pühapäev, detsember 26, 2010

Eelmises elus olin ma päkapikk, selles olen ma nüüd veendunud =)
Kui lepiti kokku, et sel aastal tulevad ainult loosipakid, siis muidugi olin ma ideega nõus, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul kahju sellest, et jäin ilma võimalusest kõiki neid häid ideid realiseerida, mis juba varakult peas küpsesid. Nagu mu kõige vanem noorem õde (mul on neid nüüd 3 - three and counting =)) kunagi suht tabavalt ütles: "Mis Carry? Temal on jõulukingid juba juulis olemas." Loosipakid on, eriti täiskasvanute puhul, muidugi mõistlikumad, aga isegi see mõistlikkuse argument ja raha kokkuhoiust tulenev kasu ei lohuta väga. Kinkida on tore.

Jõululaupäeva hommikul vaatasin lõpuni ükskord pooleli jäänud filmiklassika ehk Breakfast at Tiffany`s. Pooleli jäi ta mul mõni aeg tagasi sel lihtsal põhjusel, et maru igav oli vaadata filmi, mille dialoogid ja käik olid sõna-sõnalt sama mis raamatus. Kui ma teoorias eelistan seda varianti, et film, mis on tehtud mõne teose järgi, räägibki sellest, mis selles raamatus toimus, mitte pole režissööri ja käsikirjutaja totaalselt erinev nägemus loo autori omast, siis tegelikkuses on vist vähemalt juhul, kui raamat loetud, põnevam vaadata versiooni, millesse kellegi oskuslik käsi on süžeelikke jänesehaake põiminud. Tegelikult ma vist teen praegu filmile natuke liiga, sest lugu originaalis oli meespeaosalise meenutus kunagi juhtunust, vestlus tema ja ta ammuse tuttava vahel. Film aga näitas kõike olevikus. Aga ju siis pole suurt vahet, kas muuta jutustav tekstilaad otsekõneks või vastupidi, võibolla poleks selline mineviku ja oleviku vahel hüplemine filmi üldse sobinudki.
Õnneks oli filmi lõpp siiski raamatu omast totaalselt erinev. Ja kuigi raamatu oma on stiilsem, ettearvamatum ja kindlasti kunstipärasem, meeldib minule kui kapiromantikule filmi oma rohkem.
Lõppkokkuvõttes on ilmselt mõlemad võrdselt head, lihtsalt selle vahega, et filmis kuuleb filmimuusikat ka =) Kummaline, et kõige jõulum lugu ever polegi tegelikult üldse jõululugu... Vähemalt minule meenutas Moon River jõulude-aegset repertuaari stiilis Bing Crosby juba siis, kui ma seda filmi sügisel esimest korda jupi kaupa vaatama hakkasin.

Leidsin youtube-ist Moon Riverist kaks parimat versiooni, lõppkokkuvõttes ei teagi, kumba eelistada, nii et panen mõlemad.

Treiler

(lugu koori poolt esitatud)

Andy Williams
(kes näeb selles videos kahtlaselt Vincent Casselli moodi välja).

Moon River on nii hea lugu, et see muudab vaksa võrra etemaks isegi filmi, mida ei olegi vaja paremaks muuta. Episood Seksist ja Linnast ofkoors, mida teavad vist kõik tulihingelised seriaali fännid + paar mittefännigi, seda nagunii. Ja siis minu üks lemmiklemmiklemmikuid Kate and Leopold, kus peategelased istuvad sarnasel rõdul nagu kuulsas Hommikusöök Tiffany juures... ja vaatavad üle tänava elavat meest. See on nii armas koht, et peab oma silmaga nägema. Üldse terve film on ääretult sümpaatne ja armas.

Andy Williams, Leopold, Moon River... Midagi maagilist sellest ajastust, kui piparkoogid maitsesid nagu piparkoogid, kõik lauljad oskasid laulda ja mehed... well... mehed olid galantsed härrasmehed. Noh, vähemalt filmides ;)

Kommentaare ei ole: