Ups, lihtsalt väike valearvestus

Mis puutub võimesse kiiresti uinuda, siis valge tee vist ikka ei erine suuresti mustast teest, vähemalt mitte juhul, kui see on tolle vetsupaberipakitee kujul. Kuidas muidu seletada asjaolu, et plaan magada nagu nott lõppes sellega, et lamasin oma hiina piina voodis mitu tundi pärani silmadega nagu öökull ja mõtlesin omi mõtteid. Peamiselt sellest, kuidas me kõik hakkame hakkama saama nüüd, kui asjalood on jälle sedasi, nagu need on. Ikka ja jälle tuli ringiga tagasi küsimus sellest, kuidas ravida inimest, kes ei tunnista oma haigust. Minu haigusega näiteks on lihtne. Enamus ajast on ebamugav, vahel on räigelt ebamugav ja mõnikord harva on nii hull, et klammerdun kõveras radiaatori külge ja palun kõikide uskude jumalaid, et see jubedus ometi kuidagi otsa saaks. Kui me teaksime täpselt, millega tegu ja kuidas sest lahti saada, siis ma tänasel päeval selle käes ilmselt enam ei kannataks.

Aga mida teha inimesega, kelle haigusele on ravi täiesti olemas ja kes sellest loobub lihtsalt sel põhjusel, et talle ei meeldi ravimite kõrvalmõjud või mis veelgi hullem - ta ei saa ise aru, et vajab abi...?

Ja kõige lõpuks: kas see pole mitte isekas käitumine teiste, oma lähedaste suhtes?

Kuid keskendugem pigem positiivsele. Mitte küll selle konkreetse teema juures, sest siin polegi midagi positiivset, aga...

...üsna varsti läheme sooja päikese alla. Kahjuks mitte Kaliforniasse ega sinna, kus rannaliiv on valgem kui Tallinna talvine teise päeva lumi, aga nohh, asi seegi. Lennutume nädalaks Carry suvilasse ehk sinna, kus ma päevadesse arvutatult juba ligi kaks kuud olen veetnud. Ma arvan, et kuigi kunagi seal natuke aega pikemalt järjest elasin, ei tähenda see sugugi, et mul eeloleval reisil igav hakkaks. Mul nimelt on helluva vinge reisiseltskond. Ja ma kavatsen olla õnnelik (Babe with a Plan =) ).
Aint maitea, mis siis saab, kui ma seal haigeks peaksin jääma. Siiamaani pole ma Egiptuses üheksi linnas ühtegi radiaatorit kohanud, mille külge klammerduda... =P