjade plastkarpide ja muu sodi korjamisest. Ma ise leidsin vaarikapõõsaste vahelt ükskord hunniku vanu küünelakke. Kelle mõistus need sinna oli organiseerinud, ma ei tea, aga seal need olid. Lisaks igasugusele muule olmeprahile. Mõnes mõttes saan ma aru nendest (tõenäoliselt) noortest ja (ilma igasuguse kahtluseta) rumalatest inimestest, kes tulevad poest, söövad näiteks kommipaki tühjaks ja viskavad ümbrispaberi(d) põõsa alla. Aga mis vägi paneb inimest oma kodusest majapidamisest prügi kottidega keset linna asuva endise aiamaa peale tassima?

Kuigi meil on hea meel, et kortermajade ehitamisega kaasneb ka prügi sellesse konkreetsesse kohta mahaviskamise lõpp, on meil mõlemal siiski kurb, et see kena roheline ala igaveseks kaob. Ei teagi, kummal meist rohkem kahju on - kas temal seepärast, et mingid tüübid talle tuleval aastal samal ajal aknast aeda vaatavad ja tal oma koduaias enam kunagi mingisugust privaatsust ei saa olema või minul sellepärast, et meil notsuga pole siis enam eriti kusagil jalutamas käia. Umbes saja meetri kaugusel asub küll üks pisike puudesalu, aga seal pole loomaga eriti vahva ega turvaline käia, kuna lisaks igasugustele joodikutele-narkomaanidele leidub seal alati maas ka klaasikilde ja sedasama, mida ka meie praeguse jalutusplatsi äärest põõsaste tagant leida võib - palju igasugust prahti. Kõik muud rohelised rohkem või vähem eraomanikuta platsid, kus näiteks meie maja koeraomanikud oma loomadega jalutamas käivad, asuvad majast liiga kaugel, et sinna seaga minna. Siga nimelt kõnnib aeglaselt. Enne eriti edasi ei liigu, kui kogu jupp maad tema ümbrusest on läbi uuritud. Juba minek üksi võtaks ligi tund aega aega, teist samapalju tagasitulekuks... mõttetu ja vaevarikas. Lisaks kulgeb tee kõige lähedamalasuva puhta jalutusplatsini mööda autoteed (teepeenar, nohh) ning kuigi see asub eramajade vahel, pole seal näiteks talvel libeda ja möödasõitvate autodega kõige turvalisem. Isegi, kui häda sunnil kuidagi hambad ristis saaks hakkama, siis mis mõnu minul sest nürist notsu edasi-tagasi transportimisest (loe: sikutamisest) on? Loomaga koos aja veetmine peab ikka lõbus olema, mitte pidev närvide mäng, et äkki nüüd mõni tähelepanematu autojuht sõidab mu põrsikule otsa või et kas me ikka jõuame enam-vähem normaalseks ajaks tagasi koju. Lisaks sellele ei tahagi minisead talviti pikalt õues olla. Suurte miinuskraadidega vaid nii keskeltläbi 5 minutit, et saaks häda ära teha. Sipsti õue-sipsti tuppa. Mingisugusest sipstist ei ole loomulikult enam juttugi, kui meil maja ees seda mõnusat võpsikut pole.

Kõik märgid näitavad, et meil Rafiga tuleb varsti ikkagi üks uus kolimine ette võtta. Mitte et mul oleks absoluutselt mingisugustki soovi kuhugi mujale kolida. Siin, kus me elame, on kõige parem ever!!! Mitte kunagi mitte kusagil pole nii ilus ja tore ja hea olnud. Esiteks on Kristiine linnajagu mõnusalt roheline (ma ei väsi seda kordamast, aga see on nii ja see on täiega kaif!), praegugi, kui aknast välja vaatan, on kõik üleni roheline, vaid kaugelt paistavad kaks Marja piirkonna paneelmajade nurka ja veidi lähemal kaks laternaposti.
Teiseks on siin hästi kodune. Koduse tunde loovad muidugi eelkõige arvukad eramajad, kuid näiteks ka sellel kortermajade pundil, kus ma ise elan, pole viga. Kena ja rõõmus näeb välja, pealegi on need hästi inimesesõbralikult paigutatud. Väga zen, nohh =)
Kolmandaks asub see lähedal nii minu töökohale kui ka kõikidele minu viiele lähisugulaste pundile (igaühe juurde poolteist kuni kolm trollipeatust). Kesklinna saamine võtab autoga aega vaid mõned minutid, trolliga keskeltläbi veerand tundi. Suur toidupood on kohe nurga taga. Võpsiku taga, õigemini. Mingit linnakära ega saasta siin pole, samas on linn kohe käe-jala juures, kui peaks tahtmine tulema. Mugav. Ja ilus ka. Kuigi varsti mitte enam notsu ja minu jaoks, sest mõne aja pärast on nende platsi peal olevate raudvaiade asemel mingi maja vundament...

