Yoghurt overdose

Pärast seda, kui oled õppinud uuesti mitte lihtsalt vedelat toitu tarbima vaid ka vett neelama ilma, et see otse hingekurku minnes mõõdutundetult läkastama paneks, tundub kõik muu nii mõttetu. Mitte et nädalake vahelduva eduga tilgutite all lebasklemist (jep, selline sõna on nüüd ka olemas) ja üle kere siniseks torgitud saamist püsi- ja muid väärtusi pea peale ei keeraks, aga asjaolu, et sa mitte lihtsalt ei saa iseseisvalt toituda vaid et ka vee joomine on komplitseeritud (loe: võimatu), muudab natukeseks ajaks mõttemaailma. Praeguseks hetkeks olen ma küll juba üle nädala sööki tarbinud ning nautinud ka oma kodu meeldivat ümbrust (mitte et mina kui mustlane end haiglas koduselt ei tunneks) ja oma maailma armsaima kodulooma meeldivat seltskonda, aga see "kõik-on-suva" emotsioon ei taha kuidagi kaduda. Ma ei oskagi seda kuidagi etemini seletada kui et asjad ja kohati ka inimesed jätavad mind kuidagi ükskõikseks. Mitte necessarily halvas mõttes. Pigem et kõik on tšill. Vist. Aga võibolla ka mitte. Võibolla tuleneb see tollest keemiakogusest, mida ma viimaste nädalate jooksul tarbinud olen, aga võibolla jääb alles ka siis, kui ma siit nelja seina vahelt lõpuks välja ringi patseerima pääsen.

Isegi kõneleda ei viitsi. Sesmõtset võibolla ma olen lihtsalt vahepeal ära harjunud selle tummahambaks olemisega, aga eile ja täna, kui ma avastasin, et lõuad juba piisavalt lahti käivad, et rääkida ja et kõri ei olegi enam nii paistes, et sõnu ainult sosistada saab, avastasin ma ka samal ajal, et polegi nagu midagi olulist öelda. Ehk siis teisisõnu - ma ei viitsi väga arutleda. Eriti millegi üle. Sest kõik tundub mõttetu. Kõik peale selle, et kõht oleks täis ja siga jalutatud. Kuigi tegelikult selle esimese osas ka... maitea... kui mul poleks praegu kindlat teadmist ja arusaamist sellest, et kui ma 24/7 omale toitaineid näost sisse ei aja, siis õue mängima lähimal ajal ei pääse, siis ega ma vist väga ei viitsiks ka. Väga väga imelik on olla =)
Mõnes mõttes kuidagi vabastav. Mugav ju, kui eriti miski korda ei lähe. Samas harjumatu ja kummaline. Võibolla ma olengi nüüd vana ja väärikas, nagu Leenu ütleb. Et ei viitsi tõugelda ja tõmmelda mingite mõttetute asjade üle. Aga kahtlaselt paljud asjad tunduvad hetkel mõttetud... Eks näis.

Minu Maslow püramiidi kõige alumisel tasandil troonivad hetkel igatahes mõned tõsist närimist eeldavad toidud.


Unistan

rosmariinikartulid
Caesari salat
hamburger
brownies
kurk


Selle toidupoeesiaga hetkel lõpetakski, lootuses, et ehk saabub lähimate nädalate jooksul siiski midagi, mis mind piisavalt vaimustab või ärritab. Või siis et see liiga tšill olek muutub harjumuspärasemaks.