"Misasi SEE on?"
"Kook."
"Miks?"
"Ma mõtlesin..."
"Me oleme sinuga sellest rääkinud!"
"Ma tean, aga..."
"Mul ei ole Rubensiga üks maitse!!"
See oli eileõhtuse mängufilmi üks kolmest heast kohast. Mitte parimast, aga lihtsalt heast. Filmi nimi oli "Täna öösel me ei maga" ja ma olin seda juba ammu näha soovinud. Mitte nii, et ma suren ära, kui seda kohe vaadata ei saa (nagu mul 10 aastat Natural Born Killers`iga oli), aga nii, et nohh, vaataks kah ära siis.
Teine hea koht oli see, kus Carmen Kass ja Priit Võigemast autoga kantide eest põgenedes korraga käiku sisse panevad. Kolmas hea koht oli see, kui film ära lõppes ja lõputiitritele head mussi taustaks lasti.
Te arvate nüüd, et "Täna öösel me ei maga" oli minu arvates väga igav film? Ei olnud üldse igav. Koguaeg oli väga huvitav. Ma nimelt ootasin pidevalt, et mõni põnev koht tuleks. See muutis filmi jälgimise nii huvitavaks, et isegi uni ei tulnd peale, kuigi ma olin värskelt dushi alt tulnd ja teki all keras. Isegi tulistamistega seotud kohad polnud huvitavad, kahjuks. Mitte et mulle meeldiks vaadata inimeste tapmist, aga kui selline asi juba stsenaariumisse sisse kirjutada, siis kas poleks otstarbekas otsida ka näitlejad, kes oskaksid näidelda vastavalt
a) üllatust
b) kohkumust ja
c) hirmu ???
Ma olin selles veendunud eile õhtul ning olen ka täna, et mul on vähemalt kümme sõpra, kes suudaksid Maria Avdjushkot, Carmen Kassi, Priit Võigemasti ja seda Keskriminaalpolitsei vaneminspektorit mängivat tölli näitlejameisterlikkuses ületada. Mida teile seal lavakas küll õpetatakse, ah?
Ja ärge pange siia mingit kommi, et "Carmen Kass pole lavakas käinud". Daa-aah, ma tean seda isegi. Seda parem talle. On vähemalt mingigi õigustus. Carmen Kass oli neist veel kõige etem...
Mul on kõht täis. Nii et mitte tühi kõht ei põhjusta praegust sapisust. Lihtsalt...kahju on vaadata, kuidas raha on raisatud. Ärge te, jumala eest, seda filmi kuhugi biennaalile küll saatke!!!
kolmapäev, mai 31, 2006
esmaspäev, mai 29, 2006
Täna ma kiidan kolme asja.
1) Soe Ceasari salat Tartu kohvikus nimega Catwalk. Hõrgu maitsega, tervislik ja täidab hästi kõhtu.
2) Hansa hotell Tartus Aleksandri tänava lõpus (just hotell mitte külalistemaja - need kaks erinevat asutust). Hubane, kuid samas luksuslik, suurepärase teenindusega, mõnusa õhkkonnaga.
3) Jason Statham filmides Transporter ja Transporter 2. Kuna see näitleja on nii välimuse kui olemuse poolest minu isaga väga sarnane, siis meeldib ta mulle ekstra palju. Kui ta mu isa ei meenutaks, meeldiks ta mulle lihtsalt sellepärast, et ta on meeldiva välimusega, muheda aktsendi ja keelekasutusega ning oskab hästi näidelda. Tegelaskujust me muidugi ei räägigi...
1) Soe Ceasari salat Tartu kohvikus nimega Catwalk. Hõrgu maitsega, tervislik ja täidab hästi kõhtu.
2) Hansa hotell Tartus Aleksandri tänava lõpus (just hotell mitte külalistemaja - need kaks erinevat asutust). Hubane, kuid samas luksuslik, suurepärase teenindusega, mõnusa õhkkonnaga.
3) Jason Statham filmides Transporter ja Transporter 2. Kuna see näitleja on nii välimuse kui olemuse poolest minu isaga väga sarnane, siis meeldib ta mulle ekstra palju. Kui ta mu isa ei meenutaks, meeldiks ta mulle lihtsalt sellepärast, et ta on meeldiva välimusega, muheda aktsendi ja keelekasutusega ning oskab hästi näidelda. Tegelaskujust me muidugi ei räägigi...
reede, mai 26, 2006
Minu paari aasta tagune suur armastus Benny Benassi on asendunud Studio B-ga. Ma absoluutselt täiesti armastan neid. Kui mõnda Studio B lugu kusagil klubis minu sealoleku ajal mängitaks, assa põrguvärk! =) Ma hüppaks omal kontsad alt ja seeliku seljast vist.
Ja Coldplay on jätkuvalt hingematvalt geniaalne. Ma mõtlen pidevalt, et no millal, millal nad ometi mõne jama looga hakkama saavad. Kunagi peavad ju ideed otsa ka saama. Aga võta näpust. Kui mul vaid oleks see au nende pillide pealt tolmu pühkida... Chris Martin ja tema hääl peaksid kusagil muuseumis olema.
Alexandr Petrovsky küsis eile, et kuidas ma saan kuulata 3 lugu heavy metalit ja seejärel südamerahuga mingi ulguva boybändi peale panna. Ma küsisin vastu, et kuidas ta saab endale ainult ühe muusikastiiliga piire seada. Ta väitis, et ma olevat kõigesööja. Ma vaidlesin vastu, et ega ikka ei ole küll. Bossoni "One In A Million" on mul eluaeg ihukarvad püsti ajanud. Negatiivses mõttes.
Aga ma ei lähe seda kõva häälega kuulutama inimesele, kellele see lugu väga meeldib. Mitte kellegi muusikamaitse pole ju tegelikult halb, on lihtsalt erinevad maitsed. Kui kellelegi mekib kartulipuder rohkem kui hanemaksapasteet, siis lasku käia! Kelle teise asi on teda seda söömast keelata? Ja mis mõtet on lagedale tulla mingi reaga a la "appi, mis saasta sa kuulad?". Või kritiseerida kedagi sellepärast, millise mütsi/pluusi/sokkidega ta käib?
Tahtsin rõõmu jagada ja saatsin Eurovisiooni võiduloo ka Petrovskyle kuulamiseks. Ta sai pahaseks ja küsis, et "What kind of a bullshit is THAT?". Ja saatis mulle vastu ühe megaaeglase souliloo. Et kuulaku ma ikka "päris" muusikat ka. Olin viisakas ja ei hakanud ütlema, et kulla mees, selliseid lugusid ei kuulata enam 20 aastat. Sest kunagi, mõnes situatsioonis, mingis kindlas meeleolus võin ma ka seda lugu kuulata. Risti ette ei löö. When it comes to music in my life, anything may happen.
Ja Coldplay on jätkuvalt hingematvalt geniaalne. Ma mõtlen pidevalt, et no millal, millal nad ometi mõne jama looga hakkama saavad. Kunagi peavad ju ideed otsa ka saama. Aga võta näpust. Kui mul vaid oleks see au nende pillide pealt tolmu pühkida... Chris Martin ja tema hääl peaksid kusagil muuseumis olema.
Alexandr Petrovsky küsis eile, et kuidas ma saan kuulata 3 lugu heavy metalit ja seejärel südamerahuga mingi ulguva boybändi peale panna. Ma küsisin vastu, et kuidas ta saab endale ainult ühe muusikastiiliga piire seada. Ta väitis, et ma olevat kõigesööja. Ma vaidlesin vastu, et ega ikka ei ole küll. Bossoni "One In A Million" on mul eluaeg ihukarvad püsti ajanud. Negatiivses mõttes.
Aga ma ei lähe seda kõva häälega kuulutama inimesele, kellele see lugu väga meeldib. Mitte kellegi muusikamaitse pole ju tegelikult halb, on lihtsalt erinevad maitsed. Kui kellelegi mekib kartulipuder rohkem kui hanemaksapasteet, siis lasku käia! Kelle teise asi on teda seda söömast keelata? Ja mis mõtet on lagedale tulla mingi reaga a la "appi, mis saasta sa kuulad?". Või kritiseerida kedagi sellepärast, millise mütsi/pluusi/sokkidega ta käib?
