Mina oma roostevärvi juustega tahaksin praegu näiteks oliivimusta või samblarohelisse riietuda. Aga ei. Pandi musta kandma. Mitte et mul lõppkokkuvõttes väga midagi selle vastu oleks olnud, sest üritus ise oli täitsa vinks-vonks. Nagu selgus, on nädalaga võimalik üht väga vanade tüdrukute pidu orgunnida küll. Mina jäin igatahes rahule, eriti kuna keegi ei joonud end pintsliks ja ka kännuämblikke polnud sel tüdrukuteõhtul kusagil paista =)
Läbikäidud kohtadest meeldis kõige enam ööklubi Marat hoolimata asjaolust, et tõenäoliselt seoses kuu lõpuga oli seal rahvast väga vähe. Mina isiklikult pole nii sõbralikku ja vastutulelikku personali veel üheski ööklubis kohanud, ei Eestis ega välismaal. Programmijuhist baarmanini olid kõik viisakad ja lõbusad. Ei kordagi sellist uksehoidja "I am so not letting you in unless you´re a rockstar" suhtumist. Sinna võib teinekord täitsa uuesti minna.
Vastupidine efekt tuli koledaks kulunud diivanikatetega lounge-baarist Stereo, mille ettekandja meile lauda istumise järel küll ütles, et peaksime oma joogid võimalikult kiiresti ära tellima, kuid jättis mainimata selle, et vähem kui 5 minuti pärast pannakse täistuled peale nii, et selles lauas istumine osutub väga ebameeldivaks. Oleks ju võinud öelda, et lisaks sellele, et kassa kinni pannakse, läheb kinni ka kogu asutus ning valgustus saab olema umbes samasugune nagu vanglate välisterritooriumil öisel ajal. Ma päris igasse baari sisenedes ei vahi ukse pealt, kaua nemad lahti suvatsevad olla, eksole. Kogu loole pani väärilise punkti teenindajanna, kes mu kaaslaste sõnade kohaselt (ma ise viibisn sel hetkel eemal) nende ninade eest lauda lapiga n.ö. õhtu lõpetamise märgiks puhtaks nühkimas käis. See ongi see, mille eest meid tippi hurjutatakse jätma, kas nii? Et vaene teenindav sektor, neil ju palgad nii madalad. Well, it´s obviously like that for a reason! Vabandage, tegelikult ei ole, aga no mida muud sellise teeninduse peale öelda?
Aga juuksevärvi teema juurde tagasi tulles - ma pole mingi punapea. Minu juuksed on ruuged, okei? Nii et paluks mu poole mitte pöörduda lausega "hei, punapea!"
Tervitused õpetaja Mullerile. Sain ka seekord kenasti hakkama ;)
teisipäev, september 02, 2008
kolmapäev, august 27, 2008
Sattusin eile õhtul ETV pealt nägema juppi saksa-ja türgikeelsest filmist Vastu seina, kus filmi meessoost peategelane istus pärast ebaõnnestunud enesetappu psühhiaatriahaigla arstionu kabinetis. Onu psühholoog (või oli see nüüd psühhiaater) usutles teda veidi ning lausus seejärel: "Milleks end tappa? Selleks, et saada lahti oma praegusest elust, ei ole vaja end ära tappa. Piisab sellest, kui lõpetate siinse elu ja lähete kuhugi mujale. Minge Aafrikasse ja aidake inimesi. Tehke midagi."
Kuldsed sõnad mu meelest. Maailm on suur ja lai. Kui siin ei sobi, ei tähenda see veel, et kusagil mujal poleks kordades parem. Tobe oleks alla anda enne, kui ei tea, mis nurga taga peidus või järgmisel tänavalõigul ees ootamas. Kahju, et ei olnud aega filmi edasi vaadata. Kui kunagi kordust näidatakse, vaatan kindlasti.
Kuldsed sõnad mu meelest. Maailm on suur ja lai. Kui siin ei sobi, ei tähenda see veel, et kusagil mujal poleks kordades parem. Tobe oleks alla anda enne, kui ei tea, mis nurga taga peidus või järgmisel tänavalõigul ees ootamas. Kahju, et ei olnud aega filmi edasi vaadata. Kui kunagi kordust näidatakse, vaatan kindlasti.
teisipäev, juuli 22, 2008
Tükk aega istusin arvuti taga ja otsisin paaniliselt seda lugu raadiost mällu kõmisema jäänud lausejuppide järgi. Lõpuks leidsin esitaja, aga õnnistet juutjuub andis vaid poolikuid lõike live-kontsertidest ja kehva kvaliteediga liikumatuid pilte. Roman, hea poiss, tegi lõpuks öösel-kell-kolm-imet ja saatis lingi http://www.myspace.com/roachford
Lugu, mida ma olin otsinud, kannab nime Ride the Storm ja on kohe esimene, kui too lehekülg avada. Juhul, kui seda linki kunagi tulevikus enam olemas ei peaks olema, siis esitajaks on Roachford.
Ma armastan, armastan, armastan seda lugu. Mõnna positiivne lootustandev haussmuusika. Ausalt, ma oleksin valmis sellele lauljale tänaval turbokalli tegema kõnealuse loo eest =D
Ja kui härra Andrew´l MySpace-is juba 6333 sõpra ees poleks, lisaksin ma end samuti sinna... Oot, tegelt, what the hell, mis mu passa oligi..? =)
Lugu, mida ma olin otsinud, kannab nime Ride the Storm ja on kohe esimene, kui too lehekülg avada. Juhul, kui seda linki kunagi tulevikus enam olemas ei peaks olema, siis esitajaks on Roachford.
Ma armastan, armastan, armastan seda lugu. Mõnna positiivne lootustandev haussmuusika. Ausalt, ma oleksin valmis sellele lauljale tänaval turbokalli tegema kõnealuse loo eest =D
Ja kui härra Andrew´l MySpace-is juba 6333 sõpra ees poleks, lisaksin ma end samuti sinna... Oot, tegelt, what the hell, mis mu passa oligi..? =)
esmaspäev, juuli 21, 2008
Üks tuttav suri ära. Jälle. See paistab viimasel ajal trendikas olevat =/
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.
Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.
Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)
Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!
Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)
Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.
Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.
Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.
Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)
Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!
Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)
Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.
Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.
teisipäev, juuli 15, 2008
Halo versus sarved versus hullusärk
Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.
Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...
Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.
Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.
Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.
Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.
Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?
Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.
Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?
Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.
Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...
Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.
Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.
Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.
Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.
Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?
Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.
Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?
neljapäev, juuli 10, 2008
Paljude toredate sündmustega, mis mu elus aset leiavad ja vahvate kohtadega, kus käin, juhtub nii, et pole lihtsalt mahti neist siin blogis pikalt-laialt pajatada. Millest on mõneti kahju, sest mälu, nagu ikka, teeb paralleelselt muuga ka kustutustööd ning sel viisil ma tulevikus vaevalt et mäletan näiteks juba üle kuu aja tagasi toimunud Haapsalu-tretti Tiina ja P-ga, päikeselist linnust, väga tuulist ilma, luuremängu laulva pingi ümber, Tiina pakutud kalavõileibu, tema ägedat hundikoera, jms. Või nohh, mäletan, aga vaid üldiselt. Samamoodi on arvukate söögikohtadega, mille külastusi ma juba iidamast-aadamast siin lahanud pole. Mitte, et see oleks kohustuslik a´ la "käisime eile Söögiplatsil, saime kõhud täis ja siirdusime seejärel koju", aga vahetevahel toimub nende külastuste raames ka muud toredat peale vatsade täitumisest tekkinud küllastustunde. Mida olekski tore mäletada. Ja lugeda ja meenutada kasvõi 20 aastat hiljem.
Mõnikord juhtub küll nii, et mingid hetked ja emotsioonid justnagu sööbivad mällu meenutades lõike filmist, mida saab siis vajadusel tagasi ja edasi kerida, stoppi panna ja vajadusel tagantjärele vaheanalüüse teha. Näiteks mäletan ma siiani mõningaid lühikesi juppe oma eelmise kevade Londoni ja Newcastle-i reisist. Kuidas me Donaldiga end kohvikus baaripuki peale vinnasime ja mõtlikult aknast välja vaadates oma kakaosid segasime, kuidas hetk peale seda välisukse kelluke tilises, andes märku uue külastaja saabumisest, kuidas Don heitis pilgu ukse poole ja mis siis edasi sai, jne. Kuidas ma end Morka sabas mööda tuulist Southshields-i rannaäärt sibades peaaegu hingetuks jooksin (aru mina ei saa, kuidas tema nii kiiresti kõnnib, endal jalad peaaegu sama pikad kui mul) ja üht rohelist murumätast, mis mulle silma jäi hetk pärast avastust, et mul on vist liiv tennise sees ja hetk enne paremale vaatamist ja seal imearmsate majakeste rivi märkamist. Isegi mõtted mõnest hetkest jäävad mõnikord kümneks või rohkemaks aastaks meelde. Kuid ei pruugi.
Seega kuigi ma tegelikult peaksin praegu juba Käsmu poole põrutama, viskan enne kibekähku mõned read eile nähtud teatrietenduse kohta. Seda kogemust ma tõesti tahan jagada ka.
Ma nüüd ei oska oletada jällegi, kui paljud teist on vaadanud seriaali Seks ja linn (kui ei ole, siis ütlen kohe ära, et it´s an absolute must) ja kui paljud neist, kes on vaadanud, mäletavad seda konkreetset episoodi, kus Samantha esimest korda oma uue peiku Smithi teatrietendust vaatamas käis. See koht, mida ma praegu silmas pean, pärinebki tollest lavastusest. Naissoost tegelane: "Minu noorus"... meessoost tegelane: "Ja minu noorus"... Vot seda, mida Smith siis tegi, meenutas natuke ka eilne etendus Portselansuits. Vähemasti ma mingil momendil juba pinevusega ootasin seda ühte kohta
=P
Kuigi me P-ga jäime mõlemad ühele nõule ses osas, et tegelase nimega Ike pooletunnisena näiv väänlemine-jagelemine lavastuse alguses oli põhiidee ja -tundmuse edastamise seisukohast tarbetu, võib kenasid noormehi ju alati vaadata. Kuigi ma ütlen ausalt, mulle meeldisid need etenduse lõigud märksa enam, kus noormehel särk kenasti seljas püsis. Võibolla ka seetõttu, et see särk vahepeal väga halvaendeliselt ühe teise särgiga vahetusse läks, aga nohh, miks ja kuidas, näete te juba ise, sest Portselansuits tasub vaatamist. Kui te pileteid saate. Saal on väike ja vähemalt eile oli see täis.
Ma tahaksin seda mõne aja möödudes näiteks telelavastusena uuesti vaadata. Juba kasvõi seepärast, et seal astub üles mu uus lemmiknäitleja* - Kassini osatäitja töö laval pani vahepeal suisa mõnust muhelema. Huvitav, kas ta on teatrikoolis ka käinud või on tegemist naturaalse talendiga või see roll lihtsalt sobis talle kui valatud? Mulle millegipärast tundub, et sellist ehedat kraami pole võimalik üheski koolis omandada. Lemmiktsitaat: "Ma justkui ängistaksin sind siin." =D
Aga jahh. Väga soovitan. Ärge ainult uniste peadega minge. Natuke peab kaasa mõtlema ka.
*Uurisin järele - Sten Karpov Endla teatrist
Mõnikord juhtub küll nii, et mingid hetked ja emotsioonid justnagu sööbivad mällu meenutades lõike filmist, mida saab siis vajadusel tagasi ja edasi kerida, stoppi panna ja vajadusel tagantjärele vaheanalüüse teha. Näiteks mäletan ma siiani mõningaid lühikesi juppe oma eelmise kevade Londoni ja Newcastle-i reisist. Kuidas me Donaldiga end kohvikus baaripuki peale vinnasime ja mõtlikult aknast välja vaadates oma kakaosid segasime, kuidas hetk peale seda välisukse kelluke tilises, andes märku uue külastaja saabumisest, kuidas Don heitis pilgu ukse poole ja mis siis edasi sai, jne. Kuidas ma end Morka sabas mööda tuulist Southshields-i rannaäärt sibades peaaegu hingetuks jooksin (aru mina ei saa, kuidas tema nii kiiresti kõnnib, endal jalad peaaegu sama pikad kui mul) ja üht rohelist murumätast, mis mulle silma jäi hetk pärast avastust, et mul on vist liiv tennise sees ja hetk enne paremale vaatamist ja seal imearmsate majakeste rivi märkamist. Isegi mõtted mõnest hetkest jäävad mõnikord kümneks või rohkemaks aastaks meelde. Kuid ei pruugi.
Seega kuigi ma tegelikult peaksin praegu juba Käsmu poole põrutama, viskan enne kibekähku mõned read eile nähtud teatrietenduse kohta. Seda kogemust ma tõesti tahan jagada ka.
Ma nüüd ei oska oletada jällegi, kui paljud teist on vaadanud seriaali Seks ja linn (kui ei ole, siis ütlen kohe ära, et it´s an absolute must) ja kui paljud neist, kes on vaadanud, mäletavad seda konkreetset episoodi, kus Samantha esimest korda oma uue peiku Smithi teatrietendust vaatamas käis. See koht, mida ma praegu silmas pean, pärinebki tollest lavastusest. Naissoost tegelane: "Minu noorus"... meessoost tegelane: "Ja minu noorus"... Vot seda, mida Smith siis tegi, meenutas natuke ka eilne etendus Portselansuits. Vähemasti ma mingil momendil juba pinevusega ootasin seda ühte kohta
=P
Kuigi me P-ga jäime mõlemad ühele nõule ses osas, et tegelase nimega Ike pooletunnisena näiv väänlemine-jagelemine lavastuse alguses oli põhiidee ja -tundmuse edastamise seisukohast tarbetu, võib kenasid noormehi ju alati vaadata. Kuigi ma ütlen ausalt, mulle meeldisid need etenduse lõigud märksa enam, kus noormehel särk kenasti seljas püsis. Võibolla ka seetõttu, et see särk vahepeal väga halvaendeliselt ühe teise särgiga vahetusse läks, aga nohh, miks ja kuidas, näete te juba ise, sest Portselansuits tasub vaatamist. Kui te pileteid saate. Saal on väike ja vähemalt eile oli see täis.
Ma tahaksin seda mõne aja möödudes näiteks telelavastusena uuesti vaadata. Juba kasvõi seepärast, et seal astub üles mu uus lemmiknäitleja* - Kassini osatäitja töö laval pani vahepeal suisa mõnust muhelema. Huvitav, kas ta on teatrikoolis ka käinud või on tegemist naturaalse talendiga või see roll lihtsalt sobis talle kui valatud? Mulle millegipärast tundub, et sellist ehedat kraami pole võimalik üheski koolis omandada. Lemmiktsitaat: "Ma justkui ängistaksin sind siin." =D
Aga jahh. Väga soovitan. Ärge ainult uniste peadega minge. Natuke peab kaasa mõtlema ka.
*Uurisin järele - Sten Karpov Endla teatrist
esmaspäev, juuli 07, 2008
Palju toredaid inimesi
-"Kes on?"
-"Mina. Tulin raamatut tooma. Ja pane palun klaas vett valmis!"
Mitte et mul kodus vett poleks, aga me kõndisime sinna jalgsi. Ja pärast läksime edasi trolliga. Sel laupäeval/pühapäeval sai üldse harjumuspäratult palju jalgsi ja trolliga liigelda. Mulle meeldib! =) Omadel koibadel ringi liikuda on lahe!! Beats any other form of moving. Kui ainult sobivat ilma jätkuks. Laupäeva õhtupoolikul igatahes jätkus. Ma nii ilusa ilmaga ei olnudki arvestanud, kui oma vatijopet kaasa tarisin. Kogu see protsess tekitaski janu. Õnneks läks täpselt nii nagu P oli diskussiooni "appi, kas ma võtan jaki või jope?" ajal ennustanud: öösel oli minu jaoks siiski liiga jahe, et mingi suvejakiga mööda linna tilbendada. Ehh, tahaks Itaaliasse. Seal oli üle-eelmisel aastal peaaegu samal ajal öösel 26 kraadi sooja. Lihtsalt liiga hea, et olla tõsi...
Lüüriliselt kõrvalepõikelt tagasi kandudes peab aga tõdema, et ma olen vist vahepealsete aastatega suuremaks kasvanud, sest Seiklusjutud, kuhu ma vist juba pea neli aastat sattunud polnud, tundus seekord imepisikese kohakesena. Ülemise korruse seintel olevaid maakaarte uurides tundsin end samuti hiiglasena (mõõduvõtmises mina versus maailm olen ma vähemalt tolle kaardimõõdustiku järgi tubli mitukümmend sentimeetrit pikem). Rumalamaks olen ka vahepeal jäänud. Uurisin ja puurisin niikaua kuni kael jäi kangeks, aga ei leidnud mina sellelt kaardilt Serbiat, ei leidnud Montenegrot. Ometi ma ju teadsin, kust otsida! Täitsa imelik ikka. Või oli mul tegelikult lihtsalt silmi vaid sünnipäevalapsele, kes minust küll oluliselt kõrgem, aga samuti kumbagi nimetust ei leidnud.
Njahh. Edasi tuli riburadamisi tähtpäevalise külalisi, palju juttu, vähe tegevust. Kui nende viinakokside kummutamist just tegevuseks ei loeta. Mingil momendil käis meil sünnipäevalapsega võistlus, mille eesmärki keegi enam vaevalt et mäletab, aga tagantjärele tundus see olevat "kes klaasi enne tühjaks saab, saab uue joogi ja viimane saab samuti". Igatahes kulistasime me võidu Asti Tosot ja rummikoolat ja viimasest saan ma veel aru, aga too esimene maitses ausaltöeldes küll liiga hästi selleks, et seda niimoodi võistujoomise atribuutikana kasutada. Häbi, häbi, ma ütlen! =)
Mingil hetkel otsustati edasi siirduda öökluppi Bonnie & Clyde, mis äratab minus iga külastuskorraga rohkem sümpaatsust, kuna seal näikse olevat linna kõige dzhentelmenlikumad meesterahvad. Ehtsat töllmokka olen seal kohanud vaid korra, aga see-eest on jällegi igati viisakate, sõbralike, tarkade ja toredate meeste konsentratsioon seal alati kordades kõrgem kui mistahes muus klubis. Seekord näiteks läksin ma baarileti äärde sünnipäevalapsele Long Islandit hankima ja juhtus nii, et makseterminal keeldus mu tuliuut pangakaarti maksevahendina aktsepteerimast. Tädi baaritädi küll lohutas, et seda juhtuvat "nendesamade roosade kaartidega" (kulla tädi, see kaart on oranž!!) pidevalt, aga sularaha olin ma oma lolli kanapeaga garderoobi jope taskusse jätnud (perekonnaviga meil vist ;) ) ja "varurahakotti" ehk P-d ei paistnud ka kusagilt. Enne, kui ise arugi sain, milline damzel in distress ma tol hetkel ilmselt välja nägin, ulatus üle leti kellegi karvane käsi kaardiga ja otsa vaatas mulle üks kõige lahkem silmapaar ever. Ma muidugi protesteerisin häälekalt, sest tundsin end plindris olevat, aga väljavaade lasta kellelgi võõral meesterahval välja teha lihtsalt selleks, et ma saaksin joogi võtta ja oma peiku juurde tantsima siirduda (sest see mul ju originaalis plaanis oli), tundus kuidagi ülekohtune. Baaridaam aga oli karm tädi ja ütles, et kamoon, kui ta tahab maksta, siis las maksab. Rääkisime blondi poisiga natuke juttu ka. Soomest oli (uuu, ikkagi väljamaalane ;) ), sõbrad olid tal ka toredad, oskasid end täitsa tutvustada ilma tagumikust näpistamata. Ei, ilma naljata, seal liigubki enamasti selline viisakas kontingent ringi. Eniveis, ma siis selgitasin noormehele, et me siin peame mu peiku sünnipäeva, aga ma tantsin temaga heameelega, seda enam, et mu peiku hetkel kusagile kadunud oli. Ta oli üldse tihti kusagil eemal, hmm, väga kahtlane.... =P
Soome noormees aga ütles, et vaatame seda asja pärastpoole ja et ma peaksin ikka praegu oma sünnipäevalapsest peigmehe üles otsima. Mida ma ka tegin. Igatahes kui ma millalgi keset pidu lõpuks toda soomlast uuesti märkasin ja suure hurraaga talle märku andsin, et here I come, andis ta mulle omakorda märku, et pole vaja. Ma muidugi ei lugenud seda miskiks ja tantsisklesin rõõmsalt sinnapoole, aga kui lõpuks sellesse kohta jõudsin, kus ta just paar hetke tagasi istunud oli, ootas mind ees vaid tühi tool. Variant A: Soome noormees jõudis kiiruga arusaamisele, et ma olen ilge krokodill, kellega tema küll tantsida ei taha. Variant B: Soome noormees oli kahtleval seisukohal Eesti noormeeste jagamisvalmiduse osas. Variant C: Soome noormees pelgas, et see tulekahju saabub ilmselt uue joogi järele...
Bonnies kohtasin ka üht vana tuttavat ehk ühe kunagise armsa eksi ja ühtlasi parima sõbra head kui mitte öelda parimat sõpra, kellega koos sai mööda klubi ringi kõnnitud ja jutuklubi harrastatud. Ühel hetkel saabus kusagilt ka P, kes tegi karmi mehe häält ja ütles, et nemad lähevad nüüd õue rääkima. Ettevõtmise üllad eesmärgid tundusid küll mõnevõrra kahtlased, sest viimasel korral, kui üks mu tuttav tüüp ütles teisele, et neil on vaja lihtsalt rääkida, nägin mina veoauto küljepeeglist, kuidas verd pritsis lume peale =S
Aga kuna P on teinud tublit tööd ja ma olen nüüdseks suhteliselt taltsas, kõndisin ma nagu miška tagasi baari poole ja jagasin seal maid järgmise mehega, kes ei hoolinud kuigivõrd asjaolust, et sel korral oleks mu pangakaart ehk isegi töökorras olnud. Lõpuks läksin ka õue värske õhu kätte ja leidsin P ja eksi sõbra ja tolle sõbra (keeruline, aga bottom line on see, et hästi palju sõpru oli) Bonnie eest sõbralikult ameerika autodest vestlemas. Goody. Mulle meeldib, kui kõik on sõbralikud =)
Sõbra sõbra sõbral oli kaasas vahva vene neiu Olja. Selline elav ja ülevoolavalt sõbralik ja kaelalangev. Kodune tunne tekkis temaga =)
Ülejäänud inimeste nimesid, kellega ma tol õhtul tutvusin, ma kahjuks ei mäleta. Aga neid oli ikka kuradima palju ka. Välja arvatud muidugi Tiiu, kelle me hiljem Ratsu baarist leidsime või kes õigemini öeldes avastas meid. Tiiu oskas hästi igasuguseid nimetustega tantsustiile ja kuna P neid ka mingi aeg tagasi õppinud on, siis nad keerutasid jalga. Minu jalgu keerutas cowgirl Tiiu samuti, aga kuna mul on siiras ja sügav probleem sellega, et mõni meesterahvas mind "juhib", siis ega sest suurt midagi välja ei tulnud. Või nohh, tuli, aga pigem kobamisi ja sugugi mitte esinduslikult, seega ma ei loeks seda õnnestunud ürituseks. Ratsu baari kõige naljakam osa oli see, kui dj otsustas lasta kaks lugu veelgi rajumaks miksitud Prodigyt ja nende vahele ühe sellise drummi ja bassi loo, mida ma küll elusees poleks osanud üheski Tallinna mitte-underground klubist oodata. Sellise loovaliku peale mina muidugi hüplesin ja kargasin nagu püstihull, Timps aga tantsis kõigi kolme loo ajal sihikindlalt 70-ndate buugit ja käis iga paari minuti tagant mulle kurtmas, et "ma ei saa aru, miks nad juba biitleid ei lase" =D
Naljamies.
