Meenutusi Roomast

Rooma-reisist on juba poolteist nädalat möödas, aga mina pole ikka veel leidnud sellist ajahetke, et rahulikult arvuti taha istuda, süveneda ja heietused kirja panna. Iseenesest pole selles midagi halba, sest vahepeal on igasugu toredaid üritusi ja niisama mõnusat olemist olnud.

Tööjuures panime putka kaheks kuuks kinni, et õpilastele ja endile ajude tuulutamiseks aega anda (vihje-vihje, mind võib nüüd soojade ilmadega randa ja mitte-niiväga-soojadega kohvikusse kutsuda ;) ). See on muidugi koolitusasutuses töötamise suur eelis, et suurem osa suvest saab olla ainult iseenda käsutuses. Poolaasta lõpupidu toimus ühe õpetajanna aias uues grillimajas (või nohh, õigemini selle ümber) ja oli hästi vahva, eriti kuna meie kollektiivi oli vahepeal lisandunud ka värsket verd ehk üks tubli ja töökas noor neiu ning üks galantne meesterahvas, kellega mul on sama perekonnanimi, kuigi ma arvan, et me vist ei ole siiski sugulased. Naljakas sellegipoolest. Mitte et mu nimi nüüd niiväga haruldane oleks, aga ma pole varem kohanud ühtegi Randa, kes ei oleks minu sugulane...

Laupäeval käisime sellega, kes enda nimetähe asemel mingit muud tähte kasutada palus (oli vist P), Väravatornis Hortus Musicuse kontserdil. P oli omale nätsu suhu unustanud ja minu korduva küünarnukiga-ribidesse tehnika peale jättis ta küll kuulekalt mälumise, aga arvestades seda, kuidas mõned inimesed publiku hulgast ennastunustavalt pea, käte ja/või jalgadega takti lõid, ei saa talle ka pahaks panna, et ta kohati vahelduva eduga nätsu näris. Mullide puhumisega ta igatahes ei tegelenud, nii et kõik oli bueno. Ja talle vist täitsa meeldis see kontsert, nii et mu valik oli õnnestunud. Mulle endale meeldis ka, suisa väga. Kuigi kontsert on selle ürituse kohta kuidagi karm öelda, sest see leidis aset väikeses ruumis, mis polnud kindlasti suurem kui minu armas pisike korter ning publikut võis olla nii viiekümne inimese ringis. Onud ansamblis musitseerisid ennastunustavalt ja efekt oli raudselt parem kui Berliini filharmoonikuid või Scootrit või Lenny Kravitzit laivis kuulates. Või oli lihtsalt minu meeleolu selline, mine võta kinni...

Omaette elamus oli muidugi ka Väravatorni leidmine. Mina oma väikese armsa karupeakesega järeldasin reklaamfotolt, et üritus leiab aset Kiek in de Kök-i ruumides, sest seal olin ma varem analoogsel kontserdil käinud ja fotolt paistsid justkui needsamad seinad. Kuna Kiek in de Kök on ka ju iseenesest torn, siis ma eriti ei kahelnud selles, kuhu suunduma peab. Kohale jõudes selgus, et uups, pole seal mingit kontserti, on ainult muuseum ja seegi juba tund aega kinni. Naljakas on see, et kui ma eelmisel päeval Eesti Kontserdi kassas piletimüüjalt küsisin, et kas Väravatorn on sama mis Kiek in de Kök, siis ta ütles, et jah ja lisas, et aadress on pileti peal kirjas. Koju jõudes ma seda aadressi piletite pealt muidugi ei leidnud. Valevorst selline!

Õite lõbusaks läks aga asi siis, kui Eesti Kontserdi kassadesse ja Piletimaailma müügipunktidesse helistamisest samuti mingisugust kasu polnud, sest ühest kohast ei vastatud kõnele ning teisest ei osatud meid aadressi osas aidata. Kuidas tohib müüa pileteid, kui ei teata isegi ürituse toimumise asukohta, aru ma ei saa... Okei, mina olen elupõline tallinlane ja kunagi isegi country study kursuse läbi teinud (giidiõpe nohh, terve vanalinn peab peas olema), nii et ise olen loll, kui ei mäleta, et Väravatorn asub Lühikese jala nimelisel tänaval. Aga mida peab tegema näiteks mõni mujalt linnast saabunu, kes ei peagi meie linna tänavaid ja torne tundma?

