Eile õhtul telekat vaadates ajas mind üks ja seesama teema, pedofiil Toomas Meola ennetähtaegselt vangist vabastamine, korduvalt närvi. Tänane uudis Postimehe kuuendal leheküljel aga ajab juba pahaselt jalgu trampima.

Tartu vangla inspektor-kontaktisik Tauri Lehola kinnitas eilsel kohtuistungil, et Meola on käitunud kogu vanglas oldud aja ehk ligi kaks ja pool aastat eeskujulikult. "Ma arvan, et tema koht ei ole vangla," avaldas vangla inspektor. "Ta ei saa seal vajalikku ravi ja karistusaja lõpuni pole enam palju jäänud. Olles suhelnud temaga ligi aasta, arvan, et oht uueks kuriteoks on minimaalne."

Kulla härra inspektor-kontaktisik! See on väga vahva, et sul on nüüd pedofiilist sõber. Sõpru võita on alati tore. Kui sa aga oleksid lugenud asjakohast kirjandust (mis vanglas töötavale inimesele peaks küll tegelikult olema pigem töölesaamise eelduseks...?), teaksid, et pedofiilide üks eritunnuseid ongi see, et nad on eesmärgi nimel võimelised käituma äärmiselt meeldivalt ja olema väga sümpaatsed. Nii et ära lase oma uuel sõbral end lollitada.
Lisaks võiks meelde tuletada, mille eest Toomas Meola ehk Toomas H. Liiv üldse vangi läks. Mees on pedofiil, mitte poevaras ega tülinorija. Vangis lapsi teadupoolest ei hoita, seega pole ime, et ta seal kedagi ei ahistanud.
Kolmandaks - see, et pedofiil ei saa vanglas vajalikku ravi, ei tähenda, et teda võiks lasta ravimise eesmärgil vanglast välja vabadusse. Kui neid seal veel ei ole (miks??), peaksid vanglates töötama professionaalsed hingeabi andjad, terapeudid või kesiganes. Veel "töötlemata" pedofiili karistusasutusest välja laskmine selleks, et teda vabaduses tema oma vajalike käikude vahepeal kord-paar nädalas veenma hakata selles, et lastega seksimine pole hea mõte, on riigi poolt vastutustundetu.

Ühtlasi sedastas Lehola, et kaasvangid on tarvitanud Meola kallal korduvalt vaimset ja füüsilist vägivalda. "See paragrahv, mille eest ta on süüdi mõistetud, pole vanglas eriti soositud," konstateeris Lehola.

Odott. Mis see sõna nüüd oligi...? PARAS? Ilmselgelt ei saa selleks loodud asutused kurjategija karistamisega hakkama. Julgen arvata, et ma ei ole julm leides, et on hea, kui vähemalt kaasvangidki seda teha oskavad.

Prokurör Alar Häidberg lisas, et ennetähtaegsete vabastamiste arutelul näeb harva niivõrd positiivset materjali, nagu oli esitatud kohtule Meola kohta. "Teda ootab elukoht, töökoht ja toetav sotsiaalne võrgustik ema ja abikaasa näol," märkis Häidberg.

veidi eespool aga:

Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamme kinnitusel tegi kohtunik Heli Sillaots vabastusotsuse klausliga, et Meola ei tohi järelejäänud katseajal elada samas korteris abikaasa Kaire Meola ja naise 11-aastase pojaga, kes on üks mehe ohvreist.

Parandage mind, kui ma teie arvates eksin, aga lapsevanema kohus peaks mu meelest olema oma lapse kaitsmine. Normaalne inimene (üldlevinud arvamuse kohaselt eriti just ema) teeks mida iganes selleks, et oma last hädaohu eest hoida. Selle asemel on proua aga hoopis oma lapse retsijale toetavaks sotsiaalseks võrgustikuks.

Kui tihti võib isiksusevastaseid kuritöid sooritanud inimestega suhtlevaid kaaskodanikke mingil põhjusel mõista ja vabandada, siis antud juhul pole sellele küll ühtegi vabandust. Toetades pedofiili, reedab ema oma lapse. Häbi sulle, Kaire Meola!