Ratsust edasi liikus elukummaline grupp koosseisus "tahaks juba biitleid kuulda"-Timps, roosa juuksesalguga üleni mustas ja needitud gooti neiu (täiskomplekt ikka, nohh), cowgirl Tiiu, kõigesööja Carry, "Power Hit Radio"-P, Timpsi tõsiste jututeemade kallal pead vaevav sõber ja üks blond liiga alalealine ja liiga ennasttäis pesueht beib, kes oli nii ülbe, et kui ta poolel teel kuhugi ära kadus, siis keegi kaks korda ei küsinud, et kuhu neiu kadus. Seltskond oli igatahes kirju (no täielik kärrimaailm) ja tuju oli hea. Jalutasime From Dusk Till Dawni juurde, jändasime seal nende fishy-dodgy inimestega, kes ukse peal töötasid ja otsustasime lõpuks siiski Avenüüsse minna.
Tee peal kohtasime kõigepealt üht suvalises suunas ropendavat ja ülbitsevat vene noormeest, kes oli alguses valmis oma tühjade sõnade eest ka rusikatega seisma, aga mõne aja pärast nõustus niisamagi suhtlema. Selgus, et kui mõjuvalt veenda, siis oskab ka bussiootepaviljonide lõhkuja tüüp inimese moodi käituda. Eesti keelt ta meie tutvuse jooksul kahjuks siiski selgeks ei saanud, aga mis parata. Mõni on lihtsalt lootusetu põmmpea =P
Vähemalt oli ta nõus jupike aega tegelema selle nutta löristava ja hüsteeritseva neiuga, kelle me Linnavalitsuse trepi pealt leidsime ja kellega me ülejäänud vähe pikema jupi ajast tegelesime. Nohh, mitte küll kõik, sest neiu, keda oli röövitud ja kes oli ise täis nagu tinavile, ei tahtnud meie häid soovitusi kuulda võtta, nii et enamus meie seltskonnast tüdines temast ruttu. Pärast poolt tundi jamamist saime neiu lõpuks õiges ehk politseijaoskonna suunas kõndima ja siis avastasime jälle, et P on kadunud, nii et pinget jätkus kauemaks =)
Hommik oli ilus ja päikeseline ning pärast uute (seekord sõbralike ja mitteropendavate) vene noormeestega Westmani ees bondimist ja söögiisu ära võtvat P asukoha trackimistööd, jalutasime meie kirjust seltskonnast järelejäänud riismetega mööda sürreaalset Vabaduse väljakut ja Kaarli puiesteed trollipeatuse poole. Väga lahe oli seal niimoodi kolmekesi hommikustes päikesekiirtes kõndida. Isegi pärast kuute tundi tantsimist ja ringisebimist ei tundnud ma eriti väsimust. Tuju oli vist lihtsalt nii hea. Aga koju tahtsin küll ruttu jõuda. Senikaua kuni mul seal üks röhkiv tegelane ja see teine ees ootamas on, tahan ma alati kiiresti koju jõuda =)
All in all, mulle meeldis see sünnipäeva tähistamine väga, eriti veel pühapäevane magamismaraton koos vahepealse päevitamise-, seapihhitamise-, pitsa- ja O.C.-pausiga.
Aga päris purju ei jäänud ka seekord. Kontroll oma kanapeakese üle oli igatahes koguaeg olemas. Maitea, proovib ehk aasta pärast uuesti. Hetkel annan alla ja aktsepteerin fakti, et mina end vist selle elu sees enam täis juua ei suuda. Aga ehk ongi parem - igast muudki toredat ju, mida selle rahaga ette võtta (loe: Itaalia paadisõidu fond) =)
-"Kes on?"
-"Mina. Tulin raamatut tooma. Ja pane palun klaas vett valmis!"
Mitte et mul kodus vett poleks, aga me kõndisime sinna jalgsi. Ja pärast läksime edasi trolliga. Sel laupäeval/pühapäeval sai üldse harjumuspäratult palju jalgsi ja trolliga liigelda. Mulle meeldib! =) Omadel koibadel ringi liikuda on lahe!! Beats any other form of moving. Kui ainult sobivat ilma jätkuks. Laupäeva õhtupoolikul igatahes jätkus. Ma nii ilusa ilmaga ei olnudki arvestanud, kui oma vatijopet kaasa tarisin. Kogu see protsess tekitaski janu. Õnneks läks täpselt nii nagu P oli diskussiooni "appi, kas ma võtan jaki või jope?" ajal ennustanud: öösel oli minu jaoks siiski liiga jahe, et mingi suvejakiga mööda linna tilbendada. Ehh, tahaks Itaaliasse. Seal oli üle-eelmisel aastal peaaegu samal ajal öösel 26 kraadi sooja. Lihtsalt liiga hea, et olla tõsi...
Lüüriliselt kõrvalepõikelt tagasi kandudes peab aga tõdema, et ma olen vist vahepealsete aastatega suuremaks kasvanud, sest Seiklusjutud, kuhu ma vist juba pea neli aastat sattunud polnud, tundus seekord imepisikese kohakesena. Ülemise korruse seintel olevaid maakaarte uurides tundsin end samuti hiiglasena (mõõduvõtmises mina versus maailm olen ma vähemalt tolle kaardimõõdustiku järgi tubli mitukümmend sentimeetrit pikem). Rumalamaks olen ka vahepeal jäänud. Uurisin ja puurisin niikaua kuni kael jäi kangeks, aga ei leidnud mina sellelt kaardilt Serbiat, ei leidnud Montenegrot. Ometi ma ju teadsin, kust otsida! Täitsa imelik ikka. Või oli mul tegelikult lihtsalt silmi vaid sünnipäevalapsele, kes minust küll oluliselt kõrgem, aga samuti kumbagi nimetust ei leidnud.
Njahh. Edasi tuli riburadamisi tähtpäevalise külalisi, palju juttu, vähe tegevust. Kui nende viinakokside kummutamist just tegevuseks ei loeta. Mingil momendil käis meil sünnipäevalapsega võistlus, mille eesmärki keegi enam vaevalt et mäletab, aga tagantjärele tundus see olevat "kes klaasi enne tühjaks saab, saab uue joogi ja viimane saab samuti". Igatahes kulistasime me võidu Asti Tosot ja rummikoolat ja viimasest saan ma veel aru, aga too esimene maitses ausaltöeldes küll liiga hästi selleks, et seda niimoodi võistujoomise atribuutikana kasutada. Häbi, häbi, ma ütlen! =)
Mingil hetkel otsustati edasi siirduda öökluppi Bonnie & Clyde, mis äratab minus iga külastuskorraga rohkem sümpaatsust, kuna seal näikse olevat linna kõige dzhentelmenlikumad meesterahvad. Ehtsat töllmokka olen seal kohanud vaid korra, aga see-eest on jällegi igati viisakate, sõbralike, tarkade ja toredate meeste konsentratsioon seal alati kordades kõrgem kui mistahes muus klubis. Seekord näiteks läksin ma baarileti äärde sünnipäevalapsele Long Islandit hankima ja juhtus nii, et makseterminal keeldus mu tuliuut pangakaarti maksevahendina aktsepteerimast. Tädi baaritädi küll lohutas, et seda juhtuvat "nendesamade roosade kaartidega" (kulla tädi, see kaart on oranž!!) pidevalt, aga sularaha olin ma oma lolli kanapeaga garderoobi jope taskusse jätnud (perekonnaviga meil vist ;) ) ja "varurahakotti" ehk P-d ei paistnud ka kusagilt. Enne, kui ise arugi sain, milline damzel in distress ma tol hetkel ilmselt välja nägin, ulatus üle leti kellegi karvane käsi kaardiga ja otsa vaatas mulle üks kõige lahkem silmapaar ever. Ma muidugi protesteerisin häälekalt, sest tundsin end plindris olevat, aga väljavaade lasta kellelgi võõral meesterahval välja teha lihtsalt selleks, et ma saaksin joogi võtta ja oma peiku juurde tantsima siirduda (sest see mul ju originaalis plaanis oli), tundus kuidagi ülekohtune. Baaridaam aga oli karm tädi ja ütles, et kamoon, kui ta tahab maksta, siis las maksab. Rääkisime blondi poisiga natuke juttu ka. Soomest oli (uuu, ikkagi väljamaalane ;) ), sõbrad olid tal ka toredad, oskasid end täitsa tutvustada ilma tagumikust näpistamata. Ei, ilma naljata, seal liigubki enamasti selline viisakas kontingent ringi. Eniveis, ma siis selgitasin noormehele, et me siin peame mu peiku sünnipäeva, aga ma tantsin temaga heameelega, seda enam, et mu peiku hetkel kusagile kadunud oli. Ta oli üldse tihti kusagil eemal, hmm, väga kahtlane.... =P
Soome noormees aga ütles, et vaatame seda asja pärastpoole ja et ma peaksin ikka praegu oma sünnipäevalapsest peigmehe üles otsima. Mida ma ka tegin. Igatahes kui ma millalgi keset pidu lõpuks toda soomlast uuesti märkasin ja suure hurraaga talle märku andsin, et here I come, andis ta mulle omakorda märku, et pole vaja. Ma muidugi ei lugenud seda miskiks ja tantsisklesin rõõmsalt sinnapoole, aga kui lõpuks sellesse kohta jõudsin, kus ta just paar hetke tagasi istunud oli, ootas mind ees vaid tühi tool. Variant A: Soome noormees jõudis kiiruga arusaamisele, et ma olen ilge krokodill, kellega tema küll tantsida ei taha. Variant B: Soome noormees oli kahtleval seisukohal Eesti noormeeste jagamisvalmiduse osas. Variant C: Soome noormees pelgas, et see tulekahju saabub ilmselt uue joogi järele...
Bonnies kohtasin ka üht vana tuttavat ehk ühe kunagise armsa eksi ja ühtlasi parima sõbra head kui mitte öelda parimat sõpra, kellega koos sai mööda klubi ringi kõnnitud ja jutuklubi harrastatud. Ühel hetkel saabus kusagilt ka P, kes tegi karmi mehe häält ja ütles, et nemad lähevad nüüd õue rääkima. Ettevõtmise üllad eesmärgid tundusid küll mõnevõrra kahtlased, sest viimasel korral, kui üks mu tuttav tüüp ütles teisele, et neil on vaja lihtsalt rääkida, nägin mina veoauto küljepeeglist, kuidas verd pritsis lume peale =S
Aga kuna P on teinud tublit tööd ja ma olen nüüdseks suhteliselt taltsas, kõndisin ma nagu miška tagasi baari poole ja jagasin seal maid järgmise mehega, kes ei hoolinud kuigivõrd asjaolust, et sel korral oleks mu pangakaart ehk isegi töökorras olnud. Lõpuks läksin ka õue värske õhu kätte ja leidsin P ja eksi sõbra ja tolle sõbra (keeruline, aga bottom line on see, et hästi palju sõpru oli) Bonnie eest sõbralikult ameerika autodest vestlemas. Goody. Mulle meeldib, kui kõik on sõbralikud =)
Sõbra sõbra sõbral oli kaasas vahva vene neiu Olja. Selline elav ja ülevoolavalt sõbralik ja kaelalangev. Kodune tunne tekkis temaga =)
Ülejäänud inimeste nimesid, kellega ma tol õhtul tutvusin, ma kahjuks ei mäleta. Aga neid oli ikka kuradima palju ka. Välja arvatud muidugi Tiiu, kelle me hiljem Ratsu baarist leidsime või kes õigemini öeldes avastas meid. Tiiu oskas hästi igasuguseid nimetustega tantsustiile ja kuna P neid ka mingi aeg tagasi õppinud on, siis nad keerutasid jalga. Minu jalgu keerutas cowgirl Tiiu samuti, aga kuna mul on siiras ja sügav probleem sellega, et mõni meesterahvas mind "juhib", siis ega sest suurt midagi välja ei tulnud. Või nohh, tuli, aga pigem kobamisi ja sugugi mitte esinduslikult, seega ma ei loeks seda õnnestunud ürituseks. Ratsu baari kõige naljakam osa oli see, kui dj otsustas lasta kaks lugu veelgi rajumaks miksitud Prodigyt ja nende vahele ühe sellise drummi ja bassi loo, mida ma küll elusees poleks osanud üheski Tallinna mitte-underground klubist oodata. Sellise loovaliku peale mina muidugi hüplesin ja kargasin nagu püstihull, Timps aga tantsis kõigi kolme loo ajal sihikindlalt 70-ndate buugit ja käis iga paari minuti tagant mulle kurtmas, et "ma ei saa aru, miks nad juba biitleid ei lase" =D
Naljamies.
Ratsust edasi liikus elukummaline grupp koosseisus "tahaks juba biitleid kuulda"-Timps, roosa juuksesalguga üleni mustas ja needitud gooti neiu (täiskomplekt ikka, nohh), cowgirl Tiiu, kõigesööja Carry, "Power Hit Radio"-P, Timpsi tõsiste jututeemade kallal pead vaevav sõber ja üks blond liiga alalealine ja liiga ennasttäis pesueht beib, kes oli nii ülbe, et kui ta poolel teel kuhugi ära kadus, siis keegi kaks korda ei küsinud, et kuhu neiu kadus. Seltskond oli igatahes kirju (no täielik kärrimaailm) ja tuju oli hea. Jalutasime From Dusk Till Dawni juurde, jändasime seal nende fishy-dodgy inimestega, kes ukse peal töötasid ja otsustasime lõpuks siiski Avenüüsse minna.
Tee peal kohtasime kõigepealt üht suvalises suunas ropendavat ja ülbitsevat vene noormeest, kes oli alguses valmis oma tühjade sõnade eest ka rusikatega seisma, aga mõne aja pärast nõustus niisamagi suhtlema. Selgus, et kui mõjuvalt veenda, siis oskab ka bussiootepaviljonide lõhkuja tüüp inimese moodi käituda. Eesti keelt ta meie tutvuse jooksul kahjuks siiski selgeks ei saanud, aga mis parata. Mõni on lihtsalt lootusetu põmmpea =P
Vähemalt oli ta nõus jupike aega tegelema selle nutta löristava ja hüsteeritseva neiuga, kelle me Linnavalitsuse trepi pealt leidsime ja kellega me ülejäänud vähe pikema jupi ajast tegelesime. Nohh, mitte küll kõik, sest neiu, keda oli röövitud ja kes oli ise täis nagu tinavile, ei tahtnud meie häid soovitusi kuulda võtta, nii et enamus meie seltskonnast tüdines temast ruttu. Pärast poolt tundi jamamist saime neiu lõpuks õiges ehk politseijaoskonna suunas kõndima ja siis avastasime jälle, et P on kadunud, nii et pinget jätkus kauemaks =)
Hommik oli ilus ja päikeseline ning pärast uute (seekord sõbralike ja mitteropendavate) vene noormeestega Westmani ees bondimist ja söögiisu ära võtvat P asukoha trackimistööd, jalutasime meie kirjust seltskonnast järelejäänud riismetega mööda sürreaalset Vabaduse väljakut ja Kaarli puiesteed trollipeatuse poole. Väga lahe oli seal niimoodi kolmekesi hommikustes päikesekiirtes kõndida. Isegi pärast kuute tundi tantsimist ja ringisebimist ei tundnud ma eriti väsimust. Tuju oli vist lihtsalt nii hea. Aga koju tahtsin küll ruttu jõuda. Senikaua kuni mul seal üks röhkiv tegelane ja see teine ees ootamas on, tahan ma alati kiiresti koju jõuda =)
All in all, mulle meeldis see sünnipäeva tähistamine väga, eriti veel pühapäevane magamismaraton koos vahepealse päevitamise-, seapihhitamise-, pitsa- ja O.C.-pausiga.
Aga päris purju ei jäänud ka seekord. Kontroll oma kanapeakese üle oli igatahes koguaeg olemas. Maitea, proovib ehk aasta pärast uuesti. Hetkel annan alla ja aktsepteerin fakti, et mina end vist selle elu sees enam täis juua ei suuda. Aga ehk ongi parem - igast muudki toredat ju, mida selle rahaga ette võtta (loe: Itaalia paadisõidu fond) =)
reede, juuli 04, 2008
Suvi, sina vä?
Nende 23 soojakraadiga sain mina küll täna täiesti ootamatult vastu laupa, kui Rafiga keset päeva õue läksin. Aknast vaatasin, et ahh, mingi viimasel ajal juba tavaliseks saanud kergelt päikeseline ilm hooti sonksi rikkuvate vihmapiiskade võimalusega. Aga võta näpust! Täitsa suvi ju!! Kirusin end maapõhja, et alles kell 11 ärkasin ja ühe ajal välja sain ning lubasin pühalikult edaspidi õhtuti varem magama minna, et anda enesele tulevikus võimalus korralikeks päikeseseanssideks.
Mõned vahepealsed päevad veetsime Saaremaal, sealgi paistis päike ja õue kaetud laua taga (jahh, me põhimõtteliselt lihtsalt ainult sõime koguaeg) oli suurem osa ajast täitsa soe, aga kuna ilm oli hullumeelselt pilvine, siis käis minul jakk selga ja seljast ära nii kord paari minuti jooksul =)
Hea rahulik oli seal saare peal. Isegi praami peal oli mõnus ja lahe olla. See töönädala keskel ringireisimine tasub ikka kuhjaga ära - ei pea mingite hullunud rahvamasside keskel tõuklema...
Homme tuleb pralle, looking forward to it. Peiku sai mul aastakese võrra vanemaks ja targemaks ning sel puhul lubati pärast muude klubide külastusi kordust Ratsu baaris käigust. Eelmisel reedel käisime seal. Ma olin eluaeg tahtnud seal ära käia, aga keegi mu senistest kaasklubitajatest ei söandanud väga. Et pidavat kole koll koht olema. Polnud see nii jube ühti. Vastupidi - jumalast normaalne pleiss ju! =) Teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ja vastutulelikud, külastajad normaalses konditsioonis ja mitte üks ei norinud tüli. Mina üksi olin see riiukukk seal keset tantsupõrandat. Well, ütleme nii, et mind provotseeriti =P
Ja ausõna, ma ei olnud purjakil. Täitsa asjalik olin. Viimasel ajal on lihtsalt käimas mingi selline paradoksaalne nähtus, millele mina ei oska nime anda. Nähtus seisneb selles, et kui ma olen ise kaine seltskonnas, kus kõik teised tarbivad alkoholi, tundun ka mina kergelt vindiseks jäävat. Liig suur empaatiavõime ehk? Vaevalt et see nüüd kaaskondlaste hingeaurudest tuleneb...
Samas võin klubides lühikese ajavahemiku jooksul tarbida suurtes kogustes erinevatest kangetest alkoholidest valmistatud kokteile (no näiteks iga kolmveerand tunni järel ühe ja nii mitu tundi järjest) ja olla täiesti mittepurjus. No ikka kohe nii kaine, et selle peale mõtlemine teeb vihaseks. Rahast hakkab kahju, nohh =)
Aga nendest kahest tervitusnapsust jääb homme küll tõenäoliselt väheseks. Kui need just topeltsuuruses Long Islandi jääteed pole... =) (Siinkohal tervitused Veronikale, kes seda koksi kunagisele täiskarsklasest alkoholi nadi maitse üle virisevale minule soovitas).
Selle peale meenub üks hiljuti vaadatud Seksi ja linna osa, kus Samantha korraldas peo "I don´t have a baby, everybody DRINK!" Tollest uskumatult heast ja ajaga oma kvaliteedist mitte midagi kaotanud seriaalist olen ma nüüdseks juba kaks superhead peo-ideed saanud. Teisest ideest siinkohal igaks juhuks ei kõssa, aga need, kes kõnealust osa näinud, tõenäoliselt aimavad. Vihjeks vaid niipalju, et "one woman´s trash is..." ;)
Kui korraldamise-isu tagasi peale tuleb kunagi, saavad mõlemad ka ära korraldatud, that is a promise.
Nende 23 soojakraadiga sain mina küll täna täiesti ootamatult vastu laupa, kui Rafiga keset päeva õue läksin. Aknast vaatasin, et ahh, mingi viimasel ajal juba tavaliseks saanud kergelt päikeseline ilm hooti sonksi rikkuvate vihmapiiskade võimalusega. Aga võta näpust! Täitsa suvi ju!! Kirusin end maapõhja, et alles kell 11 ärkasin ja ühe ajal välja sain ning lubasin pühalikult edaspidi õhtuti varem magama minna, et anda enesele tulevikus võimalus korralikeks päikeseseanssideks.
Mõned vahepealsed päevad veetsime Saaremaal, sealgi paistis päike ja õue kaetud laua taga (jahh, me põhimõtteliselt lihtsalt ainult sõime koguaeg) oli suurem osa ajast täitsa soe, aga kuna ilm oli hullumeelselt pilvine, siis käis minul jakk selga ja seljast ära nii kord paari minuti jooksul =)
Hea rahulik oli seal saare peal. Isegi praami peal oli mõnus ja lahe olla. See töönädala keskel ringireisimine tasub ikka kuhjaga ära - ei pea mingite hullunud rahvamasside keskel tõuklema...
Homme tuleb pralle, looking forward to it. Peiku sai mul aastakese võrra vanemaks ja targemaks ning sel puhul lubati pärast muude klubide külastusi kordust Ratsu baaris käigust. Eelmisel reedel käisime seal. Ma olin eluaeg tahtnud seal ära käia, aga keegi mu senistest kaasklubitajatest ei söandanud väga. Et pidavat kole koll koht olema. Polnud see nii jube ühti. Vastupidi - jumalast normaalne pleiss ju! =) Teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ja vastutulelikud, külastajad normaalses konditsioonis ja mitte üks ei norinud tüli. Mina üksi olin see riiukukk seal keset tantsupõrandat. Well, ütleme nii, et mind provotseeriti =P
Ja ausõna, ma ei olnud purjakil. Täitsa asjalik olin. Viimasel ajal on lihtsalt käimas mingi selline paradoksaalne nähtus, millele mina ei oska nime anda. Nähtus seisneb selles, et kui ma olen ise kaine seltskonnas, kus kõik teised tarbivad alkoholi, tundun ka mina kergelt vindiseks jäävat. Liig suur empaatiavõime ehk? Vaevalt et see nüüd kaaskondlaste hingeaurudest tuleneb...
Samas võin klubides lühikese ajavahemiku jooksul tarbida suurtes kogustes erinevatest kangetest alkoholidest valmistatud kokteile (no näiteks iga kolmveerand tunni järel ühe ja nii mitu tundi järjest) ja olla täiesti mittepurjus. No ikka kohe nii kaine, et selle peale mõtlemine teeb vihaseks. Rahast hakkab kahju, nohh =)
Aga nendest kahest tervitusnapsust jääb homme küll tõenäoliselt väheseks. Kui need just topeltsuuruses Long Islandi jääteed pole... =) (Siinkohal tervitused Veronikale, kes seda koksi kunagisele täiskarsklasest alkoholi nadi maitse üle virisevale minule soovitas).
Selle peale meenub üks hiljuti vaadatud Seksi ja linna osa, kus Samantha korraldas peo "I don´t have a baby, everybody DRINK!" Tollest uskumatult heast ja ajaga oma kvaliteedist mitte midagi kaotanud seriaalist olen ma nüüdseks juba kaks superhead peo-ideed saanud. Teisest ideest siinkohal igaks juhuks ei kõssa, aga need, kes kõnealust osa näinud, tõenäoliselt aimavad. Vihjeks vaid niipalju, et "one woman´s trash is..." ;)
Kui korraldamise-isu tagasi peale tuleb kunagi, saavad mõlemad ka ära korraldatud, that is a promise.
neljapäev, juuni 26, 2008
Nagu teile meeldib...