Okei, me võime ju omale hea õnne korral samaväärse elupaiga leida, aga kõige rohkem hakkan ma tõenäoliselt puudust tundma ikka just sestsamast rohtukasvanud endisest aiamaast. Lisaks tavapärastele võililledele kasvavad meil siin ka hüatsindid, sinililled ja tulikad. Isegi tulpi olen kohanud! Kirsipuud, tikri- aroonia- ja vaarikapõõsad. Maasikapuhmad, mida nots erilise innuga revideerimas käib. Piparmünt ja meliss. Pole siis ime, et ma nende nelja suvega seda maalapikest natuke nagu meie omaks olen pidama hakanud. Muidugi, asja mõistusega võttes saan ma aru, et see on Merko maa, mitte minu ja põrsiku oma. Aga vaevalt, et keegi selle firma töötajatest teab, et selle platsi peal elavad kuldnokad, musträstad, ööbikud ja kelmikad varesed. Lisaks muudele lindudele. Kui ma mõnikord Rafiga öösiti või õhtul hilja õues käin, kostub siin erinevate lindude laulu. Päeval nad miskipärast niimoodi ei vidista ega laksuta, aga öösel on mõnikord tunne, nagu viibiks keset džhunglifilmi =) Eelmisel suvel isegi lindistasin üht laulukoori, see on mul telefoni sees veel olemas. Kui juhtme leian, riputan siiagi üles.

Ma ei hakka halama teemal "kuhu küll kõik need vaesed linnud lähevad, kui nende pesapuud maha raiutakse". Teiste puude otsa lähevad lihtsalt, nohh. Ma halan pigem ikka sel teemal, et kuhu meie põssakaga läheme, kui see plats siin täis ehitatakse ja et on nukker, et aina rohkem rohelust linnast kaob ja silmale vaatamiseks jääb päev-päevalt vähem.

I can build you a bigger closet. Welcome home, baby!

Hetkeks ma juba mõtlesin, et Mr. Big on ideaalne mees, aga siis keeras kõik järsku viltu ja ees ootas üle kahe tunni ootamatuid käänakuid ja pöördeid nagu kõige vahvamatel ameerika mägedel.

Ehk siis käisime kamba tüdrukutega Seksi ja linna filmi vaatamas. Mulle täitsa meeldis, kuigi täispikk linateos oli oma tonaalsuselt mõnevõrra erinev teleseriaali osadest. Need pooletunnised sutsakad olid alati kuidagi poolnaljaga, suurem osa situatsioonidest olid kujutatud läbi huumoriprisma. Film seevastu võttis kõike väga tõsiselt, nohh, välja arvatud muidugi need kohad, mis olid "midagi nii naljakat, et peab naerma". Filmi sisu üle pikemalt ei arutle, sest kui ma õigesti mäletan, on põhiseaduse kohaselt igaühel õigus Seksi ja linna filmi ise vaadata, mitte kellegi blogist sisuanalüüsi lugeda ja sel kombel omaenda üllatust rikkuda =)

Vahetult enne kinnominekut rääkis üks tuttav noormees mulle, et internetikeskkonnas pidavat paljud mehed seda uut filmi koledal kombel siunama. Mitte et nad seda näinud oleksid, aga vist olevat mõnedele valupunktiks seriaalis ja filmis nende arvates vohav kergemeelsus. Saalis oli küll hämar, kui me sinna jõudsime ja tuled pandi vahetult pärast seda kustu, kui me oma kohad olime üles leidnud, seega polnud meil erilist šanssi ringi vahtimiseks ja publiku uudistamiseks, kuid seansi ajal kuulsin koos teistega ka meeshääli naermas. Järelikult ikka pole nii hirmus see asi, mis? =)

Ja seda ka veel, et polnud need sviidi haibitud istmed nii mugavad midagi. Sesmõtset mugavad muidugi olid, aga ma ei ütleks, et mugavamad kui tavalises saalis. Ehk lasub põhjus minu eilsest trennist üleni tuikavas ja valutavas keres, millele vist ükski tool ega diivan hetkel liiga mugavana ei tundu. Ma arvan, et kõige parem mõte on lihtsalt homme jälle kinno minna, aga siis juba tavalisse saali ja lihtsa inimkatsetuse meetodi abil välja selgitada, kas mul oli õigus, sest vaevalt, et kogu see piimhape homseks jõuab haihtuda...

