Eelmises elus olin ma päkapikk, selles olen ma nüüd veendunud =)
Kui lepiti kokku, et sel aastal tulevad ainult loosipakid, siis muidugi olin ma ideega nõus, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul kahju sellest, et jäin ilma võimalusest kõiki neid häid ideid realiseerida, mis juba varakult peas küpsesid. Nagu mu kõige vanem noorem õde (mul on neid nüüd 3 - three and counting =)) kunagi suht tabavalt ütles: "Mis Carry? Temal on jõulukingid juba juulis olemas." Loosipakid on, eriti täiskasvanute puhul, muidugi mõistlikumad, aga isegi see mõistlikkuse argument ja raha kokkuhoiust tulenev kasu ei lohuta väga. Kinkida on tore.

Jõululaupäeva hommikul vaatasin lõpuni ükskord pooleli jäänud filmiklassika ehk Breakfast at Tiffany`s. Pooleli jäi ta mul mõni aeg tagasi sel lihtsal põhjusel, et maru igav oli vaadata filmi, mille dialoogid ja käik olid sõna-sõnalt sama mis raamatus. Kui ma teoorias eelistan seda varianti, et film, mis on tehtud mõne teose järgi, räägibki sellest, mis selles raamatus toimus, mitte pole režissööri ja käsikirjutaja totaalselt erinev nägemus loo autori omast, siis tegelikkuses on vist vähemalt juhul, kui raamat loetud, põnevam vaadata versiooni, millesse kellegi oskuslik käsi on süžeelikke jänesehaake põiminud. Tegelikult ma vist teen praegu filmile natuke liiga, sest lugu originaalis oli meespeaosalise meenutus kunagi juhtunust, vestlus tema ja ta ammuse tuttava vahel. Film aga näitas kõike olevikus. Aga ju siis pole suurt vahet, kas muuta jutustav tekstilaad otsekõneks või vastupidi, võibolla poleks selline mineviku ja oleviku vahel hüplemine filmi üldse sobinudki.
Õnneks oli filmi lõpp siiski raamatu omast totaalselt erinev. Ja kuigi raamatu oma on stiilsem, ettearvamatum ja kindlasti kunstipärasem, meeldib minule kui kapiromantikule filmi oma rohkem.
Lõppkokkuvõttes on ilmselt mõlemad võrdselt head, lihtsalt selle vahega, et filmis kuuleb filmimuusikat ka =) Kummaline, et kõige jõulum lugu ever polegi tegelikult üldse jõululugu... Vähemalt minule meenutas Moon River jõulude-aegset repertuaari stiilis Bing Crosby juba siis, kui ma seda filmi sügisel esimest korda jupi kaupa vaatama hakkasin.

Leidsin youtube-ist Moon Riverist kaks parimat versiooni, lõppkokkuvõttes ei teagi, kumba eelistada, nii et panen mõlemad.

Treiler
(lugu koori poolt esitatud)

Andy Williams
(kes näeb selles videos kahtlaselt Vincent Casselli moodi välja).

Moon River on nii hea lugu, et see muudab vaksa võrra etemaks isegi filmi, mida ei olegi vaja paremaks muuta. Episood Seksist ja Linnast ofkoors, mida teavad vist kõik tulihingelised seriaali fännid + paar mittefännigi, seda nagunii. Ja siis minu üks lemmiklemmiklemmikuid Kate and Leopold, kus peategelased istuvad sarnasel rõdul nagu kuulsas Hommikusöök Tiffany juures... ja vaatavad üle tänava elavat meest. See on nii armas koht, et peab oma silmaga nägema. Üldse terve film on ääretult sümpaatne ja armas.

Andy Williams, Leopold, Moon River... Midagi maagilist sellest ajastust, kui piparkoogid maitsesid nagu piparkoogid, kõik lauljad oskasid laulda ja mehed... well... mehed olid galantsed härrasmehed. Noh, vähemalt filmides ;)

Otsin uut inspireerivat tööd eksole. Klassiõde släšš sõbranna soovitas, et päris hea mõte oleks teha endale mingi uus e-maili aadress, mis ei meenutaks prostituudi oma. Mina ajasin esialgu sõrad vastu, kuna caramelcarry ätt yahoo.com on ikka tõsiselt parem ja kindlasti oluliselt neutraalsem ja viisakam kui näiteks sexykiisu69 ätt hot.ee, aga klassiõde (ja siis veel teine klassiõde ka) arvasid, et kui e-maili aadress ei ole selline lahjalt viisakas, võib juhtuda, et puhtalt sellepärast jääb vestlusel käimata.
Lõbustasin end siis tubli tund aega sellega, et uurisin pisteliselt erinevatelt tuttavatelt, mismoodi nemad seda teemat näevad. Selgus, et mõned tööandjad pidavat diskrimineerima isegi domeeniaadressi alusel (mail.ee on lootusetult out) =) Ja et mittemidagi ütlev meiliaadressi esimene pool on paljude arvates tööandjale positiivse esmamulje jätmisel kui mitte just hädavajalik, siis kasulik ikka.

Minul on just vastupidine häda. Niipalju, kui ma olen uusi töötajaid otsides inimeste saadetud CV-sid läbi vaadanud, tekib mul neid eesnimi.perenimi@sth.sth aadresse silmitsedes alati küsimus, et kas midagi igavamat ei suudetud leida? Või oli tol hetkel lihtsalt ääretult kiire? Mulle näiteks hakkavad silma just need meiliaadressid, mis panevad naeratama või muigama ja näitavad, et kandidaadil on julgust teistest erineda.

Samas on loomulik, et asutuses töötavate inimeste sellesama asutuse nimetust sisaldavad e-maili aadressid on korrektsed, viisakad ja ühe malli järgi. Juba kasvõi sellepärast, et töökeskkonda asisemaks muuta. Ütleme nii, et ma ei protesteeriks selle peale. Aga apart from that... milleks end mingite mõttetute ja igavate vormelitega piirata? Järjest enam tundub, et liiga paljud inimesed võtavad iseennast ja tervet elu liiga tõsiselt. Ettevaatust, pinged õlavöötmes coming up!!



Carry ütleb:
minu meelest siis, kui ma seda gmaili aadressi tegin kunagi (mul on caramelcarry gmailis ju ka olemas), siis caroliina oli juba võetud ja kuna mind ei tõmmanud igast numbritega variandid, mis see süsteem välja pakkus, kuna ma ei ole James Bond etc, siis ohkasin ja lasin sellesama yahoomaili esimese otsaga edasi

kar ütleb:
no aga ees-ja perenimi?
carry.rand on ka variant muidugi hahaha

Carry ütleb:
ei ole väga
oh vau
ma saaksin olla ntx crlnrnd@gmail.com
see on umbes nagu see muusikaline koosseis nimega mstrkrft

kar ütleb:
jah aga see ei lahenda probleemi et su meiliaadress tundub nagu wtf

Carry ütleb:
nendele, kes mstrkrft-i teavad, ei tundu

kar ütleb:
jah!
ja sa ei tahagi tööle minna inimeste juurde, kes ei tea!

Carry ütleb:
exactly
exactly@gmail.com
(nagu sa näed, olen ma peast gmail juba)

kar ütleb:
tahantöölesaada@gmail.com
välja arvatud et kuna täppe ei ole siis see on tahan toole saada


jne, jne, jne.

Teema lõpetuseks: karamellile viitav liide minu e-mailiaadressis tuleneb minu kunagisest suurest sümpaatiast seda sisaldavate toiduainete vastu. Ja ei, ma jätkuvalt ei tööta prostituudina. Aga eks igaühele tema enda rikutuse astmest tulenevalt... =)

Käisime ka viimaste päevade kajastatuimas-arutletuimas uues kohvikus F-hoones. Meenutas päris paljuski Sfääri. Ehk siis täitsa kena, aga erinevalt Sfäärist oli too kohvik kuidagi... lage. Kõige kenam oli mu meelest üldse kohviku välisukse taga ehk siis väljaspool kohvikut. Lihtsalt valgus oli seal kõige ilusam, nii seestpoolt paistev kui väljaspool olev. Selline perfektne külma ja sooja valguse kombo. Ja oli selline piisavalt omaette ja piisavalt mitte-omaette tunne, sest suurtest akendest paistsid inimesed, aga õues polnud enamus ajast kedagi. Noh, peale meie siis.

Toitude pärast, vähemalt nende pärast, mida mina sõin (kalkuni & grillitud köögiviljadega salat + Pavlova magustoit), küll ekstra tagasi ei läheks. Pigem ikka õhkkonna.

Heads Up Falling Sky*

Eile käisime kinos. Nii ka täna. Kuigi üks filmidest pärines otse Hollywoodist ja teine linastus PÖFF-i raames, olid mõlemad kummalise kokkusattumusena sarnase käiguga ja vägagi sarnaste lõppudega. Nohh et kaks äärmuseni erinevat tüüpi peavad olude sunnil tükk aega ninapidi koos olema ja kuigi üks neist arvab, et ta ei salli seda teist kohe üldse mitte ja kasutab iga võimalust, et veidrast kaaslasest lahti saada, mõistab ta mingil hetkel, et too teine on kogu oma veidruses siiski väärt seda, et talle hädas appi tõtata. Ja siis neil on sõprus or sth of a like. Mõlemas linateoses oli kaks suurejoonelist ja üpriski koomilist põgenemisstseeni, mis minu jaoks olid kahjuks tegelikult üldse kõige vaadatavamad kohad. Kõik ülejäänu jäi sellisele tasemele, et nohh, saalist välja kõndimise isu ei tekkinud, aga nendele ülejäänud sõpradele, kes minuga koos pühapäeval ja esmaspäeval kinos ei käinud, kindlasti ei soovitaks. Filmideks siis Into Paradiso ja Due Date.

Vähemasti taustamuss oli mõlemal filmil huvitav. Ma seekord pigem nagu vaatasingi filme kõrvadega =)
Kui Due Date tegijad ka mingi soundtracki valmis pusiksid, siis ma seda täitsa tarbiks. Aga enne ikka kuulaks ka poes igaks juhuks. Muidu läheb samamoodi nagu selle kurikuulsa Miami Vice-i soundtrackiga, millel oli vaid üks kinos filmi vaatamise ajal kuuldud üliheadest paladest. Ma saan aru, et plaadile mahub vaid teatud hulk lugusid, aga miks oo miks just neeeeed lood?? Maitse asi muidugi ka, aga kuna plaadil ka mingisugust väga arvestatavat müügiedu polnud, siis ilmselt siiski möödalask. Keegi üritas diipi panna, aga ei kukkunud väga välja. Igatahes oli tegemist suure pettumusega ja pärast kõnealuse soundtracki mitmekordset poolvägisi kuulamist jäi see kuhugi aknalauale seisma ja mõne aasta pärast müüsin süümepiinadeta maha.

Aga Due Date-i ja selle vägagi road-tripiliku soundtracki juurde tagasi tulles, jõudsin kinosaalis istudes ja filmi vaadates/kuulates lõplikule arusaamisele, et minu jaoks on road-tripindus siiski kõige nauditavam/armastatum reisimise vorm. Mis ei tähenda üldse, et mulle ei meeldiks nädalavahetus Londonis või kuu aega tšillimist mõnel palmide ja liivaga varustatud paigas, aga... Perfektne variant on muidugi selline road-trip nagu meil neli aastat tagasi Itaalias aset leidis, mis hõlmas endas lisaks mööda maanteid-mägesid-külavahesid ringisõitmisele ka randades lebotamist, suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumist, näpuotsaga šoppamist jne. Aga midagi sõnulseletamatult lummavat on selles pidevas teelolekus ja olukorras, kus ei tea täpselt, kuhu õhtuks välja jõuad või millisest paigast end paari tunni möödudes leiad. Sestap vast saavadki road-trippe või roadtripilikku muusikat sisaldavad filmid minult kõvasti plusspunkte.

Kusjuures minu isiklike lemmikute edetabelis vankumatul esikohal püsiva Kasabiani viimasel albumil kõlavad lood sobivad kõik suisa suurepäraselt maanteel trippimise soundtrackiks. Eriti see, mis MOJO awardi võitis. Väljakannatamatult heast videost, mis annab ise filmi mõõdu välja, me ei räägigi.

*http://www.youtube.com/watch?v=agVpq_XXRmU

Tarbija kiidab, tarbija laidab

Mõned päevad tagasi käisime juba jupp aega inimesi rõõmustanud söögikohas nimega Mamo. Varem pole sinna sattunud sel lihtsal põhjusel, et Mamo on avatud vaid tööpäeviti kella kuueni ja sel ajal pole mul tavaliselt kesklinna, vähemalt kesklinna sellesse ossa, asja. Aga soov sinna sattuda oli olemas küll. Suuresti juba puhtalt huvi pärast, kuna seda paika on ajakirjades-veebis palju haibitud.

Mulle seal täitsa meeldis. Kuigi sisekujundus meenutas natuke kunagi lapsepõlves Leenu ja minu poolt suvaliste majade keldriruumidesse kokkuklopsitud punkreid-istumiskohti, muutis proua kohvikupidaja isiklik ülimeeldiv ja mitte üldsegi pealetükkivalt abivalmis kohalolek Mamo hubaseks. Toidu valisin küll kahjuks sellise, mis mulle nagunii poleks maitsenud ka siis, kui ma seda kodus ise oleks valmis meisterdanud (tahtsin kindlasti sooja toitu ja et oleks tofu sees ja läksin riskile) ning minu läbi aegade lemmikjook Chai oli samuti minu lasteaia-toitude loveri maitse jaoks selles kohvikus liiga vürtsikas, aga mu kaaslase banaanimuffin maitses väidetavalt suurepäraselt ja Kunksmoori teegi oli meele järele. Nii et ma lähen sinna Mamosse kindlasti mõni kord veel ja katsetan uuesti.

