Mind ajab tihtilugu naerma see, et alati, kui panna seminari, ekskursiooni, filmi esilinastuse vms. reklaami lõppu lause "Jäänud on viimased kohad!", siis kari lolle kohe tormab. Jumala eest küll - kui need kohad oleksid tõepoolest läinud nagu soojad saiad (nagu sellistes reklaamides reeglina väidetakse) ning jäänud oleksid tõepoolest VIIMASED kohad, siis poleks neid vaja reklaamida, dahhhhh! Mõtelge peaga vahelduseks!

Kuna mul oli täna öösel tunne nagu ma oleksin reesusahv, siis pidasin paremaks seie ühe uue video lisada. Seda ei ole otseselt kole vaadata, aga kui te oskate inglise keelt, siis pärast vaatamist võib natu kole hakata küll.


http://www.stopanimaltests.com/feat/testing123/?int=weekly_enews

Kui mul iga kord pärast ühe kindla inimesega telefonis vestlemist tekib sudden urge to kiss my mobile, siis misasi SEE on? =)

Õnnelik olla on ikka kuradima lahe!

Jäime täna tööjuures ühe õpetajannaga jutustama. Taimede üle. Mina, kes ma viimasel ajal suurde külvamisehoogu olen sattunud, olin oma "peenra" koos sealt vasttärkavate "tibudega" tööle kaasa vedanud ja aknalauale sättinud. Tibud istuvad ilusasti päikese käes ja muudkui kasvavad. Mõni juba sirutab end valguse poole, teine on alles küürus ja üritab end kuidagi mullast välja saada. Neid on nii vahva vaadata. Ma peaaegu et ei saa iseendast aru. Ei mõista end - mis huvi saab inimesel olla tundide kaupa passida mingeid taimi? Mingit silmnähtavat arengut seal ju niikuinii pole. Aga ikkagi nii maru on. Ma võiksin kasvõi päev otsa seal lillekasti kõrval istuda ja jälgida, kuidas tibud kasvavad. Või veel parem - päev otsa kusagil peenarde vahel näpud mullas ringi siblida. Palun, siin on teile inimene, kes läks avalikku haldust tudeerima, arvates, et see on talle väga sobilik eriala (kõlab vahelemonteeritud naerupahvakas).

Igatahes sellel muld-taimed-kasvamise jälgimine-teemal me tolle õpetajannaga vestlesimegi ja tema siiras arvamus oli, et mina hakkavat vanaks jääma. Et mingis kindlas eas pidavatki inimestel tekkima selline istutamise ja "oma aia"-isu. Ma talle palju vastu ei vaielnud, kuna viimasel ajal on mind tõesti selline tunne jälitanud, nagu ma oleksin vanainimene juba. Hingelt olen ikka noor ;)
Vbla on see mul hoopis geenidega vanematelt päritud? Ema sai istutamise-rohimise pisiku külge mingi paar aastat tagasi. Siis ma vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, et no on tohman, vaja tal nende maasikate ja kartulite ja lilledega jännata? Poest saab väiksema vaevaga ja odavamalt. Isa jälle jändab juba mitmeid aastaid Saaremaal oma maasikapõldude ja astelpajupõõsastega. Tema eesmärk on mõistagi natuke teistsugune, aga nohh, kui sa taimi täiega vihkaksid, siis ega sa ikka ise isiklikult oma põllu peale neid korjama ei läheks.

Nii. Ma lõpetan selle jutuveeretamise nüüd ära ja lähen tshekkan, ega mu tibudel seal akna peal janu pole tekkinud =D Minu tibud!!! =D

Möödunud nädala üllataja oli telekanal P.I.M.P., mille ma hommikusöögi pugimise taustaks omale televusserisse keerasin. Sealt tuli mussi. Head mussi, kusjuures. Kui millalgi kodus arvuti lahti teen, siis reastan siia mõnede priimade lugude nimed ka, mille ma omale netist kohemaid tirisin.

Nii. Kõik neli on küll erinevate stiilide esindajad, aga veike variatsioon ongi ju ainult hea =)

The Sounds - Song With A Mission http://www.mtve.com/article.php?ArticleId=6117
(Siit leiate selle loo lühitutvustuse ja video. Mulle jubedamalt sümpatiseerib solist, selline vihane, rokkiv-mässav blondiin. Tshiki nimi on, muide, Maja =D )
Simple Minds - War Babies
Ceasars - Jerk It Out
C.J. Stone - Infinity

Muude saadete kohta maioska kommenteerida, sest puudub adekvaatne ülevaade. Ükskord vaatasin nii umbes täpselt kolm minutit mingit saadet, kus keegi noor poiss laulis väga koleda häälega karaoket ja too tüüp, kes kunagi Reaktiivi (?) saadet juhtis, tegi kõrvale mingeid nilbeid nalju. Nii et mulle jäi sellest mulje, et kui te ei soovi oma vaba aega veeta teiste inimeste üle irvitades, siis tasuks vist pigem National Geographicut jälgida...

