Kui selle peale nüüd konkreetselt mõtlema hakata, siis pole ma siiani täitnud oma eelmist uusaastalubadust. Küllap seetõttu, et see oli päris tõsine ning nõuab suurel määral eneseületust. Põhimõtteliselt olengi ma enda arvates terve aasta selle poole liikunud, aga kuna tegemist on ebameeldiva asjaga, siis tunduvad kõik muud tegevused märksa olulisemad. Kindlasti tuleb televiisorist enne ära vaadata päris mitu saadet. Isegi need suhteliselt tähtsad mittetähtsad mängufilmid, mida korratakse ja mida võiks ju tegelikult vaadata kunagi hiljem, kasvõi laenutuse abil. Ja siis veel peab paar raamatut enne läbi lugema. Ja tuttavaid, kellega kohtumised järjekorras ootamas, on ka rohkem, kui keskmisel inimesel sõrmi. Ja kodus on vaja asju parandada ja koristaminegi on selline tegevus, mida ikka ja jälle vabandusena saab kasutada... Ja nii see lubaduse täitmine edasi lükkubki.

Tegelikult pole mul enda kaitseks midagi asjalikku öelda. Möku olen lihtsalt. Teistele antud lubadusi oskan küll pidada, aga iseenda ees jään jänni.