Täna hommikul enne tööleminekut otsisin panipaigast kindaid. Lörtsi oli vahepeal sadama hakanud, nohh. Panipaigaga on mul aga sellised toredad lood, et oma asjad suudan ma alati nii ilgelt kavalatesse kohtadesse ära paigutada, et pärast ei leia enam mitte midagi üles. Paigutamise ajal ma muidugi mõtlen, et jeerum, kui nutikas ma ikka olen, et nüüd järgmisel korral, kui seda asja vaja on, siis ma ju raudselt mäletan, et ma oma kindad spordikoti kõrvalsahtlisse peitsin. Aga kummalisel kombel on loodusseaduseks see, et toosama spordikott tundub otsimise hetkel absoluutselt kõige vähem võimalik paik, kuhu ma võiksin olla oma kindad peitnud. There`s nothing like iseenda ülekavaldamine.

Pärast tänahommikust pooletunnist kinnasteotsingut, mis päädis minu imestunud ilme ja mõtliku kuklakratsimisega, olen enam-vähem kindel, et üksikul saarel mul igav ei hakkaks. Ma nimelt mängiksin iseendaga peitust.

Niipalju siis artiklite kirjutamisest. Mängime jahh nii, et just sel hetkel, kui mina olen just korraks netti läinud, siseneb msn-i Morka ja me avastame, et meil mõlemal on antud hetkel kaks ühist passiooni. Tahaks kluppi tantsima ja tahaks kangesti purupurju juua ennast. Kõik oleks ju okitoki, kui aint Morka poleks Newcastle`is ja mina siin Tallinnas. Pärast kokkulepet Dublinist siia eksporditava virsikuviina kohta hakkab Morka mulle selle õhtu lohutusauhinnana saatma head mussi. Lihtsalt, kuna ta tahab oma vaimustust jagada, eksole. Little did he know about the possibility of me going crazy about this music. Unustage kõik, mida ma varem öelnud olen, SEE on käesoleva kuu hittavastus. Äi, valetan, viimase kolme kuu hitt! Te tekitage omale kusagilt Kasabian`i lugusid. Koos videoga on muidugi hulga etem kui ilma ;) Aga jubejubejubehea on!

See on selline muss, mida tarbides tundub mulle, et olen terve eelneva elu olnud astmaatik ja see asi aitab mul hingata.

Väga VÄGA hea asi. Absoluutselt ei karda ülehaipida. Sellist asja pole võimalik ülehaipida.

Thou shalst be hooked. Thou shalst never listen to anything else anymore =)

Minu armas kallis uus lemmikbänd.

Minu armas kallis Morka. Ma olen su auvõlglane. Forriil.

See on kärribeibe vektortüdrukuna. Andekas Noormees tegi ja arvas, et on nigel, kuna aega kokkamiseks oli vähe. Ütles, et kuna on viimistlemata, siis las autoriks olla suvaline pseudonüüm. A mulle täitsa meeldib. Vot takoine uue põlvkonna dressinimene olen.

Sügise tulekuga on saabumas vist ka minu kalli Porsche elusügis. Paar kuud tagasi hakkas ta pööretel tegema väga kahtlast häält. Vanaisa seletas seda mulle nii, et "see on esisild, ühel hetkel läheb see katki". Minu pärimise peale, et mis siis juhtub, vastas ta, et "siis auto lihtsalt ei lähe edasi, käivitub ja käigud lähevad sisse, aga auto lihtsalt ei lähe edasi". Well, tore teada.

Kuu aega tagasi hakkas tagumine pidur tegema kahtlast häält number 2. Vasak klots pidavat läbi olema. Seda ma arvatavasti pikemalt seletama ei pea. Kõik teavad, mis juhtub siis, kui pidureid enam ei ole =)

Üleeile hakkas parem suunatuli tegema kahtlast häält number 3. Ta mitte ei tiksunud enam vaid krudises. Sõna otseses mõttes. Nagu oleks mingi vedru vai värk. Alguses oli peris naljakas selle uue hääle päritolu välja püüda selgitada, aga ühel hetkel, kui märkasin, et shit, ma panen suuna sisse küll, aga displey peal seda millegipärast näha pole ja matsu lahti jagasin, oli natuke aega mitte-naljakas. Ses suhtes, et minu taga sõitis mingi majasuurune auto ja ees mingi tank ja mina olin just asunud ümber reastuma. No oli paras lõbustuspark, oli. Vahepeal mu armas parempoolne suunatuli nagu klõpsis natuke ka, aga päeva lõpuks andis lõplikult otsad.

Eile ütles vasakpoolne suunatuli kah üles. Teate, ei ole enam naljakas. Niimoodi ei lubata sõita ju! Nii et terve tänase päeva olin beib ja lasin ennast ühel ääretult tublil noormehel ringi sõidutada. Või nohh, mis lasin - ta ise pakkus. Siinkohal tahaks tervitada oma siga ja vanaema ja sõbrannat, kes on kõrvaltoas ja Krussikut, kes on lihtsalt eluabivalmis ja kellega kahasse me ka mu 188 punupatsi peaaegu et lahti harutasime. Ühtlasi tahaks tervitada ka kogu Kristiine rahvast ja üldse kõiki, kes mind tunnevad.

Plää.

Eile õhtul käisime uue filmi Saatan kannab Pradat esilinastusel.

Minu vastus on jah.

Jah.

***

Just make sure to wear ur best... =P

Rõvedalt külm ja vastik ilm on õues. Siga tegeles hommikuse jalutuskäigu ajal hoogsalt tuhnimisega, ainult et ta näitas tuhnimises sellist uut meistriklassi, et seda ei saagi vist enam tuhnimiseks nimetada. Pistis kärsa mulda, keeras terve suure mätta tagurpidi ja tekitas mõne minutiga endast kaks korda suurema augu. Mul oli kuri kahtlus, et ta üritas ennast halva ilma eest peitu kaevata...

