Nädalavahetuse noos

Alice in Wonderland oli ikka suisa halb, Up in the Air seevastu üle ootuste hea.

Esimese filmi puhul oli prevalveeriv emotsioon kahjutunne - ma nägin, kui palju on pingutatud, aga see ei tekitanud minus absoluutselt mittemingisugust reaktsiooni. Isegi Johnny Deppi vigurdamine ei suutnud seda filmi soovitatavate linateoste nimistusse trügida. Oli ainult üks hea line ja kaks ägedat tegelast ja stoori oli ma ütleks isegi et igav - mul oli algusest peale ükskõik sellest, kas kroon saab tagasi Valgele Kuningannale või mitte. Mitte et film hoogne poleks olnud, aga ta oli seda piinaval ja väntsutaval moel.

Samas Up in the Air oli lõbus ja energiline, väga heade näitlejatöödega. No tõesti, mulle meeldis isegi too Anna Kendricku mängitud brünett tšikk, kelle tegelaskuju oli kohati peaaegu irriteeriv. Ja see blond naispeaosatäitja - superhästi mängis, väga ilus ja äärmiselt šarmantne, aga minu jaoks täiesti uus kuju. Imdb ütleb tema nimeks olevat Vera Farmiga ja selle nime ma püüan meelde jätta, sest teda sisaldavaid filme vaataks täitsa heameelega veel.
Üks suur pluss oli filmil veel, et see haakus päris suures osas minu elu ja mõtetega ja kuigi tegemist oli väljamõeldud tegelastega, oli mõnes mõttes rahustav seda lugu jälgida ja teada, et kusagil (jahh, mind lohutab ka Ameerika või isegi Filipiinid) on veel keegi, kes nii mõtleb või on midagi sellist läbi elanud, sest nohh, ma väga ei usu, et sellist stoorit on võimalik lihtsalt nullist välja mõelda. Poleks iialgi arvanud, et võin mõne kähehäälse hallipäise George Clooney mängitud tegelasega samastuda, aga nii juhtus. Nunnu ja nukker samaaegselt.

Ooteliinil on hetkel I Love You, Phillip Morris, Everybody`s Fine, Printsess ja Konn ja võibolla ka Lumekuninganna. Üpris varsti olen ma peast üpris kino.

Toitusime ka hoolikalt.
Käisime ära kohas, mis on juba sada aastat olemas olnud ja mida mitmed on kangesti kiitnud, aga kuhu mina pole veel sattunud - Ungari restoran Kapten Tenkeš. Tekitas umbes samu emotsioone nagu Alice-i film. Kõik oleks justkui fine, aga see ei puuduta mind, ei ärgita suhestuma, jätab mind eemale. Suure tõenäosusega ei satu ma sinna enam kunagi. Kui just kõik muud kohad kinni pole ja ma ise või keegi mu kaaslastest nälga suremas.

Külastasime kohta, mida olin juba mitu aastat trammi- ja autoaknast kahtlustava pilguga seiranud ja mis lõppkokkuvõttes ületas minu ootused by far. Vietnami restoran Saigon Narva mnt ja Pronksi tänava nurga juures. Interjöör oli mõnna (mõni teine võib seal ilmselt küll punase värvi üledoosi saada, aga minul oli hea kodune =P), teenindus oli naljakalt kehvakene (nimetagem seda pigem oskamatuseks?), road see-eest aga väga maitsvad. Sinna läheks kasvõi homme tagasi, kuigi ma tõenäoliselt võtaksin siis ka ühtlasi teenindajanna harimise oma agendasse.

Novell oli endiselt hubane, aga teenindus on seal alla käinud. Mitte midagi hullu, aga kindlasti ka mitte midagi sellist, mille eest oleks võimalik neid va märtsikuiseid oranže naerunägusid korjata. Mina veendusin taas, et mu maitse-eelistused on nelja aasta jooksul oluliselt muutunud - aaloemahl ei tekitanudki seekord jälestust, vaid oli täitsa mõnna.

And last but most definitely not least - lounge l´amitie Caesari salat on ogaralt hea. Kui just ei satu see päev olema, mil üks salatileht on kergelt krimpsus. Ma armastan oma l`amitie-d, jätkuvalt.