Aatomik

Võite mind nüüd sportlike inimeste hulka arvata, sest ma tegin just kogu oma suvise trenni ette ära. Või siis talvise tagantjärele. Käisin nimelt ühes spordiklubis bodypumpi proovimas. Nohh, nii sügisele mõeldes, et kui need rattaga sõitmise ilmad läbi peaksid saama (mitte et ma oma ratta panipaigast välja oleksin suutnud ajada juba, eksole). Kiidusõnu olin sellele trenniliigile kuulnud mitmelt poolt ja hommikuse aja ei valinud ma mitte seetõttu, et oleksin kartnud mõne trennipeibe käest lõuksi saada, aga lihtsalt, et oleks vähem rahvast ja lahedam olla. Õigesti tegin ka. Meid oli saalis kokku 6 ja ega mina küll hästi ette ei kujuta, kuidas end seal vabalt liigutada, kui üle nelja inimese juurde tuleks.

Treeneritädi oli hästi vahva ja sõbralik. Ma igaks juhuks kohe alguses kuulutasin, et ma olen esimest korda. Tädi ütles, et pole midagi, võtab siis mõne harjutuse juures kergemad raskused. Küsis veel, et kas ma muidu trenni teen, ma vastasin ausalt, et ei tee. Aga kuna ta oli nii armsa olekuga ja tõenäoliselt suur treeningufanatt, siis ma ei julgenud teda kurvastada ja lisada, et tegelikult pole ma viimased 8 aastat suurt midagi peale teleka ees koogisöömise teinud. Kaks korda suve jooksul rattaga sõitmist nagu ei lähe vist väga arvesse... Ülikooli ajal sai trummipassi pidudel käidud ja hiljem niisama klubides varvast keerutatud, aga viimase kolmveerandi aasta jooksul pole sedagi teinud. Seega tädi treeneritädi teadis, et ma trenni ei tee, aga seda, kui suure mastaabiga trennipõlgur ma siiani olen olnud, mitte.

Pärast seda, kui ma olin oma proovitrenni treeningukaaslastele natuke nalja teinud sellega, et ei teadnud, kuidas pingil jalad alt ära käivad, pandi Power Hit Radio lood peale ja peale see "tee-nii-palju-kui-jaksad" hakkaski. Selle, kuidas kangil raskusi vahetada, jagasin õnneks ruttu lahti, nii et liiga äpu ma nüüd ka polnud. Üks asi häiris küll natuke, nimelt see, et muusika mängis nii valjult, et treener pidi sest üle karjuma ja minul läksid ikka pooled sõnad esimese korraga kõrvust mööda. No nagu oleks esimest korda autoroolis, nohh, hästi palju asju on vaja korraga silmas pidada ja tähele panna. Et küünarnukid ei liiguks kehast ettepoole, et varbad oleksid koguaeg põlvedest kummalgi pool (vat seda enam ei mäleta, kummal pool nad pidid olema), et käsi jääks kehaga täisnurga alla, jne, jne.
Tädil oli muidugi hea strateegia: keset trenni hirmutas ta mu täitsa ära, öeldes "sa ei tea, mis sind ees ootab", mille peale mina mõtlesin, et no tore-tore, kas pakin kohe oma pingid ja kangid uuesti uuesti ja astun kodu poole?
Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, välja arvatud see, et ma neljateistkümnenda kätekõverduse ajal tundsin vastupandamatut soovi end ninali vastu matti lasta ja sinna jäädagi. Aga ära tegin. Silmanurgast nägin, et mõni vana olija pool aega üldse viilis. Istusid ja passisid niisama seal mati peal kätekõverduste ajal. Maitea. Tahtejõu puudumine ehk? Või olid neil kõhud liiga täis...