Ühte teist asja, mida olen näinud ajakirjade veergudel haibitavat, tahaks aga seekord laita. Tellisin omale kuu aega tagasi Kanebo Sensai 38˚ C ripsmetuši, mis reklaamide kohaselt peaks olema ripsmetelt lihtsalt eemaldatav, kuna on mahapestav 38-kraadise veega. Kahjuks osutus eemaldamine märksa keerulisemaks protsessiks, mis päädis olukorraga, kus pool ripsmetušši oli mul tükkidena ümber silmade ja ülejäänud pool ikka veel ripsmetel. Olles proovinud tušsi igasuguste nühkimis-, hõõrumis- ja leotamisvõtetega maha saada, jõudsin arvamusele, et järelikult peab siis eemaldamiseks kasutatav vesi olemagi täpselt 38 kraadine (kuigi see tekitas jälle omakorda küsimuse, et kui paljudel meist on kodus temperatuurinäidikuga kraane...?). Kuna ma ei omanud täpset ettekujutust sellest, kui soe või leige võiks olla üks 38-kraadine vesi, proovisin läbi kõik temperatuurid kuumast külmani. Miski ei aidanud. Väidetavalt veega eemaldatav tušš püsis küljes nagu pensionisamba müügimees. Lõpuks pidin ikka eemaldid käiku laskma. Ju siis minu kraanist tuleb mingi teistmoodi vesi...

Kõige kummalisem selle asja juures on, et too tušs ei eemaldu ka tavalise eemaldiga mitte, vaid vajab veekindla ripsmetušši jaoks mõeldud eemaldusvahendit. Kuidas see siis palja veega maha peaks tulema...?
Ja kuna selle toote eemaldamisega on nii palju hassle-imist, siis polegi mõtet pikalt rääkida sellest, kuidas see ripmsete peal välja näeb (näeb kah, pole väga viga).

Ripsmetušihaldjas võiks selle tušineeduse, mis mind juba viimased paar-kolm aastat saadab, lõpuks maha võtta =)

Vaatasin just Taani 2010. aasta dokfilmi The Dark Side of Chocolate, mis kõneleb lapsorjade kasutamisest kakaoistandustes. Filmi tegemise käigus intervjueeriti ka nende suurimate kokkuostjate (meie riigi elanikele tuntumad vast KRAFT ja Nestlé) esindajaid, kes alguses väitsid kui ühest suust, et ei ole olemas sellist asja ja siis hiljem, sedamööda, kuidas neile näidati undercover footage-it, möönsid, et nojaa, tegelikult nagu natuke ikka on probleem ja nii edasi (loe: nad ei viitsi sellise väheolulise asja pärast liiga palju muretseda, sest neil pappi ju jookseb) (võrdluseks: ILO ehk International Labour Organization-i lapsorjakaubandusega võitlemise talituse eelarve on mõned miljonid samal ajal, kui Nestlé kasum on miljardeid ja miljardeid). Haige värk.

Aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin. Vaadates neid turgudelt ja mujalt röövitud või rahaga ära meelitatud lapsi, kes jooksid istandustes matšeetedega ringi, katkised ja õnnetud, tekib paratamatult küsimus: milline inimene röövib teise inimese lapse ja müüb tolle siis raha eest kuhugi tuhandete kilomeetrite kaugusele? Olen siiani veendunud, et pole väga vahet, kas ollakse sündinud Senegalis või Saaremaal - it takes a certain type of a human being to do such a shitty thing. Miks geenitehnoloogia veel taoliste tõbrasteni pole jõudnud, mina ei tea, aga ma väga loodan, et kõiki neid inim- ja loomavaenulikke geene ühel ilusal päeval selle teaduse abil elimineerima hakatakse. Mitme peaga lambaid oleme juba vahtinud küll ja küll, nüüd võiks inimesed ette võtta ja seekord mingil asjalikul eesmärgil.

Uus rubriik pealkirjaga "üleliigsed read muusikapalades"

Kui ma veel ühe korra kuulen kusagil mingit lugu, kus sees rida, mis sisaldab sõnu "walk through the valley of shadows of death", siis ma hakkan lihtsalt naerma. See ei mõju juba mitu aastat enam kuidagi ägedalt või tõsiseltvõetavalt või karmilt. If anything, siis ainult ebaoriginaalselt ja naeruväärselt. Ma lihtsalt ei mõista, miks seda rida ikka veel lugudesse topitakse. Nagu maailmas sõnu väheks oleks jäänud =)

Neoonroheline sebra erkroosade triipudega

Veronts ütles ükspäev, et elu olevat nagu sebra: vahepeal on valge, siis must ja siis jälle valge. Ma seda must-valget lähenemist pooldan vaid fotode puhul. Kui fotondusega seonduvat ja seda Eesti ühte värvitut aastaaega nimega "sügise lõpp, mitte veel päris detsember" mitte arvestada, on ikka nii, et vaata ükskõik mispidi, elu on siiski nagu vikerkaar - ühel päeval potisinine ja järgmisel heleoranž. Ja vahepeale mahub veel terve plejaad igasuguseid põnevaid värve nagu kurjakuulutav sünkjaslilla ja silmi veele kiskuv erekollane.

Let`s make a Sandwich *

Vahepealse kuu ajaga on terve elu ära elatud, tundub justnagu üks seitsmest.
Kõigest ei saa kirjutada, paljust ei tahagi.

Fragmente Pärnu-tripist, mis oli raudselt üks hea asi, mida ma kunagi tagantjärele ümber hindama ei pea: eksprompt shotidegustatsioon Sugaris, elektrišokk selle kõige otsesemas tähenduses ja igaõhtused jalutuskäigud Verontsu ja ülejäänud vahva seltskonnaga.

Mina: "Leidub inimesi, kes tee peal musta kassi nähes keeravad otsa ringi ja lähevad tuldud teed tagasi. Selline elu häiriv ebausk on bullshit ja ma ei tee seda kunagi."
Epp: "Jah. Mustad kassid pööravad hoopis sind nähes otsa ringi ja teevad sääred."


Tunne praegu, pärast seda kuud, on nagu nurgelisel kivisel Egiptuse püramiidil. Vahepeal vajuvad seinad alla ja tundub, et lõpuks on jõutud aareteni ilma teel lõksu sattumata, aga siis hakkab ühest avausest lahinal vett tulema ja teisest liiva. Ja kauaks need seinadki siis enam all püsivad. Üles, ikka üles tagasi.

"Trust is like a broken mirror - you can fix it if it`s broke but you can still see the crack in that motherfucker`s reflection" *

*Lady Gaga feat. Beyoncé - Telephone

Uudiseid vaatasin kokkamise kõrvale. Hispaanias hüppas härjavõitluse areenil härg üle piirdeaia ja vigastas 40 inimest.

Mida sellise uudise pääle kosta?
Paras värdjatele?

Tundub karm, aga no tõepoolest - on vaja ronida üldse sellisesse paika? Midagi paremat ei ole oma ajaga peale hakata, kui jõhkrust ja julmust jälgida?

Käesolev on üks nendest vähestest kordadest minu elus, kus emotsioon on tõepoolest puhtalt "paras-paras-paras". Ja asjaolu, et piisavalt suur arv inimesi seda uudist vaadates/kuulates ei tunne kaasa härjale vaid inimestele, on minu jaoks veel eriti tülgastav. Palju neid härgi surma saab iga päev sellepärast, et mingid debiilikud leiavad, et on äge end lõbustada vaadates loomade piinamist ja tapmist?

Ja siis veel see traditsiooniline härjajooks... Nii kangesti arenenud ja humaansed nagu me oleme... tagumine aeg ära lõpetada taolised idiootsused.

Väkk. Some people really make me sick to my stomach.

... või siis nagu muusikavideos...

Modjo - Lady (Hear Me Tonight)

Elu nagu filmis

You know the law: two men enter, one man leaves. Welcome to another edition of Emotional Thunderdome! *

*Mad Max Beyond Thunderdome inspired

Tripping on Sunshine*

Vühüüühh!! Ma tean, et ma ütlesin sõna "tähistama", aga nii pikale veninud tähistamist ma küll ette ei kujutanud =D
Oli väga põnev nädalavahetus. Sai vahvate inimestega tutvutud ning igasuguseid uusi ja huvitavaid situatsioone ja rolle proovitud. Pealiskaudsest ja jauravast Venetsueela seebiseriaalist hingestatud-mõtestatud sügavatähenduslike nii-ilus-ja-habras-et-ei-julge-puutuda-muidu-läheb-veel-katki inimsuheteni. Lõbusnaljakate hängimiste tulemusena said mitu inimest omale uued koomilised hüüdnimed. Kolmapäevast reedeni ei tšilli ma seega Pärnus mitte Veronikaga vaid Ülbe Murumunaga, jne, jne =))
Mõnda nendest filmilikest situatsioonidest, mis trükimusta ega ka mitte blogitinti ei kannata, mäletan ma päris kindlalt elu lõpuni. Boratlik-Brünolik šokiteraapia raputab oma mugavast, harjumuspärasest kestast lahti ja tuleb vahetevahel ilma kahtluseta kasuks ;)

Aga ööklubi nimega Vabank ei meeldi mulle endiselt. Õhk, mida hingata ja käte-jalgade liigutamiseks vaba ruum peaks olema minu meelest ühe klubi puhul elementaarne. Võibolla on see maitse küsimus, aga minule selline "tuubil täis trolli" efekt väga ei imponeeri. Ja Hollywood, mida me üle mitme aasta uuesti proovisime ja mille klubikaarti kassiirina töötanud meeldiv noorhärra kümneks aastaks pikendas, oli ka kahjuks pehmelt öeldes kesine. Muusikavalik igatahes ei olnud kummaski hea. Hollywoodi puhul on asi kindlasti konkreetses peos kinni, sest Electrosexi pidude muss oli küll übervõimas. Aga Vabanki puhul tundub mulle järjest enam, et plussiks on vaid ilus interjöör ja ilusad-viisakad-sõbralikud teenindajad ja et inimesed ei käigi seal mitte muusika pärast vaid pigem üksteist vahtimas ja jooke degusteerimas. Kuna meie reedene soojendusüritus venis oodatust pikemaks, jäi MTV muusikavideot meenutava publikuga CatHouse ja sealsed kompud noormehed seekord ära, aga selle puudujäägi parandame järgmisel reedel =)

Reedeõhtusele klubiprogrammile eelnenud eestisuvine nädalate kaupa magamata olek ja nädalavahetusega sugugi mitte paranenud olukord (48 tundi järjest üleval olla ei ole ühegi mõõdupuu järgi normaalne ega soovitatav, don`t try this at home!) aga tekitas täna ööseks lõpuks mulle autorooli taha konkreetselt hallutsinatsioonid. Mitte ühe vaid isegi mitu. Iseenesest huvitav uus kogemus, aga uuesti kogeda väga ei igatse.
Ja niimoodi kiirkorras überväsinuna magamajäämist, et ei jõua koju jõudes voodissevajumise ja unnesuikumise vahepeal endale tekki ka peale tõmmata, ei ole mina oma elu jooksul veel kogenud. Hea, et silmad jõudsin kinni panna =D

Üldiselt ma tahtsin öelda, et ma olen väga õnnelik =)
Õnnelik inimene ja õnnelik as in meeleseisund. Soovisin seda teiega jagada, et multipleerimise tulemusena veel õnnelikumaks saada (ahnepäits!! =)) ning hetke jäädvustada, et kunagi tulevikus, kui akna taga on see ilm, mille vastu ei aita muu kui kaks komplekti pakse kardinaid või lennukipiletid mitumitu laiuskraadi allapoole või on parasjagu mitte-nii-äge periood elust, oleks mõnus tagasi lapata ja lugeda ja mõttes seda kõike uuesti läbi elada =)

Ailavju ailavju ailavju =))

*Pizzaman - Tripping on Sunshine, Mike C remix

Palju rõõmu minu õuel

Täna käisime tibunotsuga arstil. Nimelt saime, pärast seda, kui olime neli aastat põssaka nahaprobleemiga hädas olles katsetanud igasuguseid asju alustades tsingitablettidest lõpetades beebiõlidega ja jõudnud lõpuks juba lootusetutena peaaegu et alla anda, poolkogemata vihje, et kooruv nahk võib olla tingitud seasügelistest. Ja et kuigi see koertele ja inimestele külge ei hakkavat, põhjustavat see pretty much kõiki neid vaevusi, mis mu kullatükki viimastel aastatel piinanud on. Ausaltöeldes tärkas minus selle uudisega pisikene lootusekiir ja kuigi iseenesest ju tegemist vastiku asjaga (no kellele ikka sügelised meeldiksid??!), lootsin salamisi, et kui arstile jõuame, kinnitataks meile, et just sellega tegemist ongi. Siis vähemalt teaks lõpuks ometi, milles asi, mitte ei kobaks pimeduses!