Seekordne jaaniõhtu möödus peaaegu eestlaste tavade kohaselt, traditsiooniliselt. Käisime Vargamäel teatris, aga etendust ei vaadanud. Politsei käest saime trahvi, mina olin kaine autojuht, aga ei juhtinud. P jõi punast veini viina ja kokakoolaga. Mina olin vahepeal täitsa ilma püksata ja siis jälle paaris meestepükstes, millega oli võimatu kõndida, sest need olid mulle nii suured, et vajusid astudes rebadele. Mis astudes - isegi seistes vajusid alla, kui just P neid parasjagu selja tagant sõrmega üleval ei hoidnud =D
Teile jääb sellest kõigest nüüd kindlasti sootuks vale mulje, aga nii vast ongi lõbusam =P
Seekordne jaaniõhtu möödus peaaegu eestlaste tavade kohaselt, traditsiooniliselt. Käisime Vargamäel teatris, aga etendust ei vaadanud. Politsei käest saime trahvi, mina olin kaine autojuht, aga ei juhtinud. P jõi punast veini viina ja kokakoolaga. Mina olin vahepeal täitsa ilma püksata ja siis jälle paaris meestepükstes, millega oli võimatu kõndida, sest need olid mulle nii suured, et vajusid astudes rebadele. Mis astudes - isegi seistes vajusid alla, kui just P neid parasjagu selja tagant sõrmega üleval ei hoidnud =D
Teile jääb sellest kõigest nüüd kindlasti sootuks vale mulje, aga nii vast ongi lõbusam =P
laupäev, juuni 21, 2008
Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis sellest, kuidas me hommikul lastekamba ja järelkäruga Audru ringraja poole teele asusime, kuidas kohale jõudes olid taevas Navitrolla pilved ja meeleolud kõigil algava päeva ootuses head ning sellest, kui palju kasu on korralikest prillidest, kui vaja kedagi olulist - seda kõige tähtsamat - rajalt üles leida ja jälgida, aga koju jõudes ja Põlva piima mumuu brändi Hooaja mango-astelpaju jogurtitopsi avades sain kohe aru, et nädala hitt on sündinud ja ma pean kirjutama hoopis sellest. Väga hea on. Uskumatult hea. Kui ma nii magamata ja loid poleks, võtaks kohemaid jalad selga ja kobiks poodi uue topsi järele. Enne topsi avamist ma veel piidlesin seda külmkapi riiuli pealt umbusklikult, et nii suur tops ja ei tea, kas jaksan ühekorraga nahka pista. Aga praegu võiks veel kaks topsi sedasama jogurtit vabalt ära süüa. Või ärkasid mu maitsemeeled lihtsalt päev otsa värskes õhus viibimisest ellu...?
reede, juuni 20, 2008
Ilus, lõbus, tore elu
Eile käisime R-ga, ptüi, P-ga tähistamas. Minu tungival pealekäimisel (kuigi ega ma end tõtt-öelda oma soovi pealepressimise nimel väga äärmuslikult katkestama ei pidanud =P ) läksime Villa Thaisse. Ma olin juba mitu aastat nende visiitkaarti märkmiku vahel kandnud ja planeerinud, et ükskord lähen käin ära. Visiitkaardi peal nimelt reklaamiti taimetoitu. Kohale jõudes selgus, et Tai restoran nagu Tai restoran ikka ja pakutakse ka lihatoite. P, kes on üldse meeldivalt avatud igasugustele uutele ideedele ja kohtade külastamisele, proovis ka minu tellitud Indiapärast juustu spinatikastmes ning mina osutasin vastuteene ja sõin tema sütel küpsetatud kana. Naljakal kombel meeldis mulle tema tellitud roog seekord rohkem ja vastupidi. Ahjus küpsetatud jäätis šokolaadi-pähklikastmes oli samuti täitsa maitsev. Küll pigem huvitav kui maitsev, aga ega alati ei saagi kõik asjad olla kümme punkti kümnest. Minule meeldis väga Villa Thai interjöör, peamiselt seintel rippuvate elevantside ja ringisillerdavate unistusesiniste ettekandjate tõttu. Meie ettekandja unustas küll kohvi ära, aga oli muidu väga viisakas ja abivalmis ja kannatlik. Ja ei tutistanud mind selle eest, et ma spinatikastet laudlina peale ajasin, nii et mõistev oli ta ka =)
Täna käisin samas kandis täditütre lõpupeol. Park Café-sse polnudki varem sattunud. Ükskord proovisime küll, ent oli esmaspäev ja kohvik kahjuks suletud. Siis õhtustasime hoopis sealsamas lähedal asuvas kohvikus Kadriorg, kus oli samuti täitsa kena. Tolles kohvikus proovitud road mulle kahjuks eriti mokkamööda polnud, aga vabalt võisid lihtsalt seekord sattuda sellised toidud, mille üle minu maitsemeeled ei rõõmustanud.
Tänases Park Café-s seevastu olid imemaitsvad lahtised pirukad ja imeline õhuline tort (midagi laimiga vist, üleni valget värvi). Teise korruse interjöör oli armsalt romantiline. Sugulasi näha ja nendega jutustada oli üle ootuste vahva, kõige vahvam oli aga istumise lõppedes kojusõit vanaisa kaubikus. Vanaema nimelt istus kõrvalreisija kohal ja mina kui kõige noorem ronisin siis auto sellesse ossa, kus tavaliselt kaupu veetakse. Ega seda liikluseeskirjade kohaselt tegelikult teha ei tohiks, aga ma vabandasin oma käitumisviisi sellega, et mu vanaisa on pool elu taksojuht ja ülejäänud pool kaubaautode sohver olnud ning et minu "pargi ja sõida" meetod ehk oma auto Kristiine keskuse parklasse jätmine ja trolli + trammiga Kadriorgu minek tuli kasuks nii keskkonnale kui ka loodetavasti minu jalalihastele, mis juba paar päeva enam E 270 ei sisalda ja on täiesti kõndimis- ja jalutamisvõimelised. Kaubiku tagumises osas kaubaaluse peal loksumine meenutas natuke lapsepõlve, näiteks Rock Summeri aegu, kui ma isa ja ta karja sõpradega koos ühte autosse mahtusin. Mis tähendab siis seda, et mina mahtusin pagasiruumi, mis oli ülitore, sest lastele just sellised asjad meeldivadki =)
Lühikese teekonna jooksul Kadriorust Kristiinesse sai peaaegu et läbi võetud üks väga oluline ja samas armas teema, aga sellest olen ma siin juba varem nipet-näpet kirjutanud, nii et täna las jääda.
Koju jõudes ja oma armsa seapõrsaga oma armsale aiamaale siirdudes märkasin, et mõned algelised pisikesed rohelised kirsid on ei-tea-mille mõjul punakaks värvunud. Loodame, et Merko enne jaole ei jõua, kui kirsid valmis ja Rafi neid kasvõi veidike puu all koos kividega ragistada on saanud =)
Eile käisime R-ga, ptüi, P-ga tähistamas. Minu tungival pealekäimisel (kuigi ega ma end tõtt-öelda oma soovi pealepressimise nimel väga äärmuslikult katkestama ei pidanud =P ) läksime Villa Thaisse. Ma olin juba mitu aastat nende visiitkaarti märkmiku vahel kandnud ja planeerinud, et ükskord lähen käin ära. Visiitkaardi peal nimelt reklaamiti taimetoitu. Kohale jõudes selgus, et Tai restoran nagu Tai restoran ikka ja pakutakse ka lihatoite. P, kes on üldse meeldivalt avatud igasugustele uutele ideedele ja kohtade külastamisele, proovis ka minu tellitud Indiapärast juustu spinatikastmes ning mina osutasin vastuteene ja sõin tema sütel küpsetatud kana. Naljakal kombel meeldis mulle tema tellitud roog seekord rohkem ja vastupidi. Ahjus küpsetatud jäätis šokolaadi-pähklikastmes oli samuti täitsa maitsev. Küll pigem huvitav kui maitsev, aga ega alati ei saagi kõik asjad olla kümme punkti kümnest. Minule meeldis väga Villa Thai interjöör, peamiselt seintel rippuvate elevantside ja ringisillerdavate unistusesiniste ettekandjate tõttu. Meie ettekandja unustas küll kohvi ära, aga oli muidu väga viisakas ja abivalmis ja kannatlik. Ja ei tutistanud mind selle eest, et ma spinatikastet laudlina peale ajasin, nii et mõistev oli ta ka =)
Täna käisin samas kandis täditütre lõpupeol. Park Café-sse polnudki varem sattunud. Ükskord proovisime küll, ent oli esmaspäev ja kohvik kahjuks suletud. Siis õhtustasime hoopis sealsamas lähedal asuvas kohvikus Kadriorg, kus oli samuti täitsa kena. Tolles kohvikus proovitud road mulle kahjuks eriti mokkamööda polnud, aga vabalt võisid lihtsalt seekord sattuda sellised toidud, mille üle minu maitsemeeled ei rõõmustanud.
Tänases Park Café-s seevastu olid imemaitsvad lahtised pirukad ja imeline õhuline tort (midagi laimiga vist, üleni valget värvi). Teise korruse interjöör oli armsalt romantiline. Sugulasi näha ja nendega jutustada oli üle ootuste vahva, kõige vahvam oli aga istumise lõppedes kojusõit vanaisa kaubikus. Vanaema nimelt istus kõrvalreisija kohal ja mina kui kõige noorem ronisin siis auto sellesse ossa, kus tavaliselt kaupu veetakse. Ega seda liikluseeskirjade kohaselt tegelikult teha ei tohiks, aga ma vabandasin oma käitumisviisi sellega, et mu vanaisa on pool elu taksojuht ja ülejäänud pool kaubaautode sohver olnud ning et minu "pargi ja sõida" meetod ehk oma auto Kristiine keskuse parklasse jätmine ja trolli + trammiga Kadriorgu minek tuli kasuks nii keskkonnale kui ka loodetavasti minu jalalihastele, mis juba paar päeva enam E 270 ei sisalda ja on täiesti kõndimis- ja jalutamisvõimelised. Kaubiku tagumises osas kaubaaluse peal loksumine meenutas natuke lapsepõlve, näiteks Rock Summeri aegu, kui ma isa ja ta karja sõpradega koos ühte autosse mahtusin. Mis tähendab siis seda, et mina mahtusin pagasiruumi, mis oli ülitore, sest lastele just sellised asjad meeldivadki =)
Lühikese teekonna jooksul Kadriorust Kristiinesse sai peaaegu et läbi võetud üks väga oluline ja samas armas teema, aga sellest olen ma siin juba varem nipet-näpet kirjutanud, nii et täna las jääda.
Koju jõudes ja oma armsa seapõrsaga oma armsale aiamaale siirdudes märkasin, et mõned algelised pisikesed rohelised kirsid on ei-tea-mille mõjul punakaks värvunud. Loodame, et Merko enne jaole ei jõua, kui kirsid valmis ja Rafi neid kasvõi veidike puu all koos kividega ragistada on saanud =)
esmaspäev, juuni 16, 2008
"Viimased poolteist kuud teil veel jäänud siin..." sõnab lähedalasuva eramaja omanik meist oma aiakäruga mööda kõndides nutusel ilmel. Jään talle paariks sekundiks mõistmatu näoga otsa vaatama, kuid siis meenub kohe ka, milles asi. Sellele armsale rohelisele maalapile, mis meie maja ees laiub, torgati eelmisel nädalal raudtorud puna-valgetriibuliste lintidega. Tähendab - mõõdetakse maad, tähendab - plaanid on jõus, tähendab - varsti läheb ehitamiseks. Tähendab - meil notsuga pole varsti enam mõnusat nurgakest, kus rahulikult ja segamatult jalutamas ja naadilehti nosimas käia.
"Merko juba taotleb raieluba," jätkab platsi kõrval oleva maja omanik poolnukralt, poolvihaselt. Ma ei hakka talle seda oma tavalist juttu rääkima, mida teistele "külaelanikele", kes poest tulles ja kodu poole kõndides põssaga jutu käivad puhumas ja meie platsile nadi tulevikku ennustavad. Neile ma ütlen tavaliselt, et ma loodan, et ehitajad vähemalt need platsiäärsed kõrged kased alles jätavad. Mingid vanad ja kõverad kirsipuud nende jaoks loomulikult väärtus pole... Kõrvaltmaja onule ütlen hoopis, et halva asja hea külg on see, et kui meie rohelisele platsile majad ehitatakse, ei käi imbetsillid enam pajupõõsaste alla prügi loopimas. Onu ühmab vastu, et tjah, eks see ole tõesti hea asi, sest temagi on tüdinud oma aiast sinna platsi äärest tuulega kandunud jäätisepaberite, tühjade plastkarpide ja muu sodi korjamisest. Ma ise leidsin vaarikapõõsaste vahelt ükskord hunniku vanu küünelakke. Kelle mõistus need sinna oli organiseerinud, ma ei tea, aga seal need olid. Lisaks igasugusele muule olmeprahile. Mõnes mõttes saan ma aru nendest (tõenäoliselt) noortest ja (ilma igasuguse kahtluseta) rumalatest inimestest, kes tulevad poest, söövad näiteks kommipaki tühjaks ja viskavad ümbrispaberi(d) põõsa alla. Aga mis vägi paneb inimest oma kodusest majapidamisest prügi kottidega keset linna asuva endise aiamaa peale tassima?
Kuigi meil on hea meel, et kortermajade ehitamisega kaasneb ka prügi sellesse konkreetsesse kohta mahaviskamise lõpp, on meil mõlemal siiski kurb, et see kena roheline ala igaveseks kaob. Ei teagi, kummal meist rohkem kahju on - kas temal seepärast, et mingid tüübid talle tuleval aastal samal ajal aknast aeda vaatavad ja tal oma koduaias enam kunagi mingisugust privaatsust ei saa olema või minul sellepärast, et meil notsuga pole siis enam eriti kusagil jalutamas käia. Umbes saja meetri kaugusel asub küll üks pisike puudesalu, aga seal pole loomaga eriti vahva ega turvaline käia, kuna lisaks igasugustele joodikutele-narkomaanidele leidub seal alati maas ka klaasikilde ja sedasama, mida ka meie praeguse jalutusplatsi äärest põõsaste tagant leida võib - palju igasugust prahti. Kõik muud rohelised rohkem või vähem eraomanikuta platsid, kus näiteks meie maja koeraomanikud oma loomadega jalutamas käivad, asuvad majast liiga kaugel, et sinna seaga minna. Siga nimelt kõnnib aeglaselt. Enne eriti edasi ei liigu, kui kogu jupp maad tema ümbrusest on läbi uuritud. Juba minek üksi võtaks ligi tund aega aega, teist samapalju tagasitulekuks... mõttetu ja vaevarikas. Lisaks kulgeb tee kõige lähedamalasuva puhta jalutusplatsini mööda autoteed (teepeenar, nohh) ning kuigi see asub eramajade vahel, pole seal näiteks talvel libeda ja möödasõitvate autodega kõige turvalisem. Isegi, kui häda sunnil kuidagi hambad ristis saaks hakkama, siis mis mõnu minul sest nürist notsu edasi-tagasi transportimisest (loe: sikutamisest) on? Loomaga koos aja veetmine peab ikka lõbus olema, mitte pidev närvide mäng, et äkki nüüd mõni tähelepanematu autojuht sõidab mu põrsikule otsa või et kas me ikka jõuame enam-vähem normaalseks ajaks tagasi koju. Lisaks sellele ei tahagi minisead talviti pikalt õues olla. Suurte miinuskraadidega vaid nii keskeltläbi 5 minutit, et saaks häda ära teha. Sipsti õue-sipsti tuppa. Mingisugusest sipstist ei ole loomulikult enam juttugi, kui meil maja ees seda mõnusat võpsikut pole.
Kõik märgid näitavad, et meil Rafiga tuleb varsti ikkagi üks uus kolimine ette võtta. Mitte et mul oleks absoluutselt mingisugustki soovi kuhugi mujale kolida. Siin, kus me elame, on kõige parem ever!!! Mitte kunagi mitte kusagil pole nii ilus ja tore ja hea olnud. Esiteks on Kristiine linnajagu mõnusalt roheline (ma ei väsi seda kordamast, aga see on nii ja see on täiega kaif!), praegugi, kui aknast välja vaatan, on kõik üleni roheline, vaid kaugelt paistavad kaks Marja piirkonna paneelmajade nurka ja veidi lähemal kaks laternaposti.
Teiseks on siin hästi kodune. Koduse tunde loovad muidugi eelkõige arvukad eramajad, kuid näiteks ka sellel kortermajade pundil, kus ma ise elan, pole viga. Kena ja rõõmus näeb välja, pealegi on need hästi inimesesõbralikult paigutatud. Väga zen, nohh =)
Kolmandaks asub see lähedal nii minu töökohale kui ka kõikidele minu viiele lähisugulaste pundile (igaühe juurde poolteist kuni kolm trollipeatust). Kesklinna saamine võtab autoga aega vaid mõned minutid, trolliga keskeltläbi veerand tundi. Suur toidupood on kohe nurga taga. Võpsiku taga, õigemini. Mingit linnakära ega saasta siin pole, samas on linn kohe käe-jala juures, kui peaks tahtmine tulema. Mugav. Ja ilus ka. Kuigi varsti mitte enam notsu ja minu jaoks, sest mõne aja pärast on nende platsi peal olevate raudvaiade asemel mingi maja vundament...
Okei, me võime ju omale hea õnne korral samaväärse elupaiga leida, aga kõige rohkem hakkan ma tõenäoliselt puudust tundma ikka just sestsamast rohtukasvanud endisest aiamaast. Lisaks tavapärastele võililledele kasvavad meil siin ka hüatsindid, sinililled ja tulikad. Isegi tulpi olen kohanud! Kirsipuud, tikri- aroonia- ja vaarikapõõsad. Maasikapuhmad, mida nots erilise innuga revideerimas käib. Piparmünt ja meliss. Pole siis ime, et ma nende nelja suvega seda maalapikest natuke nagu meie omaks olen pidama hakanud. Muidugi, asja mõistusega võttes saan ma aru, et see on Merko maa, mitte minu ja põrsiku oma. Aga vaevalt, et keegi selle firma töötajatest teab, et selle platsi peal elavad kuldnokad, musträstad, ööbikud ja kelmikad varesed. Lisaks muudele lindudele. Kui ma mõnikord Rafiga öösiti või õhtul hilja õues käin, kostub siin erinevate lindude laulu. Päeval nad miskipärast niimoodi ei vidista ega laksuta, aga öösel on mõnikord tunne, nagu viibiks keset džhunglifilmi =) Eelmisel suvel isegi lindistasin üht laulukoori, see on mul telefoni sees veel olemas. Kui juhtme leian, riputan siiagi üles.
Ma ei hakka halama teemal "kuhu küll kõik need vaesed linnud lähevad, kui nende pesapuud maha raiutakse". Teiste puude otsa lähevad lihtsalt, nohh. Ma halan pigem ikka sel teemal, et kuhu meie põssakaga läheme, kui see plats siin täis ehitatakse ja et on nukker, et aina rohkem rohelust linnast kaob ja silmale vaatamiseks jääb päev-päevalt vähem.
"Merko juba taotleb raieluba," jätkab platsi kõrval oleva maja omanik poolnukralt, poolvihaselt. Ma ei hakka talle seda oma tavalist juttu rääkima, mida teistele "külaelanikele", kes poest tulles ja kodu poole kõndides põssaga jutu käivad puhumas ja meie platsile nadi tulevikku ennustavad. Neile ma ütlen tavaliselt, et ma loodan, et ehitajad vähemalt need platsiäärsed kõrged kased alles jätavad. Mingid vanad ja kõverad kirsipuud nende jaoks loomulikult väärtus pole... Kõrvaltmaja onule ütlen hoopis, et halva asja hea külg on see, et kui meie rohelisele platsile majad ehitatakse, ei käi imbetsillid enam pajupõõsaste alla prügi loopimas. Onu ühmab vastu, et tjah, eks see ole tõesti hea asi, sest temagi on tüdinud oma aiast sinna platsi äärest tuulega kandunud jäätisepaberite, tühjade plastkarpide ja muu sodi korjamisest. Ma ise leidsin vaarikapõõsaste vahelt ükskord hunniku vanu küünelakke. Kelle mõistus need sinna oli organiseerinud, ma ei tea, aga seal need olid. Lisaks igasugusele muule olmeprahile. Mõnes mõttes saan ma aru nendest (tõenäoliselt) noortest ja (ilma igasuguse kahtluseta) rumalatest inimestest, kes tulevad poest, söövad näiteks kommipaki tühjaks ja viskavad ümbrispaberi(d) põõsa alla. Aga mis vägi paneb inimest oma kodusest majapidamisest prügi kottidega keset linna asuva endise aiamaa peale tassima?
Kuigi meil on hea meel, et kortermajade ehitamisega kaasneb ka prügi sellesse konkreetsesse kohta mahaviskamise lõpp, on meil mõlemal siiski kurb, et see kena roheline ala igaveseks kaob. Ei teagi, kummal meist rohkem kahju on - kas temal seepärast, et mingid tüübid talle tuleval aastal samal ajal aknast aeda vaatavad ja tal oma koduaias enam kunagi mingisugust privaatsust ei saa olema või minul sellepärast, et meil notsuga pole siis enam eriti kusagil jalutamas käia. Umbes saja meetri kaugusel asub küll üks pisike puudesalu, aga seal pole loomaga eriti vahva ega turvaline käia, kuna lisaks igasugustele joodikutele-narkomaanidele leidub seal alati maas ka klaasikilde ja sedasama, mida ka meie praeguse jalutusplatsi äärest põõsaste tagant leida võib - palju igasugust prahti. Kõik muud rohelised rohkem või vähem eraomanikuta platsid, kus näiteks meie maja koeraomanikud oma loomadega jalutamas käivad, asuvad majast liiga kaugel, et sinna seaga minna. Siga nimelt kõnnib aeglaselt. Enne eriti edasi ei liigu, kui kogu jupp maad tema ümbrusest on läbi uuritud. Juba minek üksi võtaks ligi tund aega aega, teist samapalju tagasitulekuks... mõttetu ja vaevarikas. Lisaks kulgeb tee kõige lähedamalasuva puhta jalutusplatsini mööda autoteed (teepeenar, nohh) ning kuigi see asub eramajade vahel, pole seal näiteks talvel libeda ja möödasõitvate autodega kõige turvalisem. Isegi, kui häda sunnil kuidagi hambad ristis saaks hakkama, siis mis mõnu minul sest nürist notsu edasi-tagasi transportimisest (loe: sikutamisest) on? Loomaga koos aja veetmine peab ikka lõbus olema, mitte pidev närvide mäng, et äkki nüüd mõni tähelepanematu autojuht sõidab mu põrsikule otsa või et kas me ikka jõuame enam-vähem normaalseks ajaks tagasi koju. Lisaks sellele ei tahagi minisead talviti pikalt õues olla. Suurte miinuskraadidega vaid nii keskeltläbi 5 minutit, et saaks häda ära teha. Sipsti õue-sipsti tuppa. Mingisugusest sipstist ei ole loomulikult enam juttugi, kui meil maja ees seda mõnusat võpsikut pole.
Kõik märgid näitavad, et meil Rafiga tuleb varsti ikkagi üks uus kolimine ette võtta. Mitte et mul oleks absoluutselt mingisugustki soovi kuhugi mujale kolida. Siin, kus me elame, on kõige parem ever!!! Mitte kunagi mitte kusagil pole nii ilus ja tore ja hea olnud. Esiteks on Kristiine linnajagu mõnusalt roheline (ma ei väsi seda kordamast, aga see on nii ja see on täiega kaif!), praegugi, kui aknast välja vaatan, on kõik üleni roheline, vaid kaugelt paistavad kaks Marja piirkonna paneelmajade nurka ja veidi lähemal kaks laternaposti.
Teiseks on siin hästi kodune. Koduse tunde loovad muidugi eelkõige arvukad eramajad, kuid näiteks ka sellel kortermajade pundil, kus ma ise elan, pole viga. Kena ja rõõmus näeb välja, pealegi on need hästi inimesesõbralikult paigutatud. Väga zen, nohh =)
Kolmandaks asub see lähedal nii minu töökohale kui ka kõikidele minu viiele lähisugulaste pundile (igaühe juurde poolteist kuni kolm trollipeatust). Kesklinna saamine võtab autoga aega vaid mõned minutid, trolliga keskeltläbi veerand tundi. Suur toidupood on kohe nurga taga. Võpsiku taga, õigemini. Mingit linnakära ega saasta siin pole, samas on linn kohe käe-jala juures, kui peaks tahtmine tulema. Mugav. Ja ilus ka. Kuigi varsti mitte enam notsu ja minu jaoks, sest mõne aja pärast on nende platsi peal olevate raudvaiade asemel mingi maja vundament...
