Palju rõõmu minu õuel

Täna käisime tibunotsuga arstil. Nimelt saime, pärast seda, kui olime neli aastat põssaka nahaprobleemiga hädas olles katsetanud igasuguseid asju alustades tsingitablettidest lõpetades beebiõlidega ja jõudnud lõpuks juba lootusetutena peaaegu et alla anda, poolkogemata vihje, et kooruv nahk võib olla tingitud seasügelistest. Ja et kuigi see koertele ja inimestele külge ei hakkavat, põhjustavat see pretty much kõiki neid vaevusi, mis mu kullatükki viimastel aastatel piinanud on. Ausaltöeldes tärkas minus selle uudisega pisikene lootusekiir ja kuigi iseenesest ju tegemist vastiku asjaga (no kellele ikka sügelised meeldiksid??!), lootsin salamisi, et kui arstile jõuame, kinnitataks meile, et just sellega tegemist ongi. Siis vähemalt teaks lõpuks ometi, milles asi, mitte ei kobaks pimeduses!

Ja nii läkski. Tatari tänava loomakliiniku arstionu, kes minisead enda jurisdiktsiooni alla võtnud, oli nii sümpaatne ja rahulik ja üldse ei pabistanud, et suisa lust oli seal viibida. Muidu on meie loomaarstidel ju alati see oh-issake-appike-misloomseeveelon paanika. Igatahes ütles arst kohe pealevaadates, et jap, ongi sügelised ja et paar-kolm korda teeme süste, peseme-puhastame vaibad ja looma aseme ja siis on korras. Te ei suuda minu õnne uskuda! Sügelised! Jessssssss!!!!!! =D

Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli Rafi terve sõidu arsti juurde tubli ja sinna jõudes tublim veel. Justnagu oleks minu eelnevast jutust aru saanud, kui ma seletasin, et nüüd läheme arsti juurde, kes teeb notsu naha heaheakeseks. Arsti juures oli ta hästi kuulekas, ei jonninud absoluutselt, kõndis kuhu vaja ja ronis põhimõtteliselt lihtsalt ütlemise peale kaalule. Muuseas, selgus, et me kaalume täpselt sama palju =)
Arstikabinetis ei ruianud ta ühtegi korda, ka mitte siis, kui pidi paigal olema ja tehti süste, millest üks olevat täitsa kibe. Lihtsalt kõndis huvitatult ringi, liputas saba ning uuris olusid ja inimesi (varbaid kusjuures täiesti sõbralikult =) Mina olin oma sealapse üle nii uhke, et oleks tahtnud talle kohe medali rinda riputada. Nii mõistlik ja arukas siga on mul! =)

Aga ka see pole veel kõik =D
Paar päeva tagasi käisin põlvearsti juures ja uued uudised on sellised, et mina võin oma eelmise sünnipäeva ajal linoleumiga mäest alla katki sõidetud põlvega nüüd vaikselt igasuguseid asju hakata tegema. Tantsida ja. Hüpelda ja. Kontsi kanda ja võibolla hea õnne korral isegi joosta. Tasapisi ja tunde järgi, aga see-eest kõike =D

No ma ei tea kohe. That requires for a celebration. Täna õhtul Verontsuga CatHouse-is ja Vabankis ja Hollywoodis siis tähistame, täiega =D =D

I just love it all! =D