Ja nii läkski. Tatari tänava loomakliiniku arstionu, kes minisead enda jurisdiktsiooni alla võtnud, oli nii sümpaatne ja rahulik ja üldse ei pabistanud, et suisa lust oli seal viibida. Muidu on meie loomaarstidel ju alati see oh-issake-appike-misloomseeveelon paanika. Igatahes ütles arst kohe pealevaadates, et jap, ongi sügelised ja et paar-kolm korda teeme süste, peseme-puhastame vaibad ja looma aseme ja siis on korras. Te ei suuda minu õnne uskuda! Sügelised! Jessssssss!!!!!! =D

Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli Rafi terve sõidu arsti juurde tubli ja sinna jõudes tublim veel. Justnagu oleks minu eelnevast jutust aru saanud, kui ma seletasin, et nüüd läheme arsti juurde, kes teeb notsu naha heaheakeseks. Arsti juures oli ta hästi kuulekas, ei jonninud absoluutselt, kõndis kuhu vaja ja ronis põhimõtteliselt lihtsalt ütlemise peale kaalule. Muuseas, selgus, et me kaalume täpselt sama palju =)
Arstikabinetis ei ruianud ta ühtegi korda, ka mitte siis, kui pidi paigal olema ja tehti süste, millest üks olevat täitsa kibe. Lihtsalt kõndis huvitatult ringi, liputas saba ning uuris olusid ja inimesi (varbaid kusjuures täiesti sõbralikult =) Mina olin oma sealapse üle nii uhke, et oleks tahtnud talle kohe medali rinda riputada. Nii mõistlik ja arukas siga on mul! =)

Aga ka see pole veel kõik =D
Paar päeva tagasi käisin põlvearsti juures ja uued uudised on sellised, et mina võin oma eelmise sünnipäeva ajal linoleumiga mäest alla katki sõidetud põlvega nüüd vaikselt igasuguseid asju hakata tegema. Tantsida ja. Hüpelda ja. Kontsi kanda ja võibolla hea õnne korral isegi joosta. Tasapisi ja tunde järgi, aga see-eest kõike =D

No ma ei tea kohe. That requires for a celebration. Täna õhtul Verontsuga CatHouse-is ja Vabankis ja Hollywoodis siis tähistame, täiega =D =D

I just love it all! =D

Katusekino on äärmiselt vahva koht, kus võiks igaüks, kes oma ellu erilisi hetki soovib, suve jooksul korra ära käia!

(Näete, suudan ühe lausega hakkama saada küll, kui vaja ;)

Nii palju küsimusi, nii palju vastuseid. Tundub, et viimasel ajal jõuavad kõik vastused kuidagi kiirema tiiruga kohale. Et ei saa veel õieti küsimus maha settidagi, kui juba hakkavad vastused robinal peale trügima. Suhteliselt kahtlane tundub, ütleme nii =)

Aga ma muidugi pärin ka kolevägapalju =) Sellise küsimuste hulga peale võiks ju ka mõni vastus saabuda, eksole.

Omaette apelsinisukaad on muidugi see, et tegemist on valikvastustega. Ja mul on pea otsustamisest kirjumirju nagu amasoonia liblikas. a), b) ja c) (ning mõnel puhul isegi d) ja f)) on mind täiesti ära väntsutanud. Ei tea enam, mida võtta, mida jätta, keda usaldada ja keda vältida. Millist teed mööda edasi kõndida ja kas mõned neist teedest ehk eespool uuesti kokku jooksevad?

Praegu ei ole väga aega blogistada. Keegi neiu kusagil kommentaariumis ütles väga tabavalt, et eestlase elu on selline, et tuleb kolme suvekuuga ülejäänud üheksa kuud ka ära elada. Ja enam-vähem nii ongi.

Tahtsin lihtsalt seda öelda, et minu meelest on täiesti jumalik, et ma saan öösel, ööööööösel, jalutada Tallinna kesklinnas pluusiväel ühest klubist teise ja mul ei hakka sekundikski külm. Isegi jahe ei hakka. See on lihtsalt nii äge, et õnnepisar tuleb silmanurka. Nagu oleks reisil kusagil, kus on "päris" ilm. Heameelega emigreeruks sellesse juppi Eestist =) Mind need kuumalained ka ei kõiguta, mis kõiki teisi virisema panevad. In fact, I actually pretty much adore them =)

Ilusa ilmaga on muidugi igalpool ilus. Aga mõnes kohas on natuke ilusam kui mujal. Veetsin poolteist nädalat Saaremaal. Vahelduva eduga täitsa päris maal ja linnas ka. Selles ainukeses siis, mis seal on =)
Ma tean, et nende kahe sõna koos kasutamise on keeletegelased ära keelanud, aga jube mõnus oli! Nii külavaheteed mööda seaga hängida kui Kuressaare kesklinna peatänavaid pidi promeneerida. Päike ausõna paistab seal kuidagi teistmoodi. Puhkuse veetmiseks on see mu meelest ideaalne paik: parajalt rahulik ja parajalt tegevuses. Mina näiteks olin vahelduseks sellele pealinna plääžitamisele ja kohvikutamisele ja kinotamisele natuke kultuurne ka ja käisin Arensburgi hotelli hoovis Jääääre kontserdil ja Sadamaaidas etendusel. Mõlemad olid vahvad. Jäääär peaks käesoleva tuuri raames mööda Eestit ringi tiirutama veelgi ning toda saarlaste elu-olust ja mõttemaailmast humoristlikult ja isegi riukaga pajatavat etendust nimega Rääkivad kivid näeb ka veel igal õhtul kuni pühapäevani, soovitan soojalt mõlemat. Ja kui juba käik Kuressaarde, siis La Perla terrassil istumine ja nende maitsvate roogade nautimine lisanduvad samuti soovituste nimekirja =)

Nüüd siis jälle poolteist nädalat päälinna preilna elu ja seejärel Pärnut revideerima =)
Tegelikult päris aus olles ma vist eelistan suvel vähemalt Eestis selliseid paiku, kus rohelust on rohkem kui ehitisi. Eile poolel teel Saarest koju ootas meid Küpsisesõltlase pesamaja koos ohtrate küpsetiste ja võimalustega sissesöödut ära kulutada ning see oli täpselt taoline koht, kus puud-põõsad tugevas ülekaalus. Aga siiski mitte mingi telkla eksole, vaid viisakas koht ikkagi. Minule kui sabaga tegelaste suurele fännile valmistas peale petanque-i ja noolemängu muidugi elamuse järjekordselt ka kass Dima, kes mulle alati nurrudes kaenlaauku poeb ja keda ma kangesti Rafile vennaks tahaksin koju tassida ning see, kui suur kari vissisid akna taga looklevat teed mööda lüpsile suundus. Ilusad kirjud lehmad. Sigu oleks võinud ka olla. Lisaks sellele ühele, kes rahulolevalt mööda Leenu ema peenart ringi müttas ja aiakujundusega tegeles =)
Aga muidu suht perfektne.
Oli päev täis lõbusaid tegemisi ja lõbusaid inimesi. Mulle väga-väga meeldis, hoolimata sellest "pomm kõhus" tundest, mida peoperenaise köögišedöövrite ärasöömise katsed tekitasid.

Ja ma lihtsalt pean eraldi välja tooma ühe külalise kirjelduse ühest naljaribast, kus puhtusest kiiskavat vanni küüriva naisterahva pildi alla oli lisatud kiri "having a spotless home means you have no life", millele mina kui koristamispõlgur kõigi nelja jäsemega alla kirjutan. Vähemalt suvisel ajal küll. Tegelt ka - kui väljas on selline ilm ja koguaeg toimuvad mingid lahedad üritused ja pidevalt kutsutakse igalepoole, siis päris tõsiselt ma eelistan elada teadmisega sellest, et paberi kokkuhoiu mõttes saaks mulle teateid jätta näpuga koduse telekalaua peale kui sellest, et väljas on SUVI ja mina vana loll tõmblen tundide kaupa mööda korterit tolmuimeja ja -lappidega ringi. Küll seda jõuab siis, kui need ilmad kätte jõuavad. Need, mida valju häälega mainida ei tohi =)

Ja ma ikkagi ei usu, et eksisteerivad inimesed, kellele reaalselt meeldib koristada. Sesmõtset muidugi meeldib meile koristamise lõpptulemus ehk puhas kodu ja mulle on räägitud, et mõnel puhul mõjuvat koristamine närvidele rahustavalt, aga sellegipoolest - seriously nagu. Other than mõõdukas kalorikulu ja mõningate kindlate lihaste suhteliselt leebe ja mainimist mittevääriv treening, ma küll koristamisest kui tegevusest iseenesest mingit eriti suurt tulu ei näe tõusvat. Ega tuju. Ma muidu ei diskrimineeri inimesi eriti millegi alusel, aga koristamise fännid on küll tõsised friigid. Friigid, kes võiksid hooti minu juures elada =P

Näe, järjekordselt tuli mingi pikk kribing. Tahtsin teha lühidalt ja efektiivselt, aga välja tuli nagu alati =)

Nädalavahetuse kuumalainet pikisilmi ootama jäädes,

C.

Masuaja moevooludest

Tour guide Extraordinaire ütleb:
ma tahan minna sinna Rautakeskosse uusi kohtvalgustite pirne hankima, sest kõik on läbi, 1 aint põleb kubu ja kapi peale kokku ja ma ei näe enam nõusid pesta.

lauri ütleb:
tulen ka, ostan atsetooni
aga ma söön kana ära enne

Tour guide Extraordinaire ütleb:
atsetooni??
liiminuusutaja

lauri ütleb:
ma ei ole liiminuusutaja, see on out, atsetoon on in
go with the fashion


Tudish odekolonn ja Tudish lakibensiin. Kõik ootused on Rimil. Toitu pole sealt niikuinii juba enam tubli tükk aega olnud mõtet osta - viimased nelikümmend korda, kui tšekkisin, olid viinamarjad mädased ja hallitanud ning hakklihade kohta räägitakse juba konkreetselt linnalegende.
Võinohh okei, need suurte šokolaaditükkidega Rimi küpsised, mida peab ostma vähemalt pakk per kärss, kui söömiseks läheb, päästavad ehk... Tervitused Preili Sõltlasele... ;)

Viimased nädalad on möödunud pideva ringitrallitamise ja -sõitmise tähe all, pidevalt käib mingite uute ja veel uuemate ürituste ja ettevõtmiste orgunn, nii et parimagi tahtmise korral poleks olnud mahti blogi uuendada =)
Ja ega seda suvist aega kipubki alati napiks jääma, seega selmet siin pikalt-laialt heietada, reastan lihtsalt ja lühidalt viimaste nädalate mõnusaimad kohad/asjad/tegevused, mida tahaksin teistelegi soovitada.

Solarise katuseterrass - ma ei oleks uskunud, et miski mind niimoodi võluda suudab. Istuks seal kasvõi iga päev. Alumise korruse kohvikust serveeritavad road on suisa oivalised (Triinu tuunikalasalatiga läks küll veidi nihu, aga muidu pole keegi kurtnud). Teenindajad vajavad veel pisut väljaõpet ja kogemust, aga kuna vaade sealt ülevalt on niivõrd magnifitseeriv ja õhustik lihtsalt kuidagi väga lahe, siis ma olen vist valmis kõikidest pisematest viperustest mööda vaatama =)

Bono Caffe Latte Take & GO tooted Cappucino ja Espresso - pigem peaks nende nimetus olema küll "shake and go" ;)
Mõnna maitsega ja suvisel ajal on eriti cool see, et neid tulebki tarbida niimoodi otse külmikust võetuna. Ja topside disain on ka änksa.

Kiek in de Köki uued täiustatud bastionikäigud ja sealne ekskursioon minevikku ja tulevikku. Kuna mina aastake tagasi juba bastionikäikudes endis olin käinud (siis, kui seal olidki vaid müürid ja mõned torud ja ei midagi muud), paelus mind sel korral rohkem hoopis tulevikku kujutav osa. Aga ma ei räägi ette, mis seal maa all toimub ja mida näidatakse. Lihtsalt ütlen, et saab olema igati põnevalt veedetud tunnike, soovitan!

Narva linnuse laskeavadest avanev vaade ja ujuvad saared - tegime geni.com saidi abil avastatud ja Ameerikast külla lennutunud sugulase soovil päevase väljasõidu Narva. Ega seal eriti suurt midagi vaadata polnud ja need vähesedki kohad, mida turistidele vaatamisväärsustena pakutakse (Pime aed, linnusemüürid, raekoda), mind väga ei köitnudki, aga vahetult enne Tallinna tagasipöördumist käisime minu järjepideval õhutusel neid va ujuvaid saari kaemas. Ja vot see oli küll väga kihvt, eriti kohalike kalastajate ja bemmivendade sekka infiltreerumine =)
Linnus iseenesest jättis suht külmaks, meeldis aga sealt ülevalt laskeavadest Ivangorodi müüri piiluda. Oleksin väga-väga tahtnud sellesse linna ka minna, sest sealsed piiriäärsed majakesed tundusid esindavat sellist "mõnusat külaelu", kuigi kaasasolnud sugulased teadsid rääkida, et seal olevat tegelikult ikka väga kole. Vähemalt kunagi olnud. Aga nohh, oma silm on kuningas, nii et ma siiski eelistaksin seal ise oma jalaga ringi tatsuda enne, kui otsustan.

Ja Olde Hansa meeldib mulle ka jätkuvalt. Mind isegi ei morjenda niiväga asjaolu, et sealsed toidud pole kohapeal valmistatud, vaid tulevad suurte anumate sees kusagilt suurest köögist. Maitsev on. Ja teenindus teeb silmad ette pea kõikidele muudele kohtadele, kus olen käinud.

Kolm ja pool kuud tagasi kirjutasin siin ühest peatselt ilmuvast raamatust, mida ma tolleks hetkeks käsikirja vormis juba lugenud olin ja mis mulle väga-väga meeldis.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".

Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.

Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.

I just got my money`s worth... and more

Veel mõni aeg tagasi 110 krooni eest kinos käies mõtlesin alati, milline peaks olema see film, mis seda raha actually ka väärt oleks (arvestades asjaolu, et tänapäeval võib iga mats iga filmi juba tubli jupp aega enne selle linastumist netist tõmmata ja vaadata ning arvestades kõiki neid muid toredaid asju, mida sellise summaga ette saaks võtta). Well, I`ve seen that movie now.

The A-Team, vastupidiselt igasugustele ootustele.

