Tuvitädi

Täna juhtus üks kummaline asi. Möödunud päevade ja tänase hommiku põhiteemat silmas pidades ehk oluliselt kummalisemgi. Mul on muidugi kalduvus kõigest üleliia seoseid ja paralleele otsida, kuid siiski...

Lõuna paiku Rafikuga jalutama minnes kuulsin naabermajast möödudes kusagilt kõrgemalt valju klopsu. Kohe pärast seda sadas midagi laperdades allapoole ja kukkus päris kiiresti garaazhiukse ette. Mina, lühinägelik, kissitasin silmi, püüdes aru saada, millega tegu. Tundus, nagu oleks keegi midagi rõdult või akna vahelt alla visanud. Lähemale liikudes oli näha, et see alla kukkunud miski liigub või liigutab. Juba paari sammu kauguselt oli selge, et tegu on millegi elusaga. Jõudsin veel mõelda, et issake, äkki on rott ja Rafi pistab selle möödaminnes nahka (ühe tee pealt leitud roti laibaga ükskord juhtus nii, sorri, Kar, ausalt ma ei hoia oma siga näljas, päriselt kaa), aga siga vantsis sest tombust kiirel sammul mööda, tal oli igahommikune siht - üks kindel õunapuualune - selgelt silme ees. Samal ajal, kui siga oma mahlase hommikusöögi poole vudis, kükitasin mina tolle pisikese tombu kõrvale ja nägin, et tegemist oli linnukesega. Lebas teine seal selili, tiivad kahele poole laiali, süda peksles sulgede all nii, et terve ta valge kõhualune vappus. Vaatas ülespoole ja vahepeal pilgutas silmi. Muidu eriti ei liigutanud. Küllap oli kogemata vastu akent lennanud.

Mõtlesin hetke, et mida siis nüüd teha. Silme eest jooksid läbi multifilmidest nähtud kaadrid vatiga vooderdatud kingakarpidest ja lahasesse pandud tiibadega lindudest. Jooksin ruttu enda maja koridori, panin lugemiseks kaasa võetud ajakirja postkasti ja kiirustasin tagasi linnu juurde, ise kartes, et äkki on vaeseke vahepeal hinge heitnud või oma murtud tiivaga minema loivanud. Aga ei olnud. Lebas seal täpselt samamoodi liikumatult, väike linnusüda kõvasti tukslemas, silmad pärani lahti. Mõtlesin, et võtan linnu kätte, ehk on siis paremini aru saada, kas tal miskit kusagilt katki on. Niipea, kui mu näpuotsad maad puudutasid, haaras pisike sakitriibuline lind oma niitpeenikeste varvastega mul kõvasti-kõvasti pöidlast kinni. Panin pihu talle tiibade alla ja tõusin püsti. Linnu istus mu sõrme peal nagu õrrel ja vaatas. Kuna ta silmad olid kerega võrreldes nii suured ja veel kahel erineval pea poolel, ei saanud ma päris täpselt aru, mida tema vaatas, küll aga tundus mulle, et vähemalt mõni aeg püüdis ta mind jälgida. Aga istus ta jumala rahulikult, isegi süda ei peksnud enam sees nii nagu enne. Tiibu ega ühtegi muud kehaosa ka imelikult ei hoidnud, nii et tundus, et ühtegi luud ta kukkumisega murdnud ei olnud. Kuna ma teda kinni ei hoidnud, vaid ainult toetasin käega tagantpoolt, moodustades oma peoga tema kohale "laulukaare", tundus kummaline, et ta lihtsalt istub seal ja ei lendagi minema. Silitasin teda teise käe sõrmega kõhu alt, lind lihtsalt vaatas mind ja pilgutas vahepeal silmi. Vahepeal tundus, et vaatab niisama majaesise tühermaa poole, aga kuna ma pole linnuteadlane, siis ega ma pead anda saa, mida ta tegelikult vaatas. Aga pisike oli ta küll, mahtus ilusasti peopessa ära.