Nüüd ma siis tean, kes ma olen. "Ajast ja trendidest mahajäänud ullike". Vähemalt nii iseloomustab mind ja minusuguseid viimase Eesti Ekspressi Areen. Nende arvates on Hed Kandi "kõige vaimuvaesema suuna ning olemusega hüpperkommerts klubimuusika bränd maailmas", Hed Kandi visuaal aga "kõige maitsetuma välimusega", kuna "selle moodustavad ainult kokse imevad bikiinides ülibeibed".

Ja mina veel mõtlesin, et teab, kas on mõtet siin blogis Hed Kandit kiita, et kui ma hakkan pikalt-laialt jutustama, kuidas ma aasta aega järjest nädalavahetustel õhtuti Birminghami Galaxy`st selle shows`id ja järgneva nädala jooksul nende lindistusi kuulasin, võib mõni mõelda, et üritan meelega rõhutada, kui trendikas ma ikka olen. Aga nüüd tuleb välja, et Hed Kandi on hoopis "ajast ja trendist maas". No näed, vedas mul.

=P

Njaa, selle vahega, et alustades Inglismaast, lõpetades Ibiza ja muu maailma juhtivate pidudepaikadega, on Hed Kandi eelmisest suvest alates tuure kogunud ning ka praegu väga hip ja pop ja mida muud kõike veel. Areeni Ylös ja Alas rubriik on aga kellegi konkreetse isiku poolt kokku kirjutet (hoolimata asjaolust, et autori nime me kusagil ei näe) ning seega väljendab ka puhtalt selle autori maitset.

Lõpetuseks lisan teile siia lingid mõnedele Hed Kandi visuaalidest, et igaüks saaks siis ise otsustada, kui maitsetu see on.

Jap, on koksi imev bikiinides ülibeibe: http://img104.imageshack.us/img104/319/hed3lf.jpg

Aga on ka mäsket muud, näiteks
http://www.nnm.ru/imagez/gallery/doci/muz/muzikahouse-1146501891_i_6125_full.jpg

ja

http://funkysouls.com/img/va_hed_kandi_winter_chill_0604-2cd-2005-cover.jpg

või siis

http://images-eu.amazon.com/images/P/B0000ADYAV.01.LZZZZZZZ.jpg

samuti ka

http://technodrom.net/mp3base/covers/hed%20kandi%20-%20disco%20heaven.jpg

ja

http://www.sdcd.com/B2B/jsp/app/images/Scans/436749.jpg

või siis

http://www.geometria.ru/files/mp3/103/images/hk.jpg


Lihtsalt ilus minu meelest. Jep, kõiki tegelasi võiks määratleda kui "beibesid", kuid nii ilus ei saa kuidagi olla maitsetu.

As u may already have understood - I`m a fan.

Teate, miks tasub vaadata saadet Tantsud tähtedega? Et ilusad kleidid ja kaunid tantsud?
Eheee =P

Erkki Nool hoopis. Kostüümid lisavad kogu kremplile ka muidugi oma sära, sest ega dressides tantsisklev Erkki Nool oleks mingi eriline vaatamisväärsus. Eileõhtuses saates oli tal seljas üliseksikas musta-punasekirju outfit, lisandiks teda viimastel aastatel saatev hallinev pea. Minule väga meeldib, kui meesterahval on juustes natu halli. Või siis natu rohkem kui natu. See on nagu garantiimärk sellest, et sääl kahe ajupoole vahel peaks natuke midagi kogunenud olema.

Kunagi, kui me pinginaabriga sellise teleseriaali lavastusest nagu M-Klubi osa võtsime, pidime ühe meessoost tegelase möödumisel valju häälega hüüdma järgmist:
"Vaata, seal läheb ... !"
"Kui kena mees!"
"Ja kuidas ta veel tantsis, kui ta noor oli!"

Erkki Noolt tantsimas vaadates tulid need sõnad kohe meelde. Täpselt sama efekt, aint selle vahega, et Nool on siiani noor, hoolimata hallinevast peast.

Katsuge te veel öelda, et Eesti mees on puujalg =)

Mina: "Kle, kuidas sina oma Tortillade eest hoolitsed? Et kas sa kastad neid ka või?"

Prints: "Ei kasta, vihma sajab ju."

Mina: "No seda minagi, et vihma sajab ja et ei peaks kastma, aga nad on mul kuidagi nii närudeks kätte läinud ja longu vajunud."

Prints: "Nii peabki olema, sügis on - nende aeg on otsas selleks aastaks."

Mina (kurvalt): "Ahsoo, et otsas sa ütled?"

Prints: "No otsas jahh. Järgmine kevad jälle."


Naljakas komme on mul alati igast eluta ja elusate ja poolelusate asjade ja sündmuste vahel paralleele tõmmata.

Nende aeg on otsas selleks aastaks. Aga vbla järgmisel kevadel jälle. Tibatillukesest seemnest iduks, idust pisikeseks roheliseks rootsuks, varrest ilusaks suureks punaseks lilleks ja siis...vihma kätte vettima.

Reedel vastu laupäeva käisime Hed Kandi peol. Kui raadiost kuulates on see tõsiselt hea, siis selle bräni dj-dega ühes ruumis olles on see... tõsiselt hea =) Valgustaja pingutas natuke üle, sest igasugused sähvakad ja muud efektid hakkasid juba vaikselt muusikat tapma. Peo efekti tapsid veidike veel ka ärahellitatud jõmpsikad, kes arvasid, et neile on kõik lubatud ja tundsid ennast "täitsa vabalt" selle väljendi kehvas tähenduses. Mina tantsin ka reeglina nagu metslane, kui ma hoogu lähen, aga ma ei maandu kellelgi küünarnukiga kuklas.

