Kolm ja pool kuud tagasi kirjutasin siin ühest peatselt ilmuvast raamatust, mida ma tolleks hetkeks käsikirja vormis juba lugenud olin ja mis mulle väga-väga meeldis.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".

Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.

Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.