Efekte oli kasutatud nii, et esimest korda elus tekkiski selline tunne, nagu oleks ise tegevuses sees - vahepeal udune, vahepeal (äärmiselt) segane, ja pidevalt väga up front & real. Eriti siis, kui B.A. mingeid tüüpe paremale ja vasakule lahmis =) Tundus nagu oleks ise kolki saand =)

Üks mu kinokaaslastest, kes mingil kummalisel põhjusel ei olnud lapsena A-rühma fanaatik, lubas, et vaatab nüüd seriaali ka. Endal nägu säras peas peale seansi lõppu nagu Rockefeller Centeri jõulupuu. Ja mina, kes ma kõikidest filmidest alati huumorit taga ajan, jäin väga-väga rahule, sest seda leidus pea igas stseenis.

Süžee oli super - väga leidlik, üldsegi mitte ootuspärane (välja arvatud siis asjaolu, et A-rühm võidab alati, aga see on juba rohkem nagu hea tava mitte ootuspärasus).
Jubedalt tahaks ümber jutustada, mida ägedat kõike juhtus =) Ütleme nii, et kui teil seda filmi vaadates vähemalt ühel korral lõug üllatusest rippu ei jää, siis next round is on me =)

Mina olin juba igatahes pärast esimest kolmveerandtundi nii vaimustuses, et andestasin asjaolu, et osatäitjateks polegi minu vanad lemmikud. Enne filmi olin kusjuures 112% kindel, et seda ei juhtu.

Üks vähestest filmidest, mida ma kunagi tulevikus uuesti viitsin vaadata.

And PS for the gals: isegi, kui te pole action-filmi tüüpi ja satute seda kinno vaatama ainult sellepärast, et teie boyfriend teid sinna lohistab, siis take my word for it - it has a little something for the ladies as well. Oh yes, it does ;)

PettundMaša

Tükk aega sai seda oodatud ja eile käisime lõpuks ära. Seks ja linn 2 vaatamas. Ootusärevus oli kergelt negatiivne, sest ainuke inimene, kes seda juba näinud oli, väitis, et tegemist olevat totaalse juraga, milletaolist teist ta ei mäletagi. Ma ei ütleks, et see film täielik jura oli, aga isegi minu andestav loomus valib seekord pigem "me no likes" kui "me likesalot" nupu.

Esiteks ei tundunudki see linateos filmina, vaid hakitud ülevaatena filmist, mis peaks kõikide eelduste kohaselt olema hea. Sest seriaal oli hea ja muuvi voll üks oli ka hea. Aga see oli pigem nagu pikendatud treiler, mis tekitas umbes sama emotsiooni nagu need Hollywoodi staaride ja muude rikkurite elust pajatavad telesaated, kus erinevad lõigud vahelduvad metsiku kiirusega, pliuhh-pläuhh, tegelased, kohad, majad, autod, ehted, raha, riided, virr-varr, meelde ei jää lõpuks suurt midagi.

Ka ei leidunud käsolevas filmis enam seda püsiva lootuse tunnet, mis seriaali puhul oli läbiv ja mis ka esimese filmi puhul tooni andis. Puudu ja kadunud oli see lõbus noot, mille kohaselt kõik pidi alati lõppude lõpuks hästi minema. Seekord jäi õhku rippuma tulevik, mis on ikka päris masendav, kuigi lõpus näidati, et kõik olid häpid ja tegid täpselt seda, mida neile teha meeldis.

Kolmas erinevus varasemast - näitlejad ei klikkinud omavahel. Igaüks oleks justkui omas klaaskarbis sooloetendust andnud. Mis oli äärmiselt kurb, sest hea filmi ja paha filmi suurim erinevus seisnebki enamasti näitlejate omavahelises koostöös, sobivuses. Võibolla ma eksin, aga praegu jäi selline mulje, nagu oleksid nad kõik sellest seksijalinna teemast liiga kaua eemal olnud and bringing the good old times back just seemed like too great an effort. Nohh et oli ka muid samaaegseid projekte, mille tarvis oli vaja tekste pähe õppida jms ning kuna kassaedu on sellise filmi puhul tagatud nagunii, ei vaevutud eriti pingutama.

To top it all up, nägi kogu see värk sutsu reklaami moodi välja. Võibolla olen ma lihtsalt liiga paranoiline, aga vaevalt et Maybach, Birkin ja co just sellepärast eksessiivset viitamist leidsid, et "need brändid on lihtsalt nii lahedad". Rääkimata Abu Dhabi Welcome to Estonia laadsest projektist (yes, that sank as well).

I hate to say it, aga The Runaways oli jupp maad etem kui SATC 2.

Girls do not play electric guitars

Kõik, kellele läheb mingitpidi korda mässumeelsus, vabaduseiha, road-tripid ja raju muss - minge vaadake kinos filmi The Runaways. Boonusena näeb, kuidas Kristen Stewart ja Dakota Fanning väljaspool vampiirifilmi näitlevad. Mitte üldsegi halvasti kusjuures, kuigi viimatimainitu puhul tundub siiski alati esiplaanil olevat pigem tema nöpsnina kui näitlemisoskus ;)
Aga film on sellegipoolest suurepärane, kaasahaarav ja tekitab mõnusa fiilingu isegi siis, kui te sellest bändist varem midagi kuulnud pole.

Kõik need erinevates toonides rohelised, mis minu kodumaja ümbrust praegu täidavad... ja see soojus, olgugi et kohati vihmane... Tahaks hüpata ja hõisata. Iroonilisel kombel on hüplemine ja hõikumine just need asjad, millega ma hetkel väga tegeleda ei saa. Aga see-eest säravad silmad topelt =)

Nii äge, et suvi üle mitme aasta lõpuks ka Eestisse on sattunud.
L`Estonie - douze points!! =)

Yoghurt overdose

Pärast seda, kui oled õppinud uuesti mitte lihtsalt vedelat toitu tarbima vaid ka vett neelama ilma, et see otse hingekurku minnes mõõdutundetult läkastama paneks, tundub kõik muu nii mõttetu. Mitte et nädalake vahelduva eduga tilgutite all lebasklemist (jep, selline sõna on nüüd ka olemas) ja üle kere siniseks torgitud saamist püsi- ja muid väärtusi pea peale ei keeraks, aga asjaolu, et sa mitte lihtsalt ei saa iseseisvalt toituda vaid et ka vee joomine on komplitseeritud (loe: võimatu), muudab natukeseks ajaks mõttemaailma. Praeguseks hetkeks olen ma küll juba üle nädala sööki tarbinud ning nautinud ka oma kodu meeldivat ümbrust (mitte et mina kui mustlane end haiglas koduselt ei tunneks) ja oma maailma armsaima kodulooma meeldivat seltskonda, aga see "kõik-on-suva" emotsioon ei taha kuidagi kaduda. Ma ei oskagi seda kuidagi etemini seletada kui et asjad ja kohati ka inimesed jätavad mind kuidagi ükskõikseks. Mitte necessarily halvas mõttes. Pigem et kõik on tšill. Vist. Aga võibolla ka mitte. Võibolla tuleneb see tollest keemiakogusest, mida ma viimaste nädalate jooksul tarbinud olen, aga võibolla jääb alles ka siis, kui ma siit nelja seina vahelt lõpuks välja ringi patseerima pääsen.

Isegi kõneleda ei viitsi. Sesmõtset võibolla ma olen lihtsalt vahepeal ära harjunud selle tummahambaks olemisega, aga eile ja täna, kui ma avastasin, et lõuad juba piisavalt lahti käivad, et rääkida ja et kõri ei olegi enam nii paistes, et sõnu ainult sosistada saab, avastasin ma ka samal ajal, et polegi nagu midagi olulist öelda. Ehk siis teisisõnu - ma ei viitsi väga arutleda. Eriti millegi üle. Sest kõik tundub mõttetu. Kõik peale selle, et kõht oleks täis ja siga jalutatud. Kuigi tegelikult selle esimese osas ka... maitea... kui mul poleks praegu kindlat teadmist ja arusaamist sellest, et kui ma 24/7 omale toitaineid näost sisse ei aja, siis õue mängima lähimal ajal ei pääse, siis ega ma vist väga ei viitsiks ka. Väga väga imelik on olla =)
Mõnes mõttes kuidagi vabastav. Mugav ju, kui eriti miski korda ei lähe. Samas harjumatu ja kummaline. Võibolla ma olengi nüüd vana ja väärikas, nagu Leenu ütleb. Et ei viitsi tõugelda ja tõmmelda mingite mõttetute asjade üle. Aga kahtlaselt paljud asjad tunduvad hetkel mõttetud... Eks näis.

Minu Maslow püramiidi kõige alumisel tasandil troonivad hetkel igatahes mõned tõsist närimist eeldavad toidud.


Unistan

rosmariinikartulid
Caesari salat
hamburger
brownies
kurk


Selle toidupoeesiaga hetkel lõpetakski, lootuses, et ehk saabub lähimate nädalate jooksul siiski midagi, mis mind piisavalt vaimustab või ärritab. Või siis et see liiga tšill olek muutub harjumuspärasemaks.

The Universe has a very humorous way of giving me a kick in the ar.. - täna oli mul tööjuures intervjuu ühe meeldiva daamiga, Statistikaameti poolt saadetud küsitlejaga. Olevat miski tööjõu alane uuring ja arvutisüsteem mind välja valinud. Mina, lahke inimene, ohverdasin oma netis surfamise aja ja vastasin. Küsitluse lõppedes selgus, et my half an hour is not enough ja et nad helistavad mulle järgneva aasta jooksul veel 3-4 korda. Et uurida "kuidas teil läheb, kas te olete töökohta vahetanud, jne" =)

Ja minul, kohusetundlik, nagu ma olen, tekkis kohe tunne, et kui tädi järgmine kord helistab, siis mul peaks talle ju midagi uudist ka olema... Nii et stay tuned =)

Aju sügeleb. Matemaatikat oleks vaja.

No, the bears never said they were bigger than Jesus...

Arvestades seda kookide kogust, mille ma omal käesoleva aastanumbri sees näost sisse olen ajanud, võib seda, mida me täna Romiga tegime, vist ettekavatsetud kuritegevuseks nimetada. Külastasime üht kohvikut, mida olen sellele tänavalõigule muudel asjaoludel sattudes alati huviga põrnitsenud, aga ilmselt paiga suhteliselt kõrvalise asukoha tõttu pole kunagi ekstra trippi ette võtnud. Täna me sinna igaljuhul kohale jõudsime, hoolimata sombusest ilmast ja kraesse tilkuvast veest. Oli üks nendest päevadest, mil kummalisel kombel isegi ilma päikeseta tundub, et päike paistab. Ei tea, kas asi oli heas seltskonnas või Mademoiselle-i suus sulavas koogis, aga mul kadus isegi valu ära sellestsamast põlvest, millega ma eile õhtul kaheksandikhüppeid sooritasin ja millega on lubatud nüüd juba uuesti kontsi kanda, aga kindlasti mitte hüpelda, ükskõik kas sees- või väljaspool liiga hea mussiga pidusid. Aga no ma ju ei malda oodata, preili Kärsitu.

Tulles tagasi kohviku juurde, mulle muidugi meeldis see, et oli vaikne ja rahulik - meie esimese sealviibitud tunni jooksul olime ainsad külalised kahe korruse peale, hiljem saabus kaks miniseltskonda veel. Olen aru saanud, et paljudele meeldivad sellised kärarikkamad kohvikud, aga erinevalt pidudest, mis on mõeldud tantsimiseks, on kohvikud mo meelest siiski rohkem nagu jutlemise paigad ja ma kohe üldse ei viitsi oma häälepaelu kähedaks karjuda. Ühtlasi meeldib mulle, kui selle laua ümber, kus ma parasjagu platseerunud olen, ka mõned vabad lauad on. Et ei oleks sunnitud kaaskülastajate jutte pealt kuulma. Mitte et mul endal midagi varjata oleks, mmmm näkää =D
(siinkohal meenub tahtmatult üks Marca jutustet lugu, mis hiljem ka blogisissekandeks vormus).
..... ma sain vist just aru, miks mulle kunagi pubid pole meeldinud... ja miks need mulle ka siis eriti rohkem meeldima ei hakanud, kui avalikes ruumides suitsetamine ära keelati... ma lihtsalt ei mõista neid pubides hängivaid inimesi - ei nad tantsi, ei nad räägi, ainult larbivad juua ja põhimõtteliselt röögivad üle üksteise või taaruvad ringi ja tüütavad teisi külalisi või istuvad üksi nurgas ja vidutavad oma alkoholist läbiimbunud silmi - absoluutselt täiesti mõttetu, kui teile muidugi ei meeldigi just selline eesmärgipäratu uim.

