Minu Itaalia

Õu mai gaad, mis meil just õues juhtus =)
Öö on ka juba suht ja kõik kohusetundlikumad inimesed magavad juba, nii et pole kellelegi muljetada, kuigi emotsiooni on nii et tapab.

Juhtus selline asi, et nagu ikka keskmiselt kord paari kuu jooksul, otsustas siga suhteliselt valel momendil teed ületada. Ehk täpselt siis, kui meieni oli jõudmas üks auto. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mis teda seal tee keskel paelus, aga seisma ta sinna igatahes jäi ja minu kutsele tagasi tulla ta ei reageerinud, sest Rafi on meil ise tark ja kangust täis.

Järgnes sõnavahetus auto (mis, nagu mu lühinägelikele silmadele ja veel lühinägelikumale arule üsna peatselt ilmnes, oli midagi enamat kui lihtsalt auto) juhi kõrvalistmel paiknenud venelannaga, kes arvas, et autost välja tulemine eesmärgiga mind hurjutada selle asemel, et näiteks aidata siga tee pealt eest saada, on hea mõte. Ma ei tea, kuidas teid, kulla lugejad, kasvatatud on (viimaste kuude lõikes olen kokku puutunud igasuguste uute ja huvitavate (loe: omapäraste (ei, loe pigem: kehvasti kasvatatud) inimestega, nii et ma üldse enam ei imesta eriti millegi üle), aga minu meelest ei ole väga okei öelda inimestele halvasti mingitel suhteliselt irrelevantsetel põhjustel. Ega inetusi lausuda pole ju üldse tegelikult ilus ja eks me teame seda kõik, samamoodi nagu me teame, et vahetevahel võib erandi teha ja mõnd krõbedamat vandesõna pruukida. Nohh, näiteks siis, kui küünarnuki närvikoha vastu lauanurka ära lööd =)
Aga millegipärast asub mõnede kaaskodanike emotsionaalne valulävi üpriski madalal, nii et vähimagi pettumuse korral hakkab sellist teksti lendama et oioioi. Nii ka seekord selle konkreetse vene tädiga.
Ja ütelge te mis tahate, aga sellise käitumise põhjus ei lasu kultuurilistes erinevustes. Või nohh, tegelt siiski, kultuuritus ei käi rahvuseid vaid ikka inimesi pidi.

Igatahes arvas too tädi venelanna, et auto kõrval seismine, kätega vehkimine ja sõimlemine kiirendab protsessi märkimisväärselt. Aga võta näpust =P
Iga kord, kui siga otsustas, et no heakene küll, võib ju sinna tee äärde ka seisma minna, tuli tädi venelannal ilmselt tunne, et peaks jälle midagi krehvtist ütlema. Noh et ma ikka aru saaksin, kes ma olen, mis ma olen ja kuhu ma pidulikult siirduda võiksin. Mille peale siga end jälle ümber keeras, kärsaga õhku vedas ja ja maruusjale sellise näoga otsa jäi vaatama, et "jaa? sa tahtsid mulle midagi öelda? ma kuulan sind põnevusega". Minul oli muidugi kergelt koomiline, aga tädi I-know-more-dirty-words-than-you-do-ha-haa oli väga ärritatud häälega ja lasi teksti nii nagu torust tuli.

Kusjuures otsa tegi lahti taksojuht, kes pärast esialgset signaalitamist (mis muutis olukorra autosistujate jaoks tegelikult veel hullemaks, sest igasuguste häirivate ja/või huvitavate helide peale tardub siga paigale ja keeldub edasi liikumast, aga nemad seda ju ei tea...) poolenisti autost välja astus ja vihaselt käratas: "kaduge tee pealt eest, meil on siin takso". Umbes nagu takso oleks midagi sama erilist nagu kiirabi või politsei või tumendatud klaasidega presidendi limusiin. Mulle on üldse mulje jäänud, et Tallinna taksojuhid arvavad liiga tihti, et kuna ühissõidukiradade osas on neile erand tehtud (noh et nad võivad klienti vedades nendel sõita), on nad ka muus osas teistest sõidukitest kuidagi ülimuslikumad. Valgusfooride keelav tuli ei loe, kiirusepiirangud ei loe, kaasliiklejatega arvestamine on pigem erand kui reegel. Taksojuht on Jumala staatuses.
Aga nohh, meie suvalisel kõrvaltänaval muidugi ühissõidukirada pole. Kõnniteed ka mitte. Ja häda sulle, kui sa peaksid julgema teed ületada. Või seal seisma jääda ja takso kulgemist minutiks takistada, õumaigaad =)

Taksojuht tõmbas end aga suht kohe oma auto kaitsvasse sisemusse tagasi nagu kilpkonn kilbi sisse ja jättis maašenka üksinda võitlustandrile.