Omast arust olin ma muidugi rämedalt tubli, tädi treeneritädi kommenteeris ka lõpus, et nohh, ei kukkunudki kokku. Tegelikult ma raudselt hoidsin oma tagumikku pool aega vales asendis ja põlvedest ja varvastest me üldse ei räägigi, aga no kangi tõstsin taevani ja sellele ei saa keegi vastu vaielda =)
Olen ise väike, kuid mu jõud on suur =)
Kangesti tahaks mõni päev uuesti minna, aga ei, suvi on välispordi aeg! (Höö-höö, küsige nädala pärast uuesti, kusmaal ma oma ratta hooldusega olen...)

Meenutusi Roomast

Rooma-reisist on juba poolteist nädalat möödas, aga mina pole ikka veel leidnud sellist ajahetke, et rahulikult arvuti taha istuda, süveneda ja heietused kirja panna. Iseenesest pole selles midagi halba, sest vahepeal on igasugu toredaid üritusi ja niisama mõnusat olemist olnud.

Tööjuures panime putka kaheks kuuks kinni, et õpilastele ja endile ajude tuulutamiseks aega anda (vihje-vihje, mind võib nüüd soojade ilmadega randa ja mitte-niiväga-soojadega kohvikusse kutsuda ;) ). See on muidugi koolitusasutuses töötamise suur eelis, et suurem osa suvest saab olla ainult iseenda käsutuses. Poolaasta lõpupidu toimus ühe õpetajanna aias uues grillimajas (või nohh, õigemini selle ümber) ja oli hästi vahva, eriti kuna meie kollektiivi oli vahepeal lisandunud ka värsket verd ehk üks tubli ja töökas noor neiu ning üks galantne meesterahvas, kellega mul on sama perekonnanimi, kuigi ma arvan, et me vist ei ole siiski sugulased. Naljakas sellegipoolest. Mitte et mu nimi nüüd niiväga haruldane oleks, aga ma pole varem kohanud ühtegi Randa, kes ei oleks minu sugulane...

Laupäeval käisime sellega, kes enda nimetähe asemel mingit muud tähte kasutada palus (oli vist P), Väravatornis Hortus Musicuse kontserdil. P oli omale nätsu suhu unustanud ja minu korduva küünarnukiga-ribidesse tehnika peale jättis ta küll kuulekalt mälumise, aga arvestades seda, kuidas mõned inimesed publiku hulgast ennastunustavalt pea, käte ja/või jalgadega takti lõid, ei saa talle ka pahaks panna, et ta kohati vahelduva eduga nätsu näris. Mullide puhumisega ta igatahes ei tegelenud, nii et kõik oli bueno. Ja talle vist täitsa meeldis see kontsert, nii et mu valik oli õnnestunud. Mulle endale meeldis ka, suisa väga. Kuigi kontsert on selle ürituse kohta kuidagi karm öelda, sest see leidis aset väikeses ruumis, mis polnud kindlasti suurem kui minu armas pisike korter ning publikut võis olla nii viiekümne inimese ringis. Onud ansamblis musitseerisid ennastunustavalt ja efekt oli raudselt parem kui Berliini filharmoonikuid või Scootrit või Lenny Kravitzit laivis kuulates. Või oli lihtsalt minu meeleolu selline, mine võta kinni...

Omaette elamus oli muidugi ka Väravatorni leidmine. Mina oma väikese armsa karupeakesega järeldasin reklaamfotolt, et üritus leiab aset Kiek in de Kök-i ruumides, sest seal olin ma varem analoogsel kontserdil käinud ja fotolt paistsid justkui needsamad seinad. Kuna Kiek in de Kök on ka ju iseenesest torn, siis ma eriti ei kahelnud selles, kuhu suunduma peab. Kohale jõudes selgus, et uups, pole seal mingit kontserti, on ainult muuseum ja seegi juba tund aega kinni. Naljakas on see, et kui ma eelmisel päeval Eesti Kontserdi kassas piletimüüjalt küsisin, et kas Väravatorn on sama mis Kiek in de Kök, siis ta ütles, et jah ja lisas, et aadress on pileti peal kirjas. Koju jõudes ma seda aadressi piletite pealt muidugi ei leidnud. Valevorst selline!