Isegi ükski infoliin ei teadnud, kus asub Väravatorn. Klõbistasid mis nad klõbistasid, aga vastust ei tulnud.

Poolõe isa õnneks on meil tark mees ja teab selliseid asju. Temalt ma õige infi lõpuks kätte saingi. Sellega seoses üks naljakas mõte, mis mul miljonimängu vaadates alati peast läbi käib: kui ma pääseksin sinna saatesse ning võiksin õlekõrtena üles reastada kõikide oma mingil alal tublide ja teadjate tuttavate telefoninumbrid, siis oleks miljon minu.

Nüüd aga siis veidi ka lubatud Rooma-reisi muljetest. Ilmselgelt seoses ühe teise lennufirma turule tulekuga oli Estonian Airi pardal tunda muutuste tuuli. Enam ei pakutud vanaks jäänud, kuivanud nässakat ja vaimuvaest võileiba, vaid maitsvaid mozzarella-pesto-salati kukleid ja makra-suitsulõhe-toorjuustu wrappe. Need viimased meenutasid küll veidi KLM-is tüütuseni sisse söödetud oranzhikaspunasest jahust tehtud saiu, millel peal lihtsalt toorjuust, aga kuna wrappide vahele oli ka ühte koma teist pistetud, ei lasknud ma end sellest häirida. Natu kallis oli ühe võileiva kohta, aga nohh, arusaadav ju ka. Sundolukorras näljased inimesed ikkagi. Ei saa vingus nägu pähe teha ja öelda, et "ma lähen ostan oma lõuna hoopis teisest lennukist".
Meid teenindanud stjuuard oli ekstra kena ja viisakas (mitte et sjuuardessid abivalmis ja armsakesed poleks olnud), suisa nii kena ja viisakas, et kui ma orkutis committed poleks, oleks teda heameelega lähemalt piinanud. Nohh, palunud hambaorki vms  =P

Rongijaamast hotelli jalutamisega polnud ka mingeid probleeme, kuna Rooma kaarte oli mul pärast teist reisi kogunenud juba ligi 10 erinevat. Nii et kui kellelgi vaja läheb, siis feel free to ask.
Hotell oli muidu pisike ja armas, aga padjad olid kõvad ja hommikusöök liiga magus. Kuigi me valisime kallima hotelli just sellepärast, et ei peaks vaid saiakestest toituma, oli leti peal umbes 15 erinevat sorti saiakest ja 3 küpsist, juustu ja sinki seevastu vaid ühte sorti ning munagi vaid ühte moodi keedetud. Sellele lisaks veel 7 sorti moosi ja 4 sorti kakaokreemi versus 4 sorti jogurtit (ja ei, ma ei liialda numbritega). Õnneks pakuti neil seal ka müslit ja piima ja kompotipuuvilju, nii et kokkuvõttes oli täitsa oktitoki.

Minu mangasoeng tekitas muidugi olukorra, kus lähedalasuvas (igal hommikul samas) lauas einestanud jaapanlane või korealane (hiinlane raudselt ei olnud, ma oleks muidu "Free Tibet!" kraaksatanud) istus ja passis omal viisakal moel. Ma siis tegin selle peale viisakalt nägu, et ei märkagi, kuidas ta mind viisakalt passib.

Hotelli ees toimus õhtuti paras bazaar, õnneks sugugi mitte pealetükkiv, nii et pääsesin ilma võlts-luiivitoonita.

Vist olen liiga palju reisinud või muidu küüniliseks muutunud, aga enam ei viitsi kõikide turistidele suunatud naljade peale naerda ega isegi mitte reageerida. Näiteks kui esimesel hommikul oma madala veresuhkru tasemega alumisele korrusele taarusin ja receptioni-onudelt küsisin, et "which way?" ja onud selle peale omast arust nalja tegid, öeldes, et "you are late, you sleep too much, breakfast is finished", siis ma ütlesin lihtsalt et "ahahh" ja kõndisin tuima näoga sinnapoole, kust söögiriistade klõbinat kostus. Pole väga jaksu ja tahtmist jageleda nendega. Kui ma küsin konkreetse küsimuse, siis ma ootan konkreetset vastust. Don´t mess with the hungry girl!