Ja iga jumala kord, kui tantsupõrandale saabub keegi tegelane, kellel on käes ääreni täis kokteiliklaas või näppude vahel põlev sigaret, millega ta muusika taktis go-go girlilikke liigutusi teeb, tahaks omada võimet tinistada nagu üks lasteraamatute tegelane Viplala. Ja oleks siis, et nad seal niisama tantsivad oma jookide ja suitsudega. Ei ole ju! Miks ma pean omal mitu korda peo jooksul mingit liga käsivarre pealt maha nühkima või tundma, et ai-ai, jälle sain kõrvetada? Inimesed! See on elementaarne viisakus kaaspidutsejate vastu, et ei ronita jookide ja suitsudega tantsupõrandale! Isegi kui klaas on pooltäis, eksisteerib võimalus, et keegi müksab kedagi ja jook kukub põrandale, nii et peab jälle tantsimise asemel siirduma omal kilde saapatalla alt välja koukima. On VAJA ronida sinna põrandale selleks ajaks, kui jooki luristad või? Okei, ma saan aru, sul on janu. Aga mina olen hea peo puhul 7 tundi ilma joogita järjest rassinud, lihtsalt sellepärast, et ei raatsinud selle hea mussi keskelt ära minna. Think about it: kas sa lähed sinna peole joogi või muusika pärast? Ja kui muss on kehv ja vastus oleks, et "pigem joogi pärast", siis what the hell r u doing on the dancefloor?

God dammit nagu. Ja nendest inimestest, kes suitsudega tihedasti täistuubitud tantsupõrandale ronivad ja arvavad, et see on täiesti okei, vot nendest inimestest ma otsustan praegu mitte üldsegi rääkida, sest siit tuleks vist küll aint roppu sõimu =)

Minu arusaamise järgi on ka klubis olemas mingi elementaarne eetikakoodeks. Seega võtsin nõuks käituda mulle joogi peale ajajatega ja mulle orjamärke külge põletavate isikutega samamoodi nagu nende suvaliste tundmatute meesterahvastega, kes arvavad, et kui tibil on seelik seljas, tähendab - tuleb tagumikku näppida. I give myself the right to become moderately violent.

Õnneks oli seal ka silmapaistvalt toredaid inimesi. Näiteks need kaks sõbralikku neiut, kellega me vetsujärjekorras passisime. Natuke aega. Sest üsna kohe otsustasime hoopis meeste veetsee hõivata. Ma küll hoiatasin ette, et pidin Tartus Club Tallinnas sellise asja eest ükskord turvamehelt peaaegu sõimata saama, aga mõte pool tundi naiste vetsujärjekorras passimisest ei tundunud ka just kuigi ahvatlev. Well, nagu elus ikka, leiavad head ideed järgijaid, nii et mõne aja pärast oli ka meeste veetsee ukse taha moodustunud järjekord nii mees- kui naissoost isikutest =)

Ja kes kurat üldse paneb klubi püsti ja ehitab sinna ainult kaks wc-d, ühe naistele ja teise meestele, kusjuures mõlemad on ühes mõõdus? Iga tola teab, et naistel läheb vetsus poole kauem aega. See "poole kauem" on aritmeetiline keskmine, sest kui tavaelus võib minna sama kaua, siis klubis läheb ikka kaks korda kauem, sest enamusel on näos meik, mis vajab kohendamist. Niisiis. Kui te veel mingeid klubisid teete, siis palun arvestage sellega, sest mina olen küll kuulnud pealt, kuidas kaks neidu arutasid, millisele peole minna ning arvestasid ühe klubi edetabelist kohe välja, kuna "seal on kempsus sellised sabad ju".

Viimase paari aasta jooksul televusserist omamaiseid saateid vaadates on mul korduvalt tekkinud järgmine küsimus: millal saavad telesaadete külalised aru sellest lihtsast kombest, et iseendale ei plaksutata? Ei tea, kas mina olen ainuke friik, kellele sellised maitsevääratused teleriekraanilt ninna kargavad või leidub neid veel... Ei oska ka öelda, kas ma ehk liigselt nõudlik pole, aga igatahes jätab selline iseendale aplodeerimine minule tollest isikust küll suht madalalaubalise inimese mulje.

Kallid saatekülalised! Teile aplodeerimiseks on kohale tassitud spetsiaalne saatepublik. Nemad plaksutavad kindlasti, sest neile antakse vastava koha peal sellest märku, et tuleb käsi energiliselt ja rütmiliselt kokku lüüa nii, et tekiks vastav heli. Samuti aplodeerivad teile tollel momendil, kui teid vaatajatele tutvustatakse, teised saatekülalised. Ja kui teisi saatekülalisi ega publikut ei juhtu olema, siis kurb küll, aga aplaus jääb ära. Kujutate te omale ette, et näiteks Tähelaeva saates intervjueerija kaamerate ette saabuvale külalisele plaksutab või et, hoidku selle eest, diivanile maanduv külaline ise endale plaksutama hakkab või seda käigu pealt teeb?

Ja vastuseks ühele tütarlapsele, kes mulle veic aega tagasi vastuväite esitas, et "aga modellid ju pärast shõud ka plaksutavad endale": kulla tüdruk, modellid ei plaksuta iseendale, vaid moeloojale. Modellidele aplodeerib publik, samal ajal aplodeerib publik ka moeloojale.

Vot nii.

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimnegi inime.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

(Ellen Niit)


Kullateradest rääkides...ma ei suuda uskuda, et unustasin ära kõige romantilisema asja, mida mulle terve eelneva nädala jooksul oli öeldud. Pesuehtne kuldkalake. Õnneks saab see mulle varsti ühe mütoloogilise olendi poolt meelde tuletatud.

Znajesh li ti, ja vsjo ishjo ni pomnju =(
Sama i sibjee verit ni magu. K stshastju u nas ishjo nekatorie džentelmeni bivajut ;)

Millal laseb uppuja õlekõrrest lahti?
Millal saab ta aru, et enam pole mõtet...?