Ja koogi kohta tahaks veel kord kinnitada, et oli väga hea. See tõepoolest sulas suus. Tundus, nagu oleks valmistatud martsipanist, aga kui ma ettekandja käest uurisin, millest see tehtud on, siis oli seal sees igasuguseid asju (kaasaarvatud hapukoor - mida??! kus??), aga martsipani mitte. Ja välja nägid kõik need koogid nagu unistuses. Ma olen suhtkoht kindel, et kui paradiis on olemas, siis süüakse seal sellise välimusega asju hommikusöögiks =)
Tegelikult oleks muidugi tahtnud veel üpris mitut muud ahvatlust peale tolle Icebergi sealt vitriinist endaga ülemisele korrusele kaasa krabada. Roman ütles küll, et võtku ma teine kook veel, aga ma otsustasin vahelduseks püüda olla normaalne ja mitte ülepingutada (jah, see kirjutatakse ühe sõnana, ülepingutajate slängivaramust ;)

Kinos käisime ka. Date Night on taas kord üks hea ajaviitefilm paljude naljakate ja mõne üksiku väga naljaka lõiguga. Üldiselt ma liigitaksin selle sinna mõõdukalt naljakate filmide alla ja isegi soovitaksin vaadata, kui te suudate üle olla nendest ameerikalikest "I love you so much I`d do it all over again, all of it, with you, büühüüüüü", etc. sentimentaalsetest nõmekohtadest, mille kohta ma kahtlustan, et need olidki just täpselt nii mõeldud, aga ikkagi. Mina taasavastasin soundtrackilt enda jaoks ühe ammuse hea-tuju-loo that never goes out of style ja on nii positiivne, rütmikas ja kaasahaarav, et peaks needki tantsupõlgurid õõtsuma ja sõrmi nipsutama ajama, kel pensionifondide nautimise aeg juba ammu käes:

Teddybears STHLM - Cobra Style


Ühtlasi tervitused kõikidele kaaskannatajatele, kellel on raskekujuline sõltuvus pashast. Praise the Lord - midagigi kasulikku sellest muinasjutust välja tulnud... =P

Wanna wake up without you here

Seoses otsusega pöörtšeissida nende plaat, olen eile ja täna vabadel momentidel kuulanud ka Way Out Westi vanemaid palu. Naljakal kombel meeldib mulle tänasel päeval tohutult üks lugu, mis mulle toona, kui see kunagi kümme aastat tagasi välja tuli, üldse korda ei läinud. Ju ei olnud temaatika siis aktuaalne või meeldisid mulle lihtsalt drumm ja bass ja elektro liiga palju, aga nüüd kuulates väga ilus asi igatahes, nii originaalversioonis kui ka miksituna. Iga kuulamis/vaatamiskorraga läheb aina ilusamaks. Laulja läheb ilusamaks ja video läheb ilusamaks ja meloodia ja lüürika ja üldse kogu kupatus. Miksi puhul läheb aga eriti täppi see repetiivsus eel-eel-eel-eelviimasel minutil, mis on omamoodi nagu sort of a prayer. Ja taaskord ma siiralt kahtlen, kas sellist asja on võimalik kokku panna ise analoogset asja läbi elamata.

Way Out West ft. Tricia Lee Kelshall - Mindcircus

sama asi uues soustis (alates 1:00)

I think I fall somewhere in between...

See lugu tuli nii õigel ajal ja kirjeldab kõike nii hästi.
Way Out West - Survival.
Ma olen nüüd usklik - ma usun sellesse muusikalisse rühmitusse.

Minu Itaalia

Õu mai gaad, mis meil just õues juhtus =)
Öö on ka juba suht ja kõik kohusetundlikumad inimesed magavad juba, nii et pole kellelegi muljetada, kuigi emotsiooni on nii et tapab.

Juhtus selline asi, et nagu ikka keskmiselt kord paari kuu jooksul, otsustas siga suhteliselt valel momendil teed ületada. Ehk täpselt siis, kui meieni oli jõudmas üks auto. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mis teda seal tee keskel paelus, aga seisma ta sinna igatahes jäi ja minu kutsele tagasi tulla ta ei reageerinud, sest Rafi on meil ise tark ja kangust täis.

Järgnes sõnavahetus auto (mis, nagu mu lühinägelikele silmadele ja veel lühinägelikumale arule üsna peatselt ilmnes, oli midagi enamat kui lihtsalt auto) juhi kõrvalistmel paiknenud venelannaga, kes arvas, et autost välja tulemine eesmärgiga mind hurjutada selle asemel, et näiteks aidata siga tee pealt eest saada, on hea mõte. Ma ei tea, kuidas teid, kulla lugejad, kasvatatud on (viimaste kuude lõikes olen kokku puutunud igasuguste uute ja huvitavate (loe: omapäraste (ei, loe pigem: kehvasti kasvatatud) inimestega, nii et ma üldse enam ei imesta eriti millegi üle), aga minu meelest ei ole väga okei öelda inimestele halvasti mingitel suhteliselt irrelevantsetel põhjustel. Ega inetusi lausuda pole ju üldse tegelikult ilus ja eks me teame seda kõik, samamoodi nagu me teame, et vahetevahel võib erandi teha ja mõnd krõbedamat vandesõna pruukida. Nohh, näiteks siis, kui küünarnuki närvikoha vastu lauanurka ära lööd =)
Aga millegipärast asub mõnede kaaskodanike emotsionaalne valulävi üpriski madalal, nii et vähimagi pettumuse korral hakkab sellist teksti lendama et oioioi. Nii ka seekord selle konkreetse vene tädiga.
Ja ütelge te mis tahate, aga sellise käitumise põhjus ei lasu kultuurilistes erinevustes. Või nohh, tegelt siiski, kultuuritus ei käi rahvuseid vaid ikka inimesi pidi.

Igatahes arvas too tädi venelanna, et auto kõrval seismine, kätega vehkimine ja sõimlemine kiirendab protsessi märkimisväärselt. Aga võta näpust =P
Iga kord, kui siga otsustas, et no heakene küll, võib ju sinna tee äärde ka seisma minna, tuli tädi venelannal ilmselt tunne, et peaks jälle midagi krehvtist ütlema. Noh et ma ikka aru saaksin, kes ma olen, mis ma olen ja kuhu ma pidulikult siirduda võiksin. Mille peale siga end jälle ümber keeras, kärsaga õhku vedas ja ja maruusjale sellise näoga otsa jäi vaatama, et "jaa? sa tahtsid mulle midagi öelda? ma kuulan sind põnevusega". Minul oli muidugi kergelt koomiline, aga tädi I-know-more-dirty-words-than-you-do-ha-haa oli väga ärritatud häälega ja lasi teksti nii nagu torust tuli.

Kusjuures otsa tegi lahti taksojuht, kes pärast esialgset signaalitamist (mis muutis olukorra autosistujate jaoks tegelikult veel hullemaks, sest igasuguste häirivate ja/või huvitavate helide peale tardub siga paigale ja keeldub edasi liikumast, aga nemad seda ju ei tea...) poolenisti autost välja astus ja vihaselt käratas: "kaduge tee pealt eest, meil on siin takso". Umbes nagu takso oleks midagi sama erilist nagu kiirabi või politsei või tumendatud klaasidega presidendi limusiin. Mulle on üldse mulje jäänud, et Tallinna taksojuhid arvavad liiga tihti, et kuna ühissõidukiradade osas on neile erand tehtud (noh et nad võivad klienti vedades nendel sõita), on nad ka muus osas teistest sõidukitest kuidagi ülimuslikumad. Valgusfooride keelav tuli ei loe, kiirusepiirangud ei loe, kaasliiklejatega arvestamine on pigem erand kui reegel. Taksojuht on Jumala staatuses.
Aga nohh, meie suvalisel kõrvaltänaval muidugi ühissõidukirada pole. Kõnniteed ka mitte. Ja häda sulle, kui sa peaksid julgema teed ületada. Või seal seisma jääda ja takso kulgemist minutiks takistada, õumaigaad =)

Taksojuht tõmbas end aga suht kohe oma auto kaitsvasse sisemusse tagasi nagu kilpkonn kilbi sisse ja jättis maašenka üksinda võitlustandrile.

Ma ei tea, kas see tädi kujutas ette, et ma kavatsen end sinna sea kõrvale asfaldile kerra tõmmata ja ööbima jääda või mis tema suurimaks hirmuks oli, igatahes niipea kui ma kükitasin, et loomaga samalt tasandilt suhelda ja see pull ükskord ära lõpetada, kostitas tädi mind veel sahvtisema venekeelse teksti valinguga. Noh ütleme, et olid sellised sõnad, mis kuuluvad mu passiivsesse sõnavarra ehk siis ma tean täpselt, mida need tähendavad, aga isegi kui olukord nõuaks, kasutada vist küll niimoodi kohe hoobilt ei oskaks. Kuna tädi käitumismaneer hakkas juba minu taluvuspiire ületama, tõusin püsti ja küsisin: "Vabandage, milles seisneb teie probleem?" (no on ullike, ise seisab tee peal ees ja ei saa aru, milles probleem. =)). Tädi, kes oli silmnähtavalt endast väljas, paiskas nagu paisu tagant: "MEIL RAHA JOOKSEB!!!!" Njaa. Nii et rahas oli asi. Ja mina veel arvasin, et neil on kusagil mõni surev sugulane...

Tädi Tige Taksokunde ilmselt ei osanud arvata, et tema vastus minus naerupahvaku esile kutsub. Aga see olukord lihtsalt oli naljakas. Vihane vene sõimu paiskav maruusja, kes on niivõrd ähmis nende kolmekümne sekundi pärast, mis tal seisva takso tõttu oodata tuleb, et ta minetab igasuguse viisakuse juba eos ja laskub sellisele suhtlustasandile, kust tagasiteed enam ei ole. Jõuetu viha mingite sentide pärast, mis teda näiteks püksitaskusse ununenuna või rebenenud rahakoti vahelt pudenenuna absoluutselt ei kõigutaks.

Või oli tal mingi muu mure ja ta otsustas end minu peal välja elada? Ma näen selliseid inimesi vahetevahel supermarketite kassajärjekordades, kes oma pingeid teenindajaga vaidlemisse uputavad. Kõrvalt on selliseid situatsioone loomulikult kergem taluda, kui ise seal sees olles. Minul on lihtne selle tigetseja selja tagant mõelda, et ahh mis, ta ei mõtle seda ju isiklikult, aga teenindaja seisukohast on see ilmselt vägagi isiklik, kui ta pidevalt mingite totakate asjade pärast pähe saab. Minu lemmik-keiss (mida ma ka igal võimalusel taas kord jutustan) juhtus kord meie kodu-Rimis, kus minu ees olev kena peen proua oma umbes 10-aastase tütrega just siis kassani jõudis, kui tšekipaberi rull aparaadi sees otsa sai. Nähes, et müüja kassaaparaadi avab ja sealt tühja rulliotsiku välja võtab, ohkas peen proua demonstratiivselt nii, et kõikide lähedalasuvate kassade sabad seda kuulsid ja lausus: "Oh isssssshhand, SEE kaa veel!" Kusjuures ma ei saa selle peale mürki võtta, aga olen üpris kindel, et ta pööritas jutu taustaks ka silmi, nagu üks nendest msn-i kollastest juustukeradest.
Minule, nagu ikka, valmistas too situatsioon ja preene proua ahastus nalja. Et nagu... kui mitu korda teil kassa juurde jõudes sellist asja juhtunud on, et tšekirull tühjaks saab ja just teie olete järgmine? Või et te üldse selles järjekorras satute seisma? What are the odds? On ikka vaja oma närve kulutada sellise asja peale vihastamisele, mida juhtub nagunii tõenäoliselt vaid kord elus ja mille osas te midagi muuta ei saa? Ja üleüldse maitea, mu meelest elus juhtub palju hullemaid asju, kui see, et mingi tühine tšekirull otsustas just sind välja valida =D

Mul on taolisi lugusid veel, aga pole vist mõtet neid kõiki siin ümber hakata jutustama. Mis neist kehvnaljakatest kogemustest ikka jäädvustada. Samas selle taksofirma logo ja masina numbrimärgi oleks küll võinud meelde jätta. Hea teeninduse kuu ikkagi ;)

Printsessid ja konnad

Ühes välismaises tõsieluseriaalis, mille peaosaline öeldi olevat miski hullem maaomanik, naftamagnaat või midaiganes, aeti kari tšikke kokku, lasti neil seal mehe tähelepanu pärast kekselda ja saatesarja lõpus, umbes täpselt siis, kui võitja oli välja kuulutatud, tehti tollele samale neiule selgeks, et sorri, näe, su auhind ei olegi ilge rikkur, vaid mingi suvakas maakas kusagilt Idahost või Oklahomast.

Ühes teises analoogses riälitis tuli viimases osas meessoost võistlejate suureks jahmatuseks päevavalgele tõik, et pimestavalt kaunis neiu, kelle soosingut igaüks neist oli püüdnud pälvida, on tegelikult hoopis mees. Transvestiit, nohh.

Mu meelest need tõsieluseriaalid peegeldavad hästi elu ennast. Samamoodi nagu see Disney konnaga multikas, mida me eile õe ja vennaga kinos vaatamas käisime.

Elu on näidanud, et printsina näiva tegelase tähelepanu pärast pole väga mõtet tõmmelda, sest chances are, et tegemist on hoopis limase konnaga. (Ohh vabandust-vabandust-vabandust, see ei ole lima - see on MUKOOS!!!! ;)) Lihtsalt väga hästi lõhnastatud ja pideva treeningu tagajärjel omandatud algsete viisakusvormelitega, mis parajal momendil ja vajaduse tekkides haihtuvad.

Lüürilise kõrvalepõikena tsitaat Leenult, pärast neljapäevast töövarjupäeva autos minu poole sõites: "Mäletad, mida ma sulle ütlesin, kui sa mulle temast esimest korda rääkisid? Mäletad? Mitte keegi pole perfektne. Aga sina ikka et ohh ta on nii täiuslik, nii täiuslik! Ma ju ÜTLESIN!"
Vähemalt saab sõbrannadega naerda, olgugi siis et enda üle. Huumor, ma ütlen =)

Ja konni pole üldse mõtet printsi avastamise lootuses suudelda. Nagu multikast nähtud, on umbes tuhat asja, mis võivad valesti minna, rääkimata võimalusest, et muutud hoopis ise konnaks. Päriselus küll sõrmenipsutuse peale transvestiidiks ega redneckiks ei muundu, see-eest võib igasugu muudes vormides konn-printsidest (halba) eeskuju võtta. Kehvad kombed nakkavad paradoksaalsel kombel vist paremini kui head.

Või olen ma ise hoopis printsess herneteral? See on ka muidugi variant, aga võttes (halba) eeskuju ühelt tuttavalt tõsielu-printsihakatiselt... kuna ma olen veatu ja ei tee kunagi midagi valesti, siis ma ei pea seda võimalust üleüldse kaalumise vääriliseks. Checkmate. I win, you lose!

Go, riäliti!