Okei, me võime ju omale hea õnne korral samaväärse elupaiga leida, aga kõige rohkem hakkan ma tõenäoliselt puudust tundma ikka just sestsamast rohtukasvanud endisest aiamaast. Lisaks tavapärastele võililledele kasvavad meil siin ka hüatsindid, sinililled ja tulikad. Isegi tulpi olen kohanud! Kirsipuud, tikri- aroonia- ja vaarikapõõsad. Maasikapuhmad, mida nots erilise innuga revideerimas käib. Piparmünt ja meliss. Pole siis ime, et ma nende nelja suvega seda maalapikest natuke nagu meie omaks olen pidama hakanud. Muidugi, asja mõistusega võttes saan ma aru, et see on Merko maa, mitte minu ja põrsiku oma. Aga vaevalt, et keegi selle firma töötajatest teab, et selle platsi peal elavad kuldnokad, musträstad, ööbikud ja kelmikad varesed. Lisaks muudele lindudele. Kui ma mõnikord Rafiga öösiti või õhtul hilja õues käin, kostub siin erinevate lindude laulu. Päeval nad miskipärast niimoodi ei vidista ega laksuta, aga öösel on mõnikord tunne, nagu viibiks keset džhunglifilmi =) Eelmisel suvel isegi lindistasin üht laulukoori, see on mul telefoni sees veel olemas. Kui juhtme leian, riputan siiagi üles.
Ma ei hakka halama teemal "kuhu küll kõik need vaesed linnud lähevad, kui nende pesapuud maha raiutakse". Teiste puude otsa lähevad lihtsalt, nohh. Ma halan pigem ikka sel teemal, et kuhu meie põssakaga läheme, kui see plats siin täis ehitatakse ja et on nukker, et aina rohkem rohelust linnast kaob ja silmale vaatamiseks jääb päev-päevalt vähem.
neljapäev, juuni 12, 2008
I can build you a bigger closet. Welcome home, baby!
Hetkeks ma juba mõtlesin, et Mr. Big on ideaalne mees, aga siis keeras kõik järsku viltu ja ees ootas üle kahe tunni ootamatuid käänakuid ja pöördeid nagu kõige vahvamatel ameerika mägedel.
Ehk siis käisime kamba tüdrukutega Seksi ja linna filmi vaatamas. Mulle täitsa meeldis, kuigi täispikk linateos oli oma tonaalsuselt mõnevõrra erinev teleseriaali osadest. Need pooletunnised sutsakad olid alati kuidagi poolnaljaga, suurem osa situatsioonidest olid kujutatud läbi huumoriprisma. Film seevastu võttis kõike väga tõsiselt, nohh, välja arvatud muidugi need kohad, mis olid "midagi nii naljakat, et peab naerma". Filmi sisu üle pikemalt ei arutle, sest kui ma õigesti mäletan, on põhiseaduse kohaselt igaühel õigus Seksi ja linna filmi ise vaadata, mitte kellegi blogist sisuanalüüsi lugeda ja sel kombel omaenda üllatust rikkuda =)
Vahetult enne kinnominekut rääkis üks tuttav noormees mulle, et internetikeskkonnas pidavat paljud mehed seda uut filmi koledal kombel siunama. Mitte et nad seda näinud oleksid, aga vist olevat mõnedele valupunktiks seriaalis ja filmis nende arvates vohav kergemeelsus. Saalis oli küll hämar, kui me sinna jõudsime ja tuled pandi vahetult pärast seda kustu, kui me oma kohad olime üles leidnud, seega polnud meil erilist šanssi ringi vahtimiseks ja publiku uudistamiseks, kuid seansi ajal kuulsin koos teistega ka meeshääli naermas. Järelikult ikka pole nii hirmus see asi, mis? =)
Ja seda ka veel, et polnud need sviidi haibitud istmed nii mugavad midagi. Sesmõtset mugavad muidugi olid, aga ma ei ütleks, et mugavamad kui tavalises saalis. Ehk lasub põhjus minu eilsest trennist üleni tuikavas ja valutavas keres, millele vist ükski tool ega diivan hetkel liiga mugavana ei tundu. Ma arvan, et kõige parem mõte on lihtsalt homme jälle kinno minna, aga siis juba tavalisse saali ja lihtsa inimkatsetuse meetodi abil välja selgitada, kas mul oli õigus, sest vaevalt, et kogu see piimhape homseks jõuab haihtuda...
Hetkeks ma juba mõtlesin, et Mr. Big on ideaalne mees, aga siis keeras kõik järsku viltu ja ees ootas üle kahe tunni ootamatuid käänakuid ja pöördeid nagu kõige vahvamatel ameerika mägedel.
Ehk siis käisime kamba tüdrukutega Seksi ja linna filmi vaatamas. Mulle täitsa meeldis, kuigi täispikk linateos oli oma tonaalsuselt mõnevõrra erinev teleseriaali osadest. Need pooletunnised sutsakad olid alati kuidagi poolnaljaga, suurem osa situatsioonidest olid kujutatud läbi huumoriprisma. Film seevastu võttis kõike väga tõsiselt, nohh, välja arvatud muidugi need kohad, mis olid "midagi nii naljakat, et peab naerma". Filmi sisu üle pikemalt ei arutle, sest kui ma õigesti mäletan, on põhiseaduse kohaselt igaühel õigus Seksi ja linna filmi ise vaadata, mitte kellegi blogist sisuanalüüsi lugeda ja sel kombel omaenda üllatust rikkuda =)
Vahetult enne kinnominekut rääkis üks tuttav noormees mulle, et internetikeskkonnas pidavat paljud mehed seda uut filmi koledal kombel siunama. Mitte et nad seda näinud oleksid, aga vist olevat mõnedele valupunktiks seriaalis ja filmis nende arvates vohav kergemeelsus. Saalis oli küll hämar, kui me sinna jõudsime ja tuled pandi vahetult pärast seda kustu, kui me oma kohad olime üles leidnud, seega polnud meil erilist šanssi ringi vahtimiseks ja publiku uudistamiseks, kuid seansi ajal kuulsin koos teistega ka meeshääli naermas. Järelikult ikka pole nii hirmus see asi, mis? =)
Ja seda ka veel, et polnud need sviidi haibitud istmed nii mugavad midagi. Sesmõtset mugavad muidugi olid, aga ma ei ütleks, et mugavamad kui tavalises saalis. Ehk lasub põhjus minu eilsest trennist üleni tuikavas ja valutavas keres, millele vist ükski tool ega diivan hetkel liiga mugavana ei tundu. Ma arvan, et kõige parem mõte on lihtsalt homme jälle kinno minna, aga siis juba tavalisse saali ja lihtsa inimkatsetuse meetodi abil välja selgitada, kas mul oli õigus, sest vaevalt, et kogu see piimhape homseks jõuab haihtuda...
kolmapäev, juuni 11, 2008
Aatomik
Võite mind nüüd sportlike inimeste hulka arvata, sest ma tegin just kogu oma suvise trenni ette ära. Või siis talvise tagantjärele. Käisin nimelt ühes spordiklubis bodypumpi proovimas. Nohh, nii sügisele mõeldes, et kui need rattaga sõitmise ilmad läbi peaksid saama (mitte et ma oma ratta panipaigast välja oleksin suutnud ajada juba, eksole). Kiidusõnu olin sellele trenniliigile kuulnud mitmelt poolt ja hommikuse aja ei valinud ma mitte seetõttu, et oleksin kartnud mõne trennipeibe käest lõuksi saada, aga lihtsalt, et oleks vähem rahvast ja lahedam olla. Õigesti tegin ka. Meid oli saalis kokku 6 ja ega mina küll hästi ette ei kujuta, kuidas end seal vabalt liigutada, kui üle nelja inimese juurde tuleks.
Treeneritädi oli hästi vahva ja sõbralik. Ma igaks juhuks kohe alguses kuulutasin, et ma olen esimest korda. Tädi ütles, et pole midagi, võtab siis mõne harjutuse juures kergemad raskused. Küsis veel, et kas ma muidu trenni teen, ma vastasin ausalt, et ei tee. Aga kuna ta oli nii armsa olekuga ja tõenäoliselt suur treeningufanatt, siis ma ei julgenud teda kurvastada ja lisada, et tegelikult pole ma viimased 8 aastat suurt midagi peale teleka ees koogisöömise teinud. Kaks korda suve jooksul rattaga sõitmist nagu ei lähe vist väga arvesse... Ülikooli ajal sai trummipassi pidudel käidud ja hiljem niisama klubides varvast keerutatud, aga viimase kolmveerandi aasta jooksul pole sedagi teinud. Seega tädi treeneritädi teadis, et ma trenni ei tee, aga seda, kui suure mastaabiga trennipõlgur ma siiani olen olnud, mitte.
Pärast seda, kui ma olin oma proovitrenni treeningukaaslastele natuke nalja teinud sellega, et ei teadnud, kuidas pingil jalad alt ära käivad, pandi Power Hit Radio lood peale ja peale see "tee-nii-palju-kui-jaksad" hakkaski. Selle, kuidas kangil raskusi vahetada, jagasin õnneks ruttu lahti, nii et liiga äpu ma nüüd ka polnud. Üks asi häiris küll natuke, nimelt see, et muusika mängis nii valjult, et treener pidi sest üle karjuma ja minul läksid ikka pooled sõnad esimese korraga kõrvust mööda. No nagu oleks esimest korda autoroolis, nohh, hästi palju asju on vaja korraga silmas pidada ja tähele panna. Et küünarnukid ei liiguks kehast ettepoole, et varbad oleksid koguaeg põlvedest kummalgi pool (vat seda enam ei mäleta, kummal pool nad pidid olema), et käsi jääks kehaga täisnurga alla, jne, jne.
Tädil oli muidugi hea strateegia: keset trenni hirmutas ta mu täitsa ära, öeldes "sa ei tea, mis sind ees ootab", mille peale mina mõtlesin, et no tore-tore, kas pakin kohe oma pingid ja kangid uuesti uuesti ja astun kodu poole?
Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, välja arvatud see, et ma neljateistkümnenda kätekõverduse ajal tundsin vastupandamatut soovi end ninali vastu matti lasta ja sinna jäädagi. Aga ära tegin. Silmanurgast nägin, et mõni vana olija pool aega üldse viilis. Istusid ja passisid niisama seal mati peal kätekõverduste ajal. Maitea. Tahtejõu puudumine ehk? Või olid neil kõhud liiga täis...
Omast arust olin ma muidugi rämedalt tubli, tädi treeneritädi kommenteeris ka lõpus, et nohh, ei kukkunudki kokku. Tegelikult ma raudselt hoidsin oma tagumikku pool aega vales asendis ja põlvedest ja varvastest me üldse ei räägigi, aga no kangi tõstsin taevani ja sellele ei saa keegi vastu vaielda =)
Olen ise väike, kuid mu jõud on suur =)
Kangesti tahaks mõni päev uuesti minna, aga ei, suvi on välispordi aeg! (Höö-höö, küsige nädala pärast uuesti, kusmaal ma oma ratta hooldusega olen...)
Võite mind nüüd sportlike inimeste hulka arvata, sest ma tegin just kogu oma suvise trenni ette ära. Või siis talvise tagantjärele. Käisin nimelt ühes spordiklubis bodypumpi proovimas. Nohh, nii sügisele mõeldes, et kui need rattaga sõitmise ilmad läbi peaksid saama (mitte et ma oma ratta panipaigast välja oleksin suutnud ajada juba, eksole). Kiidusõnu olin sellele trenniliigile kuulnud mitmelt poolt ja hommikuse aja ei valinud ma mitte seetõttu, et oleksin kartnud mõne trennipeibe käest lõuksi saada, aga lihtsalt, et oleks vähem rahvast ja lahedam olla. Õigesti tegin ka. Meid oli saalis kokku 6 ja ega mina küll hästi ette ei kujuta, kuidas end seal vabalt liigutada, kui üle nelja inimese juurde tuleks.
Treeneritädi oli hästi vahva ja sõbralik. Ma igaks juhuks kohe alguses kuulutasin, et ma olen esimest korda. Tädi ütles, et pole midagi, võtab siis mõne harjutuse juures kergemad raskused. Küsis veel, et kas ma muidu trenni teen, ma vastasin ausalt, et ei tee. Aga kuna ta oli nii armsa olekuga ja tõenäoliselt suur treeningufanatt, siis ma ei julgenud teda kurvastada ja lisada, et tegelikult pole ma viimased 8 aastat suurt midagi peale teleka ees koogisöömise teinud. Kaks korda suve jooksul rattaga sõitmist nagu ei lähe vist väga arvesse... Ülikooli ajal sai trummipassi pidudel käidud ja hiljem niisama klubides varvast keerutatud, aga viimase kolmveerandi aasta jooksul pole sedagi teinud. Seega tädi treeneritädi teadis, et ma trenni ei tee, aga seda, kui suure mastaabiga trennipõlgur ma siiani olen olnud, mitte.
Pärast seda, kui ma olin oma proovitrenni treeningukaaslastele natuke nalja teinud sellega, et ei teadnud, kuidas pingil jalad alt ära käivad, pandi Power Hit Radio lood peale ja peale see "tee-nii-palju-kui-jaksad" hakkaski. Selle, kuidas kangil raskusi vahetada, jagasin õnneks ruttu lahti, nii et liiga äpu ma nüüd ka polnud. Üks asi häiris küll natuke, nimelt see, et muusika mängis nii valjult, et treener pidi sest üle karjuma ja minul läksid ikka pooled sõnad esimese korraga kõrvust mööda. No nagu oleks esimest korda autoroolis, nohh, hästi palju asju on vaja korraga silmas pidada ja tähele panna. Et küünarnukid ei liiguks kehast ettepoole, et varbad oleksid koguaeg põlvedest kummalgi pool (vat seda enam ei mäleta, kummal pool nad pidid olema), et käsi jääks kehaga täisnurga alla, jne, jne.
Tädil oli muidugi hea strateegia: keset trenni hirmutas ta mu täitsa ära, öeldes "sa ei tea, mis sind ees ootab", mille peale mina mõtlesin, et no tore-tore, kas pakin kohe oma pingid ja kangid uuesti uuesti ja astun kodu poole?
Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, välja arvatud see, et ma neljateistkümnenda kätekõverduse ajal tundsin vastupandamatut soovi end ninali vastu matti lasta ja sinna jäädagi. Aga ära tegin. Silmanurgast nägin, et mõni vana olija pool aega üldse viilis. Istusid ja passisid niisama seal mati peal kätekõverduste ajal. Maitea. Tahtejõu puudumine ehk? Või olid neil kõhud liiga täis...
Omast arust olin ma muidugi rämedalt tubli, tädi treeneritädi kommenteeris ka lõpus, et nohh, ei kukkunudki kokku. Tegelikult ma raudselt hoidsin oma tagumikku pool aega vales asendis ja põlvedest ja varvastest me üldse ei räägigi, aga no kangi tõstsin taevani ja sellele ei saa keegi vastu vaielda =)
Olen ise väike, kuid mu jõud on suur =)
Kangesti tahaks mõni päev uuesti minna, aga ei, suvi on välispordi aeg! (Höö-höö, küsige nädala pärast uuesti, kusmaal ma oma ratta hooldusega olen...)
teisipäev, juuni 10, 2008
Meenutusi Roomast
Rooma-reisist on juba poolteist nädalat möödas, aga mina pole ikka veel leidnud sellist ajahetke, et rahulikult arvuti taha istuda, süveneda ja heietused kirja panna. Iseenesest pole selles midagi halba, sest vahepeal on igasugu toredaid üritusi ja niisama mõnusat olemist olnud.
Tööjuures panime putka kaheks kuuks kinni, et õpilastele ja endile ajude tuulutamiseks aega anda (vihje-vihje, mind võib nüüd soojade ilmadega randa ja mitte-niiväga-soojadega kohvikusse kutsuda ;) ). See on muidugi koolitusasutuses töötamise suur eelis, et suurem osa suvest saab olla ainult iseenda käsutuses. Poolaasta lõpupidu toimus ühe õpetajanna aias uues grillimajas (või nohh, õigemini selle ümber) ja oli hästi vahva, eriti kuna meie kollektiivi oli vahepeal lisandunud ka värsket verd ehk üks tubli ja töökas noor neiu ning üks galantne meesterahvas, kellega mul on sama perekonnanimi, kuigi ma arvan, et me vist ei ole siiski sugulased. Naljakas sellegipoolest. Mitte et mu nimi nüüd niiväga haruldane oleks, aga ma pole varem kohanud ühtegi Randa, kes ei oleks minu sugulane...
Laupäeval käisime sellega, kes enda nimetähe asemel mingit muud tähte kasutada palus (oli vist P), Väravatornis Hortus Musicuse kontserdil. P oli omale nätsu suhu unustanud ja minu korduva küünarnukiga-ribidesse tehnika peale jättis ta küll kuulekalt mälumise, aga arvestades seda, kuidas mõned inimesed publiku hulgast ennastunustavalt pea, käte ja/või jalgadega takti lõid, ei saa talle ka pahaks panna, et ta kohati vahelduva eduga nätsu näris. Mullide puhumisega ta igatahes ei tegelenud, nii et kõik oli bueno. Ja talle vist täitsa meeldis see kontsert, nii et mu valik oli õnnestunud. Mulle endale meeldis ka, suisa väga. Kuigi kontsert on selle ürituse kohta kuidagi karm öelda, sest see leidis aset väikeses ruumis, mis polnud kindlasti suurem kui minu armas pisike korter ning publikut võis olla nii viiekümne inimese ringis. Onud ansamblis musitseerisid ennastunustavalt ja efekt oli raudselt parem kui Berliini filharmoonikuid või Scootrit või Lenny Kravitzit laivis kuulates. Või oli lihtsalt minu meeleolu selline, mine võta kinni...
Omaette elamus oli muidugi ka Väravatorni leidmine. Mina oma väikese armsa karupeakesega järeldasin reklaamfotolt, et üritus leiab aset Kiek in de Kök-i ruumides, sest seal olin ma varem analoogsel kontserdil käinud ja fotolt paistsid justkui needsamad seinad. Kuna Kiek in de Kök on ka ju iseenesest torn, siis ma eriti ei kahelnud selles, kuhu suunduma peab. Kohale jõudes selgus, et uups, pole seal mingit kontserti, on ainult muuseum ja seegi juba tund aega kinni. Naljakas on see, et kui ma eelmisel päeval Eesti Kontserdi kassas piletimüüjalt küsisin, et kas Väravatorn on sama mis Kiek in de Kök, siis ta ütles, et jah ja lisas, et aadress on pileti peal kirjas. Koju jõudes ma seda aadressi piletite pealt muidugi ei leidnud. Valevorst selline!
Õite lõbusaks läks aga asi siis, kui Eesti Kontserdi kassadesse ja Piletimaailma müügipunktidesse helistamisest samuti mingisugust kasu polnud, sest ühest kohast ei vastatud kõnele ning teisest ei osatud meid aadressi osas aidata. Kuidas tohib müüa pileteid, kui ei teata isegi ürituse toimumise asukohta, aru ma ei saa... Okei, mina olen elupõline tallinlane ja kunagi isegi country study kursuse läbi teinud (giidiõpe nohh, terve vanalinn peab peas olema), nii et ise olen loll, kui ei mäleta, et Väravatorn asub Lühikese jala nimelisel tänaval. Aga mida peab tegema näiteks mõni mujalt linnast saabunu, kes ei peagi meie linna tänavaid ja torne tundma?
Isegi ükski infoliin ei teadnud, kus asub Väravatorn. Klõbistasid mis nad klõbistasid, aga vastust ei tulnud.
Poolõe isa õnneks on meil tark mees ja teab selliseid asju. Temalt ma õige infi lõpuks kätte saingi. Sellega seoses üks naljakas mõte, mis mul miljonimängu vaadates alati peast läbi käib: kui ma pääseksin sinna saatesse ning võiksin õlekõrtena üles reastada kõikide oma mingil alal tublide ja teadjate tuttavate telefoninumbrid, siis oleks miljon minu.
Nüüd aga siis veidi ka lubatud Rooma-reisi muljetest. Ilmselgelt seoses ühe teise lennufirma turule tulekuga oli Estonian Airi pardal tunda muutuste tuuli. Enam ei pakutud vanaks jäänud, kuivanud nässakat ja vaimuvaest võileiba, vaid maitsvaid mozzarella-pesto-salati kukleid ja makra-suitsulõhe-toorjuustu wrappe. Need viimased meenutasid küll veidi KLM-is tüütuseni sisse söödetud oranzhikaspunasest jahust tehtud saiu, millel peal lihtsalt toorjuust, aga kuna wrappide vahele oli ka ühte koma teist pistetud, ei lasknud ma end sellest häirida. Natu kallis oli ühe võileiva kohta, aga nohh, arusaadav ju ka. Sundolukorras näljased inimesed ikkagi. Ei saa vingus nägu pähe teha ja öelda, et "ma lähen ostan oma lõuna hoopis teisest lennukist".
Meid teenindanud stjuuard oli ekstra kena ja viisakas (mitte et sjuuardessid abivalmis ja armsakesed poleks olnud), suisa nii kena ja viisakas, et kui ma orkutis committed poleks, oleks teda heameelega lähemalt piinanud. Nohh, palunud hambaorki vms =P
Rongijaamast hotelli jalutamisega polnud ka mingeid probleeme, kuna Rooma kaarte oli mul pärast teist reisi kogunenud juba ligi 10 erinevat. Nii et kui kellelgi vaja läheb, siis feel free to ask.
Hotell oli muidu pisike ja armas, aga padjad olid kõvad ja hommikusöök liiga magus. Kuigi me valisime kallima hotelli just sellepärast, et ei peaks vaid saiakestest toituma, oli leti peal umbes 15 erinevat sorti saiakest ja 3 küpsist, juustu ja sinki seevastu vaid ühte sorti ning munagi vaid ühte moodi keedetud. Sellele lisaks veel 7 sorti moosi ja 4 sorti kakaokreemi versus 4 sorti jogurtit (ja ei, ma ei liialda numbritega). Õnneks pakuti neil seal ka müslit ja piima ja kompotipuuvilju, nii et kokkuvõttes oli täitsa oktitoki.
Minu mangasoeng tekitas muidugi olukorra, kus lähedalasuvas (igal hommikul samas) lauas einestanud jaapanlane või korealane (hiinlane raudselt ei olnud, ma oleks muidu "Free Tibet!" kraaksatanud) istus ja passis omal viisakal moel. Ma siis tegin selle peale viisakalt nägu, et ei märkagi, kuidas ta mind viisakalt passib.
Hotelli ees toimus õhtuti paras bazaar, õnneks sugugi mitte pealetükkiv, nii et pääsesin ilma võlts-luiivitoonita.
Vist olen liiga palju reisinud või muidu küüniliseks muutunud, aga enam ei viitsi kõikide turistidele suunatud naljade peale naerda ega isegi mitte reageerida. Näiteks kui esimesel hommikul oma madala veresuhkru tasemega alumisele korrusele taarusin ja receptioni-onudelt küsisin, et "which way?" ja onud selle peale omast arust nalja tegid, öeldes, et "you are late, you sleep too much, breakfast is finished", siis ma ütlesin lihtsalt et "ahahh" ja kõndisin tuima näoga sinnapoole, kust söögiriistade klõbinat kostus. Pole väga jaksu ja tahtmist jageleda nendega. Kui ma küsin konkreetse küsimuse, siis ma ootan konkreetset vastust. Don´t mess with the hungry girl!