Tahtsin rõõmu jagada ja saatsin Eurovisiooni võiduloo ka Petrovskyle kuulamiseks. Ta sai pahaseks ja küsis, et "What kind of a bullshit is THAT?". Ja saatis mulle vastu ühe megaaeglase souliloo. Et kuulaku ma ikka "päris" muusikat ka. Olin viisakas ja ei hakanud ütlema, et kulla mees, selliseid lugusid ei kuulata enam 20 aastat. Sest kunagi, mõnes situatsioonis, mingis kindlas meeleolus võin ma ka seda lugu kuulata. Risti ette ei löö. When it comes to music in my life, anything may happen.
esmaspäev, mai 22, 2006
Mõned soovitused Pariisi minejatele:
a) Pariisi ilm on heitlik, nii et kui teil on kavas külastada mõnda muuseumi, mille ukse taga te teate olevat järjekorda, siis olge arukad ja krabage kaasa vihmakile või -vari. Mina olin rumal ja mõtlesin, et hähh, mul on ju paks kapuutsiga jope ja väljas päike sirab niikuinii ja kaua ma siis ikka seal Orsay ukse taga kükitan? Tuli välja, et päike peab Pariisis pooletunniseid pause, mille ajal ta saadab külastajaid lõbustama vihmahood, et paks jope peab vett küll, aga läheb rõvedalt niiskeks ja hakkab haisema, et jalavarjud saavad juba paduka esimeste minutite ajal läbimärjaks ja ei kuiva ära enne õhtut ning et kui saabud Orsay ukse taha tund pärast selle avamist, pead kaks tundi sissepääsu ootama.
b) kui te prantsuse keelt ei oska, siis õppige enne reisi ära vähemalt numbrid ühest sajani, selle, kuidas restos toitu ja kohvikus kakaod tellida ja mõned lihtlabased väljendid a la kuhupoole jääb Triumfikaar? Muidugi olete te võimelised leidma tänaval mõne inimese, kes räägib inglise/saksa/itaalia keelt, aga nõme on sellepärast, et te keelt ei oska, ühe inimese juurest teise juurde joosta ja suhtlemiseks käsi ja jalgu kasutada. Ka selliseid inimesi märkasin ma seal.
c) tehke omale tavalise liinibussiga tuur mööda erinevaid linnaosi. Näete ka tegelikku elu ning tavalisi inimesi. Seda tasub tegelikult igas kohas teha, kuhu te reisite.
õ) ärge lehvitage koguaeg linnakaardiga - see on nõme ja tõmbab teile sellist tähelepanu, mida te ei soovi (kui te just ei taha, et teisse suhtutaks kui turisti - mina näiteks ei taha).
ä) säilitage rõõmus meel. Vahetevahel juhtub tõesti, et mõni kaasreisija või situatsioon on ääretult nõme, aga torisejad ei meeldi ka kellelegi. Lükkad enda tuju mööda spiraali allapoole ja teed teiste oma ka kehvemaks.
Mina torisen koguaeg. Ausalt ka. Ma ei salli hädiseid inimesi, kes igapäevaelus on võimekad. Muidu on tähtsad ninad ja suured bossid, aga reisil olles ei oska nemad äkitselt kaarti lugeda ega saa aru, kummal pool maja nad asuvad. Nuta või naera. Ja siis küsivad minu käest, et "sa arvad, et me peame SINNApoole minema jah?". Dah nagu. Ei, ma arvan, et me peaksime teiselepoole minema, aga ma niisama moe pärast kalpsan vales suunas. Et eksitan meid kõiki ära ja siis on tore olla.
Siirdun nüüd sööklasse - kõht on juba liiga tühi ja draakonipoeg sülgab leeke... =)
a) Pariisi ilm on heitlik, nii et kui teil on kavas külastada mõnda muuseumi, mille ukse taga te teate olevat järjekorda, siis olge arukad ja krabage kaasa vihmakile või -vari. Mina olin rumal ja mõtlesin, et hähh, mul on ju paks kapuutsiga jope ja väljas päike sirab niikuinii ja kaua ma siis ikka seal Orsay ukse taga kükitan? Tuli välja, et päike peab Pariisis pooletunniseid pause, mille ajal ta saadab külastajaid lõbustama vihmahood, et paks jope peab vett küll, aga läheb rõvedalt niiskeks ja hakkab haisema, et jalavarjud saavad juba paduka esimeste minutite ajal läbimärjaks ja ei kuiva ära enne õhtut ning et kui saabud Orsay ukse taha tund pärast selle avamist, pead kaks tundi sissepääsu ootama.
b) kui te prantsuse keelt ei oska, siis õppige enne reisi ära vähemalt numbrid ühest sajani, selle, kuidas restos toitu ja kohvikus kakaod tellida ja mõned lihtlabased väljendid a la kuhupoole jääb Triumfikaar? Muidugi olete te võimelised leidma tänaval mõne inimese, kes räägib inglise/saksa/itaalia keelt, aga nõme on sellepärast, et te keelt ei oska, ühe inimese juurest teise juurde joosta ja suhtlemiseks käsi ja jalgu kasutada. Ka selliseid inimesi märkasin ma seal.
c) tehke omale tavalise liinibussiga tuur mööda erinevaid linnaosi. Näete ka tegelikku elu ning tavalisi inimesi. Seda tasub tegelikult igas kohas teha, kuhu te reisite.
õ) ärge lehvitage koguaeg linnakaardiga - see on nõme ja tõmbab teile sellist tähelepanu, mida te ei soovi (kui te just ei taha, et teisse suhtutaks kui turisti - mina näiteks ei taha).
ä) säilitage rõõmus meel. Vahetevahel juhtub tõesti, et mõni kaasreisija või situatsioon on ääretult nõme, aga torisejad ei meeldi ka kellelegi. Lükkad enda tuju mööda spiraali allapoole ja teed teiste oma ka kehvemaks.
Mina torisen koguaeg. Ausalt ka. Ma ei salli hädiseid inimesi, kes igapäevaelus on võimekad. Muidu on tähtsad ninad ja suured bossid, aga reisil olles ei oska nemad äkitselt kaarti lugeda ega saa aru, kummal pool maja nad asuvad. Nuta või naera. Ja siis küsivad minu käest, et "sa arvad, et me peame SINNApoole minema jah?". Dah nagu. Ei, ma arvan, et me peaksime teiselepoole minema, aga ma niisama moe pärast kalpsan vales suunas. Et eksitan meid kõiki ära ja siis on tore olla.
Siirdun nüüd sööklasse - kõht on juba liiga tühi ja draakonipoeg sülgab leeke... =)
neljapäev, mai 18, 2006
Kaubamaja valmistoitude leti Kauboikartulid. No expectations at all but what a hit! Liigsetesse roppustesse laskumata a la "kui kauboikartul oleks mees...", lihtsalt minge ja proovige seda.
Kell on 4.52 ja taevas Mõtuse ja Kirsi tänava vahelisel alal on vöödiline. Lilla-roosa-virsikukarva vöödiline. Poleks kaamerad kotti ära pakitud, teeks filmi või pilti või midaiganes. Pärast saadaks oma pisikesele blondile 15-aastasele õele mõne positiivsust süstiva sõnumiga "isetehtud postkaardi".
Pisikese blondi õe msn-i eilne nimi oli "Some people tell me I need help. Some people can fuck off and go to hell". =) Nagu minu suust kukkunud. Ma arvan, talle läheks see kolme triibuga liigutav postkaart väga korda.
Aga nüüd - lennukisse tudile. Ja katsugu see romantikute pealinn 13 kraadi õhusooja anda mulle. Viimane kord oli Pariisis 32 kraadi ja maikavatse pettuda =P
Kell on 4.52 ja taevas Mõtuse ja Kirsi tänava vahelisel alal on vöödiline. Lilla-roosa-virsikukarva vöödiline. Poleks kaamerad kotti ära pakitud, teeks filmi või pilti või midaiganes. Pärast saadaks oma pisikesele blondile 15-aastasele õele mõne positiivsust süstiva sõnumiga "isetehtud postkaardi".