* * *

Aga Disney konnamultikas oli muidu päris armas. Ma ei surnudki igavuse kätte ära, nagu muidu lastega kinos käies vahel juhtuda võib, eriti, kui on eesti keeles peale loetud. Kuigi nohh, tõele au andes, kohati oli ikka veel natu piinlik. Aga küllap harjutamine teeb meistriks ja tõenäoliselt just siis, kui ühelgi mu pudinatest enam eestikeelset pealelugemist tarvis ei ole, muutuvad need pealeloetud multikad sellisteks, et mõte ei mõlgu pidevalt ainult teemal "miks oh miks me seda just eesti keeles peame vaatama". Peeter Oja poolt pealeloetud jaanimardikas RayMond oli muidu kuulamist väärt juba praegu =)

Ja joonistatud oli see film väga kaunilt, kõik need New Orleansi vaated tekitasid rändamise isu. Ajas tagasi rändamise siis.

Ja mis veel huvitavat selles filmis... tüüpilise maailmasõjaeelse tumedanahalise töölisperekonna suhtkoht ideaalsena näiv isa oli millegipärast Obama enam-vähem täpne koopia... mine võta kinni, oli see tootmisrühmal taotluslik võte või mitte.

Õpi hingama, tohman!

Tšättisime täna Verontsuga msn-s meestest. Konkreetselt. Mõndadest konkreetsetest siis. Oli eelkõige lõbus ja naljakas. Juba ainuüksi selle vestluse põhjal võiks valmistada mitu väga ägedat seksijalinnaliku seriaali episoodi. Ütleme nii, et elu pakub ikka sellist materjali, et vaata ja imesta. Või siis pigem "koge ja imesta" =P

Mõnest olukorrast vesteldes saime muidugi ise ka n.ö. kõrvaltvaadates aru, kui nõme ja totter see tegelikult on ja kui totakad oleme meie, et me iseend üldse sellistesse situatsioonimarinaadidesse nii kauaks oleme ligunema jätnud. Ise olukorras sees olles võid lõpuks endaski kahtlema hakata, kuigi sõbrad-tuttavad kõrvalt ehk hurjutavad ja sedasama räägivad, mida sa ise juba ammu kahtlustad, et pole mõtet ja lõpeta juba ära. Seega teinekord ongi vaja teist inimest, kes ise parasjagu täpselt sama asja läbi elab, et elu ja inimsuhete põhitõed neljal käel uuesti paika lükata. Sort of nagu tugigrupp või nii.

Ja päeva tsitaat tulebki preili ekskaassõltlaselt Veronique-ilt =D

Veronika ütleb:
jap... ma olen ka sellest aru saanud... sellest siis et kui inimene on normaalne siis ta ei käitu nagu mingi lollakas

Karma (is a) bitch

Mõned aastad tagasi käisime sõbraga nädalavahetuse city-breakil. Sõbral oli pikka aega anomaalne madal palavik olnud, mis muutis ta olemiselt loiuks ja roidunuks. Otsisime parasjagu kaardi järgi üht konkreetset tänavat ja läksime vaidlema mingi totra asja üle a´ la kummale poole tuleks minna, et kohale jõuda. Kuna mul oli õige vastus ammu käes, tema aga ikka vastu punnis, ägestusin ta peale. Ma ei saanud aru, kuidas muidu nii arukas, tark, nutikas inimene ei saa järsku sedavõrd lihtsa asjaga nagu kaardilugemine hakkama. Lihtsalt ära ole nii uimane nohh, võta ennast kokku ometi!!

Nagu kombeks, elu õpetab. Kui muidu piisavalt palju empaatiavõimet pole, et teisest inimesest aru saada, siis omal nahal läbi elades hakkad mõistma.

Nüüd, kui mul endal on sama jama küljes ja ma unustan terveid vestlusi ja elan põhimõtteliselt aegluubis, saan sellest olukorrast oi kui hästi aru. Õnneks on see olukord väikese operatsiooniga loodetavasti elimineeritav, aga õppetund see-eest jääb vist küll terveks eluks meelde.

Teisipidi panevad üpris mitmed olukorrad mind tänasel päeval mõtlema, et ehk saan ma olla kohe tark meie mõlema eest ja hoida ära situatsiooni, kus too teine peaks hiljem kannatama mingite asjade pärast, mida ta praegu oma totu peakesega korda saadab. Et tegeleks ennetusega või nii. Korraldaks kuidagi niiviisi, et inimesed saavad oma vigadest aru enne, kui nad nende teostamise pöördumatu protsessi ette võtavad. Et õpiks kuidagi niimoodi nagu koolis, kus õpetaja seisab tahvli ees ja jutustab: need olid australopiteegid ja selline nägi välja mandrite ränne.

Ja lõpuks - kui ma polegi ainuke geenius, kes selle võimaluse peale on tulnud and they`re trying to teach me a lesson while I`m trying to teach each one of them a lesson, siis kas see teeb kokku terve suure hunniku korralikke õppetunde või lihtsalt ühe suure hunniku?

Nädalavahetuse noos

Alice in Wonderland oli ikka suisa halb, Up in the Air seevastu üle ootuste hea.

Esimese filmi puhul oli prevalveeriv emotsioon kahjutunne - ma nägin, kui palju on pingutatud, aga see ei tekitanud minus absoluutselt mittemingisugust reaktsiooni. Isegi Johnny Deppi vigurdamine ei suutnud seda filmi soovitatavate linateoste nimistusse trügida. Oli ainult üks hea line ja kaks ägedat tegelast ja stoori oli ma ütleks isegi et igav - mul oli algusest peale ükskõik sellest, kas kroon saab tagasi Valgele Kuningannale või mitte. Mitte et film hoogne poleks olnud, aga ta oli seda piinaval ja väntsutaval moel.

Samas Up in the Air oli lõbus ja energiline, väga heade näitlejatöödega. No tõesti, mulle meeldis isegi too Anna Kendricku mängitud brünett tšikk, kelle tegelaskuju oli kohati peaaegu irriteeriv. Ja see blond naispeaosatäitja - superhästi mängis, väga ilus ja äärmiselt šarmantne, aga minu jaoks täiesti uus kuju. Imdb ütleb tema nimeks olevat Vera Farmiga ja selle nime ma püüan meelde jätta, sest teda sisaldavaid filme vaataks täitsa heameelega veel.
Üks suur pluss oli filmil veel, et see haakus päris suures osas minu elu ja mõtetega ja kuigi tegemist oli väljamõeldud tegelastega, oli mõnes mõttes rahustav seda lugu jälgida ja teada, et kusagil (jahh, mind lohutab ka Ameerika või isegi Filipiinid) on veel keegi, kes nii mõtleb või on midagi sellist läbi elanud, sest nohh, ma väga ei usu, et sellist stoorit on võimalik lihtsalt nullist välja mõelda. Poleks iialgi arvanud, et võin mõne kähehäälse hallipäise George Clooney mängitud tegelasega samastuda, aga nii juhtus. Nunnu ja nukker samaaegselt.

Ooteliinil on hetkel I Love You, Phillip Morris, Everybody`s Fine, Printsess ja Konn ja võibolla ka Lumekuninganna. Üpris varsti olen ma peast üpris kino.

Toitusime ka hoolikalt.
Käisime ära kohas, mis on juba sada aastat olemas olnud ja mida mitmed on kangesti kiitnud, aga kuhu mina pole veel sattunud - Ungari restoran Kapten Tenkeš. Tekitas umbes samu emotsioone nagu Alice-i film. Kõik oleks justkui fine, aga see ei puuduta mind, ei ärgita suhestuma, jätab mind eemale. Suure tõenäosusega ei satu ma sinna enam kunagi. Kui just kõik muud kohad kinni pole ja ma ise või keegi mu kaaslastest nälga suremas.

Külastasime kohta, mida olin juba mitu aastat trammi- ja autoaknast kahtlustava pilguga seiranud ja mis lõppkokkuvõttes ületas minu ootused by far. Vietnami restoran Saigon Narva mnt ja Pronksi tänava nurga juures. Interjöör oli mõnna (mõni teine võib seal ilmselt küll punase värvi üledoosi saada, aga minul oli hea kodune =P), teenindus oli naljakalt kehvakene (nimetagem seda pigem oskamatuseks?), road see-eest aga väga maitsvad. Sinna läheks kasvõi homme tagasi, kuigi ma tõenäoliselt võtaksin siis ka ühtlasi teenindajanna harimise oma agendasse.

Novell oli endiselt hubane, aga teenindus on seal alla käinud. Mitte midagi hullu, aga kindlasti ka mitte midagi sellist, mille eest oleks võimalik neid va märtsikuiseid oranže naerunägusid korjata. Mina veendusin taas, et mu maitse-eelistused on nelja aasta jooksul oluliselt muutunud - aaloemahl ei tekitanudki seekord jälestust, vaid oli täitsa mõnna.

And last but most definitely not least - lounge l´amitie Caesari salat on ogaralt hea. Kui just ei satu see päev olema, mil üks salatileht on kergelt krimpsus. Ma armastan oma l`amitie-d, jätkuvalt.

Jätkuvalt naissoost

Njahh =)
Ma polegi ennast veel kunagi varem nii naisena tundnud. Ei tea, mis siis nüüd sel aastal juhtus, et naistepäev nõnna populaarseks sündmuseks osutus. Probleem lasub vististi selles, et otsustasin paar nädalat tagasi uudiste vaatamises nende valdava negatiivsuse tõttu määramatu ajaga pausi korraldada - aga ilmselgelt teeb nimetet tähtpäev parasjagu kammbäkki ja mina polnud asjaoludest teadlik. Ühesõnaga mulle tuli täieliku üllatusena, et nii paljud pidasid oluliseks mind naiseks olemise puhul taimede, poeesia ja muidu heade soovidega õnnitleda.

Minu eriline tänu ja tunnustus läheb aga Kollektiiv J-le originaalse lähenemise eest - sweet and yet ingenious... me likes =) Tekkinud efekti iseloomustama sobiks hästi tsitaat ühelt mu lemmikklassiõelt, mis originaalis käis tema pulmade kohta: "me mõtlesime, et võiks seda teha nii, et mitte kellelgi mitte kordagi terve ürituse jooksul iiveldama ei hakkaks" =P

Ma naeratan siiamaani.

Aitäh! =)

Seltsimees Rand

Kapiromantikud, valvel!

Eile käisime Verontsuga kinos Leap Year`i vaatamas. Ma olin seda juba tükk aega näha tahtnud, sest treiler jättis väga-väga hea mulje. Ega filmilgi miskit viga polnud. Väga armas oli. Kõik oli väga armas. Kuigi Veronika korrutas viimase stseeni ja lõputiitrite ekraanile ilmudes nagu kirju papagoi, et "only in the movies, only in the movies, ONLY in the movies", naeris ka tema filmi jooksul mitu-mitu korda valjul häälel. Nii et isegi, kui see film meeldib kõige rohkem ilmselgelt minusugustele totudele, kes arvavad, et päriselus tegelt kaaaa võib midagi sellist juhtuda, siis hea ajaviitefilmina saavad seda ka teised kasutada. Võinohh maitea. Leenu ilmselt haigutaks ja küsiks, et miks ma sunnin teda sellist jama vaatama =D
Minu lemmiktegelane selles filmis oli igatahes kohver, aga millistel asjaoludel ta sellele kohale pääses (olgem ausad, rebimine meespeaosatäitjaga oli ikka tihe =P), näete juba ise filmist.

Pärast kinu leidsime Nõmme teelt ühe gruusia köögi nimega Suliko, mis oli ütlemata hubane, aga kahjuks ei jätnud teenindus väga head muljet. Põhimõtteliselt võiks selle hubase olemise nimel mõni päev tagasi minna ja ehk mõnda roogagi proovida, aga ma kahtlen, kas teenindav personal seal ülepäeviti vahetub ja kuna tädi baaritädi oli juba mu jookidegi kohta käivate küsimuste peale silmnähtavalt häiritud, siis ma pole üldse kindel, et ma julgeksin seal midagi süüa... =)

Täna leidis aset juba pisikeseks traditsiooniks kujunenud neljapäevaõhtune teejooming Leenuga, mille jooksul mina kiusasin tahtmatult sõltlast (kui teil juhtub olema mõni(kümmend) kilo üleliigseid kompvekke, siis ma võin teile Leenu numbri anda ;), sai mõnusalt juttu puhutud ja naeru kihistatud.

Aga filmide juurde tagasi tulles... mina, kes ma otsustasin teha ajakirjadega pausi, et jõuda lõpuni või realistlikuma käsitluse kohaselt mingigi maani kõikide nende raamatutega, mis mulle kapis lugemist oodates stressi tekitavad, ei suuda vist filmidest siiski loobuda. Vähemalt mitte komöödiatest. Igaühel oma sõltuvus... =)

Books as babies

Seda, et ma pole eriline baby-person, teavad vist juba valdav enamus mu sõpradest-tuttavatest. Imikud lihtsalt ei tekita minus siiani veel kahjuks või õnneks mitte mingisugust emotsiooni. Ma võin nendega sõbralik olla ja parimal juhul ka mõned mõõdukalt lällutavad laused vahetada, aga endale koju tahaks ühte ehk vaid siis, kui nad näeksid välja sellised nagu Bodies Revealed näitusel - psühhedeelselt punase-oranži-roosakirjud, läbipaistvad ja hiirvaiksed.

Raamatutega seevastu olen ma alati palju lähedasem olnud ja ka praeguses eluetapis on need mulle kordades sümpaatsemad. Üsna pea ilmub üks seiklusromantiline jutustus, millele ma olen tükk aega kaasa elanud. Ja kuigi see pole minu enda raamat, olen ma seda varasuvest alates vahelduva eduga nokkinud sedamööda kuidas ta valmis ning see protsess on mind mõjutanud. Üllatav-armas oli teada saada, et ka mina olen protsessi mõjutanud.

