"Viimased poolteist kuud teil veel jäänud siin..." sõnab lähedalasuva eramaja omanik meist oma aiakäruga mööda kõndides nutusel ilmel. Jään talle paariks sekundiks mõistmatu näoga otsa vaatama, kuid siis meenub kohe ka, milles asi. Sellele armsale rohelisele maalapile, mis meie maja ees laiub, torgati eelmisel nädalal raudtorud puna-valgetriibuliste lintidega. Tähendab - mõõdetakse maad, tähendab - plaanid on jõus, tähendab - varsti läheb ehitamiseks. Tähendab - meil notsuga pole varsti enam mõnusat nurgakest, kus rahulikult ja segamatult jalutamas ja naadilehti nosimas käia.

"Merko juba taotleb raieluba," jätkab platsi kõrval oleva maja omanik poolnukralt, poolvihaselt. Ma ei hakka talle seda oma tavalist juttu rääkima, mida teistele "külaelanikele", kes poest tulles ja kodu poole kõndides põssaga jutu käivad puhumas ja meie platsile nadi tulevikku ennustavad. Neile ma ütlen tavaliselt, et ma loodan, et ehitajad vähemalt need platsiäärsed kõrged kased alles jätavad. Mingid vanad ja kõverad kirsipuud nende jaoks loomulikult väärtus pole... Kõrvaltmaja onule ütlen hoopis, et halva asja hea külg on see, et kui meie rohelisele platsile majad ehitatakse, ei käi imbetsillid enam pajupõõsaste alla prügi loopimas. Onu ühmab vastu, et tjah, eks see ole tõesti hea asi, sest temagi on tüdinud oma aiast sinna platsi äärest tuulega kandunud jäätisepaberite, tühjade plastkarpide ja muu sodi korjamisest. Ma ise leidsin vaarikapõõsaste vahelt ükskord hunniku vanu küünelakke. Kelle mõistus need sinna oli organiseerinud, ma ei tea, aga seal need olid. Lisaks igasugusele muule olmeprahile. Mõnes mõttes saan ma aru nendest (tõenäoliselt) noortest ja (ilma igasuguse kahtluseta) rumalatest inimestest, kes tulevad poest, söövad näiteks kommipaki tühjaks ja viskavad ümbrispaberi(d) põõsa alla. Aga mis vägi paneb inimest oma kodusest majapidamisest prügi kottidega keset linna asuva endise aiamaa peale tassima?

Kuigi meil on hea meel, et kortermajade ehitamisega kaasneb ka prügi sellesse konkreetsesse kohta mahaviskamise lõpp, on meil mõlemal siiski kurb, et see kena roheline ala igaveseks kaob. Ei teagi, kummal meist rohkem kahju on - kas temal seepärast, et mingid tüübid talle tuleval aastal samal ajal aknast aeda vaatavad ja tal oma koduaias enam kunagi mingisugust privaatsust ei saa olema või minul sellepärast, et meil notsuga pole siis enam eriti kusagil jalutamas käia. Umbes saja meetri kaugusel asub küll üks pisike puudesalu, aga seal pole loomaga eriti vahva ega turvaline käia, kuna lisaks igasugustele joodikutele-narkomaanidele leidub seal alati maas ka klaasikilde ja sedasama, mida ka meie praeguse jalutusplatsi äärest põõsaste tagant leida võib - palju igasugust prahti. Kõik muud rohelised rohkem või vähem eraomanikuta platsid, kus näiteks meie maja koeraomanikud oma loomadega jalutamas käivad, asuvad majast liiga kaugel, et sinna seaga minna. Siga nimelt kõnnib aeglaselt. Enne eriti edasi ei liigu, kui kogu jupp maad tema ümbrusest on läbi uuritud. Juba minek üksi võtaks ligi tund aega aega, teist samapalju tagasitulekuks... mõttetu ja vaevarikas. Lisaks kulgeb tee kõige lähedamalasuva puhta jalutusplatsini mööda autoteed (teepeenar, nohh) ning kuigi see asub eramajade vahel, pole seal näiteks talvel libeda ja möödasõitvate autodega kõige turvalisem. Isegi, kui häda sunnil kuidagi hambad ristis saaks hakkama, siis mis mõnu minul sest nürist notsu edasi-tagasi transportimisest (loe: sikutamisest) on? Loomaga koos aja veetmine peab ikka lõbus olema, mitte pidev närvide mäng, et äkki nüüd mõni tähelepanematu autojuht sõidab mu põrsikule otsa või et kas me ikka jõuame enam-vähem normaalseks ajaks tagasi koju. Lisaks sellele ei tahagi minisead talviti pikalt õues olla. Suurte miinuskraadidega vaid nii keskeltläbi 5 minutit, et saaks häda ära teha. Sipsti õue-sipsti tuppa. Mingisugusest sipstist ei ole loomulikult enam juttugi, kui meil maja ees seda mõnusat võpsikut pole.