Pisikese blondi õe msn-i eilne nimi oli "Some people tell me I need help. Some people can fuck off and go to hell". =) Nagu minu suust kukkunud. Ma arvan, talle läheks see kolme triibuga liigutav postkaart väga korda.
Aga nüüd - lennukisse tudile. Ja katsugu see romantikute pealinn 13 kraadi õhusooja anda mulle. Viimane kord oli Pariisis 32 kraadi ja maikavatse pettuda =P
kolmapäev, mai 17, 2006
Selliste inimeste jaoks, kes ei oska ise müslit ja jogurtit ühte kruusi kokku valada, on firma Valio nüüd turule toonud uue müslijogurti. Mingid terade ja idudega jogurtitopsid olid varemgi olemas, aga käesolev variant on selline ehe hommikusöögi ports. Mõnusaid müslikärakaid sealt seest mõistagi ei leia, kuigi pilt topsi peal midagi sellist justkui lubaks. Mulle see toode ei istu. Kuidagi lahjaks jääb. Mitte rasvaprotsendi mõttes - selleks on meil suurepärane "kaalujälgijad soovitavad + Eesti mingi konkursi mingi auhind" porgandi-pohla (vist oli nii...või oli hoopis porgandi-apelsini) jogurt, mis maitseb tõesti üle ootuste hästi. Ühegi ampsu juures ei saa aru, et mingi madala rasvasisaldusega tootega oleks tegemist.
Aga too müslijogurt... tõenäoliselt tuleks minusugustele suuri müslikäkke taga ajavatele fanaatikutele luua jogurtimüslit mitte müslijogurtit. Need pisukesed müsliterakesed, mida sealt seest leida võib, meenutavad maitselt mingit papivahvlit hoopis. Igatahes ma ei soovita. Ja kui te kiusu pärast seda poodi ostma tormate, siis ärge minu otsa vaadake pärast, kui pool topsi alles jääb ja kaotatud rahast kahju on. Teil pole ju siga ka, kes selle ülejäägi nahka pistaks =P
Aga too müslijogurt... tõenäoliselt tuleks minusugustele suuri müslikäkke taga ajavatele fanaatikutele luua jogurtimüslit mitte müslijogurtit. Need pisukesed müsliterakesed, mida sealt seest leida võib, meenutavad maitselt mingit papivahvlit hoopis. Igatahes ma ei soovita. Ja kui te kiusu pärast seda poodi ostma tormate, siis ärge minu otsa vaadake pärast, kui pool topsi alles jääb ja kaotatud rahast kahju on. Teil pole ju siga ka, kes selle ülejäägi nahka pistaks =P
teisipäev, mai 16, 2006
Järjekordne arusaamatu sissekanne minu märkmikus. Seekord 31. mai lahtris. Keset päeva ilutseb kirje: "K- saba ja sarved". Misassja nagu? Kes või mis on K? Miks on talle vaja saba ja sarvi? Miks pean mina neid talle muretsema? Või pidi hoopis tema mulle saba ja sarved tooma? Would make sense, kui lähiajal oleks mõni vastavasisuline kostüümipidu tulemas (lehmad või kuradikesed), aga ainuke kostüümipralle, mis mulle hetkel meenub, on 1. juuni mõisapreilide oma. Seal aga kanname kõik sitsi-satsi, pitsilisi päikesevarjukesi ja kübaraid, mitte saba ja sarvi.
Küll on tobe olla, kui omaenese märkmetest aru ei saa. Ma ammu juba räägin siin Suurele Juhile, et mul on sekretäri vaja, aga kuna me mõlemad armastame avarust ning ei soovi oma kontoripinda sekretäri laua võrra vähendada, siis jääb see variant ära vist.
K - saba ja sarved. Palun, keegi, pange mind hüpnoosi alla, küsige siis, mida see tähendab ja öelge pärast mulle ka!
Küll on tobe olla, kui omaenese märkmetest aru ei saa. Ma ammu juba räägin siin Suurele Juhile, et mul on sekretäri vaja, aga kuna me mõlemad armastame avarust ning ei soovi oma kontoripinda sekretäri laua võrra vähendada, siis jääb see variant ära vist.
K - saba ja sarved. Palun, keegi, pange mind hüpnoosi alla, küsige siis, mida see tähendab ja öelge pärast mulle ka!
Võibolla on asi selles, et ma pole oma blondi juuksevärvi juba mõnda aega upgrade`inud, aga ma tõepoolest ei saa aru, mille pagana pärast on vaja ehitada KOLEDAID MAJU? Maitse üle võib vaielda küll. Te tulge mulle siia Varese ja Räägu nurgale külla, jalutame koos paar tänavavahet edasi ja siis näete. Ma arvan, et te ei vaidle minuga. Korterid on selles majas ka veel müümata, kuigi hoone on juba peaaegu valmis. Põhjus on minu arvates lihtne - keegi teine peale arhitekti ja arendaja lihtsalt ei soovi nii inetus majas elutseda. Mitte mingisuguse raha eest. Kole kole kole maja. Mu siga ka ei taha selle maja ees jalutamas käia.
esmaspäev, mai 15, 2006
Iiveldab kohati. Vahepeal käib pea nimodi ringi, et ma kakerdan sihitult kolm-neli meetrit ettepoole, siis veidi paremale või vasakule ning seejärel kas edaspidi või tagurpidi tuldud teed mööda tagasi. Veidi aja möödudes iiveldab uuesti.
Öösel ärkasin selle peale üles, et paha oli olla. Nii umbes kolme sekundi möödudes lõi pirnike pea kohal põlema, et "haa, mul on ju kapis kohukesi". Aga kuna pahistajaloom tudis kõrval ja seda ei juhtu just iga päev, siis ma mõtlesin, et ei hakka tema kallist uneaega oma kohukesepaberi krabistamisega häirima. Sättisin end mõnusasse asendisse ja proovisin mitte mõelda selle peale, et öka on ja et kõht on rämedalt tühi.
Näonahk, mis oli vahepeal kena ja klaar, on viimastel nädalatel näkku hakanud peksma. Jalad on kuidagi hmm.. karvaseks hakanud minema. Midagi on teoksil.
Ma arvan, ma pean hakkama rohkem sporti tegema.
Öösel ärkasin selle peale üles, et paha oli olla. Nii umbes kolme sekundi möödudes lõi pirnike pea kohal põlema, et "haa, mul on ju kapis kohukesi". Aga kuna pahistajaloom tudis kõrval ja seda ei juhtu just iga päev, siis ma mõtlesin, et ei hakka tema kallist uneaega oma kohukesepaberi krabistamisega häirima. Sättisin end mõnusasse asendisse ja proovisin mitte mõelda selle peale, et öka on ja et kõht on rämedalt tühi.
Näonahk, mis oli vahepeal kena ja klaar, on viimastel nädalatel näkku hakanud peksma. Jalad on kuidagi hmm.. karvaseks hakanud minema. Midagi on teoksil.
Ma arvan, ma pean hakkama rohkem sporti tegema.
pühapäev, mai 14, 2006
Üks asi tuli meelde, mida taanlane ütles: "You have a twist in your brain but you ARE clever.". Sellised komplimendid mulle istuvad. Mitte nagu too horvaatlane, kes alustas, et "You have very beautiful eyes" ja jätkas veidi aja pärast, et "like two skies". Selliste tähelepanekute peale hakkab alati kas a) igav või siis b) tunne, et tahaks minema jalutada. Aga see, kui nutikaks nimetatakse, sobib minu seepamiseks imehästi.
Põhjus, miks ma avan kell 5:06 arvuti ja kukun oma blogi kriblama, lasub selles, et ma tahan kõik selle meelde jätta, mis täna Prive-s toimus. Mõned teadjamad väidavad, et Internet saab varsti otsa, teised jällegi, et sellist asja ei saa juhtuda. Igatahes on minu arvates suurem shanss, et mu mõttetöö siin säilub, kui et see seda kusagil kolletunud paberilehel teeb. Mul on väga vaja, et tänane öö kusagil säiliks ka siis, kui ma olen vana ja kortsuline (kui) ja kui mu mälukaotushood täie hooga pihta on hakanud.
Tähendab siis et... ma olen varem kuulnud, kuidas pärast peo lõppemist üks Prive töötaja istus klaveri taha ja mängis ühe pika ilusa kurva loo, ise kaasa lauldes. Toona ei meeldinud mulle see, kuidas inimesed teda vaatasid, pead vangutasid ja kommenteerisid, et go home! Tüdruk oskas kusjuures väga kenasti klaverit mängida ja lauluhääl oli tal ka ilus (ma olin kaine ja kuulasin hoolega). Laulis eesti keeles, nii et aktsendis ei saanud ka probleem seisneda. Lihtsalt inimesed kas ei saanud aru, et tal oli väga vaja seda laulu laulda või neil oli lihtsalt endil liiga häbi kuulata, kuidas keegi südamest laulab.
Tänase peo lõppedes ei meeldinud mulle see, et ma ei kuulanud piisavalt tähelepanelikult. Et ma ei vaadanud koguaeg otse silma, vaid passisin pool aega põrandale kukkunud joogikõrt. Et ma ei nautinud täiel rinnal seda, kuidas üks kena välimusega intelligentne meesterahvas, kes oli mulle eelnevalt selgeks teinud, et ta ei soovi minult midagi muud, kui vaid tantsida, laulis mulle sügavale silma sisse vaadates meie ühise õhtu lõppemise puhul ilusal jämedal häälel itaalia keeles ooperipala. "Time To Say Goodbye". Aga õhtu ei lõppenud tantsusaalis pärast loo lõppu ning sellele järgnenud aplausi. Lõppes hoopis klubi ukse ees. Mul on hea meel, et meil polnud mingit üleliiast tõmblemist või liigsete sõnade, lubaduste ja andmete vahetamise protseduuri. See olekski kõik ilusa ära rikkunud. Kas inimesel on ikka vaja nii ilusaid mälestusi? "Another time, another place - we could be a unit.". Mulle meeldib ausus. Ma hindan seda väga. Ja veel üks laul. Seekord taanikeelne. Lauldud selleks, et oleks koduteel rõõmsam. "Disneyland Is Closed Now". Kui tabavalt lauldud. Ikka silma sisse vaadates, nagu meil kummalgi poleks kuhugi kiiret. Kuigi tegelikult ju oli - taksod ja teised inimesed ootasid.
Tegelikult ma kardan, et alateadlikult kirjutan seda siia selleks, et emotsioonist lahti saada. Et kirjutan selle endast välja ja saan vabaks. Sest ma ei tohi selle peale mõtlema jääda. See oli. Ära.
Pärast taolist kogemust on igal naisel teraapiat vaja.
Appi, tahan veel.
Tegelikult mitte.
Ma ei teagi, mida ma tahan.
See on küll esimene kord.
Ma soovin, et kogu see värk mulle elu lõpuni meelde jääks. Et ma seda meenutada oskaksin, kui peaks kunagi veel teele sattuma boyfriende, kelle arust "your ass just needs a little bit shaping, that`s all". Aariaid lauldakse keset klubivaikust. Vot nii. Nii et mina ja mu pepu arvame, et me oleme täitsa kobedad.
15.05.2006
Aga võibolla ei olegi pilved vahusemad seal, kus on another time ja another place...
pshüühh nüüd, kao mu mõtetest!
Tähendab siis et... ma olen varem kuulnud, kuidas pärast peo lõppemist üks Prive töötaja istus klaveri taha ja mängis ühe pika ilusa kurva loo, ise kaasa lauldes. Toona ei meeldinud mulle see, kuidas inimesed teda vaatasid, pead vangutasid ja kommenteerisid, et go home! Tüdruk oskas kusjuures väga kenasti klaverit mängida ja lauluhääl oli tal ka ilus (ma olin kaine ja kuulasin hoolega). Laulis eesti keeles, nii et aktsendis ei saanud ka probleem seisneda. Lihtsalt inimesed kas ei saanud aru, et tal oli väga vaja seda laulu laulda või neil oli lihtsalt endil liiga häbi kuulata, kuidas keegi südamest laulab.
Tänase peo lõppedes ei meeldinud mulle see, et ma ei kuulanud piisavalt tähelepanelikult. Et ma ei vaadanud koguaeg otse silma, vaid passisin pool aega põrandale kukkunud joogikõrt. Et ma ei nautinud täiel rinnal seda, kuidas üks kena välimusega intelligentne meesterahvas, kes oli mulle eelnevalt selgeks teinud, et ta ei soovi minult midagi muud, kui vaid tantsida, laulis mulle sügavale silma sisse vaadates meie ühise õhtu lõppemise puhul ilusal jämedal häälel itaalia keeles ooperipala. "Time To Say Goodbye". Aga õhtu ei lõppenud tantsusaalis pärast loo lõppu ning sellele järgnenud aplausi. Lõppes hoopis klubi ukse ees. Mul on hea meel, et meil polnud mingit üleliiast tõmblemist või liigsete sõnade, lubaduste ja andmete vahetamise protseduuri. See olekski kõik ilusa ära rikkunud. Kas inimesel on ikka vaja nii ilusaid mälestusi? "Another time, another place - we could be a unit.". Mulle meeldib ausus. Ma hindan seda väga. Ja veel üks laul. Seekord taanikeelne. Lauldud selleks, et oleks koduteel rõõmsam. "Disneyland Is Closed Now". Kui tabavalt lauldud. Ikka silma sisse vaadates, nagu meil kummalgi poleks kuhugi kiiret. Kuigi tegelikult ju oli - taksod ja teised inimesed ootasid.
Tegelikult ma kardan, et alateadlikult kirjutan seda siia selleks, et emotsioonist lahti saada. Et kirjutan selle endast välja ja saan vabaks. Sest ma ei tohi selle peale mõtlema jääda. See oli. Ära.
Pärast taolist kogemust on igal naisel teraapiat vaja.
Appi, tahan veel.
Tegelikult mitte.
Ma ei teagi, mida ma tahan.
See on küll esimene kord.
Ma soovin, et kogu see värk mulle elu lõpuni meelde jääks. Et ma seda meenutada oskaksin, kui peaks kunagi veel teele sattuma boyfriende, kelle arust "your ass just needs a little bit shaping, that`s all". Aariaid lauldakse keset klubivaikust. Vot nii. Nii et mina ja mu pepu arvame, et me oleme täitsa kobedad.
15.05.2006
Aga võibolla ei olegi pilved vahusemad seal, kus on another time ja another place...
pshüühh nüüd, kao mu mõtetest!
laupäev, mai 13, 2006
Ma ütlesin talle, et mulle pakuti "minu oma kolumnit". Ta vahetas sujuvalt jututeemat.
Ma teatasin talle rõõmsalt, et need pluusid, mida ma disainisin, jõudsid lõpuks Itaaliast pärale ja näevad superägedad välja. Ta vahetas sujuvalt jututeemat.
Ma mainisin sedasama fakti järgneva pooleteise tunni jooksul veel kaks korda. Ta vahetas veel kaks korda sujuvalt jututeemat.
Arvake ära, millest ta rääkima hakkas? Oma tööst ja sellest, kui raske tal on seda teha. Alexandr Petrovsky mis Alexandr Petrovsky. Hämmastav sarnasus. Ma suisa ootan seda õhtut, kui tal käed värisema hakkavad ja ta ütleb, et ei saa ilma minuta pulti minekuga hakkama.
Ma teatasin talle rõõmsalt, et need pluusid, mida ma disainisin, jõudsid lõpuks Itaaliast pärale ja näevad superägedad välja. Ta vahetas sujuvalt jututeemat.
Ma mainisin sedasama fakti järgneva pooleteise tunni jooksul veel kaks korda. Ta vahetas veel kaks korda sujuvalt jututeemat.