Olen mitu korda kuulnud uppumise üle elanud inimeste jutustusi, kus nad kirjeldavad momenti, kui vastupanu nõrgenes ning hakkas hoopis soe ja hea olla.

Creepy.

Ma mõtlen - just see, et tol hetkel nad arvatavasti teavad, et nii, nüüd ongi kõik. KÕIK.

Enda vägivaldne eemaldamine kellestki, kelle vastu sul ikka veel tunded on, on samasugune Houdini trikk nagu enda vee all rasketest raudahelatest lahti päästmine. Sa pead harutama kette, proovides samal ajal mitte sügavamale vajuda, mis on isegi keeruline ja veel ka hinge kinni hoidma, et mitte ära uppuda. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa sunnitud ka selles sogases vees oma silmi lahti hoidma, kuna vastasel korral sa lihtsalt ei näeks, mida sa harutad ning suurendaksid nii oma hukulemääratuse võimalust.

Samas, kes teab... mõnikord on ehk targem sulgeda silmad, uskuda enesesse ja haarata kindalt nendest metalsetest vangistajatest selle asemel, et tühise lootuse abil rapsida.

Oktoobrikuises Trendis kirjutab Kädi Kaasikmäe asjadest ja inimestest, mis ei anna rahu. „Vanad armastused ei anna vahel hingele üldse rahu...“ ja mõni lõik hiljem juba sellest, kuidas „vahel saab päeva lõpuks endast ja teistest jälle selgema pildi.
Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks.“

Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks. See oligi see lause, mida ma viimastel nädalatel otsinud olen. Need olidki need sõnad, mis viimastel päevadel kusagilt ajusoppidest pinnale virvendama tõusid. Tänu tollele kolumnistile sain minagi oma emotsiooni lõpuks kirja.

„Ühel hetkel kõik need võsaneegrid Aafrikast avastavad, et kusagil Eestis oleks üpris hea elada ja siis on persses kah,“ tavatses minu prints every now and then öelda.

Muidu on mul empaatiavõime täiesti olemas, aga...
I totally lack the compassion towards egoistic fears.

Üks asi, millesse ma samuti vahelduva eduga usun, on see, et minu teinepool peaks olema melomaan. Eks ma sellepärast olingi nii õnnelik, kui Petrovsky leidsin. Ta mängis perfektset muusikat!! Ta tegi mind õnnelikuks. Muusika muudab mind väga-väga õnnelikuks. Teisi tegi ta ka õnnelikuks. Sadu inimesi, kes tõstsid käed taeva poole ja vaatasid kas andunult ühes suunas või siis rõõmsate nägudega üksteisele otsa. Ma arvasin siiralt, et tema ongi Õnne Tooja. Et ta ongi selline inimene. Eks ma sellesse armusingi. Kahjuks oli see vaid Illusion of Happiness.
Kõige ilmekamalt tõestas seda viimane ühine sõit Tartusse. Autos olid lisaks meile veel üks dj, tolle tüdruksõber, nende kass ja koer, kes ei talunud absoluutselt autosõitu. Petrovsky jälle ei talunud koeri. Koerad on nõmedad ja lipitsevad, tavatses ta öelda. Kassid meeldisid talle see-eest väga. On väga kummaline kõrvalt vaadata, kuidas inimese miimikajooned muutuvad vastavalt sellele, kas ta vaatab kollasetriibulist kõutsi, kes küünte kribinal mööda nahkistmeid ringi laseb või toiterjerit, kes on küll puuris kinni, ent siiski nõme ja lipitsev koer, eksole...

Igatahes ühel hetkel juhtus nii, et koeral hakkas väga paha ja ta oksendas. Hea oli see, et ta oli puuris ja ei määrinud seega autot ära, halb aga see, et nüüd pidime me ta koos puuriga õue saama, et koer saaks värsket õhku ja puur rokast puhtaks. Härra kunn istus sealsamas tagaistmel, plaadikast põlvedel ning ei mõelnudki ennast liigutada. Pole tema koer – pole tema mure. Mõnikord üritas ta vanema ja targema inimesena mindki „harida“ ning mulle selgeks teha, et normaalsed inimesed ei jagele kunagi kellegi teise eest, pärast või tõttu. Mina olin aga kangekaelne ning ei tahtnud tema kuldaväärt õpetusi kuidagi kuulda võtta.
Neiu ülesanne oli kassi kinni hoida ning seega oli minu meelest loomulik, et läksin tollele dj-le ja tema koerale välja appi. Selguse mõttes olgu öeldud, et me olime maanteel ning see koer polnud just nende killast, kes kuulaks käsklusi „istu!“, „seisa!“ või „koht!“. Saime kahepeale puuri puhastatud ja koera pissitatud. Kõik okitoki. Päev seks korraks jälle päästetud... kuni ma astun auto juurde ning Mr. Petrovsky piidleb mind oma suurte silmadega ja müristab: „I think you have dog puke on you!“. Mina, loll, ehmusin, arvates, et näiteks terve minu vasak säär on kuidagi oksega kokku saanud. Selgus aga, et Petrovsky radarsilmad oli välja peilinud ühe sentimeeter korda sentimeeter koha minu jaki varrukal. Kuna ma ei käitunud ootuspäraselt ehk siis ei hakanud kohe valjul häälel halama ning kurtma, vaid viskasin talle hooletult, et hähh, kah asi!, võttis ta nõuks mind selle eest karistada ning minuga terve pärastlõuna mitte vestelda. Teate, kui keegi niimoodi sihikindlalt mitmeid kordi teeb, siis lõpuks võibki teine inimene hakata arvama, et käitub valesti. Õnneks jätkus mul oidu sellest suhtest minema jalutada enne, kui mindki oleks muudetud kainelt kaalutlevaks tuimaks tombuks.