Selles mõttes olen samuti tavamõistes ilmselt küllaltki imelik, et tuntud purskkaevude ja skulptuuride vahtimine on lõplikult kopa ette visanud. Mitte et ma ei võiks seda teha, kui just peab, aga ma vaataksin hoopis parema meelega midagi muud. Mulle tundub millegipärast, et kõik need Trevi purskkaevud ja Eiffeli tornid ja Giza püramiidid oleksid nagu miljonite ja miljonite juhmakate turistide poolt äraväkatud vaatamisväärsused. Mida aasta edasi, seda vähem need mulle pakuvad. Ma tahaksin näha midagi sellist, mida Lonely Planetis, Michelin Green Guide-ides ja muudes kõik-on-ette-taha-ära-tehtud turistijuhistes ei leidu. Muidugi on Trevi purskkaev ilus, otse loomulikult on vaated Eiffeli tornist hämmastavad ja Giza püramiidide suurus jahmatav, aga seda kõike on telekast ning ajalehtedest-ajakirjadestki nii palju nähtud, et enam juurde ei mahu. Viibisin Kairos kunagi mitu päeva jutti ja mõne aja möödudes veelgi, kuid õnneks viisid mu tuttavad mind hoopis muud sorti paikadesse. Eks ma olen tõenäoliselt kunagi tulevikus sunnitud ka püramiidide juures ära käima, aga vaevalt kaaluvad need üles muljeid kohalikust kõrtsust, sõbrunemisest kõhutantsijaga, kontvõõrana külastatud ehtsast Egiptuse pulmapeost või sellisest vaateplatvormist, mida ükski vaateplatvormide-pervert uneski näha ei oskaks =)
Siinkohal meenub taas meie paari aasta tagune "teereis" mööda Itaalia rannikualasid ja ma ei väsi kordamast, et see on siiani minu kõige ideaalilähedasem reis. Isegi siis, kui me mõnel õhtul ligi tund aega ööbimispaika või mõnel päeval lõunatamiskohta olime otsinud ning tundus, et seekord vist ei leiagi midagi, üllatasid tee ja saatus meid millegagi. Rääkimata sellest, et ka otsimisprotsess iseenesest oli väga lõbus. Ehh jahh...
Igatahes niisamuti nagu sellel Itaalia-reisil, meeldis mulle ka seekord lihtsalt maju, loomi ja loodust vaadata, inimesi ja situatsioone jälgida. Ja neid ise tekitada otse loomulikult. Aga üle kõige ikkagi puud ja põõsad (tsiteerides iseennast Itaalia-tripi koduvideolt, kohast, kus me möödume ananassi meenutavast palmist: "palmikeeee-eeeee-eee!" ja siis veelkord veelgi tobedama häälega: "pal-mi-keeeeeeee!" =D ) ja kohalikud koerad-kassid, hobused jms. Inglismaalt on mul terve patakas fotosid majadest, mida ei söanda kuidagi fotoalbumisse panna - kes neid peale minu veel viitsiks vaadata...? Viinis tehtutest olid pooled pildid koertest. Ühe suure lossikompleksi eest avastasin hiiglasliku koertega jalutamise pargi, mis pani rõõmust huilgama. Viini linnaelanike õnneks neil seal sigadega jalutamise parki ei leidunud...
Roomaski pildistasin vabatahtlikult vaid kõrgeid mände, palme ja muid ilusaid tumerohelisi kogumikke. Bussiaknast sain peaaegu apelsinipuu fotole. Via Cavouri ühe jupi ääres on nimelt apelsinipuud. Kipakad, sest palju see vaene puu seal tolmu sees ikka kasvada jaksab, aga sellegipoolest apelsinipuud! Ühe kuulsa platsi keskel toretseva purskkaevu otsast avastasin kajaka, kes kõrgil ilmel sealt ülalt platsil ringi sagivaid inimesi uudistas justkui oma valdusi üle vaadates. Purskkaevu jalamil tatsas ringi üksik tuvi, kes polnud absoluutselt huvitatud sellest, et keegi teda toidab, vaid ajas omi asju. Kõikide sealveedetud päevade parimaks vaateks olid aga lambad ühe elurajooni autoteede vahelisel rohelisel alal. Samuti jäid meelde siin-seal silmapaistvad moonipuhmad, kuigi nende paljusus tekitas küsimuse, kuidas neil seal niimoodi kasvada lubatakse... et kas Roomas siis polegi süstivaid narkomaane...
Kokkuvõttes oli tüütu (kui mitu korda need teed võivad Rooma viia?), kuid tänu 31 soojakraadile, vahvatele üksikutele ohoo-efektidele ja enda meelega ära eksitamise hetkedele täitsa söödav reis.
Rooma-reisist on juba poolteist nädalat möödas, aga mina pole ikka veel leidnud sellist ajahetke, et rahulikult arvuti taha istuda, süveneda ja heietused kirja panna. Iseenesest pole selles midagi halba, sest vahepeal on igasugu toredaid üritusi ja niisama mõnusat olemist olnud.
Tööjuures panime putka kaheks kuuks kinni, et õpilastele ja endile ajude tuulutamiseks aega anda (vihje-vihje, mind võib nüüd soojade ilmadega randa ja mitte-niiväga-soojadega kohvikusse kutsuda ;) ). See on muidugi koolitusasutuses töötamise suur eelis, et suurem osa suvest saab olla ainult iseenda käsutuses. Poolaasta lõpupidu toimus ühe õpetajanna aias uues grillimajas (või nohh, õigemini selle ümber) ja oli hästi vahva, eriti kuna meie kollektiivi oli vahepeal lisandunud ka värsket verd ehk üks tubli ja töökas noor neiu ning üks galantne meesterahvas, kellega mul on sama perekonnanimi, kuigi ma arvan, et me vist ei ole siiski sugulased. Naljakas sellegipoolest. Mitte et mu nimi nüüd niiväga haruldane oleks, aga ma pole varem kohanud ühtegi Randa, kes ei oleks minu sugulane...
Laupäeval käisime sellega, kes enda nimetähe asemel mingit muud tähte kasutada palus (oli vist P), Väravatornis Hortus Musicuse kontserdil. P oli omale nätsu suhu unustanud ja minu korduva küünarnukiga-ribidesse tehnika peale jättis ta küll kuulekalt mälumise, aga arvestades seda, kuidas mõned inimesed publiku hulgast ennastunustavalt pea, käte ja/või jalgadega takti lõid, ei saa talle ka pahaks panna, et ta kohati vahelduva eduga nätsu näris. Mullide puhumisega ta igatahes ei tegelenud, nii et kõik oli bueno. Ja talle vist täitsa meeldis see kontsert, nii et mu valik oli õnnestunud. Mulle endale meeldis ka, suisa väga. Kuigi kontsert on selle ürituse kohta kuidagi karm öelda, sest see leidis aset väikeses ruumis, mis polnud kindlasti suurem kui minu armas pisike korter ning publikut võis olla nii viiekümne inimese ringis. Onud ansamblis musitseerisid ennastunustavalt ja efekt oli raudselt parem kui Berliini filharmoonikuid või Scootrit või Lenny Kravitzit laivis kuulates. Või oli lihtsalt minu meeleolu selline, mine võta kinni...
Omaette elamus oli muidugi ka Väravatorni leidmine. Mina oma väikese armsa karupeakesega järeldasin reklaamfotolt, et üritus leiab aset Kiek in de Kök-i ruumides, sest seal olin ma varem analoogsel kontserdil käinud ja fotolt paistsid justkui needsamad seinad. Kuna Kiek in de Kök on ka ju iseenesest torn, siis ma eriti ei kahelnud selles, kuhu suunduma peab. Kohale jõudes selgus, et uups, pole seal mingit kontserti, on ainult muuseum ja seegi juba tund aega kinni. Naljakas on see, et kui ma eelmisel päeval Eesti Kontserdi kassas piletimüüjalt küsisin, et kas Väravatorn on sama mis Kiek in de Kök, siis ta ütles, et jah ja lisas, et aadress on pileti peal kirjas. Koju jõudes ma seda aadressi piletite pealt muidugi ei leidnud. Valevorst selline!
Õite lõbusaks läks aga asi siis, kui Eesti Kontserdi kassadesse ja Piletimaailma müügipunktidesse helistamisest samuti mingisugust kasu polnud, sest ühest kohast ei vastatud kõnele ning teisest ei osatud meid aadressi osas aidata. Kuidas tohib müüa pileteid, kui ei teata isegi ürituse toimumise asukohta, aru ma ei saa... Okei, mina olen elupõline tallinlane ja kunagi isegi country study kursuse läbi teinud (giidiõpe nohh, terve vanalinn peab peas olema), nii et ise olen loll, kui ei mäleta, et Väravatorn asub Lühikese jala nimelisel tänaval. Aga mida peab tegema näiteks mõni mujalt linnast saabunu, kes ei peagi meie linna tänavaid ja torne tundma?
Isegi ükski infoliin ei teadnud, kus asub Väravatorn. Klõbistasid mis nad klõbistasid, aga vastust ei tulnud.
Poolõe isa õnneks on meil tark mees ja teab selliseid asju. Temalt ma õige infi lõpuks kätte saingi. Sellega seoses üks naljakas mõte, mis mul miljonimängu vaadates alati peast läbi käib: kui ma pääseksin sinna saatesse ning võiksin õlekõrtena üles reastada kõikide oma mingil alal tublide ja teadjate tuttavate telefoninumbrid, siis oleks miljon minu.
Nüüd aga siis veidi ka lubatud Rooma-reisi muljetest. Ilmselgelt seoses ühe teise lennufirma turule tulekuga oli Estonian Airi pardal tunda muutuste tuuli. Enam ei pakutud vanaks jäänud, kuivanud nässakat ja vaimuvaest võileiba, vaid maitsvaid mozzarella-pesto-salati kukleid ja makra-suitsulõhe-toorjuustu wrappe. Need viimased meenutasid küll veidi KLM-is tüütuseni sisse söödetud oranzhikaspunasest jahust tehtud saiu, millel peal lihtsalt toorjuust, aga kuna wrappide vahele oli ka ühte koma teist pistetud, ei lasknud ma end sellest häirida. Natu kallis oli ühe võileiva kohta, aga nohh, arusaadav ju ka. Sundolukorras näljased inimesed ikkagi. Ei saa vingus nägu pähe teha ja öelda, et "ma lähen ostan oma lõuna hoopis teisest lennukist".
Meid teenindanud stjuuard oli ekstra kena ja viisakas (mitte et sjuuardessid abivalmis ja armsakesed poleks olnud), suisa nii kena ja viisakas, et kui ma orkutis committed poleks, oleks teda heameelega lähemalt piinanud. Nohh, palunud hambaorki vms =P
Rongijaamast hotelli jalutamisega polnud ka mingeid probleeme, kuna Rooma kaarte oli mul pärast teist reisi kogunenud juba ligi 10 erinevat. Nii et kui kellelgi vaja läheb, siis feel free to ask.
Hotell oli muidu pisike ja armas, aga padjad olid kõvad ja hommikusöök liiga magus. Kuigi me valisime kallima hotelli just sellepärast, et ei peaks vaid saiakestest toituma, oli leti peal umbes 15 erinevat sorti saiakest ja 3 küpsist, juustu ja sinki seevastu vaid ühte sorti ning munagi vaid ühte moodi keedetud. Sellele lisaks veel 7 sorti moosi ja 4 sorti kakaokreemi versus 4 sorti jogurtit (ja ei, ma ei liialda numbritega). Õnneks pakuti neil seal ka müslit ja piima ja kompotipuuvilju, nii et kokkuvõttes oli täitsa oktitoki.
Minu mangasoeng tekitas muidugi olukorra, kus lähedalasuvas (igal hommikul samas) lauas einestanud jaapanlane või korealane (hiinlane raudselt ei olnud, ma oleks muidu "Free Tibet!" kraaksatanud) istus ja passis omal viisakal moel. Ma siis tegin selle peale viisakalt nägu, et ei märkagi, kuidas ta mind viisakalt passib.
Hotelli ees toimus õhtuti paras bazaar, õnneks sugugi mitte pealetükkiv, nii et pääsesin ilma võlts-luiivitoonita.
Vist olen liiga palju reisinud või muidu küüniliseks muutunud, aga enam ei viitsi kõikide turistidele suunatud naljade peale naerda ega isegi mitte reageerida. Näiteks kui esimesel hommikul oma madala veresuhkru tasemega alumisele korrusele taarusin ja receptioni-onudelt küsisin, et "which way?" ja onud selle peale omast arust nalja tegid, öeldes, et "you are late, you sleep too much, breakfast is finished", siis ma ütlesin lihtsalt et "ahahh" ja kõndisin tuima näoga sinnapoole, kust söögiriistade klõbinat kostus. Pole väga jaksu ja tahtmist jageleda nendega. Kui ma küsin konkreetse küsimuse, siis ma ootan konkreetset vastust. Don´t mess with the hungry girl!
Selles mõttes olen samuti tavamõistes ilmselt küllaltki imelik, et tuntud purskkaevude ja skulptuuride vahtimine on lõplikult kopa ette visanud. Mitte et ma ei võiks seda teha, kui just peab, aga ma vaataksin hoopis parema meelega midagi muud. Mulle tundub millegipärast, et kõik need Trevi purskkaevud ja Eiffeli tornid ja Giza püramiidid oleksid nagu miljonite ja miljonite juhmakate turistide poolt äraväkatud vaatamisväärsused. Mida aasta edasi, seda vähem need mulle pakuvad. Ma tahaksin näha midagi sellist, mida Lonely Planetis, Michelin Green Guide-ides ja muudes kõik-on-ette-taha-ära-tehtud turistijuhistes ei leidu. Muidugi on Trevi purskkaev ilus, otse loomulikult on vaated Eiffeli tornist hämmastavad ja Giza püramiidide suurus jahmatav, aga seda kõike on telekast ning ajalehtedest-ajakirjadestki nii palju nähtud, et enam juurde ei mahu. Viibisin Kairos kunagi mitu päeva jutti ja mõne aja möödudes veelgi, kuid õnneks viisid mu tuttavad mind hoopis muud sorti paikadesse. Eks ma olen tõenäoliselt kunagi tulevikus sunnitud ka püramiidide juures ära käima, aga vaevalt kaaluvad need üles muljeid kohalikust kõrtsust, sõbrunemisest kõhutantsijaga, kontvõõrana külastatud ehtsast Egiptuse pulmapeost või sellisest vaateplatvormist, mida ükski vaateplatvormide-pervert uneski näha ei oskaks =)
Siinkohal meenub taas meie paari aasta tagune "teereis" mööda Itaalia rannikualasid ja ma ei väsi kordamast, et see on siiani minu kõige ideaalilähedasem reis. Isegi siis, kui me mõnel õhtul ligi tund aega ööbimispaika või mõnel päeval lõunatamiskohta olime otsinud ning tundus, et seekord vist ei leiagi midagi, üllatasid tee ja saatus meid millegagi. Rääkimata sellest, et ka otsimisprotsess iseenesest oli väga lõbus. Ehh jahh...
Igatahes niisamuti nagu sellel Itaalia-reisil, meeldis mulle ka seekord lihtsalt maju, loomi ja loodust vaadata, inimesi ja situatsioone jälgida. Ja neid ise tekitada otse loomulikult. Aga üle kõige ikkagi puud ja põõsad (tsiteerides iseennast Itaalia-tripi koduvideolt, kohast, kus me möödume ananassi meenutavast palmist: "palmikeeee-eeeee-eee!" ja siis veelkord veelgi tobedama häälega: "pal-mi-keeeeeeee!" =D ) ja kohalikud koerad-kassid, hobused jms. Inglismaalt on mul terve patakas fotosid majadest, mida ei söanda kuidagi fotoalbumisse panna - kes neid peale minu veel viitsiks vaadata...? Viinis tehtutest olid pooled pildid koertest. Ühe suure lossikompleksi eest avastasin hiiglasliku koertega jalutamise pargi, mis pani rõõmust huilgama. Viini linnaelanike õnneks neil seal sigadega jalutamise parki ei leidunud...
Roomaski pildistasin vabatahtlikult vaid kõrgeid mände, palme ja muid ilusaid tumerohelisi kogumikke. Bussiaknast sain peaaegu apelsinipuu fotole. Via Cavouri ühe jupi ääres on nimelt apelsinipuud. Kipakad, sest palju see vaene puu seal tolmu sees ikka kasvada jaksab, aga sellegipoolest apelsinipuud! Ühe kuulsa platsi keskel toretseva purskkaevu otsast avastasin kajaka, kes kõrgil ilmel sealt ülalt platsil ringi sagivaid inimesi uudistas justkui oma valdusi üle vaadates. Purskkaevu jalamil tatsas ringi üksik tuvi, kes polnud absoluutselt huvitatud sellest, et keegi teda toidab, vaid ajas omi asju. Kõikide sealveedetud päevade parimaks vaateks olid aga lambad ühe elurajooni autoteede vahelisel rohelisel alal. Samuti jäid meelde siin-seal silmapaistvad moonipuhmad, kuigi nende paljusus tekitas küsimuse, kuidas neil seal niimoodi kasvada lubatakse... et kas Roomas siis polegi süstivaid narkomaane...
Kokkuvõttes oli tüütu (kui mitu korda need teed võivad Rooma viia?), kuid tänu 31 soojakraadile, vahvatele üksikutele ohoo-efektidele ja enda meelega ära eksitamise hetkedele täitsa söödav reis.
pühapäev, mai 25, 2008
Uut kehakreemi oli vaja. Mõtlesin ühendada vajaliku ja soovitava ja otsida poest mingi kergelt pruunistava toimega plögin. Vaatasin üht ja uurisin teist ning avastasin mingi (vist) uuemat sorti toote nimega Slim Extreme 3D Spa! sarjast Eveline cosmetics. Tegemist on (pakendil lubatu järgi) õrnalt pruunistava ja pinguldava palsamiga, mis 2005-ndal aastal isegi kosmeetikatoodete Oscari pälvinud. Poolakate toode, litsents ja tehnoloogia Inglismaalt kelleltki Dr. Taylorilt, infokleebisel kästakse nahale kanda 1-2 korda päevas. Kui nüüd päris aus olla, siis see käsklus häirib mind. Viitsin ma jee nii tihti mingite plöginatega mässata. Eriti veel, kui tuleb "vältida kontakti riietega kuni palsam on täielikult imendunud". Lisaks sellele häirib mind see lubatud 3D-efekt. Igasugused salendavad pastad ja kreemid ja geelid on mu meelest väga kahtlase väärtusega kraam. Võibolla olen ma vanamoeline, aga mulle tundub, et kui otsustada, et nii, nüüd mu kõhupiirkond näiteks enam kriitikat ei kannata ja tuleb olukorrale otsida kiiret leevendust kusagilt purgist vai pudelist, siis pärast selle purgi või pudeli tühjenemist toosama kõht enam ei oskagi kuidagi muudmoodi enesega hakkama saada ja tuleb osta uus mögin, millega end dushi all/enne magamaminekut ja igal muul võimalikul vabal momendil masseerida. Et nagu sort of nõiaring või nii. Sõltuvuses olla on teadagi häste halb (no kui üldplaani vaadata või nii), sestap ma üritangi end neist mögladest eemale hoida. Seega kõigi eelistuste kohaselt poleks ma seda frii-dii toodet valinud, AGA...
Triipkoodi kõrvalt avastasin ühe armsa jänise pildi ja kirja NOT TESTED. Eeldades, et see märk tähistab peale jänkude ka muid elukaid alustades iirudest, lõpetades sigade ja inimahvidega, olin oma otsuse langetanud. Suht normaalse hinnaga tundus ka, nii et tuub korvi ja korvist koju. Võibolla ma panen sellest märgist lähtudes täiega puusse ja sel kombel minusuguseid kergemeelseid orki tõmmataksegi (nohh, et tegelikult kehakreemi ennast pole loomade peal testitud, küll aga selle koostisosi...). Sõnaga "natural" juhtus ju sarnane tarbijat eksitav apsakas, kui tootjad tabasid ära, et tarbijad soovivad looduslikku värki ning toppisid seda sõna valimatult igalepoole olenemata sellest, kas toode ka tegelikult looduslik oli. Sõna "looduslik" devalveerus ning nüüd ei olegi selle leidmine pakendilt ostjale mingi garantii. Loodame, et öko- ja mahekaupadega samamoodi ei kujune...
Igatahes esimene katsetuskord uue kehakreemiga on nüüd möödas. Määrsisin ainult ühe jala peale, nagu ikka, et avastada vahet teise jala peale määritud The Body Shopi mittepruunistava tootega. Minu silmad küll mingit muutust ei täheldanud. Sõltumatu kontrollgrupp koosseisus peigmehe mõlemad silmad ei saanud samuti aru, et ühe jala toon teisest erineks. Ilmastikuolud kahjuks võõraste meeste peal katsetusi teostada ei võimaldanud. Aga nohh, seda möginat pidigi ju 1-2 korda päevas peale kandma. Kuigi samas on pakendil ka öeldud, et "annab nahale loomuliku päevitunud jume vaid mõne tunniga".
Hmmm. Kui nüüd seda venekeelset teksti ja joonist uurida, võib aru saada, et tootel on vist mingi kumulatiivne mõju, st. mõne tunni jooksul muutub nahk beezhikaks (mida praegu selle va Egiptimaa päikese töö tulemusena eriti märgata pole) ning mõne päeva jooksul pärast pealekandmist peaks valgest naisest mulatitar saama. Eks ma algaval nädalal Roomas katsetan =)
Triipkoodi kõrvalt avastasin ühe armsa jänise pildi ja kirja NOT TESTED. Eeldades, et see märk tähistab peale jänkude ka muid elukaid alustades iirudest, lõpetades sigade ja inimahvidega, olin oma otsuse langetanud. Suht normaalse hinnaga tundus ka, nii et tuub korvi ja korvist koju. Võibolla ma panen sellest märgist lähtudes täiega puusse ja sel kombel minusuguseid kergemeelseid orki tõmmataksegi (nohh, et tegelikult kehakreemi ennast pole loomade peal testitud, küll aga selle koostisosi...). Sõnaga "natural" juhtus ju sarnane tarbijat eksitav apsakas, kui tootjad tabasid ära, et tarbijad soovivad looduslikku värki ning toppisid seda sõna valimatult igalepoole olenemata sellest, kas toode ka tegelikult looduslik oli. Sõna "looduslik" devalveerus ning nüüd ei olegi selle leidmine pakendilt ostjale mingi garantii. Loodame, et öko- ja mahekaupadega samamoodi ei kujune...
Igatahes esimene katsetuskord uue kehakreemiga on nüüd möödas. Määrsisin ainult ühe jala peale, nagu ikka, et avastada vahet teise jala peale määritud The Body Shopi mittepruunistava tootega. Minu silmad küll mingit muutust ei täheldanud. Sõltumatu kontrollgrupp koosseisus peigmehe mõlemad silmad ei saanud samuti aru, et ühe jala toon teisest erineks. Ilmastikuolud kahjuks võõraste meeste peal katsetusi teostada ei võimaldanud. Aga nohh, seda möginat pidigi ju 1-2 korda päevas peale kandma. Kuigi samas on pakendil ka öeldud, et "annab nahale loomuliku päevitunud jume vaid mõne tunniga".
Hmmm. Kui nüüd seda venekeelset teksti ja joonist uurida, võib aru saada, et tootel on vist mingi kumulatiivne mõju, st. mõne tunni jooksul muutub nahk beezhikaks (mida praegu selle va Egiptimaa päikese töö tulemusena eriti märgata pole) ning mõne päeva jooksul pärast pealekandmist peaks valgest naisest mulatitar saama. Eks ma algaval nädalal Roomas katsetan =)
kolmapäev, mai 21, 2008
Ärge sokke jalast ära võtke
Jalakäija jaoks kõige turvalisem paik Tallinna linnas on sünnitusmaja ümbrus. Vähemalt naissoost jalakäija jaoks. Autojuhid on seal ringi sõites koleväga ettevaatlikud ja viisakad. Ju vist seepärast, et iga liikuv naine on potentially pregnant and nobody wants to hit a pregnant lady. Kõndisin kohe mõnuga mitu korda risti üle autotee =)
-"Ja nüüd nii, ei ole valus, väga hea."
Kust, kurat, ta võtab, et mul valus pole, mõtlen ma omaette. Lihtsalt sellest järeldab, et ma iga valusööstu peale valjul häälel röökima ei pista? Tegelt oli valus küll, aga nohh, kui ei taha teada, siis pole vajagi.
http://www.thelinkup.com/shared/hlk6whh3rrd4
Jalakäija jaoks kõige turvalisem paik Tallinna linnas on sünnitusmaja ümbrus. Vähemalt naissoost jalakäija jaoks. Autojuhid on seal ringi sõites koleväga ettevaatlikud ja viisakad. Ju vist seepärast, et iga liikuv naine on potentially pregnant and nobody wants to hit a pregnant lady. Kõndisin kohe mõnuga mitu korda risti üle autotee =)
-"Ja nüüd nii, ei ole valus, väga hea."