Lisaks mõne muu saidi adminnistaatusele olen ka omaenese kere moderaator, nii et võin sind igal ajal oma mõtetest blokkida või peast välja visata. Ära ürita nüüd järsku meie "suurt sõprust" päästa. Ära helista, ära käi närvidele, ära tüüta mind! Ma ei tea, kas sa oled kunagi kellelegi tõeline sõber olnud või kas sa üldse omad ettekujutust sellest, milline on tõeline sõber või kuidas ta käitub, aga meie sinuga pole küll ealeski SÕBRAD olnud, nii et ära üritagi minus lahkete sõnade ja meelitustega mingeid positiivseid emotsioone tekitada. As far as I`m concerned on sinul minu jaoks igaveseks rasvane nootabeene kuklas koos suure punase hüüumärgiga, nii et tõepoolest - ehk oleks sul kasulikum praegusel hetkel minu peale raisatav aeg hoopis uute "sõprade" otsimiseks kulutada?

Mida ma lürbin teest, mille pakikese esimene tassitäis maitseb juba nagu oleks sellestsamast pakikesest valmistet kolmas tassitäis? Ostke veel Pickwicki rohelise tee variatsiooni, ostke-ostke. Kaad dämit nagu, mulle meeldib, kui mul on valikuvõimalus. Et ma võin valida, kas ma teen omale kange tee või lahja tee. Mitte et ma pean mõtlema, mitu teepakki ma ühte tassi toppima pean, et selle tee maitset enam-vähem aimata oleks. Kaad dämit.

See teooria, et inimesed jagunevad koerteks ja kassideks. Võib ju tunduda naiivne ja isegi tobe. Seda juhul, kui sa pole lähemalt kokku puutunud kasside ja koertega. Ja kui sa pole lähemalt kokku puutunud inimestega. Liiga lähedalt ja liiga kaua.

Inglismaal jookseb ühe telekanali pealt DogsAid`i reklaam, kus üks hüljatud ning hiljem taasleitud kuts ütleb: "Dogs are like that - we never stop loving." Reklaam iseenesest on täielik pisarakiskuja, sest seal jutustatakse mitme kurva koera kurb lugu. Lõpulauset lausuv kuts meenutas mulle mõnes mõttes mind ennast. Selline lõputust vihma käes ligunemisest läbivettinud karvaga. Ja kui siis lõpuks lähenevad kellegi suured kollased kummikud, korjavad läbivettinud ja näljase kutsi tänavalt üles, söödavad-joodavad teda ja viicivad temaga ka palli mängida ja jooksmas käia, on tulemuseks see, et kuts hüppab ja rõõmustab nii, nagu polekski kunagi midagi halba juhtunud. Nagu teda polekski kunagi reedetud. Nagu teda polekski kunagi vihma kätte saatuse hooleks jäetud.

Siiamaani on meeles, kuidas paralleelklassivend paar aastat tagasi ühel suvisel korteriläbrakal tuli mulle teooriaga, et "aga sa oled ju kass. Sa oled täiesti kassi moodi, kas pole? Isekas ja kõnnid omapäi". Kuidas ma ei viici isegi ennast õigustada inimeste ees, kes toetuvad mingitele haledatele infoskräpsidele, mida nad kusagilt kellegi käest moonutatud kujul saanud on. Minul, kes ma alati Püha Tõde taga ajan, on esimene reaktsioon sellise lause peale muidugi ennast õigustama hakata. Mina? Kass? Mida sa ajad, mees?! Kuna inimesi neile apelleerivate teooriate küljest lahti raputada pole aga just kõige kergem töö ja harilikult saadab vähemalt esimest kolmandikku selgitustööst kaasvestleja irve, siis vahetevahel tekib tõepoolest tunne, et pahvataks talle, et "Mõtle, mida tahad!", keeraks selja ja jalutaks minema. Nende juurde, kes teavad, et ma pole kiisumiisu. See aga muudakski mind rohkem kass-inimeseks. Seega ma eelistan paigale jääda ja seletada, seletada, seletada.
Vahetevahel, kui selliseid inimesi, kes usuvad pigem müüti Carryst kui Carryt ennast, kerkib korraga esile rohkem kui üks, tekib küll soov appiappi! kisada ja minema pageda. Aga mida see lahendaks? Nemad jääksidki edasi arvama, et Carry on selline murdja kiisu. Küünistega ja puha. Huvitavatel muinasjuttudel on kalduvus levida. Seega ma liimin oma pisikesed käpakesed vaiba külge ja jään. Ja seletan. Ja selgitan. Teades juba ette, et suurema tõenäosusega meeldib teile teie oma muinasjutt ikkagi rohkem, kui minu pakutud reaalsus. Aga ma armastan teid ikkagi. Te olete kõigest inimesed =) Ja mina olen koer.