Mitte et mul otsata kurb olla oleks olnud, sest a) mõnikord juhtub, et teine inimene tümitab kõik temale suunatud soojemadki tunded oma käitumisega sügavale pinnasesse kinni
ja b) Prints oli siis juba mu akna alt läbi ratsutanud ;) (Ja nüüd on ka tollega nii nagu on, elu on huvitav, sest iialgi ei tea, mis homme juhtuda võib.)

Kui me Väsimatu Vana Torisejaga lõpuks oma asja ametlikult lahutama hakkasime, läks tollel vist hing hellaks natuke, sest ta puistas varrukast kuhjade viisi häid sõnu. Justnagu oleks üritanud tasa teha kõikide nende kordade eest, kui ta suu lukus oli või mulle hoopis vastu sõdis. „You see the best in most people. Unlike me,“ sõnas ta ja jätkas monoloogiga sellest, kuidas mina tegevat inimesi õnnelikuks (tabate irooniat ehk?). Aga kuidas ta vihkas seda külge minust sel ajal, kui me koos olime. Kui mitu korda olen ma vasta päid ja jalgu saanud selle eest, et ma kellelegi appi tõttan või lihtsalt tema eest välja astun. „You need all those people around you to feel good“, müristati mulle back then sealt ülalt. Mina õpin iga päev. Sel ajal õppisin ma, et mõttetu on vaielda jäärapäise inimesega, kes usub vankumatult seda, mida ta usub, ainult seda, mida ta usub ja mitte midagi peale selle, mida tema usub, so help him God.
Aga magus võidurõõm oli kuulda teda vähemalt lõpus tunnistamas, et ta oli kogu see aeg eksinud. Mitte „targem ei anna järele“, vaid targem kergitab kaabut ja siis saab loll aru, kuskohas ta lolluse ja tarkuse skaalal täpselt asub.

See jutustus pole mõeldud kellestki halva mulje loomiseks. Lihtsalt kummaline on tagantjärele meenutada, millisena on kõik minu inimesed paistnud alguses ja millistena lõpus. Mõne jaoks pole seda lõppu tänaseni saabunud. Mõne teise jaoks jällegi on see lõpp saabunud juba mitmeid kordi, aga millegipärast leiame me endid ikka sealt kusagilt, millele ei oska nime anda...

Alexandr Petrovsky pseudonüümi taha peituv tegelane polnud minu happiness, ta oli vaid, nagu alguses mainitud, selle illusioon. Inimestele klubides on ta aga siiani häppiness suure algustähega. Ma olen sellegi üle õnnelik. Nemad ei saa kunagi teada, mis selle fassaadi taga tegelikult peitub, seega more positive vibrations to this world!


Vaatamata kõigele eelistan ma illusiooni mitte millelegi. Eelistan oma kogemusi vaiksele paigaltammumisele. Mina ei ole uruhiir. Ja ma ei otsi omale uruhiirt. Ja et loo algus ja lõpp võiksid olla omavahel seotud, nagu kirjandi kirjutamise tundides sageli õpetatakse, siis ühte melomaani otsin ma omale küll. Aga andestavat melomaani. Sellepärast mul oligi nii hea meel, kui leidsin Väsimatu Vana Toriseja asemele Printsi, kes kuulas ilma igasuguste süümepiinadeta ABBA-t ja Roxette`i ja isegi nautis seda, kui hea lugu oli. Tema suust poleks ma vähemalt supermarketi riiulite vahel kõllidest tuleva mussi järgi tantsides kuulnud sapist märkust, et "I don`t listen to cheese and you shouldn`t, either."

Nojahh. See selleks. Tänaseks olen ma patside abil eraldanud terad sõkaldest & elu võib jälle edasi minna. Tere tulemast minu maailma, minu inimesed =)

Akna taga tibutab....
kogu maailm sajab suvest sügiseks.
Kahjuks sulle näidata ei saa,
kuidas sajab minu südames.


(Sal-Saller)

Everybody loves Kristjan

"Kriiiiiiiiist-jaaaaaaaaaan," venitab mu ema iga kord, kui too noormees meie jutu sisse juhtub.

"Kas Kristjan on jälle moes?" küsib tööjuures kolleeg kõrvalruumist, kui kuuleb, kuhu ja kellega ma õhtul lähen.

"See Kristjan on üks vahva poiss." (by vanaema)

"Paistis täitsa asjalik noormees." (isa)

"Aga Kristjan?" pärib mu õde Ru: iga kord, kui talle mõnest oma meessoost tuttavast räägin.

"Minu arvates sa peaksid Kristjani valima. Ta on ikka super! Neid teisi ei anna temaga võrreldagi!" kuulutab Thinaa sõjakalt.

"Kristjan on üldse nii vahva ja mõnus. Selline krussik. Maybe you should marry him?" (ex-boyfriend teatavat sorti hääletooniga osatades)

"See oli üks tore noormees - see mulle meeldis." (vanaisa)

"Uaaaaaa, Kruuuuuusssikk" kiunub Kar lõpnud kaelkirjaku häälega.

"Kuule lõpeta see pull ükskord ära ja võta Kristjan. Ta on neist teistest kõigist peajagu üle." (taaskord ema)

Ja nii algabki ring uuesti otsast peale.
Krussik on minu karussell.
Just siis, kui ma arvan, et ride on lõppenud ja nüüd ometi lõpuks on kõik lihtne ja selge ja kokkulepitud, algab kogu kamm jälle taas. See meenutab mulle kangesti minu lemmik-karusselli Pariisis Pompidou keskuse juures oleva pargi ääres, kus sõit ei ole mitte arvuti poolt paika pandud, vaid ühes putkas istub mees, kes vajutab nuppudele ja tõmbab kange nii, et lapsed ei tea kunagi, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mina ka ei tea, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Kusagil istub keegi, kes liigutab masinavärki ja vaatab naerusui pealt, kuidas kaks putukat pusivad. Oleksime pidanud seal Ricciones biitshuga paralleelselt jooksval tänaval asuva ennustusmasina juures ikka need paar euri ära kulutama, mis muud. Siis oleks vähemalt teadnud, keda süüdistada, kui midagi nihu läheb =) Aga Thinaal oli kangesti kiire rahaautomaadi leidmisega, nii et me lendasime talle järele ja jäigi ennustamata... Tiina, kle, kõik sinu süü ju! =D

Lõpetuseks teile üks elav näide selle kohta, miks mulle meeldivad poseerimata fotod (päriselus mitte modellitöös). Ilu on vaataja silmades, seda teame me kõik. Aga mida vaataja silmis veel leidub? (klikid fotol, näed mõtteid)

Tänase päeva uudis on see, et me Beniga hakkame tegema filmi Tallinnast ja selle inimestest ning meil oleks vaja
a) inimest, kes oskab imiteerida mustanahalist räpparit (või on mustanahaline räppar) ja
b) inimest, kes oskab kõnelda nagu hindud (või ongi hindu).