Kust, kurat, ta võtab, et mul valus pole, mõtlen ma omaette. Lihtsalt sellest järeldab, et ma iga valusööstu peale valjul häälel röökima ei pista? Tegelt oli valus küll, aga nohh, kui ei taha teada, siis pole vajagi.
http://www.thelinkup.com/shared/hlk6whh3rrd4
teisipäev, mai 20, 2008
So this is what it feels like
-"Tere, palun üks 5, üks 100 ja üks 148."
-"Uuu, ühel on numbrite peale vägev mälu."
Nagu veidi hiljem selgus, siis tegelikult ikka pole...
-"Mis SEE on?" küsisin mina niisama ajaviiteks näpitud tšekilt kirje "Beef cha-cho" avastades.
Pärast mõningast veenmist nõustus noormees kassa juurde Beef cha-cho tagamaade kohta uurima minema.
Ja ta oli õnnelik, et nad olid nõus valesti tellitud roa õige vastu vahetama.
Mina, ma naeratasin.
This is how dreams drown
-"Tere, palun üks 5, üks 100 ja üks 148."
-"Uuu, ühel on numbrite peale vägev mälu."
Nagu veidi hiljem selgus, siis tegelikult ikka pole...
-"Mis SEE on?" küsisin mina niisama ajaviiteks näpitud tšekilt kirje "Beef cha-cho" avastades.
Pärast mõningast veenmist nõustus noormees kassa juurde Beef cha-cho tagamaade kohta uurima minema.
Ja ta oli õnnelik, et nad olid nõus valesti tellitud roa õige vastu vahetama.
Mina, ma naeratasin.
This is how dreams drown
esmaspäev, mai 19, 2008
laupäev, mai 17, 2008
Hõissa, liigud!
Kuna valdav enamus minu juba tüütult kosmopoliitseks kiskuvast lähemast sõpruskonnast viibis once again kusagil väljamaal või pusis Tartus oma magistritööde ja doktoriseminaride kallal, olid eile õhtul kutsututest kohal vaevu veerand ja uue diivani liigutamispidu toimus koosseisus Layla-Riin-Carry. Legendaarne Lauamängutrio tunnistas diivani lebasklemis-, koogisöömis- ja lauamängutamiskõlbulikuks ning andis välja lubaduse peatselt Tartumail kohtuda. Järgmine üritus on seega vist Babüloni strippaedade avamispidu =P
Täna käisime musiga ä squashi mängimas ä ja kui välja arvata asjaolu, et üks meist võttis ürituse trenni poolt liiga tõsiselt ja mina sellele ühele siis oma lakkamatu jutuvada, kõkutamise ja lollakate naljadega närvidele käisin, kuni ta ähvardas oma reketiga mu "first thing you will notice about me"-st pekikuubikuid teha, läks see mäng päris asja ette. No vähemalt minul on küll praegu allkirjade andmise käsi natu tundlik. Hea uudis on aga see, et ilmselt tänu magumagusale hommikusöögile oli mul esimest korda piisavalt energiat, et seda va palli ka põrkama panna. Või lasus põhjus hoopis karmis treeneris, kes poolpahasena mulle suurte silmadega otsa vaatas ja vaikides näpuga seina poole osutas
=)
Igatahes vastupidiselt ootustele mulle väga meeldis, mis on ohtlik, sest kui Carryle midagi väga meeldib, siis teadagi, mis juhtub. Üledoos, muud midagi. Kasutades kõige värskemat tänavaslängi: maani ohtlik!
Kuna valdav enamus minu juba tüütult kosmopoliitseks kiskuvast lähemast sõpruskonnast viibis once again kusagil väljamaal või pusis Tartus oma magistritööde ja doktoriseminaride kallal, olid eile õhtul kutsututest kohal vaevu veerand ja uue diivani liigutamispidu toimus koosseisus Layla-Riin-Carry. Legendaarne Lauamängutrio tunnistas diivani lebasklemis-, koogisöömis- ja lauamängutamiskõlbulikuks ning andis välja lubaduse peatselt Tartumail kohtuda. Järgmine üritus on seega vist Babüloni strippaedade avamispidu =P
Täna käisime musiga ä squashi mängimas ä ja kui välja arvata asjaolu, et üks meist võttis ürituse trenni poolt liiga tõsiselt ja mina sellele ühele siis oma lakkamatu jutuvada, kõkutamise ja lollakate naljadega närvidele käisin, kuni ta ähvardas oma reketiga mu "first thing you will notice about me"-st pekikuubikuid teha, läks see mäng päris asja ette. No vähemalt minul on küll praegu allkirjade andmise käsi natu tundlik. Hea uudis on aga see, et ilmselt tänu magumagusale hommikusöögile oli mul esimest korda piisavalt energiat, et seda va palli ka põrkama panna. Või lasus põhjus hoopis karmis treeneris, kes poolpahasena mulle suurte silmadega otsa vaatas ja vaikides näpuga seina poole osutas
=)
Igatahes vastupidiselt ootustele mulle väga meeldis, mis on ohtlik, sest kui Carryle midagi väga meeldib, siis teadagi, mis juhtub. Üledoos, muud midagi. Kasutades kõige värskemat tänavaslängi: maani ohtlik!
neljapäev, mai 15, 2008
Kui trumm on läinud...
Ma isegi mõtlesin kaks korda, kas on ikka hea mõte süüa autoroolis punase-valgetriibulist lutsukommi, siseneda kurvi kakskümmend-kilomeetrit-tunnis-mitte ja üürata samal ajal valjul häälel kaasa Prodigy loole. Tundus, et on siiski hea mõte.
After all, I`ve still got some six or seven lives left.
Ma isegi mõtlesin kaks korda, kas on ikka hea mõte süüa autoroolis punase-valgetriibulist lutsukommi, siseneda kurvi kakskümmend-kilomeetrit-tunnis-mitte ja üürata samal ajal valjul häälel kaasa Prodigy loole. Tundus, et on siiski hea mõte.
After all, I`ve still got some six or seven lives left.
esmaspäev, mai 12, 2008
Naljanurgakene
Umbes nädal aega tagasi saatis veebikeskkond rate.ee, kus mul on profiil, meilile teate, mille sisu oli midagi sellist: "Kulla kasutaja, me pole sind kaua aega näinud. Kahe päeva pärast sinu konto kustub, bla-bla-blaa". Mõtlesin, et kas lähen kohe koju ja nutan terve ülejäänud õhtu patja või teen veel tööjuures natu tööd... =)
Otsustasin, et ei logigi siis enam sinna sisse ja et las kustub jäädavalt. Asja mul sellega, niikuinii käin seal vaid nalja pärast... Aga täna hommikul oli naljadoosi vaja, seega siirdusin, nagu ikka, rate.ee-sse.
Leppos just natu aega tagasi kirjutas oma blogis ühest rate.ee-ga seotud naljakast nähtusest: http://pardistan.blogspot.com/2008/05/kmned-reidis-investeering.html
Aga see, mille ma täna sealt oma postkastist avastasin, on ikka tase omaette:
autor
-torino [vasta kirjale] - [teie kirjavahetus]
kellele
CaramelCarry
teema
saadetud:
08.05.2008 - 12:27anna spämmist teada
loetud:
12.05.2008 - 13:15
vastatud:
12.05.2008 - 13:16
oled väga ilus, ma otsin omale diskreetset armukest, võin vajadusel sponsoreerida. mis arvad?
Oleks pidanud onu käest küsima, et kas mina kui potentsiaalne tulevane diskreetne armuke temale oma blogis viidata tohin, aga then again - kui tema tohib oma naist petta, siis why the hell not...? xD
Ja rate.ee konto JÄÄB! Sest efektiivsemat huumorinurgakest ei eksisteeri =P
Umbes nädal aega tagasi saatis veebikeskkond rate.ee, kus mul on profiil, meilile teate, mille sisu oli midagi sellist: "Kulla kasutaja, me pole sind kaua aega näinud. Kahe päeva pärast sinu konto kustub, bla-bla-blaa". Mõtlesin, et kas lähen kohe koju ja nutan terve ülejäänud õhtu patja või teen veel tööjuures natu tööd... =)
Otsustasin, et ei logigi siis enam sinna sisse ja et las kustub jäädavalt. Asja mul sellega, niikuinii käin seal vaid nalja pärast... Aga täna hommikul oli naljadoosi vaja, seega siirdusin, nagu ikka, rate.ee-sse.
Leppos just natu aega tagasi kirjutas oma blogis ühest rate.ee-ga seotud naljakast nähtusest: http://pardistan.blogspot.com/2008/05/kmned-reidis-investeering.html
Aga see, mille ma täna sealt oma postkastist avastasin, on ikka tase omaette:
autor
-torino [vasta kirjale] - [teie kirjavahetus]
kellele
CaramelCarry
teema
saadetud:
08.05.2008 - 12:27anna spämmist teada
loetud:
12.05.2008 - 13:15
vastatud:
12.05.2008 - 13:16
oled väga ilus, ma otsin omale diskreetset armukest, võin vajadusel sponsoreerida. mis arvad?
Oleks pidanud onu käest küsima, et kas mina kui potentsiaalne tulevane diskreetne armuke temale oma blogis viidata tohin, aga then again - kui tema tohib oma naist petta, siis why the hell not...? xD
Ja rate.ee konto JÄÄB! Sest efektiivsemat huumorinurgakest ei eksisteeri =P
reede, mai 09, 2008
Life-sentenced
http://www.youtube.com/watch?v=2999RzLj5nU
Dash Berlin - Till The Sky Falls Down
Iseennast karistasin. Mõnda teist ka.
http://www.youtube.com/watch?v=2999RzLj5nU
Dash Berlin - Till The Sky Falls Down
Iseennast karistasin. Mõnda teist ka.
neljapäev, mai 08, 2008
Ruumi kui palju
Meil on nüüd uus pesa. See on nii lai, et seal saab isegi tülitseda. Igaüks rullib end siis oma voodipoolele ja nohiseb omaette =)
Pesa on nii harjumatult lai, et öösel on kergem üle voodiääre küünitada ja Rafit patsutada, kui sellelt lahmakalt magamisasemelt voodikaaslast üles leida. Nohh, vähemalt ei pea enam öö läbi sundasendis viibima.
Isegi diivaniks kokkupanduna on see nii suur, et telkut vaadates saab üks pikali lösutada. Ja ilus kirju on ka. Meie armas uus pesa =)
Meil on nüüd uus pesa. See on nii lai, et seal saab isegi tülitseda. Igaüks rullib end siis oma voodipoolele ja nohiseb omaette =)
Pesa on nii harjumatult lai, et öösel on kergem üle voodiääre küünitada ja Rafit patsutada, kui sellelt lahmakalt magamisasemelt voodikaaslast üles leida. Nohh, vähemalt ei pea enam öö läbi sundasendis viibima.
Isegi diivaniks kokkupanduna on see nii suur, et telkut vaadates saab üks pikali lösutada. Ja ilus kirju on ka. Meie armas uus pesa =)
teisipäev, mai 06, 2008
Klassivend says:
aga nagu ma ütlesin, probleem on selles, et ma tahan anonüümsust. niimoodi ainult et sina tead, et mina olen postitanud. aga praegu sinu blogis on olukord, et kui ma kommentaari postitaks, siis anonüümsus kaob. või teine võimalus, et ei saa üldse postitada ja jääb postitamata. kahjuks olen kasutanud viimast varianti
Utah Saint says:
kahju tõesti, aga mul hakkasid juba üle viskama kommentaatorid-lagastajad, kes anonüümsuse katte taha pugedes nilbusi pritsivad
Klassivend says:
pritsimehed...
Utah Saint says:
seepärast anonüümsuse ära kaotasingi
Klassivend says:
okei... you win some, you lose some. mina olen siis selle lose-poole peal
Klassivend says:
aga sa võiks tihedamini kirjutada sinna küll
Klassivend says:
huvitav, kuidas sul õnnestus tekitada blogis olukord, et postide pealkirja kohal olevad kuupäevad on eesti keeles, aga "comments" on inglise keeles
Klassivend says:
sest minul on küll nii, et kui ma panen eesti keele peale, siis läheb kõik eesti keelde
Klassivend says:
aga sul on osa inglise, osa eesti keeles
Klassivend says:
Laupäev, Mai 03, 2008
posted by Carry 11:16 AM 0 comments
Utah Saint says:
Ma ju ise ka pooleldi inglise, pooleldi eesti keeles
Klassivend says:
noo... see ei selgita kahjuks midagi
Utah Saint says:
ma püstitan blogis küsimuse, vaatame, kas mõni asjatundja julgeb meile mitte-anonüümselt vastuse kriblada...
aga nagu ma ütlesin, probleem on selles, et ma tahan anonüümsust. niimoodi ainult et sina tead, et mina olen postitanud. aga praegu sinu blogis on olukord, et kui ma kommentaari postitaks, siis anonüümsus kaob. või teine võimalus, et ei saa üldse postitada ja jääb postitamata. kahjuks olen kasutanud viimast varianti
Utah Saint says:
kahju tõesti, aga mul hakkasid juba üle viskama kommentaatorid-lagastajad, kes anonüümsuse katte taha pugedes nilbusi pritsivad
Klassivend says:
pritsimehed...
Utah Saint says:
seepärast anonüümsuse ära kaotasingi
Klassivend says:
okei... you win some, you lose some. mina olen siis selle lose-poole peal
Klassivend says:
aga sa võiks tihedamini kirjutada sinna küll
Klassivend says:
huvitav, kuidas sul õnnestus tekitada blogis olukord, et postide pealkirja kohal olevad kuupäevad on eesti keeles, aga "comments" on inglise keeles
Klassivend says:
sest minul on küll nii, et kui ma panen eesti keele peale, siis läheb kõik eesti keelde
Klassivend says:
aga sul on osa inglise, osa eesti keeles
Klassivend says:
Laupäev, Mai 03, 2008
posted by Carry 11:16 AM 0 comments
Utah Saint says:
Ma ju ise ka pooleldi inglise, pooleldi eesti keeles
Klassivend says:
noo... see ei selgita kahjuks midagi
Utah Saint says:
ma püstitan blogis küsimuse, vaatame, kas mõni asjatundja julgeb meile mitte-anonüümselt vastuse kriblada...
laupäev, mai 03, 2008
neljapäev, mai 01, 2008
kar ütleb:
nojah, egiptus pidi olema alama keskklassi thing
kar ütleb:
mingi tüüp kuskil kirjutas
Utah Saint ütleb:
jajahh, ülem keskklass käib Tais ja upper upperid alla Bermuda ja Mauritiuse üldse ei võta jutule
kar ütleb:
jusht
kar ütleb:
mul terendab ikka sügissemestriks gruusia, kui tahad reisiplaane teha
kar ütleb:
ega seal suurt koolis midagi tegema ei pea
kar ütleb:
lihtsalt chillima ja reisima
kar ütleb:
ilus ilm, hea söök ja karvased mehed
Utah Saint ütleb:
aint istud põõsa vilus ja mugid arbuuse?
kar ütleb:
no enamvähem
kar ütleb:
ei korter antakse ikka ka päris põõsas ei pea elama
Utah Saint ütleb:
väga hea, siis on, kuhu seemnete tarvis taldrikut asetada
Alam keskklass pole siiani suutnud oma sõbral Kasahstanis külas käia. Isegi Kirde-Eesti sõbrale pole külla jõudnud, kuigi lubatud sai juba üle aasta tagasi. Klassitu värk. Õnneks varsti saab Tartusse. Eelmise aasta kevadine Tartu-tripp tundub nüüd tagantjärele meenutades uskumatult lõbus ja vahva. Kui seekordne tuleb vähemalt pool eelmisest, olen mina rahul.
nojah, egiptus pidi olema alama keskklassi thing
kar ütleb:
mingi tüüp kuskil kirjutas
Utah Saint ütleb:
jajahh, ülem keskklass käib Tais ja upper upperid alla Bermuda ja Mauritiuse üldse ei võta jutule
kar ütleb:
jusht
kar ütleb:
mul terendab ikka sügissemestriks gruusia, kui tahad reisiplaane teha
kar ütleb:
ega seal suurt koolis midagi tegema ei pea
kar ütleb:
lihtsalt chillima ja reisima
kar ütleb:
ilus ilm, hea söök ja karvased mehed
Utah Saint ütleb:
aint istud põõsa vilus ja mugid arbuuse?
kar ütleb:
no enamvähem
kar ütleb:
ei korter antakse ikka ka päris põõsas ei pea elama
Utah Saint ütleb:
väga hea, siis on, kuhu seemnete tarvis taldrikut asetada
Alam keskklass pole siiani suutnud oma sõbral Kasahstanis külas käia. Isegi Kirde-Eesti sõbrale pole külla jõudnud, kuigi lubatud sai juba üle aasta tagasi. Klassitu värk. Õnneks varsti saab Tartusse. Eelmise aasta kevadine Tartu-tripp tundub nüüd tagantjärele meenutades uskumatult lõbus ja vahva. Kui seekordne tuleb vähemalt pool eelmisest, olen mina rahul.
kolmapäev, aprill 30, 2008
Può tradurre questo?
Istun tema kõrval keset lillade seintega söögituba asetatud määrdunud linaga laua taga üllatavalt mugaval puust toolil ja kuulan, mida mulle räägitakse.
Olevat väga halb olnud, räägib ta. Pajatab neidsamu lugusid, mida varemgi olen kuulnud. Alati, kui see inimene oli lähedal, oli väga halb. Jubedad asjad juhtusid. Sellepärast ta ongi suurema osa ajast kusagil mujal olnud ja püüdnud selle inimesega mitte kokku puutuda. Mina kuulan ja tunnen end mõneti ebamugavalt. Osaliselt sellepärast, et kuna mind polnud siis veel olemaski, kui need asjad juhtusid, ei tea ma, keda uskuda. Kui üks ütleb: "Valge," ja teine käratab: "Must!" ning kumbki oma seisukohast karvavõrdki ei tagane, ei saa ka mina seal vahepeal halli näha. Parema meelega ei teaks ma ei mustast, ei valgest. Aga ma istun rahulikult ja kuulan, sest seda ma ju siia tegema tulin.
Alles õhtul hilja kodus tassikest teed valmistades turgatab mulle pähe veel üks küsimus, mis seab kõik kuuldu kahtluse alla ja ei taha seda sealt alt enam kuidagi lahti lasta. Kui seal tõesti nii halb oli, nagu sa rääkisid, siis miks sa minu sinna jätsid? Kui seal oli üleelusuurune jubedus ja mitte midagi head, siis miks sa mind endaga kaasa ei võtnud? Sinna, kus oli alati parem ehk siis ükskõik kuhu. Sest mina ei olnud oluline?
Välja mõelda oskan ma igasuguseid vastuseid, aga arvatavasti ei saa ma kunagi teadma, milline neist on see õige. Valge vastus või must vastus või hoopis mõni hall.
***
Mitteoluline hall mina ei ole kunagi suitsetanud ega suitseta ka praegu, ometi kulub tal nädalas suitsude ostmiseks ligi nelisada krooni. Teaks ta, et sellest midagi kasu on, ostaks ta neid hõisates. Praegu aga ajab see teda lihtsalt närvi. Mitteoluline hall ärakasutatav mina ei mäleta nimelt, et Proua Korsten talle kunagi midagi samal moel kohale oleks tassinud. Üks peaks olema teise eelduseks... Et oleks aus ja võrdne? Igasugused küsimused tekivad, põhiliselt üks, mille Layla kunagi hoopis teisel teemal esitas, ent mis passib nii mõndagi muusse konteksti: "Aga kas see ongi eesmärk?".
"Temaga pole mõtet vaielda, ta on haige," öeldakse. No ma siis püüan mitte vaielda ja meenutan hoopis NipTuck-ist kõrvu kajama jäänud lauset: "We just keep passing the same shit on. I want this to stop. It must stop."
Istun tema kõrval keset lillade seintega söögituba asetatud määrdunud linaga laua taga üllatavalt mugaval puust toolil ja kuulan, mida mulle räägitakse.
Olevat väga halb olnud, räägib ta. Pajatab neidsamu lugusid, mida varemgi olen kuulnud. Alati, kui see inimene oli lähedal, oli väga halb. Jubedad asjad juhtusid. Sellepärast ta ongi suurema osa ajast kusagil mujal olnud ja püüdnud selle inimesega mitte kokku puutuda. Mina kuulan ja tunnen end mõneti ebamugavalt. Osaliselt sellepärast, et kuna mind polnud siis veel olemaski, kui need asjad juhtusid, ei tea ma, keda uskuda. Kui üks ütleb: "Valge," ja teine käratab: "Must!" ning kumbki oma seisukohast karvavõrdki ei tagane, ei saa ka mina seal vahepeal halli näha. Parema meelega ei teaks ma ei mustast, ei valgest. Aga ma istun rahulikult ja kuulan, sest seda ma ju siia tegema tulin.
Alles õhtul hilja kodus tassikest teed valmistades turgatab mulle pähe veel üks küsimus, mis seab kõik kuuldu kahtluse alla ja ei taha seda sealt alt enam kuidagi lahti lasta. Kui seal tõesti nii halb oli, nagu sa rääkisid, siis miks sa minu sinna jätsid? Kui seal oli üleelusuurune jubedus ja mitte midagi head, siis miks sa mind endaga kaasa ei võtnud? Sinna, kus oli alati parem ehk siis ükskõik kuhu. Sest mina ei olnud oluline?
Välja mõelda oskan ma igasuguseid vastuseid, aga arvatavasti ei saa ma kunagi teadma, milline neist on see õige. Valge vastus või must vastus või hoopis mõni hall.
***
Mitteoluline hall mina ei ole kunagi suitsetanud ega suitseta ka praegu, ometi kulub tal nädalas suitsude ostmiseks ligi nelisada krooni. Teaks ta, et sellest midagi kasu on, ostaks ta neid hõisates. Praegu aga ajab see teda lihtsalt närvi. Mitteoluline hall ärakasutatav mina ei mäleta nimelt, et Proua Korsten talle kunagi midagi samal moel kohale oleks tassinud. Üks peaks olema teise eelduseks... Et oleks aus ja võrdne? Igasugused küsimused tekivad, põhiliselt üks, mille Layla kunagi hoopis teisel teemal esitas, ent mis passib nii mõndagi muusse konteksti: "Aga kas see ongi eesmärk?".
"Temaga pole mõtet vaielda, ta on haige," öeldakse. No ma siis püüan mitte vaielda ja meenutan hoopis NipTuck-ist kõrvu kajama jäänud lauset: "We just keep passing the same shit on. I want this to stop. It must stop."
kolmapäev, aprill 23, 2008
Killukesi reisilt
* "Õudselt kuum on siin ikka."
"Mmmm, mõõdukalt soe, ma ütleks pigem."
Mind ja mu soojalembust ei ületa ikka miski.
* Kui sellest reisist kirjutada seiklusjutt, kõlaksid esimesed read arvatavasti kuidagi nii:
"Neljandaks basseini ääres vedelemise päevaks oli kõigil juba ükskõik sellest, mis paistab, kui palju paistab ja kuidas paistab". Siinkohal tervitused inspiratsiooniallikale Veronikale =P
* Vahepealsed telefonikõned ja sõnumid kodust, mille peale tekkis tahtmine mobiil suure kaarega basseini visata. Või astuda kümme sammu ja heita see üle ääre merre. Sealt poleks seda keegi pärast enam kätte ka saanud. Kaad dämit, sellepärast ma siia ju tulingi, et kõikidest jamadest kasvõi natukene aega eemal olla. Ärge helistage mulle, kui ma pikutan bassu ääres ja üritan kõike ära unustada. Pole niikuinii midagi, mida ma saaksin nii paljude kilomeetrite kauguselt teha või korda saata. Mõttetu telefoniarve, mõttetu jutt, mõttetu juba vaikselt ligitikkuva hea tuju kägistamine.
* Nelja fotokaga üles võetud piltidel on mul vähe naerusem nägu peal nii umbes täpselt ühel kolmandikul. Kui vanasti olin ma kõikidel fotodel rõõmus, siis nüüd on suurem osa nägudest tõsised. Nii need pahurad vanamutid vist sünnivadki... Raske on naeratada, kui kusagilt valutab, samas pidevalt valuvaigistite uimas elada ka ei taha. Ja olukorra üle virisemine on mind ennastki surmani ära tüüdanud, nii et patiseis. Selline ongi otsetee süümekateni, kui tead, et sinu tujud võivad mõjutada ja tõenäoliselt mõjutavadki ka teisi. Kaaslaste rahulolu huvides peaks kiiremas korras mõne kiipsmailing ameeriklasega lähemad suhted looma.