Dogs are like that - we never stop loving.

Kuidas teie nimetaksite kaht inimest, kes elavad teineteisest 10 meetri kaugusel ja vestlevad õhtul kaks tundi... telefonitsi...!? Napakad peast? Või ehk mõnes mõttes hoopis nupukad? ;)

***

Mina igatahes jõudsin selle vestluse käigus arusaamisele, et ma olen mõnes mõttes parandamatu.
Keeldun mitte uskumast igavese armastuse võimalikkusesse, keeldun olema kellegagi koos lihtlabase "harjumuse" tõttu, keeldun hakkama uskuma, et kõik see, mida ma iga päev teiste inimeste pealt kõrvalt näen, on normaalne ja et nii peabki olema.
Nii et hauakivile kirjutatakse ilmselt: pühendas oma elu selle otsimisele, mida pole võimalik leida.
Lootus sureb viimasena, nagu on kombeks öelda. Lootus sureb loodetavasti alles koos minuga. Sest mulle ei meeldiks saada samasuguseks disillusioned inimeseks, kes kunagi on natuke lootnud ja unistanud, aga siis kogu kupatuse põrgusse saatnud ja hakanud elama täpselt nii, nagu sajad tuhanded muud matsid.

Kas teie teate, mis taimed on Tortillad? Meie kuuenda korruse majanaabriga teame =D Emme-issi lumehelbekesed pistsid üleeile ninnid mullast välja ja kasvavad nüüd mühinal. Kuus seemet sai mulda pandud, vaatamaks, kas ehk mõnel neist joppab. Ja neli tükki supsasid juba mõne päeva möödudes korraga välja =) Eile tuli üks veel, nii et kui kõik hästi läheb, on varsti kuus Tortilla-tibut =)

Oh seda rõõmu laste kasvamisest =)

Tahtsin käesolevat sissekannet alustada sõnadega: "Käisime Marcaga sushikoolitusel ja meile anti Cosmopolitani uued numbrid...". Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis ostsin ma selle uue numbri juba eelnevalt ise. Oleks teadnud, et kohapeal jagatakse - poleks ostnud, mõistagi. Põhjus ostmiseks oli see, et kaane peal lubati artiklit selle kohta, "mida mehed seksides tunnevad". Mind see huvitas, nii et ostsingi. Artikkel muidugi oli saast, nagu eeldada võis. Palju kasulikumaks osutus artikkel iluoppidest, kus pajatati nende "tegelikest telgitagustest" (ma parema meelega ei kasutaks seda väljendit, kõlab liiga palju nagu Reporteri Dokumentaali reklaam). AGA. Miks ma sellest kõigest kirjutan... sest ma jätkuvalt ei mõista mõningaid informatsioonitükikesi, mida ma sellistest ajakirjadest saan.

Näiteks. Vanusegrupp 18-25 peaksid kasutama silmaümbruskreemi. True or false? Mina olen siiani aru saanud, et silmaümbruskreemi just EI TOHI varakult kasutama hakata, aga need teooriad, mis seal välja toodi... nomaitea. Nomaitea, nomaitea, nomaitea. Ehmatasin peris ära, kui seda lugesin. Kreemi pole siiamaani ostnud veel, sest keegi sõbrantsidest, keda selle päringuga tüüdanud olen, pole otseselt öelnud, et kasuta jahh, on väga vajalik. Niisama ei viici mögistada igast plögadega. Naerukurrud ja positiivsed kortsud (mitte kulmude kortsutamisest tekkinud, nagu mõnel vanainimesel on) mulle meeldivad, nii et... No ma ausalt ei tea. Aga 18-aastasena silmaümbruskreemi kasutada tundub olevat ka kuidagi imelik.