Raido ütleb:
sina lähed sinna raudselt sisse
mina mäletan
ja ma leian selle üles ja ma ei karda seda kasutada

Minu jaoks sisendas see raamat nii jupikaupa lugedes kui ka nüüd, täisversioonina, lootust... võiks isegi öelda, et rohkemat - kummalist turvatunnet... et häid, ausaid, moraalitundega, tõeliselt positiivseid inimesi laias maailmas veel leidub. Et leidub neid, keda austada. Sest austust, seda emotsiooni ei tekita teps mitte igaüks ega ka üle ühe ega pahatihti kümne mitte. Ma loodan, et see raamat toob helgust teistelegi...

Sünnipäevanädal möödus uskumatu kiirustamise ja orgunnimise tähe all. Ja ega mul praegugi kahjuks eriti mahti pole sellest kribida, aga miskit mälestuseks ikka.

Neljapäevane sünnipäevahäng sugulastega Rohelises Toas oli nunnu, eriti kuna koht oli meie sinnasaabumise ajaks juba ametlikult suletud ja väga hubane oli seal niimoodi isekeskis istuda ja juttu puhuda. Veendusin taas kord, et mul on ikka eluarmsad sugulased =)

Laupäevane viinaralli mittesugulastega (okei, üks eksis ikka ära) oli samuti tore, mulle meeldis eriti peo lõpuosas toimunud Twisterimaraton, mille jooksul ma küll ühtegi partiid ei võitnud, see-eest aga tekitasin omale järgmiseks päevaks piimhappest valutavad jalad. Jah, ka sünnipäev võib olla trenni eest ;)

Pühapäev oli üks eriti tore päev, käisime kursaõdedega sushit söömas ja kinos. Solarise suhsipleiss jättis oma teenindusega küll soovida (kui suppi sülle valatakse, võiks ju eeldada vabandust näiteks...?), sushi ise see-eest oli aga üks parimaid, mida ma olen ever saanud. Film oli ka täitsa hea - Valentinipäeva vaatasime. Priimasid ütlusi ja lemmikkohti kujunes tolle suhteliselt pika ja äärmiselt sisuka filmi kohta üsna mitu, aga parim oli ikkagi see koht, kus Jennifer Garneri tegelaskuju oma sõbranna korraldatud "I Hate Valentine`s Day" peole saabub ja talle kaigas kätte antakse. Ma ütleks, et tolle koha puhuks valitud taustalugu oli parim, mida ma filmis olen kuulnud since Miami Vice the movie. See koht selles filmis oli umbes täpselt sama hea nagu muusikaline koosseis Chemical Brothers, kes võib kätte võtta ja kokku segada kõige uskumatumaid asju and it will still taste and feel oh so good and perfect.

Täna käisime pisiõega OceanWorldi vaatamas ja mina ei saa ausaltöeldes aru, what`s all the hype about. Kui inimene on oma elu jooksul natukenegi National Geographicut või kasvõi mõnda ETV pealt jooksvatest veealust maailma näitavatest dokumentaalidest vaadanud, ei hämmasta see film küll millegagi. Mõni üksik kala välja arvatud. Päris aus olles... selle filmi ma jätaksin vahele. Osaliselt sellepärast, et (vähemalt minu jaoks) ei olnud kuigi põnev, osaliselt seepärast, et loo peategelane tundus kergelt kohtlane ja osaliselt seepärast, et kui filmi eesmärk on inimesi harida selles osas, et kõik presenteeritavad liigid on kas ohustatud või väljasuremise äärel või juba välja suremas, siis võiks selle subtiitrite ajal jooksva pointi ka eesti keelde tõlkida. Sest selles vanuses lapsed näiteks, kellele see film tõenäoliselt väga meeldib (nunnutava häälega kilpkonn ja ilusad värvilised kalad), ei oska inglise keelt. Ja ega päris paljud täiskasvanudki sellist sõnavara valda. Nii et pool pointi jäi nagu puudu ja see häiris mind, sest just teavitamise eesmärgil kõnealune muuvi vändatud oligi, nagu ma olen lugenud.
Eniveis, ma siiralt kahtlen, kas selle ühe kilpkonna poolt jutustatud loo pärast muudaksid oma meelt need inimesed, kes muidu keskkonnast ei hooli ja kellele ookeanide heakäik on suva või kas nad üldse toda filmi vaatama läheksid in the first place, aga mina soovitan ka keskkonnast hoolivatel inimestel seekord oma raha mingi muu filmi peale kulutada.

And last but not least - mis selle Plaza 2. saali soundiga toimub? Mina ei ole kuulmispuudega ja ma olen kindel, et ka suurem osa teisi selles saalis istuvaid inimesi polnud. Miks peab heli olema selline, et tekib tahtmine kätega kõrvu katta? Minu kinoelamus sellest küll ei paisu, pigem kahaneb. Ja see pole üldsegi esimene kord selles kinos, kuigi ma pole kindel, kas eelmised paar korda, kui ma kõrvatroppide järele igatsesin, olid samas saalis. Saali nr. 2 jätan ma igaks juhuks edaspidi valikuvariantidest välja.

A new hobby of mine

Laupäeval käisime Liisi ja Jerryga kinos uut Meryl Streepi filmi vaatamas. Minul on Meryl Streepiga sellised lood (ja ma olen aru saanud, et paljudel teistelgi on samamoodi), et kui tema on otsustanud mõnest filmist osa võtta, siis mind põhimõtteliselt ei huvita, mis selle linateose pealkiri on või millest see kõneleb. Meryl mängib, say no more, ma juba kõnnin kino poole.

Ja oligi hea film. Kuna see mind vähemalt kolmel korral pisarateni naerma ajas, siis võib vist öelda, et suisa väga hea film. Viimane kord, kui ma kinoskäiguga nii rahul olin, oli vist suvel (The Hangover ja sis see Borati nilbest blondist fashionistast mantlipärijast vändatud muuvi, mille pealkiri hetkel ei meenu). Mitte et vahepeal poleks igasuguseid muid sorti häid filme nähtud, aga minu filmivaliku edetabelit troonivad juba mõnda aega naljakad ja väga naljakad komöödiad. Teadlik otsus selline. Sest kui minna vaatama mingit seiklus- või eluloofilmi vms., võib see olla hea, aga ei pruugi. Ja isegi kui on hea, ei aja see necessarily naerma ega naeratama. Aga mina tahan naerda. Ma tahan palju-palju-palju naerda! See on Carry Elu põhiseadusesse sissekirjutatud põhiõigus =)
Kinno, erinevalt televiisorist, õnneks eriti igasugu tordiga-näkku-jalaga-sinnasamusessegi-banaanikoore-peal-libastumise komöödiaid ei jõua, nii et kino + komöödia on suhteliselt kindla peale minek. Kuigi kui nüüd meenutada, siis selles It`s Complicated filmis oli tegelikult päris mitu sellist kohta, mille peale ma oleksin arvanud end mitte naerda suutvat, kui keegi mulle nendest ümberjutustust oleks teinud. Tõenäoliselt oleksin arvanud, et see, kes taoliste kohtadega filmi kiidab, on tsuti opakas või siis talle meeldivadki sellised hea maitse piiril balansseerivad naljad. Ilmselt oli asi suurepärases kompotis - režissöörid-stsenaristid-näitlejad - et need naljad vaimule sugugi kurnavalt ei mõjunud =)

...üks asi selle filmi juures oli siiski veidike häiriv. Nimelt seal portreteeritud ülinormaalne perekond tundus mulle... kergelt ebanormaalne. Võibolla on asi selles, et ma ei ole sellist asja harjunud ei kogema ega, kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka kõrvalt nägema mitte, aga Little Miss Sunshine-i kummalis-veider famiilia teeb esmamainitule vähemalt minu jaoks kindlalt silmad ette. Et siis satiinist voodipesu reklaamile eelistan ma igal ajal realistlikumat lähenemist, sellele omaste lõbusate võlude ja valudega.
Little Miss Sinshine-i näidati eile telkust ka ja kuigi mul suure kokkamistuhina kõrvalt (sõir + martsipanikook siis seekord) täisversiooni vaatamiseks mahti ei jäänud, kobisin teleka ette vahetult enne filmi lõppu ehk talendivooru algust, mis on vaieldamatult üks parimaid feel-good momente filmiajaloos. Üks vähestest filmidest, mida ma olen nõus mitu korda vaatama. Tänaseks olen seda vist juba oma kolm korda näinud ja vaatan tulevikus kindlasti veel. Ja käin ka kõikidele tuttavatele edukalt närvidele, et nad selle ära vaataksid =)

Peaks vist tõesti hakkama stsenariste ja režissööre ja muid elukaid silmas pidama. Sest näiteks nende tüüpide filmidega, kes Little Miss Sunshine-i kokku klopsisid, oleks mul küll huvi tutvuda.

Lisaks kõhulihastele soovitatavalt julmalt mõjuvatele komöödiatele kogun ma juba mõnda aega igasuguseid muid naljakaid hetki ja emotsioone. Eile näiteks oli selline päev, kui ma sain mitu üsna omapärast ent armsat komplimenti. Lõbusaim neist kõlas taustaks sellele, kuidas kaks inimest minu sõrmejälgi uurisid ("Eino vaata nüüd, millised ilusad jooned, ma ütleks lausa et kaunid. Nii kenasti välja joonistunud.") ja oli saadetud imetlevatest ahhetustest. Ütleme nii, et kui politseijaoskondades missivõistlusi korraldataks, saaksin mina suure tõenäosusega Miss Näpujälje eriauhinna =P

"После всего, что было у «Аватара» с нашими глазами, он просто обязан на них жениться."

ehk filmikriitiku kommentaar populaarselt vene kinoteemaliselt veebilehelt

nendele, kes ikka veel kahtlevad.

Avatar

I can`t believe I almost missed this movie. Õnneks Jan soovitas ja seega oli neid positiivseid soovitusi olulistelt inimestelt juba kogunenud üksjagu ning ma mõtlesin, et noh okei, isegi kui film on möga, vähemalt näeme ära, milline see Cinamoni 1. saal on. Aga nüüd, omaenesegi suureks üllatuseks ma ütleks, et nimetet filmi kinno vaatama minek oli vaieldamatult üks minu parimaid otsuseid käesoleval aastal so far=)

Ilma süvaaruteluta, things I like about this movie:

Kogu see "Crouching Tiger, Hidden Dragon", "Twilight" jms stiilis puult-puule-kaljult-kaljule jne hõljumine/jooksmine/lendlemine. Ma ei usu, et on kedagi, kellele see korda ei läheks.

Oskus ja võime teist olevust armastada (isegi kui ta näeb välja nagu piraaja, Prževalski hobuse ja Amuuri tiigri segu või nagu nülitud koer ja on ikka täiega valest rassist =) , mis filmi sisse pikitud oli.

Tegelased, kohe pärast seda, kui nad siniseks muutusid. Eriti kähehäälne naispeategelane. Ja see keel, mida nad kõnelesid.

Ikranid.

Minu armastatud, imekaunis, võrratu, ülbelt nätsu näriv you`re-not-the-only-one-with-a-big-gun-bitch Michelle Rodriguez, ilma kelleta pole ükski actionfilm sama. "I did not sign up for this shit." Yes, we love her.

Ja palju-palju muud. Aga te minge tšekkige ise, kui veel pole näinud. No on, mida vaadata. Ka ilma igasuguse 3D-ta.

Vaieldamatult kummalisim koht, kus ma olen näinud poe juurest liiga kaugele toimetatud ostukäru, on meie büroohoone neljanda korruse koridor.

Vau. Tase. Lähim pood asub siit päris kaugel, nii umbes kilomeeter maad. Kui isegi püdelaks sõidetud lumega autoparklas on ostukäru transportimine enamasti raskendatud, siis ma kujutan vaid ette, kuidas too keegi ostukäruga terve selle pika tee poe juurest siiani läbis.

Ehk on tegemist masuaja tasuta trenniga? =)

Emotional abortion

Eile oli kummaline päev, üleeile samuti, tänane polnud väga palju erinev. Üpris mitmed olukorrad ja inimesed, mis/kes veel mõni aeg tagasi tundusid olulised, ei ole seda enam. Ei teagi, kas see on mingi ajukeemia isekorraldatud hädavajalik protseduuriline suurpuhastus või asjade loomulik käik. Aga kuidagi hea kerge ja suvaline on olla.
Selles mõttes oli J-i õhtune msn-i tervitus vägagi tabav.

J says: Kindral Charlie! Valvel! Vabalt! Pohhuilt!

See on mõneti kergendav, kui ühel hetkel avastad, et ei hooli enam millestki, mis sind pikalt painanud. Et su hing on sellest lahti lasknud. Samas on see nii harjumatu, et esimese hooga tekib küsimus, kas ei peaks mitte vanasse emotsiooni tagasi põgenema. Et odott, ei, misasja, ma pean ju nurgas kössitama ja põdema parasjagu. See ei ole ju normaalne, et mul on põhimõtteliselt suhteliselt ükskõik? Või on...? Minul ei ole ju reeglina ükskõik.

Palju on, millest ei saa kirjutada. Kõik ei mahu alati ridade vahele ka ära.
Muusikasse mahub see-eest. Viimaste päevade tabavaimad palad:

Malcolm Lincoln - Siren

Washed Out - New Theory

Freeland - Under Control

Pill tuleb pika ilu peale

Laupäeval käisin klassivenna pool piparkooke tegemas. Minu viimased piparkoogid väljusid ahjust kümme aastat tagasi, J aga polnud kunagi ise kodus piparkooke teinud, seega plaan oli suursugune. Hankisime taigna ja erinevat värvi glasuure. J oli isegi miski glasuuripritsi ostnud, aga kuna me arvasime endid piisavalt andekad pakist-otse-koogile glasuurijad olevat, ei leidnud see kasutust. Meie andekus lõppes muidugi sellega, et punase glasuuri pakend oli mõlemast otsast lahti, köögipõrand kleepus ja mina pidin lõpuks vannituppa veeprotseduuridele suunduma. Aga lõbus oli ja see ongi põhiline.