Ma ei tea, kas see tädi kujutas ette, et ma kavatsen end sinna sea kõrvale asfaldile kerra tõmmata ja ööbima jääda või mis tema suurimaks hirmuks oli, igatahes niipea kui ma kükitasin, et loomaga samalt tasandilt suhelda ja see pull ükskord ära lõpetada, kostitas tädi mind veel sahvtisema venekeelse teksti valinguga. Noh ütleme, et olid sellised sõnad, mis kuuluvad mu passiivsesse sõnavarra ehk siis ma tean täpselt, mida need tähendavad, aga isegi kui olukord nõuaks, kasutada vist küll niimoodi kohe hoobilt ei oskaks. Kuna tädi käitumismaneer hakkas juba minu taluvuspiire ületama, tõusin püsti ja küsisin: "Vabandage, milles seisneb teie probleem?" (no on ullike, ise seisab tee peal ees ja ei saa aru, milles probleem. =)). Tädi, kes oli silmnähtavalt endast väljas, paiskas nagu paisu tagant: "MEIL RAHA JOOKSEB!!!!" Njaa. Nii et rahas oli asi. Ja mina veel arvasin, et neil on kusagil mõni surev sugulane...

Tädi Tige Taksokunde ilmselt ei osanud arvata, et tema vastus minus naerupahvaku esile kutsub. Aga see olukord lihtsalt oli naljakas. Vihane vene sõimu paiskav maruusja, kes on niivõrd ähmis nende kolmekümne sekundi pärast, mis tal seisva takso tõttu oodata tuleb, et ta minetab igasuguse viisakuse juba eos ja laskub sellisele suhtlustasandile, kust tagasiteed enam ei ole. Jõuetu viha mingite sentide pärast, mis teda näiteks püksitaskusse ununenuna või rebenenud rahakoti vahelt pudenenuna absoluutselt ei kõigutaks.

Või oli tal mingi muu mure ja ta otsustas end minu peal välja elada? Ma näen selliseid inimesi vahetevahel supermarketite kassajärjekordades, kes oma pingeid teenindajaga vaidlemisse uputavad. Kõrvalt on selliseid situatsioone loomulikult kergem taluda, kui ise seal sees olles. Minul on lihtne selle tigetseja selja tagant mõelda, et ahh mis, ta ei mõtle seda ju isiklikult, aga teenindaja seisukohast on see ilmselt vägagi isiklik, kui ta pidevalt mingite totakate asjade pärast pähe saab. Minu lemmik-keiss (mida ma ka igal võimalusel taas kord jutustan) juhtus kord meie kodu-Rimis, kus minu ees olev kena peen proua oma umbes 10-aastase tütrega just siis kassani jõudis, kui tšekipaberi rull aparaadi sees otsa sai. Nähes, et müüja kassaaparaadi avab ja sealt tühja rulliotsiku välja võtab, ohkas peen proua demonstratiivselt nii, et kõikide lähedalasuvate kassade sabad seda kuulsid ja lausus: "Oh isssssshhand, SEE kaa veel!" Kusjuures ma ei saa selle peale mürki võtta, aga olen üpris kindel, et ta pööritas jutu taustaks ka silmi, nagu üks nendest msn-i kollastest juustukeradest.
Minule, nagu ikka, valmistas too situatsioon ja preene proua ahastus nalja. Et nagu... kui mitu korda teil kassa juurde jõudes sellist asja juhtunud on, et tšekirull tühjaks saab ja just teie olete järgmine? Või et te üldse selles järjekorras satute seisma? What are the odds? On ikka vaja oma närve kulutada sellise asja peale vihastamisele, mida juhtub nagunii tõenäoliselt vaid kord elus ja mille osas te midagi muuta ei saa? Ja üleüldse maitea, mu meelest elus juhtub palju hullemaid asju, kui see, et mingi tühine tšekirull otsustas just sind välja valida =D

Mul on taolisi lugusid veel, aga pole vist mõtet neid kõiki siin ümber hakata jutustama. Mis neist kehvnaljakatest kogemustest ikka jäädvustada. Samas selle taksofirma logo ja masina numbrimärgi oleks küll võinud meelde jätta. Hea teeninduse kuu ikkagi ;)