Õite lõbusaks läks aga asi siis, kui Eesti Kontserdi kassadesse ja Piletimaailma müügipunktidesse helistamisest samuti mingisugust kasu polnud, sest ühest kohast ei vastatud kõnele ning teisest ei osatud meid aadressi osas aidata. Kuidas tohib müüa pileteid, kui ei teata isegi ürituse toimumise asukohta, aru ma ei saa... Okei, mina olen elupõline tallinlane ja kunagi isegi country study kursuse läbi teinud (giidiõpe nohh, terve vanalinn peab peas olema), nii et ise olen loll, kui ei mäleta, et Väravatorn asub Lühikese jala nimelisel tänaval. Aga mida peab tegema näiteks mõni mujalt linnast saabunu, kes ei peagi meie linna tänavaid ja torne tundma?

Isegi ükski infoliin ei teadnud, kus asub Väravatorn. Klõbistasid mis nad klõbistasid, aga vastust ei tulnud.

Poolõe isa õnneks on meil tark mees ja teab selliseid asju. Temalt ma õige infi lõpuks kätte saingi. Sellega seoses üks naljakas mõte, mis mul miljonimängu vaadates alati peast läbi käib: kui ma pääseksin sinna saatesse ning võiksin õlekõrtena üles reastada kõikide oma mingil alal tublide ja teadjate tuttavate telefoninumbrid, siis oleks miljon minu.

Nüüd aga siis veidi ka lubatud Rooma-reisi muljetest. Ilmselgelt seoses ühe teise lennufirma turule tulekuga oli Estonian Airi pardal tunda muutuste tuuli. Enam ei pakutud vanaks jäänud, kuivanud nässakat ja vaimuvaest võileiba, vaid maitsvaid mozzarella-pesto-salati kukleid ja makra-suitsulõhe-toorjuustu wrappe. Need viimased meenutasid küll veidi KLM-is tüütuseni sisse söödetud oranzhikaspunasest jahust tehtud saiu, millel peal lihtsalt toorjuust, aga kuna wrappide vahele oli ka ühte koma teist pistetud, ei lasknud ma end sellest häirida. Natu kallis oli ühe võileiva kohta, aga nohh, arusaadav ju ka. Sundolukorras näljased inimesed ikkagi. Ei saa vingus nägu pähe teha ja öelda, et "ma lähen ostan oma lõuna hoopis teisest lennukist".
Meid teenindanud stjuuard oli ekstra kena ja viisakas (mitte et sjuuardessid abivalmis ja armsakesed poleks olnud), suisa nii kena ja viisakas, et kui ma orkutis committed poleks, oleks teda heameelega lähemalt piinanud. Nohh, palunud hambaorki vms  =P

Rongijaamast hotelli jalutamisega polnud ka mingeid probleeme, kuna Rooma kaarte oli mul pärast teist reisi kogunenud juba ligi 10 erinevat. Nii et kui kellelgi vaja läheb, siis feel free to ask.
Hotell oli muidu pisike ja armas, aga padjad olid kõvad ja hommikusöök liiga magus. Kuigi me valisime kallima hotelli just sellepärast, et ei peaks vaid saiakestest toituma, oli leti peal umbes 15 erinevat sorti saiakest ja 3 küpsist, juustu ja sinki seevastu vaid ühte sorti ning munagi vaid ühte moodi keedetud. Sellele lisaks veel 7 sorti moosi ja 4 sorti kakaokreemi versus 4 sorti jogurtit (ja ei, ma ei liialda numbritega). Õnneks pakuti neil seal ka müslit ja piima ja kompotipuuvilju, nii et kokkuvõttes oli täitsa oktitoki.

Minu mangasoeng tekitas muidugi olukorra, kus lähedalasuvas (igal hommikul samas) lauas einestanud jaapanlane või korealane (hiinlane raudselt ei olnud, ma oleks muidu "Free Tibet!" kraaksatanud) istus ja passis omal viisakal moel. Ma siis tegin selle peale viisakalt nägu, et ei märkagi, kuidas ta mind viisakalt passib.

Hotelli ees toimus õhtuti paras bazaar, õnneks sugugi mitte pealetükkiv, nii et pääsesin ilma võlts-luiivitoonita.