Arvake ära, millest ta rääkima hakkas? Oma tööst ja sellest, kui raske tal on seda teha. Alexandr Petrovsky mis Alexandr Petrovsky. Hämmastav sarnasus. Ma suisa ootan seda õhtut, kui tal käed värisema hakkavad ja ta ütleb, et ei saa ilma minuta pulti minekuga hakkama.
reede, mai 12, 2006
Vahetevahel mulle meenub, kuidas Sa uudise vastu võtsid.
"Oled sa selles kindel?"
"Jap."
Vaikus. Pisike enesest väljaminek sinu poolt.
"Fakk, raisk. Ma sain just selle töökoha & seal läheb hästi. Varsti saan palgakõrgendust ka. Ma oleksin selle kõik sinusse investeerinud!"
Sa said ise ka aru, kui valesti see kõlas. Nagu ma oleksin Sinuga kunagi raha pärast käinud.
Aeg-ajalt ma mõtlen selle peale, kui mõttetult ma Sinuga käitusin, kui mõttetu oli kogu see jama ja see jama, mis saabus pärast toda esimest jama ning kui mõttetu on sellest kõigest tagantjärele mõtelda.
Või?
Ma õppisin sellest loost enda kohta. Et ütlemata jätmine on minu jaoks samasugune valetamine nagu vale näkku ütlemine. Ja et kõige ausalt ära rääkimine ei muuda südametunnistust puhtamaks.
Teiste kohta õppisin ka. Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma. Fight, fight, FIGHT, boy! Võitle nagu katkuhaige oma elu eest!
See teine asi oli kahe kuuga põhimõtteliselt läbi. Kõik järgnev oli vaid eesmärgipäraste ponnistuste jada. Esimesel korral lennukiga tema juurde sõites mõtlesin terve tee selle peale, kui kallis Sina mulle oled ja kui palju vähem ma temast hoolin. Soe-külm-soe-külm-soe-külm.
Kummaline on vahel oma elu varasemaid etappe meenutada ja mõelda, et oh, oleks ma siis seda või toda teadnud, oleksin ma vaid aimanud, et teen suure vea. Veel kummalisem aga on juba ette teada, et teen vea. Ja vea tegemise ajal pidevalt mõtelda, millise vea ma teen. Vea tegemise teadvustatud protsess. Kulg. Nagu jälgiks iseennast aegluubis kõrvalt.
Kunagi varem, kui mul kahe teise inimesega sarnane situatsioon oli, lausus üks neist mulle: "See kõik pole seda väärt!". Oh, didn`t I know it myself, back then? Aga et jätaks siis selle jama ja elaks rahulikult niisamuti edasi? Ei! Sest mina pean ikka kõik ämbrid ja panged ja mannergud isiklikult läbi astuma.
Seal lennukis sai nii mõnigi pisar valatud. Kurb oli, et Sind kõrvalistmel polnud. Kurb oli, et Sinu tühja istme kõrval istus üks pikajuukseline tohman, kes oli teinud rea valesid valikuid ning nendele kangekaelselt kindlaks jäänud. Jah, nutsin. Mina ka nutan vahetevahel, kujutate te seda enestele ette? Viimane kord valasin pisaraid K. sünnipäeval klubis Võit, kui sünnipäevalaps, kes suvel abielluma hakkab, teise naisega mehkeldas. Lahistasin võõra inimese tragöödia pärast. Keset võõrast klubi. Keset võõraid inimesi.
Aga Sina ära pelga, et ma kolmandat korda tagasi tulen. Ma hoolin Sinust selleks liiga palju.
Kui kunagi jõuab kätte final judgement, siis Happy ja Sina ja paar muud inimest veel olete need, kes moodustavad kohtunikerivi. Ja ma olen teiega ühel nõul, ükskõik, millise otsuse te langetate. Absoluutselt. Ilma vastuvaidlemata.
"Oled sa selles kindel?"
"Jap."
Vaikus. Pisike enesest väljaminek sinu poolt.
"Fakk, raisk. Ma sain just selle töökoha & seal läheb hästi. Varsti saan palgakõrgendust ka. Ma oleksin selle kõik sinusse investeerinud!"
Sa said ise ka aru, kui valesti see kõlas. Nagu ma oleksin Sinuga kunagi raha pärast käinud.
Aeg-ajalt ma mõtlen selle peale, kui mõttetult ma Sinuga käitusin, kui mõttetu oli kogu see jama ja see jama, mis saabus pärast toda esimest jama ning kui mõttetu on sellest kõigest tagantjärele mõtelda.
Või?
Ma õppisin sellest loost enda kohta. Et ütlemata jätmine on minu jaoks samasugune valetamine nagu vale näkku ütlemine. Ja et kõige ausalt ära rääkimine ei muuda südametunnistust puhtamaks.
Teiste kohta õppisin ka. Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma. Fight, fight, FIGHT, boy! Võitle nagu katkuhaige oma elu eest!
See teine asi oli kahe kuuga põhimõtteliselt läbi. Kõik järgnev oli vaid eesmärgipäraste ponnistuste jada. Esimesel korral lennukiga tema juurde sõites mõtlesin terve tee selle peale, kui kallis Sina mulle oled ja kui palju vähem ma temast hoolin. Soe-külm-soe-külm-soe-külm.
Kummaline on vahel oma elu varasemaid etappe meenutada ja mõelda, et oh, oleks ma siis seda või toda teadnud, oleksin ma vaid aimanud, et teen suure vea. Veel kummalisem aga on juba ette teada, et teen vea. Ja vea tegemise ajal pidevalt mõtelda, millise vea ma teen. Vea tegemise teadvustatud protsess. Kulg. Nagu jälgiks iseennast aegluubis kõrvalt.
Kunagi varem, kui mul kahe teise inimesega sarnane situatsioon oli, lausus üks neist mulle: "See kõik pole seda väärt!". Oh, didn`t I know it myself, back then? Aga et jätaks siis selle jama ja elaks rahulikult niisamuti edasi? Ei! Sest mina pean ikka kõik ämbrid ja panged ja mannergud isiklikult läbi astuma.
Seal lennukis sai nii mõnigi pisar valatud. Kurb oli, et Sind kõrvalistmel polnud. Kurb oli, et Sinu tühja istme kõrval istus üks pikajuukseline tohman, kes oli teinud rea valesid valikuid ning nendele kangekaelselt kindlaks jäänud. Jah, nutsin. Mina ka nutan vahetevahel, kujutate te seda enestele ette? Viimane kord valasin pisaraid K. sünnipäeval klubis Võit, kui sünnipäevalaps, kes suvel abielluma hakkab, teise naisega mehkeldas. Lahistasin võõra inimese tragöödia pärast. Keset võõrast klubi. Keset võõraid inimesi.
Aga Sina ära pelga, et ma kolmandat korda tagasi tulen. Ma hoolin Sinust selleks liiga palju.
Kui kunagi jõuab kätte final judgement, siis Happy ja Sina ja paar muud inimest veel olete need, kes moodustavad kohtunikerivi. Ja ma olen teiega ühel nõul, ükskõik, millise otsuse te langetate. Absoluutselt. Ilma vastuvaidlemata.
neljapäev, mai 11, 2006
kolmapäev, mai 10, 2006
teisipäev, mai 09, 2006
esmaspäev, mai 08, 2006
Ma just mõtlesin, et täna nagu polegi millestki erilisest kirjutada (välja arvatud see, et ma teooriaeksamist väga ilusa tulemusega läbi sain - juhhuu!). Olukorda muutis aga sekundiga üks naesterahvas ARK-i büroost, kes läkitas mulle alljärgneva sisuga e-maili: Miks kirjutate oma nime valesti , dokumendi järgi olete KAROLIINA . Oletekirjas platsile 16.05 kell 9.00.
Äkki tädi Eksamiteleregistreerija võiks kaaluda varianti, et tema ise või tema kolleeg minu nime ID-kaardi pealt valesti ümber kirjutas? Vastasin talle, et teooriaeksamil märkasin küll, et minu nimi on valesti kirjutatud, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuna seda juhtub päris tihti. Tädi arvas, et on probleem. Ma väga loodan, et nad selle ühe vale tähe pärast mu teooria tulemust ära ei nulli. See oleks küll nõme, eriti arvestades asjaolu, et ma pidin niigi seal arvutiklassis tolle vuntsidega onuga tõtt vahtima pool tundi pärast seda, kui kõik teised juba läinud olid, kuna minu testi tulemus "oli kusagil arvutis kinni". A maikurda. Peaasi, et tehtud ja olemas. Kui nüüd just mingit kammi ei korraldata sellepärast, et "ma ise oma nime valesti kirjutan". Irv suure punase algustähega.