Kõik, kes eelnimetatud kategooriatesse ei mahu, kuid tahaksid ühes põnevas projektis ükskõik mis vormis kaasa lüüa, andke endist märku! There are no limits to imagination! Nagu me Beniga täna juba veendusime, kehtib "kaks pead on ikka kaks pead" sünergia siiani. Nii et. Have a go. Viis pead on parem kui neli pead ja kuus omakorda etem kui viis...

Väike tibu õpib hoolega. Eilse õhtu ja tänase hommikuga on ta juba omandanud oskuse vahet teha näopiimal, näoveel, öö- ja päevakreemil, ripsmetushil ja ripsmetushieemaldil. Mul on nüüd tualetti tehes isiklik abistaja. Muudkui hüüan, et "Miia, too palun näovesi ja natuke vatti!" ja tibu kohe jookseb.

Värvid õppisime ka ära patside abil. Need on meil tänase seisuga selged kogu vikerkaare ulatuses. Ja numbritegagi oli patsidest abi. Ütlesin Miisule, et patse on kokku 188 ja ta arvas, et oleks hea mõte need igaks juhuks uuesti üle loendada. Nüüd teame me mõlemad, et numbrid ühest kümneni lähevad nii: 1, 2, 3, 4, 5, 8, 9, 6, 8, 7, 6, 9

=)

Ja nagu sellest kõigest veel ühe päeva emotsioonideks vähe oleks, pani laps mu laulu sisse kah. Leelotas oma lapsekeeles midagi (eesti keeles ta ühe värvikireva laulu laulmiseks ju piisavalt sõnu ei tunne, nii et tuli juurde leiutada) ja vahele pistis vähemalt kolm korda minu nime. Ega ma muust muidugi aru ei saanud, aga oma nime tunnen ma ära küll =)
Nüüd ma elangi igavesti - laulu sees =)

Paneme meie pisikesega (mitte seaga!) puzzlet kokku, eksole. Selleks, et puzzle kokku panna, tuleb tükid kõigepealt raami seest välja võtta. Pisike pusib ja pusib, ulatab lõpuks puzzleraamatu mulle ja lausub enesekindlalt: "Kaloliina aitab!"
Mina vaatan talle otsa ja soovitan siiski tal endal veel korra proovida (after all, nende tükkide raamatust välja õngitsemine ei tundu just kuigi keerukas olevat).
Pisike vaatab mulle suurte silmadega otsa, teeb ripsmetega plink-plink ja sõnab: "Ma ei saa ise - mul on pisikesed käed!"

=)

Lapsesuu ei valeta - käed on tal tõepoolest pisikesed. Isegi pea on nii pisike, et kui ma öösel saabunud halva unenäo peletamiseks tibule pai teen, tundub, et tema pea mahub täpselt minu peopessa ära. Aga eks asjad ole kaksipidised, nagu alati - vbla on hoopis "suurõde" koljat... =)

Rate.ee on üks tore koht. Nalja saab ja mitte vähe. Teadagi, mille/kelle üle - eks igal lollil ole oma lõbu, nii ka minul.

Täna sain näiteks sellise kirja:
Tere! Kas saaxid palun lisada mind sõbralisti? Ma pääsexin siis Rate kuulsaimate kasutajate edetabelis veel veits edasi... Kohe kui näeksin teadet, lisaksin Sind vastu sõbralisti, aga kui juhuslikult sõbrakas saaks täis, siis lisaks Sind tähelepanulisti ning nii pea, kui ruumi tekiks, lisaksin Sind kohe vastu!! Olexin väga tänulik Sulle, kui ikkagi lisaxid mind!!! Suurimad tänud ja vabandust, kui ma Sind selle kirjaga häirisin.

Täiesti uskumatu. Aga kuna inimene pöördus minu poole viisakalt, siis ma vähemalt sinna pimedasse kohta teda ei saatnud. Sõbralistidega, kahjuks, on minu puhul jätkuvalt nii, et ma ei lisa sinna inimesi, kellest ma varem elusees midagi kuulnud pole. Mul on suhteliselt suva, kui suur on minu feim või kas mul seda üldse on, samuti eelistan ka Orkutis kvaliteeti kvantiteedile. Aitäh, tänan väga.

Üks kõige liigutavamaid asju maailmas on see, kui sa oled just parasjagu unele suikumas ning järsku tunned, kuidas kellegi pisipisikene käekene tõmbab sul üle juuste ja kellegi tasatasane lapsehäälekene ütleb "paaa-aaiiiii".
Yep. They certainly have their own ways of saying Thank You.

Nagu juba tavaks on kujunenud, ei vajunud ma eile õhtul magama heites kohe unne. Selle asemel ma naeratasin üks tubli pool tundi. Või isegi tund. Mõtlesin alguses ise ka, et kustkohast pärineb selline hiiglaslik naeratus, et kass selle tagant väljagi ei paista... Mille üle on magamajäämist üritaval inimesel nii õnnelik olla, kui ta ei jää magama?

