Today You Die

Ikka ja jälle hakkab mul mõne inimesega koos autos viibides natuke imelik.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel öisel ajal paarile vägijooki tarbinud tüübile taksojuhti mängides hakkas kohati ikka väga imelik. Mitte et ma tavaliselt ei soovitaks tagaistmel asujatel turvavöösid kinnitada, aga möödunud nädala valguses, mil üks minu lapsepõlvetuttavatest seda tänasel päeval juba suht levinud nõuet eirates õnnetul kombel surma sai, tundub oma autos külalistena reisijate igatepidi rihmastamine ja vöötamine äärmiselt vajalik.

Eks lugege ja otsustage ise...

Istusid mehepojad autosse, sest mina nende tuttava tuttavana olin lubanud nad linna/öökluppi kohale toimetada. Juhi kõrvalistmele istuja tõmbas ilma käskimata omal turvavöö kinni ja minu heatahtliku kommentaari peale lisas, et tema olevat nooruses juba piisavalt ilma rihmata õnnetusi läbi elanud - et enam väga ei ole isu. Valus hakkab, kui käega läbi armatuurlaua sõita, jne. Nojah, mõni õpib õnneks lõpuks ka valudest. Tuttava tuttav seevastu, kes mõne aja pärast tagaistmele platseerus, ei olnud vist kunagi autos viibides tõsiselt haiget saanud ja tema rihma kinnitamist vajalikuks ei pidanud. Kui ma seda talle meelde tuletasin, oli tema esimene reaktsioon: "Ahh, ära muretse, teeme nii, et mina maksan sinu trahvid." Otsustasin pikka juttu mitte ajada ja teavitasin teda oma tuttavaga vaevalt 24 tundi tagasi juhtunust, lootuses, et ehk paneb see teda mõtlema - et kui keegi reaalne on actually niimoodi hukka saanud, siis see info mõjub talle. Noormees eemaldus hetkeks kahe esiistme vahelt ning pusis ja ähkis tagaistmel ligi pool minutit, seejärel teadustades: "Ei, ei mina ei saa, see on nii ebamugav". Tahtsin talle öelda, et haiglas voolikute all lebada ja kilekotti kusta on märksa ebamugavam, aga sain enne aru, et kõnealune isik kuulub vist sellesse isikute gruppi, kes iseendast absoluutselt ei hooli.
Proovisin siis teise külje alt läheneda: "Aga kas sa tead, et kui mingi õnnetus juhtub ja sina mulle sealt tagant selga lendad, saan MINA väga haiget?"
"No aga ära sõida siis kiiresti," kõlas noormehe vastus.
Täpselt kolmeks sekundiks jäi mul karp lahti, sest taipasin, et mitte ainult pole sel tüübil endast suva, tal on ka minust suva. Samas, nohh, muidugi - kes olen mina tema jaoks? Mingi tuttava tuttava tibi, kes talle transporditeenust osutab ja pole nõus isegi kluppi tulema.

Ülejäänud tee istusin rooli taga suht vaikselt ja palvetasin, et see kuramuse klubi rutem saabuks, et ma oma teravat keelt enne hammaste tagant lahti ei jõuaks lasta. Tuttava tuttav ju ikkagi. Viisakus ennekõike. Hiljem kodus hambaid pestes mõtlesin, et oleksin pidanud hoopis masina teepervele tõmbama, seisma jätma ja ütlema, et davai, oma valik: kas astud jala siit Pääskülast Bonnie & Clyde-i või paned rihmad kinni ja sõidame sõbralikult edasi. Minu auto - minu reeglid.

Ma saan aru, et pooled maakera rahvastikust on meessoost ja vähemalt pooltel neist on vastupandamatu kihk riskida igalpool ja kõigega (või nohh, vähemalt üks habemeajamisvahu reklaam väidab niimoodi). Kuid milleks võtta mõttetuid riske? Kas mõttetu risk ei näita ilmekalt mitte kõnealuse mehepoja arulagedust ja vähest kompetentsi selle asemel, et demonstreerida tema julgust, vaprust ja midaiganesmuud, mida too kõnealune kõrvalistuvale neiule, sõbrale või kellele iganes parasjagu tõestada püüab...?

