kolmapäev, jaanuar 06, 2010

Täna elan endale

Eile oli mul kaks korda häbi. Ühel korral kergelt ja teisel ikka väga. Mõlemad inimesed tuletasid end meelde, üks natu pikema, teine natu lühema aja tagant. Lisaks häbile oli ka kahju, sest ma juba kuulsin-tunnetasin nende häältes teatavat pettumuse- ja kannatamatusenooti, mis on täiesti asjatu, sest ma mõtlen nende peale pidevalt ja ei ole sugugi ära unustanud. Lihtsalt ei ole jõudnud nohh =(

Jah, suuresti sellepärast, et koguaeg on midagi sahmimist. Palju väikeseid asju, mis ootavad reas juba aprillikuust saadik ja mõned suured asjad, mis mind iga kord, kui kapiukse avan, kummitavad ja mille jaoks mul lihtsalt napib mentaalset energiat. Ja siis veel asjaolu, et pidevalt luban kellelegi midagi teha, aidata, uurida. Iseloomu viga vast, nagu üks mu kodukootud lemmikpsühholooge J nüüd ütleks, aga parata polegi suurt miskit. Mitte et ma midagi tegemata jätaks, kõik saab ikka tehtud lõpuks, aga lihtsalt aega võtab natuke, kui juba on järjekord ees =S

Vahepeal ma mõtlen, et no ei saa ju olla, et aeg lihtsalt kaob ära kuhugi, et ma isegi pole viimasel ajal niipalju ja nii obsessiivselt muusikat kuulanud, aga ikkagi. Rafi ka juba ammu ootab, et ma talle mõne uue triki selgeks õpetaksin... Oh, the guilt!

Ohtralt ripub ka igasuguseid kohtumisi õhus, mis tõepoolest pole sellised niisama suusoojaks öeldud "kuule saame siis ikka kokku ka mõnikord eks", vaid ma tõesti-tõesti tahan sinna jõuda, aga nagu arvata on, läheks nendega pikemalt. 12 tundi järjest vestelda nii, et lõppu ei näi paistvat, ei ole meie jaoks ju mingi probleem ometigi =) Ja seda poolikut külaskäiku ma juba proovisin paar nädalat tagasi, aga ei meeldi mulle nii, et pean pidevalt kella vaatama, et ega ma järgmisele üritusele hiljaks ei jää, kui nüüd kohe kahe minuti jooksul minema ei hakka. Mulle meeldib hetke nautida, kui seda hetke peaks parasjagu olema.

Seletada kellelegi meeldivale inimesele, et ma teen küll, aga mitte kohe, on stressirikas. Eriti stressirikas ja ebameeldiv on jõuda arusaamisele, et kui ma suhteliselt lähemas tulevikus ei jäta teiste inimeste jamasid nende endi lahendada ja ei keskendu mingiks perioodiks ainult ja ainult enda omadele, polegi minust varsti ehk enam jamalahendajat. Aga ma oskan seda teiste inimeste probleemide silumist tänaseks päevaks nii hästi, et võiks täitsa spetsialiseeruda juba =) Ja kui midagi nii iisilt ja ilusasti välja kukub, on suisa loomusevastane öelda ka, et kule ei, jätan vahele =) See oleks umbes sama kui osata ja armastada joonistada just troopilist kliimat ja vastata kellegi palvele joonistada talle üks imeilusa palmiga imeilus biitš, et "näääää, ei viitsi".

Igatahes, kogu selle ringisahmimise, närveldamise, et ilma kloonita igalepoole ja kõike ikkagi ei jõua ja kohatise liigse kohusetundlikkuse tulemusena olen ma suutnud ennast ka haigeks muuta. Asja süvairoonia peitub selles, nagu ma täna J-ga vesteldes tõdesin, et erinevalt oma pidevast kaaskodanikele suunatud jutlustamisest, et tuleb süüa korralikult ja magada piisavalt, et siis peaks kõik okitoki olema, ei ole ma ise teinud ei üht ega teist ja nii juba pool aastat või rohkemgi. Ja nüüd on juba mitmendat päeva kurguga jamad lood ja palavik kaa. Täna siis lõpuks helistasin ja ütlesin, et mina tööle ei tule ja nii ongi. Et midagi sellist ei ole, mis minu kohaleilmumata jätmise tõttu kellelegi surmajuhtumi põhjustaks, seega teen neid asju siis, kui kõri korras ja palavik lännu. Tegin meiliboksi küll lahti, aga meilidele vastata ei kavatsenudki. Kõndisin poest läbi ja ostsin Piduliku Ahjukana ja ühte toredat pidu meenutava pidulikpunase Gutta Karstaisi, et pidulikult kodus haige olla. Käisin seaga õues värsket õhku hingamas ja olin isekas - ei kahlanudki vööni läbi hangede, et vaesele madalapõhjalisele rada ette teha, vaid lasin tal teeäärde siristada. Ja mõtleks - maailm ei kukkunudki kokku.

Nii. Nüüd lähen sirvin läbi tuppatulekul postkastist leitud uue Anne & Stiili (või siis parem mitte, sest kui mina seda juba sirvin, siis mina seda ka juba loen) ning keeran end seejärel pidulikult magama. Kell seitse õhtul... luksus, millega oleks tulnud end ehk juba varem harjutada =)

Homme on muidugi üks kellaajaline asi, kuhu lihtsalt peab jõudma ja üks niisama neljapäevane kokkulepe, mida ka väga edasi lükata ei sobi. Ja juba ette hakkab kahju Lazersi peost, kuhu ma seekord ilmselt ei satu, sest polnud oidu õigel ajal koju end ravima jääda. Ja nii rumal ma ju ometi ei ole, et palavikuga peole roniksin. Ja? Ei? Loodame? =)
Aga täna püüame nende asjade peale mitte mõelda.

The world can wait. I am sick today. Officially ja pidulikult.

Kommentaare ei ole: