Killukesi reisilt

* "Õudselt kuum on siin ikka."
"Mmmm, mõõdukalt soe, ma ütleks pigem."

Mind ja mu soojalembust ei ületa ikka miski.

* Kui sellest reisist kirjutada seiklusjutt, kõlaksid esimesed read arvatavasti kuidagi nii:
"Neljandaks basseini ääres vedelemise päevaks oli kõigil juba ükskõik sellest, mis paistab, kui palju paistab ja kuidas paistab". Siinkohal tervitused inspiratsiooniallikale Veronikale =P

* Vahepealsed telefonikõned ja sõnumid kodust, mille peale tekkis tahtmine mobiil suure kaarega basseini visata. Või astuda kümme sammu ja heita see üle ääre merre. Sealt poleks seda keegi pärast enam kätte ka saanud. Kaad dämit, sellepärast ma siia ju tulingi, et kõikidest jamadest kasvõi natukene aega eemal olla. Ärge helistage mulle, kui ma pikutan bassu ääres ja üritan kõike ära unustada. Pole niikuinii midagi, mida ma saaksin nii paljude kilomeetrite kauguselt teha või korda saata. Mõttetu telefoniarve, mõttetu jutt, mõttetu juba vaikselt ligitikkuva hea tuju kägistamine.

* Nelja fotokaga üles võetud piltidel on mul vähe naerusem nägu peal nii umbes täpselt ühel kolmandikul. Kui vanasti olin ma kõikidel fotodel rõõmus, siis nüüd on suurem osa nägudest tõsised. Nii need pahurad vanamutid vist sünnivadki... Raske on naeratada, kui kusagilt valutab, samas pidevalt valuvaigistite uimas elada ka ei taha. Ja olukorra üle virisemine on mind ennastki surmani ära tüüdanud, nii et patiseis. Selline ongi otsetee süümekateni, kui tead, et sinu tujud võivad mõjutada ja tõenäoliselt mõjutavadki ka teisi. Kaaslaste rahulolu huvides peaks kiiremas korras mõne kiipsmailing ameeriklasega lähemad suhted looma.

Õnneks oli teistel minu pidevalt kipras näolapist hoolimata piisavalt lõbus. Suisa nii lõbus, et reisi viimase lõpu märksõnaks võiks olla "vedel iste" (vaata ka "mähku" ja "käputama") - tervitustega Marcale =P

* Hotell oli hiiglama suure territooriumiga, kaks eelpool mainitud reisukaaslast loendasid kokku üle üheksa tuhande numbritoa. Ümbrus oli silmale küll kena vaadata, aga kuna meie tuba asus kohe värava lähedal ning meie lemmikbassein ja meri olid territooriumi teises otsas, kõndisin ma palju rohkem kui igapäevaselt Tallinnas. Ja seda nimetatakse puhkuseks! Rohkem nagu puhkus neljarattalistest kaaslastest =)

* Delfiinišõud on jätkuvalt kurvad. Ei tea, mis värk mul nende delfudega on, aga kui te ei taha, et ma pisaraid valan ja töinan nagu kasvatamata titt, siis paluks mind edaspidi igasuguste delfiiniliste lähedusse mitte lasta.

* Veronika üritas pidevalt kõiki kohalikke lapsi ärandada. Mahuks kaamel taskusse, oleks Thierry-l praegu ilmselt uus lemmikloom. Enda ja Marca terrassi seinal elutsevat sisalikku ta miskipärast kaasa võtta ei soovinud. Sissude diskrimineerija selline!

* Kuigi me õhtuti mööda Neama Bay-d patseerides end viisakalt üleval pidasime, ei lärmanud ega midagi, pidasid peaaegu kõik kohalikud meid venelasteks. Lõpuks avastasime ka süüdlase ühe vene viina logo näol Marca pluusi pealt. Pluusi väljavahetamine kahjuks oodatud tulemusi ei andnud.

