Viimase nädala jooksul on sellest jubekoledast, räigest jne helkurikampaaniast igalpool nii palju räägitud, et ma otsustasin kah ära vaadata/kuulata, millest jutt käib. Ei teagi... ma omast arust ei ole kalk ja südametu inimene, aga terveks tunniks, nagu üks naisterahvas väitis, siit küll nutuainet ei jagu. Mind hakkab juba vaikselt ära tüütama hala selle ümber, kuidas kõnealused reklaamid on kedagi natuke šokeerinud ja kedagi natuke vähem või rohkem kui natuke. Leidsite ka, mille üle šokeeruda! Mind šokeerivad näiteks need alasti naised õhtusel ajal (ja isegi mitte niiväga õhtusel, eksole) filmide vahel näidatavates reklaamklippides palju rohkem. Kui nüüd vaielda selle üle, kumb reklaamidest peaks ekraanile jääma ja kumb mitte, siis nomaitea... minu arvates pole siin küsimustki. Aga inimesed on teadupoolest erinevad, seega otsustage ise. Siin on kõik helkurikampaaniaga seotud materjalid olemas: http://www.mnt.ee/atp/?id=249

Minu arvates on käesolev kampaania vägagi vajalik. Selliste lihtsate asjadega, millest on alati räägitud ja mida kõik tegelikult teavad, kipubki ju pahatihti nii olema, et "ahh, homme ostan" või "küll ma jõuan õigel hetkel tee pealt eest ära hüpata, ma ju näen, kui auto tuleb". Kuigi sada aastat on räägitud, et ega ikka ei jõua küll. Minagi, kes ma end vahelduva eduga täitsa arvestatavalt arukaks pean, avastasin helkurite olemasolule tähelepanu pöörates, et mu lemmikloom on küll helkurdatud, aga ma ise mitte... Alates kellakeeramisest juba mitmendat nädalat õhtuti pimedas seaga õue minnes olen iga kord mõelnud, et küll on ikka hea, et mul on helkur täitsa olemas... sahtlis.

Õnneks sõidan ma mõnel päeval autoga ka ning see aitab näha asju läbi autojuhi silmade. Ausõna, valgustamata sebrat ületavat tumedates rõivastes inimest ilma helkurita väga näha ei ole. Ma pidurdaks aegsamini, kui oleks. Jääks endal ka närvid alles ja.
Valgustamata maanteedest pole mõtet rääkidagi. Paar nädalat tagasi sõitsime pimedas mööda üht sellist ja mingi tüüpiline üleni musta riietunud ilma helkurita tüüp oli otsustanud hääletada, aga mitte teepeenral, mis oleks tema olukorda arvestades olnud isegi ohtlik, vaid päris maantee peal. See oli küll halb. Õnneks oli meie auto kiirus sel hetkel väike, jõudsime kõrvale põigata. Kole mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui oleksime tol momendil sõitnud tavapärase kiirusega.

All in all, senikaua, kuni liigub ringi terve armaada igast tonte, kellel on täiesti suva, et nad oma kerega kellegi auto ära mõlgivad ja neile pikaks ajaks hingepiinu tekitavad, tulebki mu meelest just selliseid reklaame näidata. Ehk jõuab siis ükskord midagi ka sinna ajude vahele kohale.