Selles mõttes olen samuti tavamõistes ilmselt küllaltki imelik, et tuntud purskkaevude ja skulptuuride vahtimine on lõplikult kopa ette visanud. Mitte et ma ei võiks seda teha, kui just peab, aga ma vaataksin hoopis parema meelega midagi muud. Mulle tundub millegipärast, et kõik need Trevi purskkaevud ja Eiffeli tornid ja Giza püramiidid oleksid nagu miljonite ja miljonite juhmakate turistide poolt äraväkatud vaatamisväärsused. Mida aasta edasi, seda vähem need mulle pakuvad. Ma tahaksin näha midagi sellist, mida Lonely Planetis, Michelin Green Guide-ides ja muudes kõik-on-ette-taha-ära-tehtud turistijuhistes ei leidu. Muidugi on Trevi purskkaev ilus, otse loomulikult on vaated Eiffeli tornist hämmastavad ja Giza püramiidide suurus jahmatav, aga seda kõike on telekast ning ajalehtedest-ajakirjadestki nii palju nähtud, et enam juurde ei mahu. Viibisin Kairos kunagi mitu päeva jutti ja mõne aja möödudes veelgi, kuid õnneks viisid mu tuttavad mind hoopis muud sorti paikadesse. Eks ma olen tõenäoliselt kunagi tulevikus sunnitud ka püramiidide juures ära käima, aga vaevalt kaaluvad need üles muljeid kohalikust kõrtsust, sõbrunemisest kõhutantsijaga, kontvõõrana külastatud ehtsast Egiptuse pulmapeost või sellisest vaateplatvormist, mida ükski vaateplatvormide-pervert uneski näha ei oskaks =)

Siinkohal meenub taas meie paari aasta tagune "teereis" mööda Itaalia rannikualasid ja ma ei väsi kordamast, et see on siiani minu kõige ideaalilähedasem reis. Isegi siis, kui me mõnel õhtul ligi tund aega ööbimispaika või mõnel päeval lõunatamiskohta olime otsinud ning tundus, et seekord vist ei leiagi midagi, üllatasid tee ja saatus meid millegagi. Rääkimata sellest, et ka otsimisprotsess iseenesest oli väga lõbus. Ehh jahh...

Igatahes niisamuti nagu sellel Itaalia-reisil, meeldis mulle ka seekord lihtsalt maju, loomi ja loodust vaadata, inimesi ja situatsioone jälgida. Ja neid ise tekitada otse loomulikult. Aga üle kõige ikkagi puud ja põõsad (tsiteerides iseennast Itaalia-tripi koduvideolt, kohast, kus me möödume ananassi meenutavast palmist: "palmikeeee-eeeee-eee!" ja siis veelkord veelgi tobedama häälega: "pal-mi-keeeeeeee!" =D ) ja kohalikud koerad-kassid, hobused jms. Inglismaalt on mul terve patakas fotosid majadest, mida ei söanda kuidagi fotoalbumisse panna - kes neid peale minu veel viitsiks vaadata...? Viinis tehtutest olid pooled pildid koertest. Ühe suure lossikompleksi eest avastasin hiiglasliku koertega jalutamise pargi, mis pani rõõmust huilgama. Viini linnaelanike õnneks neil seal sigadega jalutamise parki ei leidunud...

Roomaski pildistasin vabatahtlikult vaid kõrgeid mände, palme ja muid ilusaid tumerohelisi kogumikke. Bussiaknast sain peaaegu apelsinipuu fotole. Via Cavouri ühe jupi ääres on nimelt apelsinipuud. Kipakad, sest palju see vaene puu seal tolmu sees ikka kasvada jaksab, aga sellegipoolest apelsinipuud! Ühe kuulsa platsi keskel toretseva purskkaevu otsast avastasin kajaka, kes kõrgil ilmel sealt ülalt platsil ringi sagivaid inimesi uudistas justkui oma valdusi üle vaadates. Purskkaevu jalamil tatsas ringi üksik tuvi, kes polnud absoluutselt huvitatud sellest, et keegi teda toidab, vaid ajas omi asju. Kõikide sealveedetud päevade parimaks vaateks olid aga lambad ühe elurajooni autoteede vahelisel rohelisel alal. Samuti jäid meelde siin-seal silmapaistvad moonipuhmad, kuigi nende paljusus tekitas küsimuse, kuidas neil seal niimoodi kasvada lubatakse... et kas Roomas siis polegi süstivaid narkomaane...

Kokkuvõttes oli tüütu (kui mitu korda need teed võivad Rooma viia?), kuid tänu 31 soojakraadile, vahvatele üksikutele ohoo-efektidele ja enda meelega ära eksitamise hetkedele täitsa söödav reis.