Halo versus sarved versus hullusärk

Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.

Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...

Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.

Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.

Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.

Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.

Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?

Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.

Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?