Õnneks oli teistel minu pidevalt kipras näolapist hoolimata piisavalt lõbus. Suisa nii lõbus, et reisi viimase lõpu märksõnaks võiks olla "vedel iste" (vaata ka "mähku" ja "käputama") - tervitustega Marcale =P
* Hotell oli hiiglama suure territooriumiga, kaks eelpool mainitud reisukaaslast loendasid kokku üle üheksa tuhande numbritoa. Ümbrus oli silmale küll kena vaadata, aga kuna meie tuba asus kohe värava lähedal ning meie lemmikbassein ja meri olid territooriumi teises otsas, kõndisin ma palju rohkem kui igapäevaselt Tallinnas. Ja seda nimetatakse puhkuseks! Rohkem nagu puhkus neljarattalistest kaaslastest =)
* Delfiinišõud on jätkuvalt kurvad. Ei tea, mis värk mul nende delfudega on, aga kui te ei taha, et ma pisaraid valan ja töinan nagu kasvatamata titt, siis paluks mind edaspidi igasuguste delfiiniliste lähedusse mitte lasta.
* Veronika üritas pidevalt kõiki kohalikke lapsi ärandada. Mahuks kaamel taskusse, oleks Thierry-l praegu ilmselt uus lemmikloom. Enda ja Marca terrassi seinal elutsevat sisalikku ta miskipärast kaasa võtta ei soovinud. Sissude diskrimineerija selline!
* Kuigi me õhtuti mööda Neama Bay-d patseerides end viisakalt üleval pidasime, ei lärmanud ega midagi, pidasid peaaegu kõik kohalikud meid venelasteks. Lõpuks avastasime ka süüdlase ühe vene viina logo näol Marca pluusi pealt. Pluusi väljavahetamine kahjuks oodatud tulemusi ei andnud.
* Minu kolmas ja ühtlasi kõige karvasem reisikaaslane mühises pidevalt hommikusöögilaua üle. Ega see viietärnika mõõtu tegelikult tõepoolest välja ei andnud, aga kõikide minu muude probleemide taustal tundus toit mu jaoks absoluutselt olematu probleem, nii et ma pigem kiitsin lõbustatult takka iga kord, kui üks mees pahaselt taldrikuga lauale lähenes ja mõne kurjustava kommentaari a´ la "see kokk neil siin vist toitub ainult saiast" või "huvitav, kas peakokk töötab vabal ajal saekaatris või miks need road siin nii puiselt maitsevad?" kuuldavale lasi.
Ühtlasi pean vajalikuks mainida, et neidudel, kel pole plaanis Egiptimaalt omale uut peikut või niisama austajat hankida, on vägagi kasulik seltskonna pääle vähemasti üks meesterahvas kaasa krabada. Meie noormees oli igatahes väga asjalik ja tutvustas meid küsijatele kui oma kolme abikaasat. Mõni kohalik uskus, enamik mitte, aga vähemalt põhisõnum sai edastatud. Möirat! =)
Lisaks kesisele hommikusöögile jättis soovida ka tolle viietärnihotelli teenindus, alustades tubade vahetamisest, lõpetades jookide segamisega. Vahet pole, kas tegemist oli turistide üleküllusest tingitud laiskusega või lihtsalt ajutiste madalate standarditega, kuid viiest tärnist oskab ja tahab rohkem oodata. TopTours võiks neid Crowne Plaza tegelasi natuke nahutada või tagant utsitada.
* Palmid seevastu olid ilusakesed ja täitsid oma funktsiooni eeskujulikult nagu ikka. Mina tunnen end palmi all millegipärast alati palju kodusemalt kui kase all. Küpressid ajavad ka asja ära. Mitte et mu oma kodukohal kohe kohe varsti saabuvaid ilmu arvesse võttes midagi kapitaalselt viga oleks. Mõned päevad veel ja maja ees hakkab õitsema meie igakevadine kirsipuu. Meil Rafiga siis jälle oma väikene roheline paradiis, kuhu uudistajate pilkude eest varjule pugeda ja helerohelisi naadilehti näksida. Nohh, vähemalt seniks, kuni Merko kirsipuude ja pajude ja kaskede asemele trobikonna hooneid ehitab. Muidu on mul neist kaskedest suva, aga kui on valida kase ja betoonilahmaka vahel, siis igaljuhul esimene. Selle valiku võite lukku ka panna. Mina ei saa ilma roheliseta elada. Elus peab olema elusat rohelist värvi, muidu muutub inimene neurootiliseks.
Kui jutt juba reisiteemadelt kõrvale läks, siis siin teile veel üks põnev avastus: mu siga oskab nätsu närida! Lisaks sellele, et ta vaibanarmaid regulaarselt hammaste flossimiseks kasutab, sai ta täna hommikul minu seljakoti välistaskust kätte nätsupaki, eraldas sealt mingi arvu padjakesi (ei oska tagantjärele öelda, mitu) ning muudkui nätsutas. Mina sain asjale pihta muidugi alles siis, kui läbi unelevate palmipuu-mõtete jõudis kohale teadmine sellest, et juba tükk aega on kõlanud matsutavad hääled, mis ei taha kuidagi lõppeda. Ja oleks ta selle nätsu siis alla neelanud või midagi - ei! Näris täpselt nagu inimene, ühest suupoolest teise ja tagasi. Ma ei oskagi midagi öelda. Lõpetasin kommenteerimise juba siis, kui siga inimese kombel, pea padjal ja tekk üle õlgade, magama hakkas. Vahetevahel ma mõtlen, kas ma talle mitte mõnd juturaamatut ette ei peaks lugema =D
Kuna iga eeskujulikkuse poole püüdlev kirjand peab lõppema sama või ligilähedasega sellele, millega algas, soovitan teile sissekande lõpetuseks üht söögikohta Sharm El Sheikhis, milles olen käinud rohkem kordi, kui meenutada suudan ja mis meeldis väga ka minu seekordsetele reisikaaslastele. Nimeks on sel Onions, kuid ärge laske end sibulale viitavast pealkirjast heidutada. Pakutakse ikka egiptipäraseid roogi, sekka ka selliseid hõrgutisi, millega eestlase kõht harjunud, nagu näiteks kartuliputru. Pärast minu viimast külastust on see küll ametlikult muudetud "Italian trattoria"-ks (lauakatte pealt avastasin), aga üldine atmosfäär oli siiski sama. Väga sõbralikud teenindajad, väga hea toit, taskukohased hinnad ja null protsenti kartust, et keegi sind kuidagi tüssata püüaks.
Minge kindlasti sellesse Onionsi, kus käivad ka kohalikud ja mis asub peateel olevast turistidele mõeldud Onionsi "esinduskohvikust" veidi eemal, kõrvaltänava poekeste juures. Suurt silti peaks olema hästi näha, kui esinduskohviku kõrvalt minevat pisikest teed mööda mõned sammud edasi astute.
Bil hana wish shifa!
* "Õudselt kuum on siin ikka."
"Mmmm, mõõdukalt soe, ma ütleks pigem."
Mind ja mu soojalembust ei ületa ikka miski.
* Kui sellest reisist kirjutada seiklusjutt, kõlaksid esimesed read arvatavasti kuidagi nii:
"Neljandaks basseini ääres vedelemise päevaks oli kõigil juba ükskõik sellest, mis paistab, kui palju paistab ja kuidas paistab". Siinkohal tervitused inspiratsiooniallikale Veronikale =P
* Vahepealsed telefonikõned ja sõnumid kodust, mille peale tekkis tahtmine mobiil suure kaarega basseini visata. Või astuda kümme sammu ja heita see üle ääre merre. Sealt poleks seda keegi pärast enam kätte ka saanud. Kaad dämit, sellepärast ma siia ju tulingi, et kõikidest jamadest kasvõi natukene aega eemal olla. Ärge helistage mulle, kui ma pikutan bassu ääres ja üritan kõike ära unustada. Pole niikuinii midagi, mida ma saaksin nii paljude kilomeetrite kauguselt teha või korda saata. Mõttetu telefoniarve, mõttetu jutt, mõttetu juba vaikselt ligitikkuva hea tuju kägistamine.
* Nelja fotokaga üles võetud piltidel on mul vähe naerusem nägu peal nii umbes täpselt ühel kolmandikul. Kui vanasti olin ma kõikidel fotodel rõõmus, siis nüüd on suurem osa nägudest tõsised. Nii need pahurad vanamutid vist sünnivadki... Raske on naeratada, kui kusagilt valutab, samas pidevalt valuvaigistite uimas elada ka ei taha. Ja olukorra üle virisemine on mind ennastki surmani ära tüüdanud, nii et patiseis. Selline ongi otsetee süümekateni, kui tead, et sinu tujud võivad mõjutada ja tõenäoliselt mõjutavadki ka teisi. Kaaslaste rahulolu huvides peaks kiiremas korras mõne kiipsmailing ameeriklasega lähemad suhted looma.
Õnneks oli teistel minu pidevalt kipras näolapist hoolimata piisavalt lõbus. Suisa nii lõbus, et reisi viimase lõpu märksõnaks võiks olla "vedel iste" (vaata ka "mähku" ja "käputama") - tervitustega Marcale =P
* Hotell oli hiiglama suure territooriumiga, kaks eelpool mainitud reisukaaslast loendasid kokku üle üheksa tuhande numbritoa. Ümbrus oli silmale küll kena vaadata, aga kuna meie tuba asus kohe värava lähedal ning meie lemmikbassein ja meri olid territooriumi teises otsas, kõndisin ma palju rohkem kui igapäevaselt Tallinnas. Ja seda nimetatakse puhkuseks! Rohkem nagu puhkus neljarattalistest kaaslastest =)
* Delfiinišõud on jätkuvalt kurvad. Ei tea, mis värk mul nende delfudega on, aga kui te ei taha, et ma pisaraid valan ja töinan nagu kasvatamata titt, siis paluks mind edaspidi igasuguste delfiiniliste lähedusse mitte lasta.
* Veronika üritas pidevalt kõiki kohalikke lapsi ärandada. Mahuks kaamel taskusse, oleks Thierry-l praegu ilmselt uus lemmikloom. Enda ja Marca terrassi seinal elutsevat sisalikku ta miskipärast kaasa võtta ei soovinud. Sissude diskrimineerija selline!
* Kuigi me õhtuti mööda Neama Bay-d patseerides end viisakalt üleval pidasime, ei lärmanud ega midagi, pidasid peaaegu kõik kohalikud meid venelasteks. Lõpuks avastasime ka süüdlase ühe vene viina logo näol Marca pluusi pealt. Pluusi väljavahetamine kahjuks oodatud tulemusi ei andnud.
* Minu kolmas ja ühtlasi kõige karvasem reisikaaslane mühises pidevalt hommikusöögilaua üle. Ega see viietärnika mõõtu tegelikult tõepoolest välja ei andnud, aga kõikide minu muude probleemide taustal tundus toit mu jaoks absoluutselt olematu probleem, nii et ma pigem kiitsin lõbustatult takka iga kord, kui üks mees pahaselt taldrikuga lauale lähenes ja mõne kurjustava kommentaari a´ la "see kokk neil siin vist toitub ainult saiast" või "huvitav, kas peakokk töötab vabal ajal saekaatris või miks need road siin nii puiselt maitsevad?" kuuldavale lasi.
Ühtlasi pean vajalikuks mainida, et neidudel, kel pole plaanis Egiptimaalt omale uut peikut või niisama austajat hankida, on vägagi kasulik seltskonna pääle vähemasti üks meesterahvas kaasa krabada. Meie noormees oli igatahes väga asjalik ja tutvustas meid küsijatele kui oma kolme abikaasat. Mõni kohalik uskus, enamik mitte, aga vähemalt põhisõnum sai edastatud. Möirat! =)
Lisaks kesisele hommikusöögile jättis soovida ka tolle viietärnihotelli teenindus, alustades tubade vahetamisest, lõpetades jookide segamisega. Vahet pole, kas tegemist oli turistide üleküllusest tingitud laiskusega või lihtsalt ajutiste madalate standarditega, kuid viiest tärnist oskab ja tahab rohkem oodata. TopTours võiks neid Crowne Plaza tegelasi natuke nahutada või tagant utsitada.
* Palmid seevastu olid ilusakesed ja täitsid oma funktsiooni eeskujulikult nagu ikka. Mina tunnen end palmi all millegipärast alati palju kodusemalt kui kase all. Küpressid ajavad ka asja ära. Mitte et mu oma kodukohal kohe kohe varsti saabuvaid ilmu arvesse võttes midagi kapitaalselt viga oleks. Mõned päevad veel ja maja ees hakkab õitsema meie igakevadine kirsipuu. Meil Rafiga siis jälle oma väikene roheline paradiis, kuhu uudistajate pilkude eest varjule pugeda ja helerohelisi naadilehti näksida. Nohh, vähemalt seniks, kuni Merko kirsipuude ja pajude ja kaskede asemele trobikonna hooneid ehitab. Muidu on mul neist kaskedest suva, aga kui on valida kase ja betoonilahmaka vahel, siis igaljuhul esimene. Selle valiku võite lukku ka panna. Mina ei saa ilma roheliseta elada. Elus peab olema elusat rohelist värvi, muidu muutub inimene neurootiliseks.
Kui jutt juba reisiteemadelt kõrvale läks, siis siin teile veel üks põnev avastus: mu siga oskab nätsu närida! Lisaks sellele, et ta vaibanarmaid regulaarselt hammaste flossimiseks kasutab, sai ta täna hommikul minu seljakoti välistaskust kätte nätsupaki, eraldas sealt mingi arvu padjakesi (ei oska tagantjärele öelda, mitu) ning muudkui nätsutas. Mina sain asjale pihta muidugi alles siis, kui läbi unelevate palmipuu-mõtete jõudis kohale teadmine sellest, et juba tükk aega on kõlanud matsutavad hääled, mis ei taha kuidagi lõppeda. Ja oleks ta selle nätsu siis alla neelanud või midagi - ei! Näris täpselt nagu inimene, ühest suupoolest teise ja tagasi. Ma ei oskagi midagi öelda. Lõpetasin kommenteerimise juba siis, kui siga inimese kombel, pea padjal ja tekk üle õlgade, magama hakkas. Vahetevahel ma mõtlen, kas ma talle mitte mõnd juturaamatut ette ei peaks lugema =D
Kuna iga eeskujulikkuse poole püüdlev kirjand peab lõppema sama või ligilähedasega sellele, millega algas, soovitan teile sissekande lõpetuseks üht söögikohta Sharm El Sheikhis, milles olen käinud rohkem kordi, kui meenutada suudan ja mis meeldis väga ka minu seekordsetele reisikaaslastele. Nimeks on sel Onions, kuid ärge laske end sibulale viitavast pealkirjast heidutada. Pakutakse ikka egiptipäraseid roogi, sekka ka selliseid hõrgutisi, millega eestlase kõht harjunud, nagu näiteks kartuliputru. Pärast minu viimast külastust on see küll ametlikult muudetud "Italian trattoria"-ks (lauakatte pealt avastasin), aga üldine atmosfäär oli siiski sama. Väga sõbralikud teenindajad, väga hea toit, taskukohased hinnad ja null protsenti kartust, et keegi sind kuidagi tüssata püüaks.
Minge kindlasti sellesse Onionsi, kus käivad ka kohalikud ja mis asub peateel olevast turistidele mõeldud Onionsi "esinduskohvikust" veidi eemal, kõrvaltänava poekeste juures. Suurt silti peaks olema hästi näha, kui esinduskohviku kõrvalt minevat pisikest teed mööda mõned sammud edasi astute.
Bil hana wish shifa!
laupäev, aprill 12, 2008
Ja mina arvasin, et mind ei pane miski higistama
Nüüd ma lihtsalt käin ringi ja loodan koguaeg, et kusagilt lastaks Utah Saints`i lugu Something Good. Saaks samme harjutada =)
Kuidas need rullnokad ütlesidki... ÜLIKÕVA! =D
Superhea superhea tuju lugu =)
Sellele, kes mulle need sammud järjest puhtalt ära tantsib, lähen naiseks. Kohe. No questions asked =P
Nüüd ma lihtsalt käin ringi ja loodan koguaeg, et kusagilt lastaks Utah Saints`i lugu Something Good. Saaks samme harjutada =)
Kuidas need rullnokad ütlesidki... ÜLIKÕVA! =D
Superhea superhea tuju lugu =)
Sellele, kes mulle need sammud järjest puhtalt ära tantsib, lähen naiseks. Kohe. No questions asked =P
reede, aprill 11, 2008
Käisin eile esimest korda elus oma elektroonikajäätmeid jäätmekogumispunkti ära andmas. Kristiine jäätmepunkt asub aadressil Artelli 15. Väga mugav oli see, et autoga sai sõita otse jäätmepunkti hoovi lõppu suurte angaaride juurde, kus seisis erksavärvilises riietuses tädi, kes oli hästi sõbralik ja mu jäätmed kohe enda kätte võttis, et neid siis vastavatesse konteineritesse viia. Kogu üritus võttis minul kokku maksimaalselt veerand tundi ja enesetunne oli pärast oi kui hää =)
Ohtlikke jäätmeid nagu vanad küünelakid, ripsmetušid, kraadiklaasid ja patareid olen juba mitu korda Lukoili tanklas asuvasse ohtlike jäätmete kogumismajja viinud. Kuna see asub mu töökoha lähedal, ei võta ka too aktsioon kunagi üle 10 minuti. Minu oma isiklik indulgents... Soovitan soojalt teistelegi.
Ohtlikke jäätmeid nagu vanad küünelakid, ripsmetušid, kraadiklaasid ja patareid olen juba mitu korda Lukoili tanklas asuvasse ohtlike jäätmete kogumismajja viinud. Kuna see asub mu töökoha lähedal, ei võta ka too aktsioon kunagi üle 10 minuti. Minu oma isiklik indulgents... Soovitan soojalt teistelegi.
kolmapäev, aprill 09, 2008
Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama
Mina, kes ma olen suutnud siiamaani oma deebetkaardiga täiesti suurepäraselt hakkama saada ja ellu jääda, otsustasin lõpuks krediitkaardi soetada. Nohh, nii igaks juhuks. Et kui on vaja näiteks lennupileteid bookida ja seltskonnas kellelgi teisel pole krediitkaarti või on vaja midagi suuuuurt osta ja deebetkaardil pole vajalikul momendil vajalikku summat ja nii edasi ja nii tagasi.
Kaart käes, tekkiski kohe vajadus seda kasutada. Sest deebetkaardiga internetist Rooma hotellitube kinni panna ei saa. Pärast kahte veateadet, ilma broneeringu kinnituseta, kuid netipangas juba ülekantud summaga silmitsi istudes tekkis vägisi tahtmine kellelegi valjul häälel venitada, et "ma ju ütlesin!"
Egas midagi. Kõne panka, kõne Inglismaale vahendajafirma esindajale. Pangast öeldakse, et on jah segadus. Onu Inglismaalt ütleb, et on jah segadus ja et ta helistab kohe tagasi. Seda ütleb ja teeb ta suisa mitu korda. Nüüd oleme õnneks sinnamaani jõudnud, et onu inglismann "helistab kohe tagasi ja teatab mulle minu broneeringu numbri". Nii ma siis nüüd sitsingi siin telefonivalves ja ei saa isegi pissile minna.
Kuramus, jama veel mingite krediitkaartidega, ma ütlen.
Mina, kes ma olen suutnud siiamaani oma deebetkaardiga täiesti suurepäraselt hakkama saada ja ellu jääda, otsustasin lõpuks krediitkaardi soetada. Nohh, nii igaks juhuks. Et kui on vaja näiteks lennupileteid bookida ja seltskonnas kellelgi teisel pole krediitkaarti või on vaja midagi suuuuurt osta ja deebetkaardil pole vajalikul momendil vajalikku summat ja nii edasi ja nii tagasi.
Kaart käes, tekkiski kohe vajadus seda kasutada. Sest deebetkaardiga internetist Rooma hotellitube kinni panna ei saa. Pärast kahte veateadet, ilma broneeringu kinnituseta, kuid netipangas juba ülekantud summaga silmitsi istudes tekkis vägisi tahtmine kellelegi valjul häälel venitada, et "ma ju ütlesin!"
Egas midagi. Kõne panka, kõne Inglismaale vahendajafirma esindajale. Pangast öeldakse, et on jah segadus. Onu Inglismaalt ütleb, et on jah segadus ja et ta helistab kohe tagasi. Seda ütleb ja teeb ta suisa mitu korda. Nüüd oleme õnneks sinnamaani jõudnud, et onu inglismann "helistab kohe tagasi ja teatab mulle minu broneeringu numbri". Nii ma siis nüüd sitsingi siin telefonivalves ja ei saa isegi pissile minna.
Kuramus, jama veel mingite krediitkaartidega, ma ütlen.
teisipäev, aprill 08, 2008
Ja veel positiivsetest asjadest: kui terroristid seda kohale transportivat rekkat õhku ei lase, siis millalgi pärast reisi saab lõpuks ometi meie uue divantšiku katsikule. Kaua otsitud kaunikene =)
Mhmhh. Ja kui diivani jalgu tulete kakao ja morsi sisse kastma, siis näete reisupilte ka. Aga vat ei pane Orkutisse üles. Okei, mingi ühe panen ehk hea õnne korral. Või kaks, kui tuul on soodne.
Mhmhh. Ja kui diivani jalgu tulete kakao ja morsi sisse kastma, siis näete reisupilte ka. Aga vat ei pane Orkutisse üles. Okei, mingi ühe panen ehk hea õnne korral. Või kaks, kui tuul on soodne.
pühapäev, aprill 06, 2008
Ups, lihtsalt väike valearvestus
Mis puutub võimesse kiiresti uinuda, siis valge tee vist ikka ei erine suuresti mustast teest, vähemalt mitte juhul, kui see on tolle vetsupaberipakitee kujul. Kuidas muidu seletada asjaolu, et plaan magada nagu nott lõppes sellega, et lamasin oma hiina piina voodis mitu tundi pärani silmadega nagu öökull ja mõtlesin omi mõtteid. Peamiselt sellest, kuidas me kõik hakkame hakkama saama nüüd, kui asjalood on jälle sedasi, nagu need on. Ikka ja jälle tuli ringiga tagasi küsimus sellest, kuidas ravida inimest, kes ei tunnista oma haigust. Minu haigusega näiteks on lihtne. Enamus ajast on ebamugav, vahel on räigelt ebamugav ja mõnikord harva on nii hull, et klammerdun kõveras radiaatori külge ja palun kõikide uskude jumalaid, et see jubedus ometi kuidagi otsa saaks. Kui me teaksime täpselt, millega tegu ja kuidas sest lahti saada, siis ma tänasel päeval selle käes ilmselt enam ei kannataks.
Aga mida teha inimesega, kelle haigusele on ravi täiesti olemas ja kes sellest loobub lihtsalt sel põhjusel, et talle ei meeldi ravimite kõrvalmõjud või mis veelgi hullem - ta ei saa ise aru, et vajab abi...?
Ja kõige lõpuks: kas see pole mitte isekas käitumine teiste, oma lähedaste suhtes?
Kuid keskendugem pigem positiivsele. Mitte küll selle konkreetse teema juures, sest siin polegi midagi positiivset, aga...
...üsna varsti läheme sooja päikese alla. Kahjuks mitte Kaliforniasse ega sinna, kus rannaliiv on valgem kui Tallinna talvine teise päeva lumi, aga nohh, asi seegi. Lennutume nädalaks Carry suvilasse ehk sinna, kus ma päevadesse arvutatult juba ligi kaks kuud olen veetnud. Ma arvan, et kuigi kunagi seal natuke aega pikemalt järjest elasin, ei tähenda see sugugi, et mul eeloleval reisil igav hakkaks. Mul nimelt on helluva vinge reisiseltskond. Ja ma kavatsen olla õnnelik (Babe with a Plan =) ).
