Ilus, lõbus, tore elu

Eile käisime R-ga, ptüi, P-ga tähistamas. Minu tungival pealekäimisel (kuigi ega ma end tõtt-öelda oma soovi pealepressimise nimel väga äärmuslikult katkestama ei pidanud =P ) läksime Villa Thaisse. Ma olin juba mitu aastat nende visiitkaarti märkmiku vahel kandnud ja planeerinud, et ükskord lähen käin ära. Visiitkaardi peal nimelt reklaamiti taimetoitu. Kohale jõudes selgus, et Tai restoran nagu Tai restoran ikka ja pakutakse ka lihatoite. P, kes on üldse meeldivalt avatud igasugustele uutele ideedele ja kohtade külastamisele, proovis ka minu tellitud Indiapärast juustu spinatikastmes ning mina osutasin vastuteene ja sõin tema sütel küpsetatud kana. Naljakal kombel meeldis mulle tema tellitud roog seekord rohkem ja vastupidi. Ahjus küpsetatud jäätis šokolaadi-pähklikastmes oli samuti täitsa maitsev. Küll pigem huvitav kui maitsev, aga ega alati ei saagi kõik asjad olla kümme punkti kümnest. Minule meeldis väga Villa Thai interjöör, peamiselt seintel rippuvate elevantside ja ringisillerdavate unistusesiniste ettekandjate tõttu. Meie ettekandja unustas küll kohvi ära, aga oli muidu väga viisakas ja abivalmis ja kannatlik. Ja ei tutistanud mind selle eest, et ma spinatikastet laudlina peale ajasin, nii et mõistev oli ta ka =)

Täna käisin samas kandis täditütre lõpupeol. Park Café-sse polnudki varem sattunud. Ükskord proovisime küll, ent oli esmaspäev ja kohvik kahjuks suletud. Siis õhtustasime hoopis sealsamas lähedal asuvas kohvikus Kadriorg, kus oli samuti täitsa kena. Tolles kohvikus proovitud road mulle kahjuks eriti mokkamööda polnud, aga vabalt võisid lihtsalt seekord sattuda sellised toidud, mille üle minu maitsemeeled ei rõõmustanud.
Tänases Park Café-s seevastu olid imemaitsvad lahtised pirukad ja imeline õhuline tort (midagi laimiga vist, üleni valget värvi). Teise korruse interjöör oli armsalt romantiline. Sugulasi näha ja nendega jutustada oli üle ootuste vahva, kõige vahvam oli aga istumise lõppedes kojusõit vanaisa kaubikus. Vanaema nimelt istus kõrvalreisija kohal ja mina kui kõige noorem ronisin siis auto sellesse ossa, kus tavaliselt kaupu veetakse. Ega seda liikluseeskirjade kohaselt tegelikult teha ei tohiks, aga ma vabandasin oma käitumisviisi sellega, et mu vanaisa on pool elu taksojuht ja ülejäänud pool kaubaautode sohver olnud ning et minu "pargi ja sõida" meetod ehk oma auto Kristiine keskuse parklasse jätmine ja trolli + trammiga Kadriorgu minek tuli kasuks nii keskkonnale kui ka loodetavasti minu jalalihastele, mis juba paar päeva enam E 270 ei sisalda ja on täiesti kõndimis- ja jalutamisvõimelised. Kaubiku tagumises osas kaubaaluse peal loksumine meenutas natuke lapsepõlve, näiteks Rock Summeri aegu, kui ma isa ja ta karja sõpradega koos ühte autosse mahtusin. Mis tähendab siis seda, et mina mahtusin pagasiruumi, mis oli ülitore, sest lastele just sellised asjad meeldivadki =)
Lühikese teekonna jooksul Kadriorust Kristiinesse sai peaaegu et läbi võetud üks väga oluline ja samas armas teema, aga sellest olen ma siin juba varem nipet-näpet kirjutanud, nii et täna las jääda.

Koju jõudes ja oma armsa seapõrsaga oma armsale aiamaale siirdudes märkasin, et mõned algelised pisikesed rohelised kirsid on ei-tea-mille mõjul punakaks värvunud. Loodame, et Merko enne jaole ei jõua, kui kirsid valmis ja Rafi neid kasvõi veidike puu all koos kividega ragistada on saanud =)