Üks tuttav suri ära. Jälle. See paistab viimasel ajal trendikas olevat =/
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.

Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.

Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)

Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!

Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)

Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.

Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.