* Minu kolmas ja ühtlasi kõige karvasem reisikaaslane mühises pidevalt hommikusöögilaua üle. Ega see viietärnika mõõtu tegelikult tõepoolest välja ei andnud, aga kõikide minu muude probleemide taustal tundus toit mu jaoks absoluutselt olematu probleem, nii et ma pigem kiitsin lõbustatult takka iga kord, kui üks mees pahaselt taldrikuga lauale lähenes ja mõne kurjustava kommentaari a´ la "see kokk neil siin vist toitub ainult saiast" või "huvitav, kas peakokk töötab vabal ajal saekaatris või miks need road siin nii puiselt maitsevad?" kuuldavale lasi.
Ühtlasi pean vajalikuks mainida, et neidudel, kel pole plaanis Egiptimaalt omale uut peikut või niisama austajat hankida, on vägagi kasulik seltskonna pääle vähemasti üks meesterahvas kaasa krabada. Meie noormees oli igatahes väga asjalik ja tutvustas meid küsijatele kui oma kolme abikaasat. Mõni kohalik uskus, enamik mitte, aga vähemalt põhisõnum sai edastatud. Möirat! =)

Lisaks kesisele hommikusöögile jättis soovida ka tolle viietärnihotelli teenindus, alustades tubade vahetamisest, lõpetades jookide segamisega. Vahet pole, kas tegemist oli turistide üleküllusest tingitud laiskusega või lihtsalt ajutiste madalate standarditega, kuid viiest tärnist oskab ja tahab rohkem oodata. TopTours võiks neid Crowne Plaza tegelasi natuke nahutada või tagant utsitada.

* Palmid seevastu olid ilusakesed ja täitsid oma funktsiooni eeskujulikult nagu ikka. Mina tunnen end palmi all millegipärast alati palju kodusemalt kui kase all. Küpressid ajavad ka asja ära. Mitte et mu oma kodukohal kohe kohe varsti saabuvaid ilmu arvesse võttes midagi kapitaalselt viga oleks. Mõned päevad veel ja maja ees hakkab õitsema meie igakevadine kirsipuu. Meil Rafiga siis jälle oma väikene roheline paradiis, kuhu uudistajate pilkude eest varjule pugeda ja helerohelisi naadilehti näksida. Nohh, vähemalt seniks, kuni Merko kirsipuude ja pajude ja kaskede asemele trobikonna hooneid ehitab. Muidu on mul neist kaskedest suva, aga kui on valida kase ja betoonilahmaka vahel, siis igaljuhul esimene. Selle valiku võite lukku ka panna. Mina ei saa ilma roheliseta elada. Elus peab olema elusat rohelist värvi, muidu muutub inimene neurootiliseks.

Kui jutt juba reisiteemadelt kõrvale läks, siis siin teile veel üks põnev avastus: mu siga oskab nätsu närida! Lisaks sellele, et ta vaibanarmaid regulaarselt hammaste flossimiseks kasutab, sai ta täna hommikul minu seljakoti välistaskust kätte nätsupaki, eraldas sealt mingi arvu padjakesi (ei oska tagantjärele öelda, mitu) ning muudkui nätsutas. Mina sain asjale pihta muidugi alles siis, kui läbi unelevate palmipuu-mõtete jõudis kohale teadmine sellest, et juba tükk aega on kõlanud matsutavad hääled, mis ei taha kuidagi lõppeda. Ja oleks ta selle nätsu siis alla neelanud või midagi - ei! Näris täpselt nagu inimene, ühest suupoolest teise ja tagasi. Ma ei oskagi midagi öelda. Lõpetasin kommenteerimise juba siis, kui siga inimese kombel, pea padjal ja tekk üle õlgade, magama hakkas. Vahetevahel ma mõtlen, kas ma talle mitte mõnd juturaamatut ette ei peaks lugema =D

Kuna iga eeskujulikkuse poole püüdlev kirjand peab lõppema sama või ligilähedasega sellele, millega algas, soovitan teile sissekande lõpetuseks üht söögikohta Sharm El Sheikhis, milles olen käinud rohkem kordi, kui meenutada suudan ja mis meeldis väga ka minu seekordsetele reisikaaslastele. Nimeks on sel Onions, kuid ärge laske end sibulale viitavast pealkirjast heidutada. Pakutakse ikka egiptipäraseid roogi, sekka ka selliseid hõrgutisi, millega eestlase kõht harjunud, nagu näiteks kartuliputru. Pärast minu viimast külastust on see küll ametlikult muudetud "Italian trattoria"-ks (lauakatte pealt avastasin), aga üldine atmosfäär oli siiski sama. Väga sõbralikud teenindajad, väga hea toit, taskukohased hinnad ja null protsenti kartust, et keegi sind kuidagi tüssata püüaks.
Minge kindlasti sellesse Onionsi, kus käivad ka kohalikud ja mis asub peateel olevast turistidele mõeldud Onionsi "esinduskohvikust" veidi eemal, kõrvaltänava poekeste juures. Suurt silti peaks olema hästi näha, kui esinduskohviku kõrvalt minevat pisikest teed mööda mõned sammud edasi astute.

Bil hana wish shifa!