Äkki tädi Eksamiteleregistreerija võiks kaaluda varianti, et tema ise või tema kolleeg minu nime ID-kaardi pealt valesti ümber kirjutas? Vastasin talle, et teooriaeksamil märkasin küll, et minu nimi on valesti kirjutatud, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuna seda juhtub päris tihti. Tädi arvas, et on probleem. Ma väga loodan, et nad selle ühe vale tähe pärast mu teooria tulemust ära ei nulli. See oleks küll nõme, eriti arvestades asjaolu, et ma pidin niigi seal arvutiklassis tolle vuntsidega onuga tõtt vahtima pool tundi pärast seda, kui kõik teised juba läinud olid, kuna minu testi tulemus "oli kusagil arvutis kinni". A maikurda. Peaasi, et tehtud ja olemas. Kui nüüd just mingit kammi ei korraldata sellepärast, et "ma ise oma nime valesti kirjutan". Irv suure punase algustähega.
pühapäev, mai 07, 2006
Kui ma oleksin kahjutundja tüüp, siis mõnest asjast oma elus oleks mul tõesti kahju. Et ma ei kohanud sellist inimest nagu Tiina juba ülikooliajal. Me oleksime võinud ntx. ühikakanaabrid olla. Eksamiks õppimise asemel trummi ja passi kuulata ja esmaspäevaõhtuti Atlantises hausipidudel ennast tühjaks tantsimas käia. Või et ma pole tihedamini helistanud oma isale, et teda kuhugi kohmikusse kutsuda. Või et ma hängisin pubekana ringi kamba keskeale lähenevate antsu nuuskivate narkaritega selle asemel, et oma toredate klassiõdedega rohkem aega veeta. Või et ma siiamaani pole läinud karatetrenni ega omale relvaluba hankinud. Või et ma pole tervislikemaid eluviise harrastanud.
Aga maiole põdeja tüüp. Miining, et mul on hoopis väga hea meel, et ma eelmisel suvel Tiinaga kohtusin. Parem hilja kui neverever. Ülikooliaeg ongi õppimiseks. Lõbutsemise aeg on NÜÜD! Isaga on jälle nii, et ega head asja ei tohigi palju saada - tüütab veel ära äkitsi. Nii et ka selle üle on mul hea meel. Tänu keskealistele kommionudele oskan vahet teha sõpradel ja "sõpradel". Hea meel. Karatetrenni... hmm. Isa on mul karateäss, äkki tema õpetab? Relvaluba? Kui juhiload käes, siis teeme. Mõnda asja ei annagi saatus kohe kätte ja sel on kindlasti ka põhjus. 19-aastane mina oleks juhilube saades väga suure tõenäosusega ära rullnokastanud, sellise asja tulemust aga oskame me kõik endale ette kujutada. Ja tervislikud eluviisid? Homme pärast eksamit kutsun õe kampa ja läheme ratastega sõitemaie. Juba ainuüksi mõte sellest toob naeratuse näole. Kuna ma eelmisel suvel oma ratast panipaigast välja ei saanudki, siis eeloleval suvel tunnen sest topeltmõnu! =) Soe tuulekene juustes ja päike selga kuumaks kütmas...
Ametlikult on alles kevad. Ma ei olnud selleks valmis, et hommikul ärgates on suvi juba külla jõudnud. Notsikul on vist päikesepiste.
Aga maiole põdeja tüüp. Miining, et mul on hoopis väga hea meel, et ma eelmisel suvel Tiinaga kohtusin. Parem hilja kui neverever. Ülikooliaeg ongi õppimiseks. Lõbutsemise aeg on NÜÜD! Isaga on jälle nii, et ega head asja ei tohigi palju saada - tüütab veel ära äkitsi. Nii et ka selle üle on mul hea meel. Tänu keskealistele kommionudele oskan vahet teha sõpradel ja "sõpradel". Hea meel. Karatetrenni... hmm. Isa on mul karateäss, äkki tema õpetab? Relvaluba? Kui juhiload käes, siis teeme. Mõnda asja ei annagi saatus kohe kätte ja sel on kindlasti ka põhjus. 19-aastane mina oleks juhilube saades väga suure tõenäosusega ära rullnokastanud, sellise asja tulemust aga oskame me kõik endale ette kujutada. Ja tervislikud eluviisid? Homme pärast eksamit kutsun õe kampa ja läheme ratastega sõitemaie. Juba ainuüksi mõte sellest toob naeratuse näole. Kuna ma eelmisel suvel oma ratast panipaigast välja ei saanudki, siis eeloleval suvel tunnen sest topeltmõnu! =) Soe tuulekene juustes ja päike selga kuumaks kütmas...
Ametlikult on alles kevad. Ma ei olnud selleks valmis, et hommikul ärgates on suvi juba külla jõudnud. Notsikul on vist päikesepiste.
reede, mai 05, 2006
Mõnda asja on mõttetu isegi mainida. Näiteks mulle õues seaga jalutades seda, et "Oi, te jalutate SEAGA!". Okei, sellest ma saan veel kuidagi aru. Inimesed on üllatunud, jne. Aga mille pagan pärast peavad igast tuttavad ja pooltuttavad viimasel ajal paremaks mainida seda, et ma olen päevitunud? "Oi, sa oled pruun. Solaariumis käid vä?" "Oi, kui jumekaks sa, tütarlaps, meil läinud oled!" "Sööd sa mingeid kapsleid, et varakevadel juba nii tõmmu oled?" Jeesas, millest küll inimesed huvituvad...
Ma kaiviici igale küsijale seletama hakata, et vaadake, see on mul geenides, nii et juba vähene päikene võib imesid teha. Põhimõtselt on nii, et kui öösel kusagil maakera teisel poolel päike sirab, siis mina kodus teki all päevitan. Ja kui ma suvel konkreetse päikesevõtu eesmärgiga randa lähen, siis randid pepskini peal püsivad järgmise suveni. Päikest lihtsalt tõmbab minu poole. Nagu mindki tema poole. Päike oleks mu ideal match, kui ta oleks inimene. Ma armastan ja jumaldan teda, tema hoolitseb minu eest. Välja arvatud ühel korral elus, kui ta mulle sellise bitch-slapi virutas, et ma nädal aega laika moega ringi käisin. Aga nohh, reisisituatsioonid ongi veidi erinevad - inimesed on seal tihtilugu kergemini ärrituvad. Ja meie Päikesega käisime Nuweibas. Sealt ka see laika-kogemus. Foto, mis minust kojujõudmise-järgsel hommikul tehti, oli nii õudne, et ma pidasin paremaks seda mitte inimeste hirmutamiseks fotoalbumisse panna. Mudu ma topin küll igast põnevad ja intrigeerivad fotod albumi kaante vahele, aga see foto... Ma nägin välja nagu peksasaand beduiin, ausalt!
Kui Päike oleks meesterahvas, sis ma laskuks kohe ühele põlvele ja paluks teda omale eluaegseks kaaslaseks. Tema ongi mu õnne alus. Minu meeleolu ja enesetunne on väga otseselt seotud Päikese tujudega. Siis, kui ma kunagi ammusel aal veidi pikemat aega ühes +40 riigis elasin, tundus tõesti, et isegi ükski tragöödia ei suudaks mind kauaks nukraks muuta. Niimoodi, soojuse sisse mähituna, tundsin ma end absoluutselt täiesti turvaliselt, tulgu või terroristid, kohalikud hullud või kesiganes. Who cares, really? Mul on mu Päike ja mul on soe. Minu püramiidi vundament oli lõpuks ometi paigas. Mida seniidimas seniidid on Päike, seda kõrgemal on minu suunurgad positsioneeritud.
