Heads Up Falling Sky*

Eile käisime kinos. Nii ka täna. Kuigi üks filmidest pärines otse Hollywoodist ja teine linastus PÖFF-i raames, olid mõlemad kummalise kokkusattumusena sarnase käiguga ja vägagi sarnaste lõppudega. Nohh et kaks äärmuseni erinevat tüüpi peavad olude sunnil tükk aega ninapidi koos olema ja kuigi üks neist arvab, et ta ei salli seda teist kohe üldse mitte ja kasutab iga võimalust, et veidrast kaaslasest lahti saada, mõistab ta mingil hetkel, et too teine on kogu oma veidruses siiski väärt seda, et talle hädas appi tõtata. Ja siis neil on sõprus or sth of a like. Mõlemas linateoses oli kaks suurejoonelist ja üpriski koomilist põgenemisstseeni, mis minu jaoks olid kahjuks tegelikult üldse kõige vaadatavamad kohad. Kõik ülejäänu jäi sellisele tasemele, et nohh, saalist välja kõndimise isu ei tekkinud, aga nendele ülejäänud sõpradele, kes minuga koos pühapäeval ja esmaspäeval kinos ei käinud, kindlasti ei soovitaks. Filmideks siis Into Paradiso ja Due Date.

Vähemasti taustamuss oli mõlemal filmil huvitav. Ma seekord pigem nagu vaatasingi filme kõrvadega =)
Kui Due Date tegijad ka mingi soundtracki valmis pusiksid, siis ma seda täitsa tarbiks. Aga enne ikka kuulaks ka poes igaks juhuks. Muidu läheb samamoodi nagu selle kurikuulsa Miami Vice-i soundtrackiga, millel oli vaid üks kinos filmi vaatamise ajal kuuldud üliheadest paladest. Ma saan aru, et plaadile mahub vaid teatud hulk lugusid, aga miks oo miks just neeeeed lood?? Maitse asi muidugi ka, aga kuna plaadil ka mingisugust väga arvestatavat müügiedu polnud, siis ilmselt siiski möödalask. Keegi üritas diipi panna, aga ei kukkunud väga välja. Igatahes oli tegemist suure pettumusega ja pärast kõnealuse soundtracki mitmekordset poolvägisi kuulamist jäi see kuhugi aknalauale seisma ja mõne aasta pärast müüsin süümepiinadeta maha.

Aga Due Date-i ja selle vägagi road-tripiliku soundtracki juurde tagasi tulles, jõudsin kinosaalis istudes ja filmi vaadates/kuulates lõplikule arusaamisele, et minu jaoks on road-tripindus siiski kõige nauditavam/armastatum reisimise vorm. Mis ei tähenda üldse, et mulle ei meeldiks nädalavahetus Londonis või kuu aega tšillimist mõnel palmide ja liivaga varustatud paigas, aga... Perfektne variant on muidugi selline road-trip nagu meil neli aastat tagasi Itaalias aset leidis, mis hõlmas endas lisaks mööda maanteid-mägesid-külavahesid ringisõitmisele ka randades lebotamist, suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumist, näpuotsaga šoppamist jne. Aga midagi sõnulseletamatult lummavat on selles pidevas teelolekus ja olukorras, kus ei tea täpselt, kuhu õhtuks välja jõuad või millisest paigast end paari tunni möödudes leiad. Sestap vast saavadki road-trippe või roadtripilikku muusikat sisaldavad filmid minult kõvasti plusspunkte.

Kusjuures minu isiklike lemmikute edetabelis vankumatul esikohal püsiva Kasabiani viimasel albumil kõlavad lood sobivad kõik suisa suurepäraselt maanteel trippimise soundtrackiks. Eriti see, mis MOJO awardi võitis. Väljakannatamatult heast videost, mis annab ise filmi mõõdu välja, me ei räägigi.

*http://www.youtube.com/watch?v=agVpq_XXRmU