Igatahes tehtud need piparkoogid lõpuks said, pärast mitut vahepausi Eddie Murphy Deliriousi ja Men Behaving Badly seltsis. Tervelt kolm plaaditäit naeratavaid sigu, ebamäärase kujuga südamekesi ja kahtlaseid piparkoogimehikesi ning minu meelest ei läinud midagi päris aia taha. Nohh, välja arvatud asjaolu, et, nagu ma hiljem taksojuhilt teada sain, ei panda glasuuri mitte kookidega koos ahju vaid juba ahjus ära käinud piparkookide peale. Ja natuke viltu läks ehk ka sellega, et mina kui tuntud ülepingutaja pistsin kinni pool piparkookidest ja terve partii meie uut leiutist ehk punast beseekooki... milleks olid siis glasuurihunnikud, mis 185 kraadi juures suhtkoht beseekoogi sarnasteks tõmbusid ja mida oli mõnus süüa, aga mitte niiväga mõnus hiljem oma organismis välja kannatada. Efekti jätkus kauemaks - järgmisel päeval oli mul glasuuripohmakas ehk suhteliselt häiriv peavalu. Kusjuures mina olen see inimene, kellel ei hakka pea ka liigsetest alkoholikogustest valutama, aga arvestades, kui palju saasta ehk kahjulikke e-aineid nende värviliste (NB! mitte valge) glasuuride sees leidus ja millises koguses ma seda omale sisse ahmisin, ma üldse ei imesta ka. Aga nohh, vähemasti leidis meie hüpotees kinnitust: beseekoogi ja piparkoogiglasuuri koostisosad on täpselt samad.


Eile käisin vanaemal-vanaisal külas. Jõime isekorjatud vaarikavarreteed ja sõime vanaema keedetud mustsõstramoosi, mis maitses täpselt nii, nagu moosid lapsepõlves maitsesid. Vanaemale andsin üle oma uurimus- ja tõlketöö, loodan väga, et talle sellest mingitki kasu tõuseb. Vanaisaga uurisime interneti võimalusi. Vahva oli tõdeda, et mu vanaisa pole arvuti ja internetiga sugugi nii saamatu, kui ta ise alustuseks väitis. Surfasime netis ringi ja jõime seejärel veel teed ja pugisime stritslit Saaremaa meega, oehh, mõnus =)

Koju kõndisin jalgsi, osaliselt seetõttu, et trollipeatusesse jõudes avastasin, et järgmine troll saabub alles 8 minuti pärast ja külma käes oodata oleks olnud veidi sant ning osaliselt seetõttu, et kuigi mulle väga meeldib ühistranspordiga sõita (jah, see on üks minu kiiksudest!), meeldib mulle ka jala käia, eriti, kui ilm on ilus. Ja asjalikele külmakraadidele vaatamata see seda ju eile ka oli. Hoolimata kohati tüütutena tunduvatest keset teed laiuvatest lumehunnikutest oli väga mõnus ja värskendav niimoodi hilja õhtul kollaste valgusfooride vilkudes läbi Mustamäe-Kristiine kõmpida. Inimesi ega autosid eriti polnud, sai rahulikult mõned asjad selgeks mõelda. Või nohh, nii selgeks, kui taolisi asju üldse mõelda annab.

Koju jõudes pistsin nahka paar mõnusalt küpset virsikut (the simple pleasures of life =) ja harutasin Rafi energilise sabaliputamise saatel lahti nende jõulude eeldatavasti viimased kingipakid. Kui aru sain, mis seal kotikeste sees on, tuli pisar silma küll. Lisaks ägeda kujuga meepurgile, potsikule home-made müslile ja isetehtud korduvkasutatavale poekotile, millel imeilusad rohelised siidised sangad, leidusid ühes nunnus mummulises pakis ka veel villased sokid. Maavillased. Ehhh...
See on lihtsalt nii ütlemata armas tunne, kui tead, et keegi on sinu peale mõelnud, aega võtnud ja valmistanud midagi just spetsiaalselt sinu jaoks. Minu lemmikemotsioonide top-viies igatahes!

Aga nüüd olen tubli ja teen näo nagu hakkaksin ma unenägude maa poole siirdumiseks valmistuma =P


-j- ütleb:
ma peaks enda juurde panema ühe suure punase nupu
kui seda vajutan, läheb sul elekter ära
ja pead magama minema

Täna elan endale

Eile oli mul kaks korda häbi. Ühel korral kergelt ja teisel ikka väga. Mõlemad inimesed tuletasid end meelde, üks natu pikema, teine natu lühema aja tagant. Lisaks häbile oli ka kahju, sest ma juba kuulsin-tunnetasin nende häältes teatavat pettumuse- ja kannatamatusenooti, mis on täiesti asjatu, sest ma mõtlen nende peale pidevalt ja ei ole sugugi ära unustanud. Lihtsalt ei ole jõudnud nohh =(

Jah, suuresti sellepärast, et koguaeg on midagi sahmimist. Palju väikeseid asju, mis ootavad reas juba aprillikuust saadik ja mõned suured asjad, mis mind iga kord, kui kapiukse avan, kummitavad ja mille jaoks mul lihtsalt napib mentaalset energiat. Ja siis veel asjaolu, et pidevalt luban kellelegi midagi teha, aidata, uurida. Iseloomu viga vast, nagu üks mu kodukootud lemmikpsühholooge J nüüd ütleks, aga parata polegi suurt miskit. Mitte et ma midagi tegemata jätaks, kõik saab ikka tehtud lõpuks, aga lihtsalt aega võtab natuke, kui juba on järjekord ees =S

Vahepeal ma mõtlen, et no ei saa ju olla, et aeg lihtsalt kaob ära kuhugi, et ma isegi pole viimasel ajal niipalju ja nii obsessiivselt muusikat kuulanud, aga ikkagi. Rafi ka juba ammu ootab, et ma talle mõne uue triki selgeks õpetaksin... Oh, the guilt!

Ohtralt ripub ka igasuguseid kohtumisi õhus, mis tõepoolest pole sellised niisama suusoojaks öeldud "kuule saame siis ikka kokku ka mõnikord eks", vaid ma tõesti-tõesti tahan sinna jõuda, aga nagu arvata on, läheks nendega pikemalt. 12 tundi järjest vestelda nii, et lõppu ei näi paistvat, ei ole meie jaoks ju mingi probleem ometigi =) Ja seda poolikut külaskäiku ma juba proovisin paar nädalat tagasi, aga ei meeldi mulle nii, et pean pidevalt kella vaatama, et ega ma järgmisele üritusele hiljaks ei jää, kui nüüd kohe kahe minuti jooksul minema ei hakka. Mulle meeldib hetke nautida, kui seda hetke peaks parasjagu olema.

Seletada kellelegi meeldivale inimesele, et ma teen küll, aga mitte kohe, on stressirikas. Eriti stressirikas ja ebameeldiv on jõuda arusaamisele, et kui ma suhteliselt lähemas tulevikus ei jäta teiste inimeste jamasid nende endi lahendada ja ei keskendu mingiks perioodiks ainult ja ainult enda omadele, polegi minust varsti ehk enam jamalahendajat. Aga ma oskan seda teiste inimeste probleemide silumist tänaseks päevaks nii hästi, et võiks täitsa spetsialiseeruda juba =) Ja kui midagi nii iisilt ja ilusasti välja kukub, on suisa loomusevastane öelda ka, et kule ei, jätan vahele =) See oleks umbes sama kui osata ja armastada joonistada just troopilist kliimat ja vastata kellegi palvele joonistada talle üks imeilusa palmiga imeilus biitš, et "näääää, ei viitsi".

Igatahes, kogu selle ringisahmimise, närveldamise, et ilma kloonita igalepoole ja kõike ikkagi ei jõua ja kohatise liigse kohusetundlikkuse tulemusena olen ma suutnud ennast ka haigeks muuta. Asja süvairoonia peitub selles, nagu ma täna J-ga vesteldes tõdesin, et erinevalt oma pidevast kaaskodanikele suunatud jutlustamisest, et tuleb süüa korralikult ja magada piisavalt, et siis peaks kõik okitoki olema, ei ole ma ise teinud ei üht ega teist ja nii juba pool aastat või rohkemgi. Ja nüüd on juba mitmendat päeva kurguga jamad lood ja palavik kaa. Täna siis lõpuks helistasin ja ütlesin, et mina tööle ei tule ja nii ongi. Et midagi sellist ei ole, mis minu kohaleilmumata jätmise tõttu kellelegi surmajuhtumi põhjustaks, seega teen neid asju siis, kui kõri korras ja palavik lännu. Tegin meiliboksi küll lahti, aga meilidele vastata ei kavatsenudki. Kõndisin poest läbi ja ostsin Piduliku Ahjukana ja ühte toredat pidu meenutava pidulikpunase Gutta Karstaisi, et pidulikult kodus haige olla. Käisin seaga õues värsket õhku hingamas ja olin isekas - ei kahlanudki vööni läbi hangede, et vaesele madalapõhjalisele rada ette teha, vaid lasin tal teeäärde siristada. Ja mõtleks - maailm ei kukkunudki kokku.

Nii. Nüüd lähen sirvin läbi tuppatulekul postkastist leitud uue Anne & Stiili (või siis parem mitte, sest kui mina seda juba sirvin, siis mina seda ka juba loen) ning keeran end seejärel pidulikult magama. Kell seitse õhtul... luksus, millega oleks tulnud end ehk juba varem harjutada =)

Homme on muidugi üks kellaajaline asi, kuhu lihtsalt peab jõudma ja üks niisama neljapäevane kokkulepe, mida ka väga edasi lükata ei sobi. Ja juba ette hakkab kahju Lazersi peost, kuhu ma seekord ilmselt ei satu, sest polnud oidu õigel ajal koju end ravima jääda. Ja nii rumal ma ju ometi ei ole, et palavikuga peole roniksin. Ja? Ei? Loodame? =)
Aga täna püüame nende asjade peale mitte mõelda.

The world can wait. I am sick today. Officially ja pidulikult.

Mr. dj of my life, can we have a replay of the last few days?

Meie pretensioonika pealkirjaga aastavahetuse pidu Tartus noortekeskuses Igavesti Noored möödus põhimõtteliselt hetkega.
Kuna minu vampiirimeik tolle Barely Legal meets Vampires-i jaoks võttis aega kauem kui arvata võis (proovige ise tervet nägu peitekreemiga jupphaaval lubivalgeks võõbata, kihvu paigaldada ja nii edasi =P ), jõudsime kohale paar tundi pärast ametlikku algusaega ehk üheksaks. Ei tea, kas minu Roxanne-i mängu lembusest teadlikuna oli Kar seda tolle hetkeni edasi lükanud, aga suhteliselt kohe kui me olime end ülemistest riidekihtidest vabastanud, aeti rahvas keskpõrandale kokku ja pandi Sting laulma ning vampiirid ja alaealised sünkroonis verd ja alkoholi manustama. Kuni südaööni kulges aeg veel suhteliselt aja moodi, aga mingist hetkest peale seda, kui olime Zeppelini lähedusest ilutulestiku vaatluselt ja säraküünalde põletamiselt naasnud, otsustasin mina oma kihvad tõsiselt tööle panna ja koukisin koti põhjast välja ka spetsiaalselt seks tarbeks hangitud võltsvere ampullid. Mida iganes selle ametliku nimega "theatre blood" aine koostisesse kokku keevitatud on, ei ole see siiski vist allaneelamiseks mõeldud. Või siis vähemalt mitte taolistes kogustes =) Charlie the Vamp võttis oma ülesandeid igatahes täie tõsidusega ja ragistas vahelduva eduga mööda maja ringi seni kuni veri otsa sai ja natuke pealegi =P
Koosmõjus Liisi ja Karini aastate jooksul kurikuulsuse omandanud bloody pangebooliga andis see muidugi veel eriti erilise, ootamatu ja mitte-päris-mina-ise-appi-mis-toimub tulemuse. Nagu Leenu juba pärast jõulutšilli (või no okei, selle keskel) tähendas: "See ämber on saatanast!" =P
Aeg lihtsalt kadus kuhugi ja ilmselt sinnasamasse kadus mõndadeks momentideks ka kontroll. Not that we protest too much =)

Kreisiwacko hommikune aahvterpaarti ühes Aleksandri tänava koridoris (kui ma ise poleks kohal olnud, siis ma ei usuks, et ühest koridorist annab nii palju funi välja pigistada, yupyup ;) ), elu kõige mõnusamana tundunud magamisase specially made by pinginaaber Riin ja järgmise päeva armas istumine Pierre-is ainukestega, kes olid teovõimelised (ei, mitte mu sõbrad pole nõrgad, vaid pidu oligi lihtsalt liiga karm =), kaalusid aga üles nii vahepealse paaritunnise (jah? ei? võibolla? who knows...) kummalise olemise kui ka mõlemad ampsud sellest rõvedast Statoili burgerist, mille järele me hommikul pärast noortekeskusest lahkumist suundusime. Ja ma olen absoluutselt täiesti kohustatud teile südamele panema, et te seal Statoilis ära käiksite ja selle rohelise kastmega burgeri ära prooviksite, lihtsalt et teada saada, kui keemia moodi üks asi saab maitseda. See menüüs kõige parempoolsem, just, minge ja proovige ära. Saate teada, kuidas tulevik maitseb.

Aga peo, ägevahvate inimeste ja selle nunnu maja järele igatsesin juba Tallinna poole tagasi sõites.
Tsiteerides pärast-pidu Karinit ja Liisi, kes organiseerimise ajal olid suure korraldamise peale juba jõudnud mõelda, et milleks oo milleks nad seda aeg-ajalt ette viitsivad võtta: "Jaa. Nüüd tuli meelde, mille pärast me seda ikka ja jälle teeme" =)

Whoa what a party! =D