Mulle tundub ja arvatavasti õigesti, et tegelikult on mingil osal lihtsalt po**ui. Nii meestel kui naistel. Näiteks inimene, kes mõned aastatd tagasi Mustamäe majade vahel kihutas ja meie koera alla ajas, ei vaevunud isegi autost väljuma veendumaks, et loomaga on kõik korras. Taustainfoks võin öelda, et ei olnud korras ja väga rõve oli käia metsas koera matmas. Mis me siis veel inimeste matmisest räägime...
Tundub, et senikaua, kuni keegi oma lähikondlastest manalateele pole sattunud, ei usu keegi, et midagi sellist üldse reaalselt juhtuda võiks. Ja kui ka juhtub, siis "nohh, enamasti jäädakse ju ellu". Või siis mitte, sest "mina turvavööd ei kinnita, sest parem on matsu pannes kohe surma saada kui pärast eluaeg vigasena elada".
Ja mõnel juhul isegi siis, kui on juba midagi pöördumatut juhtunud, ei näi seda hoolimist kauaks jätkuvat. Või kuidas muudmoodi peaksin ma tõlgendama sedasama Linnu tee ja Sõpruse puiestee ristmiku valgusfoori jalamil juba üle aasta tolgendavat rääbakat leinapärge või õigemini selle jäänuseid, mis vahelduva eduga ka sõiduteel asetsevad. Huvitav, kas hukkunu omaksed olid väljamaalased ning pole pärast pärja kohale toomist Eesti Vabariiki külastanud... Või on neil lihtsalt hiiglama ükskõik? Unustatud asi?

Mõnel on isegi enda elust suva. Meenub üks kord ligi paar aastat tagasi, kui minu juures lauamängutanud seltskonnast üks ilmselgelt liiga purjus tegelane end koju sättima hakkas. Autoga kusjuures. Mis siis, et taksoraha oli tal küll ja rohkemgi veel. Mis siis, et ta ise vaevu püstigi seisis ja et tema jutust vist küll keegi peale ta enese sotti ei saanud. Autoroolis pole ju vaja seista. Jutelda ka pole väga vaja, kui kedagi kõrval pole. Seega milles probleem??? Tema sõber (väidetavalt kauaaegne ja hea) ainult irvitas situatsiooni üle. Ülejäänud seltskond üritas meesterahvale küll mõistust pähe panna, aga kaua sa ikka argumenteerid purjus täismehega, kel otsus juba valmis ja üks jalg uksestki väljas.
Kui toosama tüüp kümne minuti pärast oma meie juurde jäänud sõbrale helistas ja kaebles, et "nii kui nurga tagant välja keerasin, võtsid mendid kinni", tundsime me vaid kergendust ja isegi rõõmu. Samasugust kummalist rõõmu tundsin ma ka siis, kui toosama kauaaegne ja hea sõber ise suhteliselt õnnelikku õnnetusse sattus ja vasta puud kihutas.

Mitte sellepärast, et mul teise inimese ebaõnne üle kangesti hea meel oleks, vaid pigem selle üle, et suuremat õnnetust ei juhtunud, et sel korral läks õnneks ja keegi kõrvaline ette ei jäänud ja et ehk on sellest vahejuhtumist õppetunnina kasu. Mõni loll aga ei õpi ka enda vigadest. Kojanarr näituseks, kes eelmisel kevadel purjus peaga ja toasussides esimest korda ühe tsikliga tutvust sobitama läks, otse puusse sõitis ja pärast kokkutraaditud lõualuude tõttu üle kuu aja vaid kõrrega jogurtit ja püreestatud toite sõi, sõidab oma autos vist siiani suht tihti purjakil peaga, sest "oh, see ju nii lühike maa" ja "ma sõidan tasakesi".

Või ongi suuremate järelduste tegemiseks hädavajalik kellegi surm? Ei mäleta, et minu lapsepõlve suvevaheaegade Viiratsis autoõnnetuses hukkunud poisi sõbrad ja õnnetuse hetkel autos viibinud kaaslased hiljem kunagi kusagil hullupööra kihutanud oleksid, isegi, kui all oli "selline pill, mis suisa nõuab raskemat jalga".
Samas ei ole ma kellegagi neist viimastel aastatel kohtunud. Võibolla on nendegi mälu vahepealse aja jooksul tuhmunud ja meelest läinud, et õnnetusi ei tellita kataloogist ega osteta järelmaksuga - neid jagatakse ilma küsimata, loterii põhimõttel ja peaaegu alati siis, kui seda kõige vähem ootad...

Kas tõesti peab selleks, et natukesest lollusest loobuda ja uskuda, et liiklusõnnetusi võib juhtuda igaühega ja et keegi pole nende eest sünnipäraselt kaitstud, saama ilmutuse vikatimehelt endalt, kus too oma kondise sõrme välja sirutab ja kähiseval häälel kuulutab, et "täna sured SINA"...

?