Vist olen liiga palju reisinud või muidu küüniliseks muutunud, aga enam ei viitsi kõikide turistidele suunatud naljade peale naerda ega isegi mitte reageerida. Näiteks kui esimesel hommikul oma madala veresuhkru tasemega alumisele korrusele taarusin ja receptioni-onudelt küsisin, et "which way?" ja onud selle peale omast arust nalja tegid, öeldes, et "you are late, you sleep too much, breakfast is finished", siis ma ütlesin lihtsalt et "ahahh" ja kõndisin tuima näoga sinnapoole, kust söögiriistade klõbinat kostus. Pole väga jaksu ja tahtmist jageleda nendega. Kui ma küsin konkreetse küsimuse, siis ma ootan konkreetset vastust. Don´t mess with the hungry girl!

Selles mõttes olen samuti tavamõistes ilmselt küllaltki imelik, et tuntud purskkaevude ja skulptuuride vahtimine on lõplikult kopa ette visanud. Mitte et ma ei võiks seda teha, kui just peab, aga ma vaataksin hoopis parema meelega midagi muud. Mulle tundub millegipärast, et kõik need Trevi purskkaevud ja Eiffeli tornid ja Giza püramiidid oleksid nagu miljonite ja miljonite juhmakate turistide poolt äraväkatud vaatamisväärsused. Mida aasta edasi, seda vähem need mulle pakuvad. Ma tahaksin näha midagi sellist, mida Lonely Planetis, Michelin Green Guide-ides ja muudes kõik-on-ette-taha-ära-tehtud turistijuhistes ei leidu. Muidugi on Trevi purskkaev ilus, otse loomulikult on vaated Eiffeli tornist hämmastavad ja Giza püramiidide suurus jahmatav, aga seda kõike on telekast ning ajalehtedest-ajakirjadestki nii palju nähtud, et enam juurde ei mahu. Viibisin Kairos kunagi mitu päeva jutti ja mõne aja möödudes veelgi, kuid õnneks viisid mu tuttavad mind hoopis muud sorti paikadesse. Eks ma olen tõenäoliselt kunagi tulevikus sunnitud ka püramiidide juures ära käima, aga vaevalt kaaluvad need üles muljeid kohalikust kõrtsust, sõbrunemisest kõhutantsijaga, kontvõõrana külastatud ehtsast Egiptuse pulmapeost või sellisest vaateplatvormist, mida ükski vaateplatvormide-pervert uneski näha ei oskaks =)

Siinkohal meenub taas meie paari aasta tagune "teereis" mööda Itaalia rannikualasid ja ma ei väsi kordamast, et see on siiani minu kõige ideaalilähedasem reis. Isegi siis, kui me mõnel õhtul ligi tund aega ööbimispaika või mõnel päeval lõunatamiskohta olime otsinud ning tundus, et seekord vist ei leiagi midagi, üllatasid tee ja saatus meid millegagi. Rääkimata sellest, et ka otsimisprotsess iseenesest oli väga lõbus. Ehh jahh...

Igatahes niisamuti nagu sellel Itaalia-reisil, meeldis mulle ka seekord lihtsalt maju, loomi ja loodust vaadata, inimesi ja situatsioone jälgida. Ja neid ise tekitada otse loomulikult. Aga üle kõige ikkagi puud ja põõsad (tsiteerides iseennast Itaalia-tripi koduvideolt, kohast, kus me möödume ananassi meenutavast palmist: "palmikeeee-eeeee-eee!" ja siis veelkord veelgi tobedama häälega: "pal-mi-keeeeeeee!" =D ) ja kohalikud koerad-kassid, hobused jms. Inglismaalt on mul terve patakas fotosid majadest, mida ei söanda kuidagi fotoalbumisse panna - kes neid peale minu veel viitsiks vaadata...? Viinis tehtutest olid pooled pildid koertest. Ühe suure lossikompleksi eest avastasin hiiglasliku koertega jalutamise pargi, mis pani rõõmust huilgama. Viini linnaelanike õnneks neil seal sigadega jalutamise parki ei leidunud...

Roomaski pildistasin vabatahtlikult vaid kõrgeid mände, palme ja muid ilusaid tumerohelisi kogumikke. Bussiaknast sain peaaegu apelsinipuu fotole. Via Cavouri ühe jupi ääres on nimelt apelsinipuud. Kipakad, sest palju see vaene puu seal tolmu sees ikka kasvada jaksab, aga sellegipoolest apelsinipuud! Ühe kuulsa platsi keskel toretseva purskkaevu otsast avastasin kajaka, kes kõrgil ilmel sealt ülalt platsil ringi sagivaid inimesi uudistas justkui oma valdusi üle vaadates. Purskkaevu jalamil tatsas ringi üksik tuvi, kes polnud absoluutselt huvitatud sellest, et keegi teda toidab, vaid ajas omi asju. Kõikide sealveedetud päevade parimaks vaateks olid aga lambad ühe elurajooni autoteede vahelisel rohelisel alal. Samuti jäid meelde siin-seal silmapaistvad moonipuhmad, kuigi nende paljusus tekitas küsimuse, kuidas neil seal niimoodi kasvada lubatakse... et kas Roomas siis polegi süstivaid narkomaane...