Aint maitea, mis siis saab, kui ma seal haigeks peaksin jääma. Siiamaani pole ma Egiptuses üheksi linnas ühtegi radiaatorit kohanud, mille külge klammerduda... =P
Mis puutub võimesse kiiresti uinuda, siis valge tee vist ikka ei erine suuresti mustast teest, vähemalt mitte juhul, kui see on tolle vetsupaberipakitee kujul. Kuidas muidu seletada asjaolu, et plaan magada nagu nott lõppes sellega, et lamasin oma hiina piina voodis mitu tundi pärani silmadega nagu öökull ja mõtlesin omi mõtteid. Peamiselt sellest, kuidas me kõik hakkame hakkama saama nüüd, kui asjalood on jälle sedasi, nagu need on. Ikka ja jälle tuli ringiga tagasi küsimus sellest, kuidas ravida inimest, kes ei tunnista oma haigust. Minu haigusega näiteks on lihtne. Enamus ajast on ebamugav, vahel on räigelt ebamugav ja mõnikord harva on nii hull, et klammerdun kõveras radiaatori külge ja palun kõikide uskude jumalaid, et see jubedus ometi kuidagi otsa saaks. Kui me teaksime täpselt, millega tegu ja kuidas sest lahti saada, siis ma tänasel päeval selle käes ilmselt enam ei kannataks.
Aga mida teha inimesega, kelle haigusele on ravi täiesti olemas ja kes sellest loobub lihtsalt sel põhjusel, et talle ei meeldi ravimite kõrvalmõjud või mis veelgi hullem - ta ei saa ise aru, et vajab abi...?
Ja kõige lõpuks: kas see pole mitte isekas käitumine teiste, oma lähedaste suhtes?
Kuid keskendugem pigem positiivsele. Mitte küll selle konkreetse teema juures, sest siin polegi midagi positiivset, aga...
...üsna varsti läheme sooja päikese alla. Kahjuks mitte Kaliforniasse ega sinna, kus rannaliiv on valgem kui Tallinna talvine teise päeva lumi, aga nohh, asi seegi. Lennutume nädalaks Carry suvilasse ehk sinna, kus ma päevadesse arvutatult juba ligi kaks kuud olen veetnud. Ma arvan, et kuigi kunagi seal natuke aega pikemalt järjest elasin, ei tähenda see sugugi, et mul eeloleval reisil igav hakkaks. Mul nimelt on helluva vinge reisiseltskond. Ja ma kavatsen olla õnnelik (Babe with a Plan =) ).
Aint maitea, mis siis saab, kui ma seal haigeks peaksin jääma. Siiamaani pole ma Egiptuses üheksi linnas ühtegi radiaatorit kohanud, mille külge klammerduda... =P
reede, märts 28, 2008
Kui haigla juba paistis, hakkasid kõik autos olevad inimesed ükshaaval järjest nutma.
"Ära nuta, meie hakkame siis ju ka nutma. Kas sa arvad, et meile meeldib see?"
Autojuhiks olemise tõttu olid mul päiksekad ees, seega sain võimaluse karmi tädi mängida. Seda, mida mu silmad klaaside taga tegid, tean ainult mina ise.
"Kõik saab korda, ravivad sind korralikult ja varsti oled jälle kodus."
Õnneks paistis päike. Päike teeb kõik alati palju paremaks.
"Siin on teisi samasuguseid - sa ei ole siin üksi..."
"Ära nuta, meie hakkame siis ju ka nutma. Kas sa arvad, et meile meeldib see?"
Autojuhiks olemise tõttu olid mul päiksekad ees, seega sain võimaluse karmi tädi mängida. Seda, mida mu silmad klaaside taga tegid, tean ainult mina ise.
"Kõik saab korda, ravivad sind korralikult ja varsti oled jälle kodus."
Õnneks paistis päike. Päike teeb kõik alati palju paremaks.
"Siin on teisi samasuguseid - sa ei ole siin üksi..."
kolmapäev, märts 26, 2008
teisipäev, märts 25, 2008
I would tell you about the things they put me through,
the pain I`ve been subjected to
but the lord himself would blush.
The countless feasts laid at my feet,
forbidden fruits for me to eat
but I think your pulse would start to rush.
Now I`m not looking for absolution,
forgiveness for the things I do
but before you come to any conclusions
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
You`ll stumble in my footsteps,
keep the same appointments I kept
if you try walking in my shoes.
Morality would frown upon,
decency look down upon
the scapegoat fate`s made of me
but I promise you, my judge and jurors -
my intentions couldn`t have been purer.
My case is easy to see.
I`m not looking for a clearer conscience,
peace of mind after what I`ve been through
and before we talk of any repentance
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
Depeche
Pühendusega klassiõele who knows a whole big nothing and is more than willing to share it with you.
the pain I`ve been subjected to
but the lord himself would blush.
The countless feasts laid at my feet,
forbidden fruits for me to eat
but I think your pulse would start to rush.
Now I`m not looking for absolution,
forgiveness for the things I do
but before you come to any conclusions
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
You`ll stumble in my footsteps,
keep the same appointments I kept
if you try walking in my shoes.
Morality would frown upon,
decency look down upon
the scapegoat fate`s made of me
but I promise you, my judge and jurors -
my intentions couldn`t have been purer.
My case is easy to see.
I`m not looking for a clearer conscience,
peace of mind after what I`ve been through
and before we talk of any repentance
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
Depeche
Pühendusega klassiõele who knows a whole big nothing and is more than willing to share it with you.
esmaspäev, märts 24, 2008
esmaspäev, märts 17, 2008
Käisime Draamas Sügissonaati vaatamas. Etendus ei olnudki ootustele vastavalt masendav. Või nohh, oli küll, aga ju mu enda süsteem on igasugustest negatiivsetest emotsioonidest niivõrd küllastunud, et ei suuda enam midagi taolist vastu võtta ja hakkab vaikselt vastu töötama. Olgu sellega, kuidas on, aga Ain Lutseppa oli hää kuulata-vaadata, nagu ikka. Väga hea näitleja ja oma olemuselt nii sümpaatne, et teeb kohe südame soojaks =)
Ülle Kaljuste oli ka loomulikult hea, nagu alati, aga Minu oivalist lahutust ei trumpa vist küll miski üle - seal ta otsekui sulandus rolli. Sügissonaadis seevastu oli rollitäide nurgeline ning seda sugugi mitte nurkadega rolli tõttu. Aga võibolla olen ma lihtsalt ülekohtune.
Ülle Kaljuste oli ka loomulikult hea, nagu alati, aga Minu oivalist lahutust ei trumpa vist küll miski üle - seal ta otsekui sulandus rolli. Sügissonaadis seevastu oli rollitäide nurgeline ning seda sugugi mitte nurkadega rolli tõttu. Aga võibolla olen ma lihtsalt ülekohtune.
neljapäev, märts 06, 2008
Today You Die
Ikka ja jälle hakkab mul mõne inimesega koos autos viibides natuke imelik.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel öisel ajal paarile vägijooki tarbinud tüübile taksojuhti mängides hakkas kohati ikka väga imelik. Mitte et ma tavaliselt ei soovitaks tagaistmel asujatel turvavöösid kinnitada, aga möödunud nädala valguses, mil üks minu lapsepõlvetuttavatest seda tänasel päeval juba suht levinud nõuet eirates õnnetul kombel surma sai, tundub oma autos külalistena reisijate igatepidi rihmastamine ja vöötamine äärmiselt vajalik.
Eks lugege ja otsustage ise...
Istusid mehepojad autosse, sest mina nende tuttava tuttavana olin lubanud nad linna/öökluppi kohale toimetada. Juhi kõrvalistmele istuja tõmbas ilma käskimata omal turvavöö kinni ja minu heatahtliku kommentaari peale lisas, et tema olevat nooruses juba piisavalt ilma rihmata õnnetusi läbi elanud - et enam väga ei ole isu. Valus hakkab, kui käega läbi armatuurlaua sõita, jne. Nojah, mõni õpib õnneks lõpuks ka valudest. Tuttava tuttav seevastu, kes mõne aja pärast tagaistmele platseerus, ei olnud vist kunagi autos viibides tõsiselt haiget saanud ja tema rihma kinnitamist vajalikuks ei pidanud. Kui ma seda talle meelde tuletasin, oli tema esimene reaktsioon: "Ahh, ära muretse, teeme nii, et mina maksan sinu trahvid." Otsustasin pikka juttu mitte ajada ja teavitasin teda oma tuttavaga vaevalt 24 tundi tagasi juhtunust, lootuses, et ehk paneb see teda mõtlema - et kui keegi reaalne on actually niimoodi hukka saanud, siis see info mõjub talle. Noormees eemaldus hetkeks kahe esiistme vahelt ning pusis ja ähkis tagaistmel ligi pool minutit, seejärel teadustades: "Ei, ei mina ei saa, see on nii ebamugav". Tahtsin talle öelda, et haiglas voolikute all lebada ja kilekotti kusta on märksa ebamugavam, aga sain enne aru, et kõnealune isik kuulub vist sellesse isikute gruppi, kes iseendast absoluutselt ei hooli.
Proovisin siis teise külje alt läheneda: "Aga kas sa tead, et kui mingi õnnetus juhtub ja sina mulle sealt tagant selga lendad, saan MINA väga haiget?"
"No aga ära sõida siis kiiresti," kõlas noormehe vastus.
Täpselt kolmeks sekundiks jäi mul karp lahti, sest taipasin, et mitte ainult pole sel tüübil endast suva, tal on ka minust suva. Samas, nohh, muidugi - kes olen mina tema jaoks? Mingi tuttava tuttava tibi, kes talle transporditeenust osutab ja pole nõus isegi kluppi tulema.
Ülejäänud tee istusin rooli taga suht vaikselt ja palvetasin, et see kuramuse klubi rutem saabuks, et ma oma teravat keelt enne hammaste tagant lahti ei jõuaks lasta. Tuttava tuttav ju ikkagi. Viisakus ennekõike. Hiljem kodus hambaid pestes mõtlesin, et oleksin pidanud hoopis masina teepervele tõmbama, seisma jätma ja ütlema, et davai, oma valik: kas astud jala siit Pääskülast Bonnie & Clyde-i või paned rihmad kinni ja sõidame sõbralikult edasi. Minu auto - minu reeglid.
Ma saan aru, et pooled maakera rahvastikust on meessoost ja vähemalt pooltel neist on vastupandamatu kihk riskida igalpool ja kõigega (või nohh, vähemalt üks habemeajamisvahu reklaam väidab niimoodi). Kuid milleks võtta mõttetuid riske? Kas mõttetu risk ei näita ilmekalt mitte kõnealuse mehepoja arulagedust ja vähest kompetentsi selle asemel, et demonstreerida tema julgust, vaprust ja midaiganesmuud, mida too kõnealune kõrvalistuvale neiule, sõbrale või kellele iganes parasjagu tõestada püüab...?
Mulle tundub ja arvatavasti õigesti, et tegelikult on mingil osal lihtsalt po**ui. Nii meestel kui naistel. Näiteks inimene, kes mõned aastatd tagasi Mustamäe majade vahel kihutas ja meie koera alla ajas, ei vaevunud isegi autost väljuma veendumaks, et loomaga on kõik korras. Taustainfoks võin öelda, et ei olnud korras ja väga rõve oli käia metsas koera matmas. Mis me siis veel inimeste matmisest räägime...
Tundub, et senikaua, kuni keegi oma lähikondlastest manalateele pole sattunud, ei usu keegi, et midagi sellist üldse reaalselt juhtuda võiks. Ja kui ka juhtub, siis "nohh, enamasti jäädakse ju ellu". Või siis mitte, sest "mina turvavööd ei kinnita, sest parem on matsu pannes kohe surma saada kui pärast eluaeg vigasena elada".
Ja mõnel juhul isegi siis, kui on juba midagi pöördumatut juhtunud, ei näi seda hoolimist kauaks jätkuvat. Või kuidas muudmoodi peaksin ma tõlgendama sedasama Linnu tee ja Sõpruse puiestee ristmiku valgusfoori jalamil juba üle aasta tolgendavat rääbakat leinapärge või õigemini selle jäänuseid, mis vahelduva eduga ka sõiduteel asetsevad. Huvitav, kas hukkunu omaksed olid väljamaalased ning pole pärast pärja kohale toomist Eesti Vabariiki külastanud... Või on neil lihtsalt hiiglama ükskõik? Unustatud asi?
Mõnel on isegi enda elust suva. Meenub üks kord ligi paar aastat tagasi, kui minu juures lauamängutanud seltskonnast üks ilmselgelt liiga purjus tegelane end koju sättima hakkas. Autoga kusjuures. Mis siis, et taksoraha oli tal küll ja rohkemgi veel. Mis siis, et ta ise vaevu püstigi seisis ja et tema jutust vist küll keegi peale ta enese sotti ei saanud. Autoroolis pole ju vaja seista. Jutelda ka pole väga vaja, kui kedagi kõrval pole. Seega milles probleem??? Tema sõber (väidetavalt kauaaegne ja hea) ainult irvitas situatsiooni üle. Ülejäänud seltskond üritas meesterahvale küll mõistust pähe panna, aga kaua sa ikka argumenteerid purjus täismehega, kel otsus juba valmis ja üks jalg uksestki väljas.
Kui toosama tüüp kümne minuti pärast oma meie juurde jäänud sõbrale helistas ja kaebles, et "nii kui nurga tagant välja keerasin, võtsid mendid kinni", tundsime me vaid kergendust ja isegi rõõmu. Samasugust kummalist rõõmu tundsin ma ka siis, kui toosama kauaaegne ja hea sõber ise suhteliselt õnnelikku õnnetusse sattus ja vasta puud kihutas.
Mitte sellepärast, et mul teise inimese ebaõnne üle kangesti hea meel oleks, vaid pigem selle üle, et suuremat õnnetust ei juhtunud, et sel korral läks õnneks ja keegi kõrvaline ette ei jäänud ja et ehk on sellest vahejuhtumist õppetunnina kasu. Mõni loll aga ei õpi ka enda vigadest. Kojanarr näituseks, kes eelmisel kevadel purjus peaga ja toasussides esimest korda ühe tsikliga tutvust sobitama läks, otse puusse sõitis ja pärast kokkutraaditud lõualuude tõttu üle kuu aja vaid kõrrega jogurtit ja püreestatud toite sõi, sõidab oma autos vist siiani suht tihti purjakil peaga, sest "oh, see ju nii lühike maa" ja "ma sõidan tasakesi".
Või ongi suuremate järelduste tegemiseks hädavajalik kellegi surm? Ei mäleta, et minu lapsepõlve suvevaheaegade Viiratsis autoõnnetuses hukkunud poisi sõbrad ja õnnetuse hetkel autos viibinud kaaslased hiljem kunagi kusagil hullupööra kihutanud oleksid, isegi, kui all oli "selline pill, mis suisa nõuab raskemat jalga".
Samas ei ole ma kellegagi neist viimastel aastatel kohtunud. Võibolla on nendegi mälu vahepealse aja jooksul tuhmunud ja meelest läinud, et õnnetusi ei tellita kataloogist ega osteta järelmaksuga - neid jagatakse ilma küsimata, loterii põhimõttel ja peaaegu alati siis, kui seda kõige vähem ootad...
Kas tõesti peab selleks, et natukesest lollusest loobuda ja uskuda, et liiklusõnnetusi võib juhtuda igaühega ja et keegi pole nende eest sünnipäraselt kaitstud, saama ilmutuse vikatimehelt endalt, kus too oma kondise sõrme välja sirutab ja kähiseval häälel kuulutab, et "täna sured SINA"...
?
Ikka ja jälle hakkab mul mõne inimesega koos autos viibides natuke imelik.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel öisel ajal paarile vägijooki tarbinud tüübile taksojuhti mängides hakkas kohati ikka väga imelik. Mitte et ma tavaliselt ei soovitaks tagaistmel asujatel turvavöösid kinnitada, aga möödunud nädala valguses, mil üks minu lapsepõlvetuttavatest seda tänasel päeval juba suht levinud nõuet eirates õnnetul kombel surma sai, tundub oma autos külalistena reisijate igatepidi rihmastamine ja vöötamine äärmiselt vajalik.
Eks lugege ja otsustage ise...
Istusid mehepojad autosse, sest mina nende tuttava tuttavana olin lubanud nad linna/öökluppi kohale toimetada. Juhi kõrvalistmele istuja tõmbas ilma käskimata omal turvavöö kinni ja minu heatahtliku kommentaari peale lisas, et tema olevat nooruses juba piisavalt ilma rihmata õnnetusi läbi elanud - et enam väga ei ole isu. Valus hakkab, kui käega läbi armatuurlaua sõita, jne. Nojah, mõni õpib õnneks lõpuks ka valudest. Tuttava tuttav seevastu, kes mõne aja pärast tagaistmele platseerus, ei olnud vist kunagi autos viibides tõsiselt haiget saanud ja tema rihma kinnitamist vajalikuks ei pidanud. Kui ma seda talle meelde tuletasin, oli tema esimene reaktsioon: "Ahh, ära muretse, teeme nii, et mina maksan sinu trahvid." Otsustasin pikka juttu mitte ajada ja teavitasin teda oma tuttavaga vaevalt 24 tundi tagasi juhtunust, lootuses, et ehk paneb see teda mõtlema - et kui keegi reaalne on actually niimoodi hukka saanud, siis see info mõjub talle. Noormees eemaldus hetkeks kahe esiistme vahelt ning pusis ja ähkis tagaistmel ligi pool minutit, seejärel teadustades: "Ei, ei mina ei saa, see on nii ebamugav". Tahtsin talle öelda, et haiglas voolikute all lebada ja kilekotti kusta on märksa ebamugavam, aga sain enne aru, et kõnealune isik kuulub vist sellesse isikute gruppi, kes iseendast absoluutselt ei hooli.
Proovisin siis teise külje alt läheneda: "Aga kas sa tead, et kui mingi õnnetus juhtub ja sina mulle sealt tagant selga lendad, saan MINA väga haiget?"
"No aga ära sõida siis kiiresti," kõlas noormehe vastus.
Täpselt kolmeks sekundiks jäi mul karp lahti, sest taipasin, et mitte ainult pole sel tüübil endast suva, tal on ka minust suva. Samas, nohh, muidugi - kes olen mina tema jaoks? Mingi tuttava tuttava tibi, kes talle transporditeenust osutab ja pole nõus isegi kluppi tulema.
Ülejäänud tee istusin rooli taga suht vaikselt ja palvetasin, et see kuramuse klubi rutem saabuks, et ma oma teravat keelt enne hammaste tagant lahti ei jõuaks lasta. Tuttava tuttav ju ikkagi. Viisakus ennekõike. Hiljem kodus hambaid pestes mõtlesin, et oleksin pidanud hoopis masina teepervele tõmbama, seisma jätma ja ütlema, et davai, oma valik: kas astud jala siit Pääskülast Bonnie & Clyde-i või paned rihmad kinni ja sõidame sõbralikult edasi. Minu auto - minu reeglid.
Ma saan aru, et pooled maakera rahvastikust on meessoost ja vähemalt pooltel neist on vastupandamatu kihk riskida igalpool ja kõigega (või nohh, vähemalt üks habemeajamisvahu reklaam väidab niimoodi). Kuid milleks võtta mõttetuid riske? Kas mõttetu risk ei näita ilmekalt mitte kõnealuse mehepoja arulagedust ja vähest kompetentsi selle asemel, et demonstreerida tema julgust, vaprust ja midaiganesmuud, mida too kõnealune kõrvalistuvale neiule, sõbrale või kellele iganes parasjagu tõestada püüab...?
Mulle tundub ja arvatavasti õigesti, et tegelikult on mingil osal lihtsalt po**ui. Nii meestel kui naistel. Näiteks inimene, kes mõned aastatd tagasi Mustamäe majade vahel kihutas ja meie koera alla ajas, ei vaevunud isegi autost väljuma veendumaks, et loomaga on kõik korras. Taustainfoks võin öelda, et ei olnud korras ja väga rõve oli käia metsas koera matmas. Mis me siis veel inimeste matmisest räägime...
Tundub, et senikaua, kuni keegi oma lähikondlastest manalateele pole sattunud, ei usu keegi, et midagi sellist üldse reaalselt juhtuda võiks. Ja kui ka juhtub, siis "nohh, enamasti jäädakse ju ellu". Või siis mitte, sest "mina turvavööd ei kinnita, sest parem on matsu pannes kohe surma saada kui pärast eluaeg vigasena elada".
Ja mõnel juhul isegi siis, kui on juba midagi pöördumatut juhtunud, ei näi seda hoolimist kauaks jätkuvat. Või kuidas muudmoodi peaksin ma tõlgendama sedasama Linnu tee ja Sõpruse puiestee ristmiku valgusfoori jalamil juba üle aasta tolgendavat rääbakat leinapärge või õigemini selle jäänuseid, mis vahelduva eduga ka sõiduteel asetsevad. Huvitav, kas hukkunu omaksed olid väljamaalased ning pole pärast pärja kohale toomist Eesti Vabariiki külastanud... Või on neil lihtsalt hiiglama ükskõik? Unustatud asi?
Mõnel on isegi enda elust suva. Meenub üks kord ligi paar aastat tagasi, kui minu juures lauamängutanud seltskonnast üks ilmselgelt liiga purjus tegelane end koju sättima hakkas. Autoga kusjuures. Mis siis, et taksoraha oli tal küll ja rohkemgi veel. Mis siis, et ta ise vaevu püstigi seisis ja et tema jutust vist küll keegi peale ta enese sotti ei saanud. Autoroolis pole ju vaja seista. Jutelda ka pole väga vaja, kui kedagi kõrval pole. Seega milles probleem??? Tema sõber (väidetavalt kauaaegne ja hea) ainult irvitas situatsiooni üle. Ülejäänud seltskond üritas meesterahvale küll mõistust pähe panna, aga kaua sa ikka argumenteerid purjus täismehega, kel otsus juba valmis ja üks jalg uksestki väljas.
Kui toosama tüüp kümne minuti pärast oma meie juurde jäänud sõbrale helistas ja kaebles, et "nii kui nurga tagant välja keerasin, võtsid mendid kinni", tundsime me vaid kergendust ja isegi rõõmu. Samasugust kummalist rõõmu tundsin ma ka siis, kui toosama kauaaegne ja hea sõber ise suhteliselt õnnelikku õnnetusse sattus ja vasta puud kihutas.
Mitte sellepärast, et mul teise inimese ebaõnne üle kangesti hea meel oleks, vaid pigem selle üle, et suuremat õnnetust ei juhtunud, et sel korral läks õnneks ja keegi kõrvaline ette ei jäänud ja et ehk on sellest vahejuhtumist õppetunnina kasu. Mõni loll aga ei õpi ka enda vigadest. Kojanarr näituseks, kes eelmisel kevadel purjus peaga ja toasussides esimest korda ühe tsikliga tutvust sobitama läks, otse puusse sõitis ja pärast kokkutraaditud lõualuude tõttu üle kuu aja vaid kõrrega jogurtit ja püreestatud toite sõi, sõidab oma autos vist siiani suht tihti purjakil peaga, sest "oh, see ju nii lühike maa" ja "ma sõidan tasakesi".
Või ongi suuremate järelduste tegemiseks hädavajalik kellegi surm? Ei mäleta, et minu lapsepõlve suvevaheaegade Viiratsis autoõnnetuses hukkunud poisi sõbrad ja õnnetuse hetkel autos viibinud kaaslased hiljem kunagi kusagil hullupööra kihutanud oleksid, isegi, kui all oli "selline pill, mis suisa nõuab raskemat jalga".
Samas ei ole ma kellegagi neist viimastel aastatel kohtunud. Võibolla on nendegi mälu vahepealse aja jooksul tuhmunud ja meelest läinud, et õnnetusi ei tellita kataloogist ega osteta järelmaksuga - neid jagatakse ilma küsimata, loterii põhimõttel ja peaaegu alati siis, kui seda kõige vähem ootad...
Kas tõesti peab selleks, et natukesest lollusest loobuda ja uskuda, et liiklusõnnetusi võib juhtuda igaühega ja et keegi pole nende eest sünnipäraselt kaitstud, saama ilmutuse vikatimehelt endalt, kus too oma kondise sõrme välja sirutab ja kähiseval häälel kuulutab, et "täna sured SINA"...
?
Tellimine:
Postitused (Atom)