Täna oli imearmas päev. Sain Liiaga üle pika-pika aja kokku, käisime katsetamas kohvikut Poliinia. Väljastpoolt paistis paljulubav, kui ma sellest ükskord mööda sõitsin, aga seestpoolt oli... noh jah. Oli kah. Aknaäärses lauas oli suhteliselt mõnus, kui mitte arvestada seda, et selja taga istuva inimese ja minu pead puutusid aeg-ajalt kokku. Ruumikas see koht ühesõnaga pole. Toitudega on vähe paremini. Pardifilee ja kanarull olid täiesti okei maitsega ja isegi seentega täidetud kartulikotlet oli hea, kuigi ma olin end selle välimusest tulenevalt halvimaks ette valmistanud.

Teenindussüsteem oli harjumatu nii minu kui ka viimased mitu aastat Luxemburgis veetnud Liia jaoks. Alguses pidi ise järjekorras seisma, kusjuures mitte lühikest aega, vaid ikka oma 10 minutit, kuna teenindajaid oli vaid kaks ja need vaesekesed pidid ka nõusid koristama. Pärast oma soovide ettekandmist ja maksmist võis minna ja kohale istuda, misjärel teenindajanna tõi road lauda. Kummaline.

Sel ajal, kui Liia magusasabas ja mina teises, soolaste toitude järjekorras seisin, lõbustasin end pakutava juurde kirjutatud siltide lugemisega. Kirjavigu oli nii et tapab. Mitte et ma paha pärast, aga seal polnud küll vist ühtegi toitu, mille nimi oleks olnud õigesti kirjutatud. Kodelettidest magu-hapuskastmeni =) Mõni asi oleks Ärapanijassegi sobinud. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, miks vene keelt kõnelevad söögikohtade omanikud (ilmselt siis eksole) ei võiks paluda kellelgi eesti keelt korralikult valdaval inimesel oma menüüd üle vaadata. Sest sellised kirjavead on ühest küljest küll humoorikad, aga samas ka näitavad midagi. Ilma igasuguse katseta kedagi solvata, kui mul on valida taseme poolest võrdväärsete kohvikute vahel, siis ma ei lähe sinna, kus minu emakeelt nii värdjalikult väänatakse. Igapäevased vestlused õppiva muukeelse inimesega on üks asi, ametlikud sildid ja teadaanded hoopis midagi muud.

Õhtupoole helistas üks armas klassiõde, keda pole ka kolmveerand aastat näinud juba. Tal on selline ilus helisev hääl, nimigi selline =) Hästi vahva oli nii pikalt jutustada, kuigi ta oli just beebi saanud ja tundus sutsu väsinud.

Veel hiljem nägin oma pisikest õde (seda kõige pisemat siis), kes hakkab juba täitsa inimeseks saama. Ütleb targa häälega igasuguseid asju =)

Ja Rafi on ka täna terve päeva peaaegu et ideaalne siga olnud. Välja arvatud hommikuse jalutuskäigu ajal, kui ta otsustas ühe kõvera puu alla kaevikud tekitada sel ajal, kui mina seljaga olin. Ja pärast, kui ma teda sealt ära üritasin tirida, pragas minuga valjul häälel, täpselt, nagu oleks seakeeles öelnud, et "kuule, mine sa ka õige...". Inimestel tänaval oli muidugi tuju hea jälle. Torisev tüdruk ja siunav siga. Ükskord, kui me põrsa näoilmetele, kehakeelele ja häälitsustele tõlkeid püüdsime leida, tuli P-l hea mõte - et võiks leiutada talle selja peale sellise plafooni, kus koguaeg punase kirjaga mõtted üle jooksevad. Nagu jalgpallivõistlustel. Mul on keskmiselt kaks korda päevas kahju, et sellist plafooni põssa ega ka tõenäoliselt minu eluajal ilmselt ei leiutata...