Pärast mõningast ühelt küljelt teisele vähkremist sõnastasin selle enda jaoks nii, nagu ühe raamatu lühikokkuvõttes: armastus ei lähe kunagi raisku.

Ühes loos räpib Left Eye, et
"There`s a fine line between fate and destiny.
Do you believe in the things that were just meant to be?"

Kui mul lubatakse nii banaalselt väljenduda, siis mina täiega usun. Ja seepärast ma olengi õnnelik. Sest mul on usk, lootus ja armastus, et kõik läheb hästi.

Muide, olete te kunagi sattunud mõtlema sellele, et näiteks venelastel on sellised inimesenimed nagu Veera, Nadežhda ja Ljuuba; inglise keelt kõnelevatel jällegi Faith, Hope ja isegi Love, eestlastel selliseid nimesid aga pole. Eestlastel on Tapper ja Rünno.

Südaöine telefonivestlus ühe unise ja ühe palavikus inimese vahel:

"Seal on selline kuiv, niiske õhk." (tubli tibi)

"Sõitsin su majast mööda täna ja nägin, et su auto oli kenasti maja ees. Ja siis ma nägin omast arust sind, aga lähemal vaatamisel selgus, et see oli mingi suur rotveiler hoopis." (thanx, dude)


Ja kuigi mind ei tahetud telefonitoru otsast kuidagi minema lasta, sest me olime just jutusoone peale saanud (kas teie teate, mis on CADS ja kuidas nimetatakse "katseajal" olevaid tüdrukuid?), sain isegi ühe osa oma kunagisest lemmikseriaalist Mile High ära vaadatud. Sealt pärineb ka järgnev väljend, mida kavatsen edaspidi edukalt tarvitusele võtta.

"Jesus, you`re a graded shit!"
Tõlge: "Appikene, sa oled ikka esmaklassiline pask!"
Kasutusala: whenever keegi käitub nii alatult ja isekalt, et see lihtsalt ei mahu sulle pähe!

Ja lugege üleeilse Ekspressi lisalehe Reisiekspressi jutustust ühe seltskonna Aafrika-seiklustest. Väga lõbus lugemine, ma turtsusin päris mitme koha peal naerda. See on suur asi, kuna ma tavaliselt ei naera kuuldava häälega. Kui te tahate aga hüsteeriliselt naerda, siis minge rate.ee-sse ja lugege markosaagat ehk ühte järjejuttu kasutaja leppos kontolt.

Üldse võiks nalja pidevalt nabani olla. Rohkem komöödiat ja rohkem pulli. Kruss lubas kinonäljase inimese kinno toimetada, mis on tore, sest kino on teatavasti kõige iisim naljahimu rahuldamise paik, aga ma kahtlustan, et kui me juba kord sinna jõuame, ei taha kumbki meist oma aega raisata mingile tobenõmedale komöödiale ning kartuses mõne sellise otsa sattuda valime hoopis midagi tõsisemat ja asjalikumat.

Ja Normanni show ajal on nüüd ka Meeleheitel koduperenaised. Sometimes I just hate the choices in life I have to make...

Film, mida me paar ööd tagasi vaatasime, oli Donnie Darco.

Alati ei olegi vaja kõigest aru saada. Esialgu piisab, kui saada pihta põhilisele. Sest õnneks, tahate te seda või mitte, on igal filmil sees oma point või idee või moraal vms. Sest ükski režhissöör ei jätaks kasutamata võimalust oma kätetööga mingi sõnum maha jätta või end vaatajatele kuuldavaks/nähtavaks teha. Isegi, kui see pole tolle filmi peamine eesmärk, võite kindlad olla, et midagi seal siiski on.

Seda, et see midagi ka meieni jõuab, hakkab vaataja vaikselt aimama juba filmi lõpupoole kõlava Tears For Fears`i loo Mad World ajal, pildiliseks pooleks summutatuna näidatavad lõigud. Peab olema üpris tuim tükk, et mitte aru saada selle asja inimlikust vaatepunktist kõlavast sõnumist.

And I find it kind of funny,
I find it kind of sad -
the dreams in which I`m dying
are the best I`ve ever had...

Ja kõige meeldivam kogu asja juures on see, et Donnie polnud mõjutatud kirjanduslikust heroilise ohvritoomise kultusest. Ta lihtsalt oligi selline poiss. Väga noble tegelaskuju, päris elus selliseid vist enam polegi... Kui nad just Manipulatiivsetest Surnutest mõjutatud pole =)

Filmi aga tasub vaadata juba selle loo mõnusa töötluse pärast. Originaallugu on ka muidugi väga hea (eelkõige huvitav selle sõna etemas tähenduses), kuid see hõljuv-ujuv-lainetav versioon, mida me Donnie Darco`s kuuleme, beats everything.
Ma olen alati öelnud, et hea soundtrack on pool filmi. Ülejäänud veerand filmi on see, kuidas saada the good pieces of music into their proper places ja viimase veerandi moodustab kõik ülejäänu. Needless to say, see viimane veerand on samuti suht essential, sest kui filmi pildiline pool ja point on kräpp, ostavad inimesed omale hiljem soundtracki & they forget about the movie. Aga lugude valik ja nende paigutus... taas kord ilmselt midagi sellist, mida ilma vastava ande ja laia silmaringi, ptüi, kõrvaringita, meeldejäävalt ära ei korralda.

Ma pole üldsegi kindel, et tahan seda va Editor`s cut versiooni näha.

