Sünnipäevanädal möödus uskumatu kiirustamise ja orgunnimise tähe all. Ja ega mul praegugi kahjuks eriti mahti pole sellest kribida, aga miskit mälestuseks ikka.

Neljapäevane sünnipäevahäng sugulastega Rohelises Toas oli nunnu, eriti kuna koht oli meie sinnasaabumise ajaks juba ametlikult suletud ja väga hubane oli seal niimoodi isekeskis istuda ja juttu puhuda. Veendusin taas kord, et mul on ikka eluarmsad sugulased =)

Laupäevane viinaralli mittesugulastega (okei, üks eksis ikka ära) oli samuti tore, mulle meeldis eriti peo lõpuosas toimunud Twisterimaraton, mille jooksul ma küll ühtegi partiid ei võitnud, see-eest aga tekitasin omale järgmiseks päevaks piimhappest valutavad jalad. Jah, ka sünnipäev võib olla trenni eest ;)

Pühapäev oli üks eriti tore päev, käisime kursaõdedega sushit söömas ja kinos. Solarise suhsipleiss jättis oma teenindusega küll soovida (kui suppi sülle valatakse, võiks ju eeldada vabandust näiteks...?), sushi ise see-eest oli aga üks parimaid, mida ma olen ever saanud. Film oli ka täitsa hea - Valentinipäeva vaatasime. Priimasid ütlusi ja lemmikkohti kujunes tolle suhteliselt pika ja äärmiselt sisuka filmi kohta üsna mitu, aga parim oli ikkagi see koht, kus Jennifer Garneri tegelaskuju oma sõbranna korraldatud "I Hate Valentine`s Day" peole saabub ja talle kaigas kätte antakse. Ma ütleks, et tolle koha puhuks valitud taustalugu oli parim, mida ma filmis olen kuulnud since Miami Vice the movie. See koht selles filmis oli umbes täpselt sama hea nagu muusikaline koosseis Chemical Brothers, kes võib kätte võtta ja kokku segada kõige uskumatumaid asju and it will still taste and feel oh so good and perfect.

Täna käisime pisiõega OceanWorldi vaatamas ja mina ei saa ausaltöeldes aru, what`s all the hype about. Kui inimene on oma elu jooksul natukenegi National Geographicut või kasvõi mõnda ETV pealt jooksvatest veealust maailma näitavatest dokumentaalidest vaadanud, ei hämmasta see film küll millegagi. Mõni üksik kala välja arvatud. Päris aus olles... selle filmi ma jätaksin vahele. Osaliselt sellepärast, et (vähemalt minu jaoks) ei olnud kuigi põnev, osaliselt seepärast, et loo peategelane tundus kergelt kohtlane ja osaliselt seepärast, et kui filmi eesmärk on inimesi harida selles osas, et kõik presenteeritavad liigid on kas ohustatud või väljasuremise äärel või juba välja suremas, siis võiks selle subtiitrite ajal jooksva pointi ka eesti keelde tõlkida. Sest selles vanuses lapsed näiteks, kellele see film tõenäoliselt väga meeldib (nunnutava häälega kilpkonn ja ilusad värvilised kalad), ei oska inglise keelt. Ja ega päris paljud täiskasvanudki sellist sõnavara valda. Nii et pool pointi jäi nagu puudu ja see häiris mind, sest just teavitamise eesmärgil kõnealune muuvi vändatud oligi, nagu ma olen lugenud.
Eniveis, ma siiralt kahtlen, kas selle ühe kilpkonna poolt jutustatud loo pärast muudaksid oma meelt need inimesed, kes muidu keskkonnast ei hooli ja kellele ookeanide heakäik on suva või kas nad üldse toda filmi vaatama läheksid in the first place, aga mina soovitan ka keskkonnast hoolivatel inimestel seekord oma raha mingi muu filmi peale kulutada.

And last but not least - mis selle Plaza 2. saali soundiga toimub? Mina ei ole kuulmispuudega ja ma olen kindel, et ka suurem osa teisi selles saalis istuvaid inimesi polnud. Miks peab heli olema selline, et tekib tahtmine kätega kõrvu katta? Minu kinoelamus sellest küll ei paisu, pigem kahaneb. Ja see pole üldsegi esimene kord selles kinos, kuigi ma pole kindel, kas eelmised paar korda, kui ma kõrvatroppide järele igatsesin, olid samas saalis. Saali nr. 2 jätan ma igaks juhuks edaspidi valikuvariantidest välja.