Aatomik

Võite mind nüüd sportlike inimeste hulka arvata, sest ma tegin just kogu oma suvise trenni ette ära. Või siis talvise tagantjärele. Käisin nimelt ühes spordiklubis bodypumpi proovimas. Nohh, nii sügisele mõeldes, et kui need rattaga sõitmise ilmad läbi peaksid saama (mitte et ma oma ratta panipaigast välja oleksin suutnud ajada juba, eksole). Kiidusõnu olin sellele trenniliigile kuulnud mitmelt poolt ja hommikuse aja ei valinud ma mitte seetõttu, et oleksin kartnud mõne trennipeibe käest lõuksi saada, aga lihtsalt, et oleks vähem rahvast ja lahedam olla. Õigesti tegin ka. Meid oli saalis kokku 6 ja ega mina küll hästi ette ei kujuta, kuidas end seal vabalt liigutada, kui üle nelja inimese juurde tuleks.

Treeneritädi oli hästi vahva ja sõbralik. Ma igaks juhuks kohe alguses kuulutasin, et ma olen esimest korda. Tädi ütles, et pole midagi, võtab siis mõne harjutuse juures kergemad raskused. Küsis veel, et kas ma muidu trenni teen, ma vastasin ausalt, et ei tee. Aga kuna ta oli nii armsa olekuga ja tõenäoliselt suur treeningufanatt, siis ma ei julgenud teda kurvastada ja lisada, et tegelikult pole ma viimased 8 aastat suurt midagi peale teleka ees koogisöömise teinud. Kaks korda suve jooksul rattaga sõitmist nagu ei lähe vist väga arvesse... Ülikooli ajal sai trummipassi pidudel käidud ja hiljem niisama klubides varvast keerutatud, aga viimase kolmveerandi aasta jooksul pole sedagi teinud. Seega tädi treeneritädi teadis, et ma trenni ei tee, aga seda, kui suure mastaabiga trennipõlgur ma siiani olen olnud, mitte.

Pärast seda, kui ma olin oma proovitrenni treeningukaaslastele natuke nalja teinud sellega, et ei teadnud, kuidas pingil jalad alt ära käivad, pandi Power Hit Radio lood peale ja peale see "tee-nii-palju-kui-jaksad" hakkaski. Selle, kuidas kangil raskusi vahetada, jagasin õnneks ruttu lahti, nii et liiga äpu ma nüüd ka polnud. Üks asi häiris küll natuke, nimelt see, et muusika mängis nii valjult, et treener pidi sest üle karjuma ja minul läksid ikka pooled sõnad esimese korraga kõrvust mööda. No nagu oleks esimest korda autoroolis, nohh, hästi palju asju on vaja korraga silmas pidada ja tähele panna. Et küünarnukid ei liiguks kehast ettepoole, et varbad oleksid koguaeg põlvedest kummalgi pool (vat seda enam ei mäleta, kummal pool nad pidid olema), et käsi jääks kehaga täisnurga alla, jne, jne.
Tädil oli muidugi hea strateegia: keset trenni hirmutas ta mu täitsa ära, öeldes "sa ei tea, mis sind ees ootab", mille peale mina mõtlesin, et no tore-tore, kas pakin kohe oma pingid ja kangid uuesti uuesti ja astun kodu poole?
Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, välja arvatud see, et ma neljateistkümnenda kätekõverduse ajal tundsin vastupandamatut soovi end ninali vastu matti lasta ja sinna jäädagi. Aga ära tegin. Silmanurgast nägin, et mõni vana olija pool aega üldse viilis. Istusid ja passisid niisama seal mati peal kätekõverduste ajal. Maitea. Tahtejõu puudumine ehk? Või olid neil kõhud liiga täis...

Omast arust olin ma muidugi rämedalt tubli, tädi treeneritädi kommenteeris ka lõpus, et nohh, ei kukkunudki kokku. Tegelikult ma raudselt hoidsin oma tagumikku pool aega vales asendis ja põlvedest ja varvastest me üldse ei räägigi, aga no kangi tõstsin taevani ja sellele ei saa keegi vastu vaielda =)
Olen ise väike, kuid mu jõud on suur =)
Kangesti tahaks mõni päev uuesti minna, aga ei, suvi on välispordi aeg! (Höö-höö, küsige nädala pärast uuesti, kusmaal ma oma ratta hooldusega olen...)