Haige on selles mõttes tore olla, et saab kodusolemise aega kasutada teki all raamatute lugemiseks. Kuna ma alustasin paar päeva tagasi Orlando Figesi Nataša tantsuga ehk Venemaa kultuurilooga (mis on hea JA hariv, soovitan soojalt!), siis oli minu jaoks vägagi positiivne avastada ETV pealt jooksmast vene teleseriaali Armastuse adjutandid, mis jutustab täpselt sellestsamast perioodist. Saab vene keelt lihvida ning raamatu ja teleekraanilt tuleva vahel seoseid luua. Minule vene värk meeldib, nii et eriti argipäeva õhtuti kell 19.05 olen ma nüüd õnnelik =)

Lugemisega on üldse selline asi, et ma heameelega ainult loekski koguaeg. Lappasin nädalakene tagasi fotoraamatut Šotimaa maastikest ja majadest ning armusin ühte rohuse kalju peal asuvasse tuletorni. Mõtlesin, kui vahva oleks seal põssaga kahekesi elada. Suht perfektne töö minu jaoks – olla tuletornivaht. Hea rahulik ja vaikne, saab koguaeg kas kaugusse vaadata või kusagil koikus istuda, nina raamatus. Põrss saaks mööda rohtu ja kaljut ringi kalspata ja värsket õhku hingata.

Ma täitsa ise leidsin ta, kõige ootamatumast kohast. Ta nägi välja nagu ingel ja mina, loomulikult, ei saanud seda teavet temaga jagamata jätta. Üks asi viis teiseni ning laupäeval oligi situatsioon selline, et noormees lennutus Inglismaalt seie, aga meie kokkulepitud käik Botaanikaaeda jäi ära, kuna üks tibi mässas paar õhtut tagasi liiga palju vee ja beebiõliga ning suutis selle tulemusena haigeks jääda. Tahan ma jee nakatada toredaid inimesi. Kuradima nõme ikka.

Aga thank God for Internet.
Kõigepealt pärib ta: "ty probovala lezat na teplom asfalte kogda idet dozdj?". Mille peale mina põrnitsen juhmi näoga arvutit ja, saades aru, et ma ikka sain esimesel korral õigesti aru, naeratan sellise teadja näoga, mida suudavad endale ette kujutada vaid need, kes kunagi ka ise taolist nägu ette on mananud.

Veidi aja pärast toimub ekraanil mingi värk, mille tagajärjel tekib olukord, kus kõik teised leheküljed ja aknad peale selle ühe on kinni jooksnud ehk kasutamiskõlbmatud. Räägime veelkord ennetest, kas jah?

On muidugi kahju, et ma ei saanudki isiklikult käppa suruda sellel, kes esimeseks kohtumispaigaks arvas paremaks olevat valida paik, kus mulle lapsepõlves kõige rohkem meeldis aega veeta. Lihtne, ent geniaalne. Kui ainult see paik ei asuks minu vanaisa korteris... =P
Aga nagu laulab Chalice: ma usun saatusesse ja selle muutmisesse ;)


Lüürilise kõrvalepõikena inimsuhete vallast tahaksin ära mainida Maakera Kanasuppi. Assa pagan kui nämma!!! Aint et millise valemi järgi sellest 530 grammist 4 portsjonit suppi saab, nagu etiketi pääl lubatakse, mina küll ei tea. Lahjendasin õpetuse järgi ning sõin seda supijuppi oma supikruusist, aga rohkem, kui poolteist kruusi ma küll välja ei pigistanud. Muidugi võib omavoliliselt veel ohtralt vett juurde lisada, aga kesse viitsib seda lurri lürpida, ahh?

Ja kui te mulle juba sõna andsite, siis Hommikumahla reklaami tahaks kah kiita. Nii hääd asja pole Eesti telereklaamiturul ammu näinud. Ma kohe... teate, ma kohe oleks reklaami ohver heameelega.

Ja kõige lõppeks tahaksin ma edastada suured aitähhid oma Kõige Suuremale Sõbrale, kes tõi tõbisele inimesele Jassi seemneleiba, Citrosepti, saiakesi ja muud hääd-paremat, asendas rikkiläinud arvutihiire uuega ning tekitas haigele inimesele seina pääle kodukino =) Ja oma blondiinist õele, kes tõi gallonite kaupa apelsinimahla (te katsuge ise seda va Citrosepti millegi muuga juua) ja pani teevee täitsa ise keema. On superhea tunne, kui keegi vahetevahel vahelduseks minu eest ka hoolitseb.

Üks igin tuleb ka siiski seie lõppu. Et ma "juhtusin vaatama", nagu eestlastel kombeks on öelda, seda va Maailma Missi valimist. Olgu sellega, kuidas on, et ma vahepeal teleka ees teri nokkisin (no kaua sa suudad harrastada aktiivset kuulamist, kui iga teine laseb sedasama teksti), aga kurjaks muutis mind see, kui eestikeelse tõlke peale lugeja ilmutas oma ignorantsust maailma riikide nimede tõlkimisel. Okei, ma saan aru, et tõlk ei tea vahetevahel ette, mida räägitakse ning ei peagi teadma kõiki võõrkeelseid sõnu, kuid andke andeks - mida pean ma arvama tõlgist, keda kutsutakse tõlkima Miss World`i otseülekannet ning kes laseb ebalevalt otse-eetrisse selliseid vaimusünnitisi nagu "Kroaatia" ja "Romaania"??? Et nagu totaalse üllatusena saabus sulle tõsiasi, et võib juhtuda, et mingil momendil saate jooksul on vaja riikide nimesid eestindada ve? See on täpselt selline tore koht, kus kõik targemad pääd võivad kooris kisendama hakata, et "aga iikjuu on elus hoopis tähtsam kui aikjuu". On või? Tõsi ka või? Vot takoise aikjuu ja iikjuu võite mõlemad omale peesse pista. See on umbes sama, mis teha inimesega pikk ja tänuväärne intervjuu ning kirjutada siis inimese nimi artiklisse valesti. Või mingi muu sama tobe ja häbiväärne situatsioon, mis demonstreerib ilmekalt autori ignorantsust maailma, tolle inimeste ja riikide suhtes.
Ei olnud häbi. Olen õppinud üle saama häbist, mis tekib siis, kui keegi teine omaenese lolluse tõttu napakas situatsioonis on. Palju õnne "Tsekoslovakkia" esindajale, kes maailma kauneimaks naiseks krooniti!