Kokkuvõttes oli tüütu (kui mitu korda need teed võivad Rooma viia?), kuid tänu 31 soojakraadile, vahvatele üksikutele ohoo-efektidele ja enda meelega ära eksitamise hetkedele täitsa söödav reis.

Uut kehakreemi oli vaja. Mõtlesin ühendada vajaliku ja soovitava ja otsida poest mingi kergelt pruunistava toimega plögin. Vaatasin üht ja uurisin teist ning avastasin mingi (vist) uuemat sorti toote nimega Slim Extreme 3D Spa! sarjast Eveline cosmetics. Tegemist on (pakendil lubatu järgi) õrnalt pruunistava ja pinguldava palsamiga, mis 2005-ndal aastal isegi kosmeetikatoodete Oscari pälvinud. Poolakate toode, litsents ja tehnoloogia Inglismaalt kelleltki Dr. Taylorilt, infokleebisel kästakse nahale kanda 1-2 korda päevas. Kui nüüd päris aus olla, siis see käsklus häirib mind. Viitsin ma jee nii tihti mingite plöginatega mässata. Eriti veel, kui tuleb "vältida kontakti riietega kuni palsam on täielikult imendunud". Lisaks sellele häirib mind see lubatud 3D-efekt. Igasugused salendavad pastad ja kreemid ja geelid on mu meelest väga kahtlase väärtusega kraam. Võibolla olen ma vanamoeline, aga mulle tundub, et kui otsustada, et nii, nüüd mu kõhupiirkond näiteks enam kriitikat ei kannata ja tuleb olukorrale otsida kiiret leevendust kusagilt purgist vai pudelist, siis pärast selle purgi või pudeli tühjenemist toosama kõht enam ei oskagi kuidagi muudmoodi enesega hakkama saada ja tuleb osta uus mögin, millega end dushi all/enne magamaminekut ja igal muul võimalikul vabal momendil masseerida. Et nagu sort of nõiaring või nii. Sõltuvuses olla on teadagi häste halb (no kui üldplaani vaadata või nii), sestap ma üritangi end neist mögladest eemale hoida. Seega kõigi eelistuste kohaselt poleks ma seda frii-dii toodet valinud, AGA...

Triipkoodi kõrvalt avastasin ühe armsa jänise pildi ja kirja NOT TESTED. Eeldades, et see märk tähistab peale jänkude ka muid elukaid alustades iirudest, lõpetades sigade ja inimahvidega, olin oma otsuse langetanud. Suht normaalse hinnaga tundus ka, nii et tuub korvi ja korvist koju. Võibolla ma panen sellest märgist lähtudes täiega puusse ja sel kombel minusuguseid kergemeelseid orki tõmmataksegi (nohh, et tegelikult kehakreemi ennast pole loomade peal testitud, küll aga selle koostisosi...). Sõnaga "natural" juhtus ju sarnane tarbijat eksitav apsakas, kui tootjad tabasid ära, et tarbijad soovivad looduslikku värki ning toppisid seda sõna valimatult igalepoole olenemata sellest, kas toode ka tegelikult looduslik oli. Sõna "looduslik" devalveerus ning nüüd ei olegi selle leidmine pakendilt ostjale mingi garantii. Loodame, et öko- ja mahekaupadega samamoodi ei kujune...


Igatahes esimene katsetuskord uue kehakreemiga on nüüd möödas. Määrsisin ainult ühe jala peale, nagu ikka, et avastada vahet teise jala peale määritud The Body Shopi mittepruunistava tootega. Minu silmad küll mingit muutust ei täheldanud. Sõltumatu kontrollgrupp koosseisus peigmehe mõlemad silmad ei saanud samuti aru, et ühe jala toon teisest erineks. Ilmastikuolud kahjuks võõraste meeste peal katsetusi teostada ei võimaldanud. Aga nohh, seda möginat pidigi ju 1-2 korda päevas peale kandma. Kuigi samas on pakendil ka öeldud, et "annab nahale loomuliku päevitunud jume vaid mõne tunniga".