Kuna linnukesel füüsiliselt midagi viga ei paistnud olevat, ei teadnud ma, mida ette võtta. Järeldasin, et ju tal on lihtsalt sest peaga vastu akent lendamisest ja kõrgelt kukkumisest shokk. Rääkisin linnuga juttu. Lohutasin. Tol momendil kusjuures ei tundunud selles midagi imelikku olevat, isegi siis mitte, kui mõned inimesed mööda kõndisid. Alles nüüd, siin kirjutades, tundub natuke kummaline mõelda, et seisis mingi tibi keset kõnniteed ja pidas ühele varblaselaadsele monoloogi. Oma osa sellesse vahejuhtumisse andis muidugi ka asjaolu, et ta nii vaikselt istus ja kuhugi minna ei tahtnud. Oleks ta mingi riiukukk olnud ja proovinud mind näiteks nokaga hammustada (papagoid näiteks teevad nii ja päris valusasti), jee ma siis oleks viitsind seal temaga jännata. See linnu aga hoidis oma pisikeste peaaegu olematute varvastega mul pöidlast kinni ja ei teinud väljagi sellest, et ma teda paarkümmend mitutit järjest silitasin.

Ühel hetkel sai mul jutt otsa ja ma ei osanud talle enam midagi öelda. Millegipärast tundus tol momendil, et ta nagu sellepärast istukski seal, et mind kuulata. Vaatas vahepeal ringi ja heitis siis jälle oma suure linnupilgu pilksti minu poole. Laususin siis talle: "Tead, mitte miski ei hoia sind siin kinni, sa võid absoluutselt igal hetkel minema lennata." Enne, kui arugi sain, oli ta juba läinud. Nagu olekski ainult selleks tulnud, et toda kinnitust kuulda. Natuke nukker oli, et ta minema lendas. Mitte et ma teda kangesti kodus puuris oleksin tahtnud hoida, aga temast oleks ehk pikema tutvuse korral meile samasugune sõber saanud, nagu Varese tänava varestest. Kes teab, võibolla lendab ta mõnel tuleval päeval veel mulle näpu peale istuma. See linnu oli nii väike ja pehme ja armas ja sõbralik, et mul oli suisa kahju, et ta mu kätt omale pesapuuks ei valinud. Kuigi ratsionaalselt mõtlejad ütleksid ehk, et segane peast, mida sa selle linnuga veel peale hakkad, sul pole ta jaoks aega ja pealegi on sul juba siga. Oleksin suurima heameelega talle mõne oma kingakarpidest ära vooderdanud ja viietärni hotelli standardis teri pakkunud =)
Hea mõelda, et temaga vähemalt kõik korras oli.

Meenus vanavanaema jutustatud lugu sellest, kuidas ta ükskord, mõned aastad pärast seda, kui poeg Estonia laevale jäi, poega unes nägi ja too temaga juttu rääkis, ütles, et ema ei peaks tema pärast kurb olema ja lubas talle peatselt seltsiks tulla. Hukkunud poeg olevat ka täpselt kirjeldanud aega ja kohta, millal nad uuesti kohtuvad. Istunud siis vanavanaema varsti pärast seda ühel suvisel päeval oma koduaias ja koorinud kasvuhoone ukse ees pingil istudes kartuleid, kui tema kõrvale lendas suur liblikas. Istus seal ja ära ei läinud. Aeg ja koht, kusjuures, ühtisid unenäos kirjeldatuga.

Juba enne, kui too aastaid tagasi toimunud vahejuhtum mulle meelde tuli, tundus, et võibolla too linnuke, kes taevast alla minu jalge ette sadas ja siis väga ebalinnulikult ära ei kippunud ja kelle ma siis oma viimase lausega justkui vabaks lasin, pidi ka kedagi või midagi sümboliseerima. Aga küllap mulle lihtsalt meeldib nii mõelda...