Kõik märgid näitavad, et meil Rafiga tuleb varsti ikkagi üks uus kolimine ette võtta. Mitte et mul oleks absoluutselt mingisugustki soovi kuhugi mujale kolida. Siin, kus me elame, on kõige parem ever!!! Mitte kunagi mitte kusagil pole nii ilus ja tore ja hea olnud. Esiteks on Kristiine linnajagu mõnusalt roheline (ma ei väsi seda kordamast, aga see on nii ja see on täiega kaif!), praegugi, kui aknast välja vaatan, on kõik üleni roheline, vaid kaugelt paistavad kaks Marja piirkonna paneelmajade nurka ja veidi lähemal kaks laternaposti.
Teiseks on siin hästi kodune. Koduse tunde loovad muidugi eelkõige arvukad eramajad, kuid näiteks ka sellel kortermajade pundil, kus ma ise elan, pole viga. Kena ja rõõmus näeb välja, pealegi on need hästi inimesesõbralikult paigutatud. Väga zen, nohh =)
Kolmandaks asub see lähedal nii minu töökohale kui ka kõikidele minu viiele lähisugulaste pundile (igaühe juurde poolteist kuni kolm trollipeatust). Kesklinna saamine võtab autoga aega vaid mõned minutid, trolliga keskeltläbi veerand tundi. Suur toidupood on kohe nurga taga. Võpsiku taga, õigemini. Mingit linnakära ega saasta siin pole, samas on linn kohe käe-jala juures, kui peaks tahtmine tulema. Mugav. Ja ilus ka. Kuigi varsti mitte enam notsu ja minu jaoks, sest mõne aja pärast on nende platsi peal olevate raudvaiade asemel mingi maja vundament...

Okei, me võime ju omale hea õnne korral samaväärse elupaiga leida, aga kõige rohkem hakkan ma tõenäoliselt puudust tundma ikka just sestsamast rohtukasvanud endisest aiamaast. Lisaks tavapärastele võililledele kasvavad meil siin ka hüatsindid, sinililled ja tulikad. Isegi tulpi olen kohanud! Kirsipuud, tikri- aroonia- ja vaarikapõõsad. Maasikapuhmad, mida nots erilise innuga revideerimas käib. Piparmünt ja meliss. Pole siis ime, et ma nende nelja suvega seda maalapikest natuke nagu meie omaks olen pidama hakanud. Muidugi, asja mõistusega võttes saan ma aru, et see on Merko maa, mitte minu ja põrsiku oma. Aga vaevalt, et keegi selle firma töötajatest teab, et selle platsi peal elavad kuldnokad, musträstad, ööbikud ja kelmikad varesed. Lisaks muudele lindudele. Kui ma mõnikord Rafiga öösiti või õhtul hilja õues käin, kostub siin erinevate lindude laulu. Päeval nad miskipärast niimoodi ei vidista ega laksuta, aga öösel on mõnikord tunne, nagu viibiks keset džhunglifilmi =) Eelmisel suvel isegi lindistasin üht laulukoori, see on mul telefoni sees veel olemas. Kui juhtme leian, riputan siiagi üles.

Ma ei hakka halama teemal "kuhu küll kõik need vaesed linnud lähevad, kui nende pesapuud maha raiutakse". Teiste puude otsa lähevad lihtsalt, nohh. Ma halan pigem ikka sel teemal, et kuhu meie põssakaga läheme, kui see plats siin täis ehitatakse ja et on nukker, et aina rohkem rohelust linnast kaob ja silmale vaatamiseks jääb päev-päevalt vähem.