Te ei kujuta ette ka, kuidas ma ootan juba seda suvist Itaalia round-trippi. Aeg, mine kiiremini! Mine, nohh!
Ma kaiviici igale küsijale seletama hakata, et vaadake, see on mul geenides, nii et juba vähene päikene võib imesid teha. Põhimõtselt on nii, et kui öösel kusagil maakera teisel poolel päike sirab, siis mina kodus teki all päevitan. Ja kui ma suvel konkreetse päikesevõtu eesmärgiga randa lähen, siis randid pepskini peal püsivad järgmise suveni. Päikest lihtsalt tõmbab minu poole. Nagu mindki tema poole. Päike oleks mu ideal match, kui ta oleks inimene. Ma armastan ja jumaldan teda, tema hoolitseb minu eest. Välja arvatud ühel korral elus, kui ta mulle sellise bitch-slapi virutas, et ma nädal aega laika moega ringi käisin. Aga nohh, reisisituatsioonid ongi veidi erinevad - inimesed on seal tihtilugu kergemini ärrituvad. Ja meie Päikesega käisime Nuweibas. Sealt ka see laika-kogemus. Foto, mis minust kojujõudmise-järgsel hommikul tehti, oli nii õudne, et ma pidasin paremaks seda mitte inimeste hirmutamiseks fotoalbumisse panna. Mudu ma topin küll igast põnevad ja intrigeerivad fotod albumi kaante vahele, aga see foto... Ma nägin välja nagu peksasaand beduiin, ausalt!
Kui Päike oleks meesterahvas, sis ma laskuks kohe ühele põlvele ja paluks teda omale eluaegseks kaaslaseks. Tema ongi mu õnne alus. Minu meeleolu ja enesetunne on väga otseselt seotud Päikese tujudega. Siis, kui ma kunagi ammusel aal veidi pikemat aega ühes +40 riigis elasin, tundus tõesti, et isegi ükski tragöödia ei suudaks mind kauaks nukraks muuta. Niimoodi, soojuse sisse mähituna, tundsin ma end absoluutselt täiesti turvaliselt, tulgu või terroristid, kohalikud hullud või kesiganes. Who cares, really? Mul on mu Päike ja mul on soe. Minu püramiidi vundament oli lõpuks ometi paigas. Mida seniidimas seniidid on Päike, seda kõrgemal on minu suunurgad positsioneeritud.
Te ei kujuta ette ka, kuidas ma ootan juba seda suvist Itaalia round-trippi. Aeg, mine kiiremini! Mine, nohh!
neljapäev, mai 04, 2006
kolmapäev, mai 03, 2006
Väga lihtne on inimesi rööpast välja viia. I seem to be doing it all the time, olenemata sellest, kas see ongi originaalis minu missiooniks vai mette. Näide. Tarvitseb mul vaid lõunaks klaas jogurtit ja taldrikutäis porgandisalatit paluda, kui terve sööklasaba vaikselt kihama hakkab. Seda, et ma hommikusöögiks hakklihasousti ja õhtusöögiks pitsat tarbin, nemad ei tea. Nemad otsustavad selle järgi, mida nad näevad. Oma silm on ju kuningas! See roosas kampsunis tütarlaps, kes võttis omale toiduks porgandit ja jogurtit, raudselt näljutab ennast.
Kui nad küsiksid, siis ma seletaksin neile, et ma pean hommikuti ja õhtuti selliseid ravimeid tarbima, mis ilma suure toidukoguseta iiveldama ajavad ja et nende kahe suure toidukoguse vahepeal ma lihtsalt ei taha eriti midagi muud. Aga nemad ei küsi ja mina ei lähe ütlema ka. Arvaku aga edasi, et ma mingi beib olen.
Kui nad küsiksid, siis ma seletaksin neile, et ma pean hommikuti ja õhtuti selliseid ravimeid tarbima, mis ilma suure toidukoguseta iiveldama ajavad ja et nende kahe suure toidukoguse vahepeal ma lihtsalt ei taha eriti midagi muud. Aga nemad ei küsi ja mina ei lähe ütlema ka. Arvaku aga edasi, et ma mingi beib olen.
teisipäev, mai 02, 2006
Ma ei häbene tunnistada, kui ma midagi ei oska või millegagi hakkama ei saa. Istusin eile õhtul reklaamipauside ajal siin leheküljel ja otsisin võimalust, kuidas seie kuhugi reastada need kuus blogiaadressi, mida ma sageli külastan. Et neid teistegagi jagada, nohh. Käisin läbi settingud ja template`id, aga ei leidnud midagi, millest abi oleks olnud. Seega tunnistan oma ignorantsust ning järjestan need blogid siia niisama vana head kopipeist meetodit kasutades. Nagu ikka, on kõik 6 erinevad. Mitte päris seinast seina, aga nohh...erinevad. Nii et kui tulevikus peaks tekkima situatsioon, kus mul enam midagi öelda pole (hööhh-hööhh), suunan teid sinna edasi.
http://www.denissr.blogspot.com/
http://marcamaa.blogspot.com/
http://www.l2bimustadeprillide.blogspot.com/
http://www.lummav.blogspot.com/
http://www.kiusam.blogspot.com/
http://www.rate.ee/blogs/leppos
Tegelt tahtsin teiega rõõmu jagada. Mul on uus lemmikfilm. Beyond Borders, seesama, mida eile õhtul Kanal 2-s näidati. Angelina Jolie & Clive Owen peaosades. Clive Oweniga oli seesama värk, mis Will Smithiga filmi Hitch puhul. Et muidu ta mulle ei istunud eriti - tundus selline mõttetu ilusmees. Aga sellise osatäitmise peale lihtsalt hakkab ka osatäitja ise sümpatiseerima. Oli veel teisigi südamelähedasi karaktereid. Etiooplanna, kellel pole mehi vaja, sest tema oskab autot juhtida ja punakaskollaste juustega Elliott, kes üritab isegi lootusetus olukorras heaga läbi ajada. Vaatasin ja õhkasin, et ohh, tahaks ka selliseid inimesi tunda. Seda ei annagi siin lahti seletada - kõnealust filmi peab tõepoolest ise nägema, et neid armastama hakata.
Üks väike torkiv mõttekene, mis filmi jälgimise ajal tekkis: Jolie ja Oweni tegelaskujud meenutasid mulle kahtlaselt kahte teist inimest, keda ma tunnen ja kes on nagu raudteerööpad: eesmärgid ja visioonid on samad ja samas suunas nad ka liiguvad, aga kokku ei saa eriti kunagi. Nende teed ristuvad vaid teiste sarnastega, kuid mitte kunagi üksteise omadega. Rohkem me sellest täna ei räägi.
http://www.denissr.blogspot.com/
http://marcamaa.blogspot.com/
http://www.l2bimustadeprillide.blogspot.com/
http://www.lummav.blogspot.com/
http://www.kiusam.blogspot.com/
http://www.rate.ee/blogs/leppos
Tegelt tahtsin teiega rõõmu jagada. Mul on uus lemmikfilm. Beyond Borders, seesama, mida eile õhtul Kanal 2-s näidati. Angelina Jolie & Clive Owen peaosades. Clive Oweniga oli seesama värk, mis Will Smithiga filmi Hitch puhul. Et muidu ta mulle ei istunud eriti - tundus selline mõttetu ilusmees. Aga sellise osatäitmise peale lihtsalt hakkab ka osatäitja ise sümpatiseerima. Oli veel teisigi südamelähedasi karaktereid. Etiooplanna, kellel pole mehi vaja, sest tema oskab autot juhtida ja punakaskollaste juustega Elliott, kes üritab isegi lootusetus olukorras heaga läbi ajada. Vaatasin ja õhkasin, et ohh, tahaks ka selliseid inimesi tunda. Seda ei annagi siin lahti seletada - kõnealust filmi peab tõepoolest ise nägema, et neid armastama hakata.