Hmmm. Kui nüüd seda venekeelset teksti ja joonist uurida, võib aru saada, et tootel on vist mingi kumulatiivne mõju, st. mõne tunni jooksul muutub nahk beezhikaks (mida praegu selle va Egiptimaa päikese töö tulemusena eriti märgata pole) ning mõne päeva jooksul pärast pealekandmist peaks valgest naisest mulatitar saama. Eks ma algaval nädalal Roomas katsetan =)

Ärge sokke jalast ära võtke

Jalakäija jaoks kõige turvalisem paik Tallinna linnas on sünnitusmaja ümbrus. Vähemalt naissoost jalakäija jaoks. Autojuhid on seal ringi sõites koleväga ettevaatlikud ja viisakad. Ju vist seepärast, et iga liikuv naine on potentially pregnant and nobody wants to hit a pregnant lady. Kõndisin kohe mõnuga mitu korda risti üle autotee =)

-"Ja nüüd nii, ei ole valus, väga hea."

Kust, kurat, ta võtab, et mul valus pole, mõtlen ma omaette. Lihtsalt sellest järeldab, et ma iga valusööstu peale valjul häälel röökima ei pista? Tegelt oli valus küll, aga nohh, kui ei taha teada, siis pole vajagi.

http://www.thelinkup.com/shared/hlk6whh3rrd4

So this is what it feels like

-"Tere, palun üks 5, üks 100 ja üks 148."
-"Uuu, ühel on numbrite peale vägev mälu."

Nagu veidi hiljem selgus, siis tegelikult ikka pole...

-"Mis SEE on?" küsisin mina niisama ajaviiteks näpitud tšekilt kirje "Beef cha-cho" avastades.
Pärast mõningast veenmist nõustus noormees kassa juurde Beef cha-cho tagamaade kohta uurima minema.
Ja ta oli õnnelik, et nad olid nõus valesti tellitud roa õige vastu vahetama.
Mina, ma naeratasin.

This is how dreams drown

Pagana vihm, ma ütlen. Tahtsin õele sünnipäevaks õites kirsioksa viia, aga pärast mitmepäevast sajuhoogude rünnakut on kirsioksad nüüd maadligi ja rääbakad. Õnneks on erinevate nurkade peal ikka veel armsaid vanatädisid istumas, kes piibelehti, kullerkuppe ja muid armsaid lilli müüvad...

Hõissa, liigud!

Kuna valdav enamus minu juba tüütult kosmopoliitseks kiskuvast lähemast sõpruskonnast viibis once again kusagil väljamaal või pusis Tartus oma magistritööde ja doktoriseminaride kallal, olid eile õhtul kutsututest kohal vaevu veerand ja uue diivani liigutamispidu toimus koosseisus Layla-Riin-Carry. Legendaarne Lauamängutrio tunnistas diivani lebasklemis-, koogisöömis- ja lauamängutamiskõlbulikuks ning andis välja lubaduse peatselt Tartumail kohtuda. Järgmine üritus on seega vist Babüloni strippaedade avamispidu =P

Täna käisime musiga ä squashi mängimas ä ja kui välja arvata asjaolu, et üks meist võttis ürituse trenni poolt liiga tõsiselt ja mina sellele ühele siis oma lakkamatu jutuvada, kõkutamise ja lollakate naljadega närvidele käisin, kuni ta ähvardas oma reketiga mu "first thing you will notice about me"-st pekikuubikuid teha, läks see mäng päris asja ette. No vähemalt minul on küll praegu allkirjade andmise käsi natu tundlik. Hea uudis on aga see, et ilmselt tänu magumagusale hommikusöögile oli mul esimest korda piisavalt energiat, et seda va palli ka põrkama panna. Või lasus põhjus hoopis karmis treeneris, kes poolpahasena mulle suurte silmadega otsa vaatas ja vaikides näpuga seina poole osutas
=)

Igatahes vastupidiselt ootustele mulle väga meeldis, mis on ohtlik, sest kui Carryle midagi väga meeldib, siis teadagi, mis juhtub. Üledoos, muud midagi. Kasutades kõige värskemat tänavaslängi: maani ohtlik!