Üks väike torkiv mõttekene, mis filmi jälgimise ajal tekkis: Jolie ja Oweni tegelaskujud meenutasid mulle kahtlaselt kahte teist inimest, keda ma tunnen ja kes on nagu raudteerööpad: eesmärgid ja visioonid on samad ja samas suunas nad ka liiguvad, aga kokku ei saa eriti kunagi. Nende teed ristuvad vaid teiste sarnastega, kuid mitte kunagi üksteise omadega. Rohkem me sellest täna ei räägi.
esmaspäev, mai 01, 2006
Liialdustesse kalduv, nagu ma olen, tahaks esimese laksuga kirjutada, et "kõige rohkem on lahkuminemise juures kahju nendest inimestest, keda suure tõenäosusega enam kunagi ei näe". Tegelikult peaks kirjutama, et kõige rohkem on kahju sellest inimesest, kellest või kellega lahku minnakse, eksole. Noh, aga kuna breikapsid on tavaliselt sellised nagu nad on ehk teisestpoolest ei hoolita enam piisavalt, ehk on isegi tüli majas, aga tema sugulaste ja sõprade vastu pole kõige vähematki, siis neid kahte omavahel võrreldes tundubki, et kahju on just kõrvalseisjatest.
Juhul, kui mõlemad inimesed elavad ühes riigis, on asjalood muidugi märksa kergemad, sest vahetevahel kohtad sa tema vanaema Kristiine supermarketis või näed tema nooremat venda bowlingusaalis ning siis saab ikka sõbralikult paar lauset juttu puhutud. Näed ära, et inimesed on ikka veel olemas ja et neil on kõik korras. Tema sõpru võid kohata näiteks Viljandi Folgil või Tartu Üliõpilaste Kevadpäevadel, seega pisikese Eesti puhul ei loe ka see, kui inimesed elavad erinevates linnades.
Aga kui teinepool juhtub elama kusagil teises riigis ja sa sinna niisama heast peast neverever ei satu ning isegi, kui satuksid, siis kindlasti mitte sinna linna, kus tema elab ning isegi, kui just täpselt sinna linna satuksid, siis what are the odds, et sa kohtad seal keset peatänavat kõndides või kusagil trendikohvikus kakaod rüübates tema isa, vanemat õde või tolle vahvat tütart? Null. Väga kuradima nullilähedane vähemalt. Kuigi jahh, me ülemise korruse elanikuga oleme mõlemad jõudnud kindlale veendumusele, et tõenäosusteooria tuleb ümber teha, kuna kõik võimalused on alati hvihvti-hvihvti, aga sellele vaatamata... on üsnagi nukker tõdeda, et sellises situatsioonis tundub see üks hvihvti olema more like miinus hvihvti.
Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi suurt ja pehmet kallistust suurelt ja pehmelt Mrs. Andersonilt, et ma ei kuule enam kunagi, kuidas ta minu käitumise peale juubeldades naerab ja mingi Jamaica killu viskab. Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi Davidiga maailma asjade ja maailma inimeste üle arutleda ja nende üle niivõrd õel-iroonilisi nalju visata, mis ainult meid endid vihaselt puhisema ei aja. Mul on kahju, et ma ei saa enam kunagi vaielda Andyga iga kord tema poole minnes selle üle, kas seal majas peab jalanõud jalast võtma või mitte. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi vinget neegrinaist Janetit, kelle hoiak ja suhtumine andsid mullegi julgust olla ja nii mõnelegi äässhõulile vastu öelda. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi tema imeilusat tütart Tilishat, kellega meil oli riiete peale üks maitse ning kes, supposed, et ta oleks olnud halvasti kasvatatud või üldse kasvatamata, oleks mu kalliskividega kampsuni piistu pannud. Mul on tänasel ilusal päikesepaistelisel kevadhommikul ääretult kurb selle üle, et ma ei näe ühtegi neist inimestest enam MITTE mitte iialgi.
Sellegipoolest ei kavatse ma oma looma magama panna!! Mida sa endast küll õige mõtlesid, inimene??? "I love you but not with your pig.". Vägev armastus tõepoolest. Või oli tegemist hoopis väljapressimisega? Pisikese kavala strateegiaga ehk? Sõjas võid sa oma taktikalisi käike kasutada, sina rumal inimeseloom, mitte armastuses. Nii ei tehta. Vähemalt mitte minuga.
Eelnevast johtuvalt üks pisipisikene palve noormeestele, kes arvavad end minust huvitatud olema. Kui teile ei meeldi minu Rafi, siis ärge isegi punnitage ega üritage. Sellest ei tule nagunii midagi välja. Ma ei anna teda ära ega lase magama panna.
Edaspidi hakkangi mehi siia saatma. Et lugegu 1. mai sissekannet ning otsustagu siis ise, kas & kuidas nad soovivad minuga suhelda.
Juhul, kui mõlemad inimesed elavad ühes riigis, on asjalood muidugi märksa kergemad, sest vahetevahel kohtad sa tema vanaema Kristiine supermarketis või näed tema nooremat venda bowlingusaalis ning siis saab ikka sõbralikult paar lauset juttu puhutud. Näed ära, et inimesed on ikka veel olemas ja et neil on kõik korras. Tema sõpru võid kohata näiteks Viljandi Folgil või Tartu Üliõpilaste Kevadpäevadel, seega pisikese Eesti puhul ei loe ka see, kui inimesed elavad erinevates linnades.
Aga kui teinepool juhtub elama kusagil teises riigis ja sa sinna niisama heast peast neverever ei satu ning isegi, kui satuksid, siis kindlasti mitte sinna linna, kus tema elab ning isegi, kui just täpselt sinna linna satuksid, siis what are the odds, et sa kohtad seal keset peatänavat kõndides või kusagil trendikohvikus kakaod rüübates tema isa, vanemat õde või tolle vahvat tütart? Null. Väga kuradima nullilähedane vähemalt. Kuigi jahh, me ülemise korruse elanikuga oleme mõlemad jõudnud kindlale veendumusele, et tõenäosusteooria tuleb ümber teha, kuna kõik võimalused on alati hvihvti-hvihvti, aga sellele vaatamata... on üsnagi nukker tõdeda, et sellises situatsioonis tundub see üks hvihvti olema more like miinus hvihvti.
Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi suurt ja pehmet kallistust suurelt ja pehmelt Mrs. Andersonilt, et ma ei kuule enam kunagi, kuidas ta minu käitumise peale juubeldades naerab ja mingi Jamaica killu viskab. Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi Davidiga maailma asjade ja maailma inimeste üle arutleda ja nende üle niivõrd õel-iroonilisi nalju visata, mis ainult meid endid vihaselt puhisema ei aja. Mul on kahju, et ma ei saa enam kunagi vaielda Andyga iga kord tema poole minnes selle üle, kas seal majas peab jalanõud jalast võtma või mitte. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi vinget neegrinaist Janetit, kelle hoiak ja suhtumine andsid mullegi julgust olla ja nii mõnelegi äässhõulile vastu öelda. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi tema imeilusat tütart Tilishat, kellega meil oli riiete peale üks maitse ning kes, supposed, et ta oleks olnud halvasti kasvatatud või üldse kasvatamata, oleks mu kalliskividega kampsuni piistu pannud. Mul on tänasel ilusal päikesepaistelisel kevadhommikul ääretult kurb selle üle, et ma ei näe ühtegi neist inimestest enam MITTE mitte iialgi.
Sellegipoolest ei kavatse ma oma looma magama panna!! Mida sa endast küll õige mõtlesid, inimene??? "I love you but not with your pig.". Vägev armastus tõepoolest. Või oli tegemist hoopis väljapressimisega? Pisikese kavala strateegiaga ehk? Sõjas võid sa oma taktikalisi käike kasutada, sina rumal inimeseloom, mitte armastuses. Nii ei tehta. Vähemalt mitte minuga.
Eelnevast johtuvalt üks pisipisikene palve noormeestele, kes arvavad end minust huvitatud olema. Kui teile ei meeldi minu Rafi, siis ärge isegi punnitage ega üritage. Sellest ei tule nagunii midagi välja. Ma ei anna teda ära ega lase magama panna.
Edaspidi hakkangi mehi siia saatma. Et lugegu 1. mai sissekannet ning otsustagu siis ise, kas & kuidas nad soovivad minuga suhelda.
Tellimine:
Postitused (Atom)