Või siis näiteks. Peitekreemid siniste silmaaluste peitmiseks. Mitte ei saa aru, miks ma peaksin oma siniseid silmaaluseid peitma. Mulle meeldivad minu sinised silmaalused. Minu sinised silmaalused on MINA. Need on minulikud ja ma pigem sooviksin, et need välja paistaksid, kui et ma näeksin välja täpselt samasugune puuderkreem-põsepuna-valguspliiats tipskin, nagu paljud ülejäänud, kes meie tänavapilti khmm-köhh "rikastavad". Plassid nohh. Kaua sa vahid neid kloone? Minul igatahes on tüütu neid ühesuguste sonkside ja rõivastega naisterahvaid klubis/kohvikus/igalpoolmujal näha. Tahaks mingisugustki variatsiooni. Meestel vbla on teistmoodi see asi, mina ei tea. Et suva, et näitsik on igav ja üheülbane, peaasi, et oleks silmaalused peidetud ja juuksed õige pikkusega =P

Tahaks näha rokkivaid, moe peavoolude vassu mässavaid inimesi, neid, kel on julgust oma vabadust ja sõltumatust demonstreerida, kasvõi neeonrohelise-erkroosatriibuliste põlvikute abil.

Oijjahh, mul on vist keskeakriis lähenemas...

Mõni aeg tagasi oli mul pikemat aega üks oluline inimene. Pool elu on mul olnud soov süüa õnneküpsist. Seda, mida igas Hollywoodi filmis Hiina restoranides pakutakse. Võiks arvata, et kui oluline inimene siirdub Miamisse, kus peaks selliseid Hiina restorane rohkem kui üks olema, siis minu tagasihoidliku palve peale mulle sealt üks fortune cookie fetchida ta seda ka teeb. A ei teind. Küpsis olevat tee peal katki läinud ja mida iganes veel. Ma oleks suurima heameelega ka poolikut küpsist puginud, aga nohh, mis teha. Ega see küpsis polnudki kõige tähtsam - ma tahtsin lihtsalt näha, mismoodi see õnn sealt küpsise seest paberilipiku peal välja koorub.

Aga kellele on vaja mingit haledat boyfriendi, kes ei saa isegi Miamist õnneküpsise kohaletoimetamisega hakkama? Palju etem on, kui teil juhtub olema üks tore kursaõde, kes töötab Brüsselis ja kes toob teile karbitäie shokolaadikompvekke, mis on igaüks eraldi paberi sisse keeratud, põhjas paberilipik sõnumiga mõnelt kirjanikult, luuletajalt, filosoofilt või muult ühiskonnategelaselt. Esimene kompvek, mille ma lahti harutasin, sisaldas järgmist rida: "Love is not what makes the World go round but it makes the ride worthwhile". Ääretult armas idee minu arvates - midagi sellist kommi sisse pista. Nüüd ma püüan iga päev ühe kompu avada, siis saab suu magusaks ja meel kohe automaatselt heaks.

Aitäh sulle, Liia! =)

Nii vahva, kui mingid Ühispanga tädid mind lõbustavad. Loksun mina täna hommikul trolliga töökoha poole, eksole, kotis heliseb telefon. Vastan.

"Tere, ma palun Caroliina Rand," ütleb hääl telefonis teeseldud reipusega.
"Mina olengi," ütlen mina vastu eheda reipusega.
"Sooviksin teile rääkida meie pensionikindlustuse kolmandast sambast, kas teil on praegu hetk aega?"
"Jah, on küll." (Milline aeg saaks olla sellise teksti kuulamiseks veel etem kui trollisõit?)

Järgneb paar tutvustavat lauset mingite pakettide ja maiteamille kohta (kuna ma ei pane eriti tähele, kuna mul on muustki mõelda ja ma tean niikuinii, et ükskõik, mida ta ütleb, ma ei kavatse nende teenuseid kasutada). Seejärel küsib tädi pensionikindlustaja: "Kuidas teile meeldiks tulla meie juurde konsultatsioonile?" "Öhh?" küsin mina vastu. Järgnevast selgub, et tädi arvab minu seebitamist ilmselt paremini õnnestuvat siis, kui ma istuksin temast üle laua ja tal oleks võimalik minu peal ka oma koolitustel omandatud suurepäraseid kehakeele võtteid ja veenmistehnikaid kasutada. Et tädi enda ja minu aega rohkem ei raiskaks, otsustan teda teavitada asjaolust, et ma tõenäoliselt ei ela pensionieani. Tädi ei avalda kaastunnet, vaid pakub kohe varmalt välja, et sellisel juhul võin ma oma surmatunniks kogutud raha lastele pärandada. Ma ei viici talle seletama hakata, mis ja kuidas mul nende tatikatega veel on. Järgmisena lükkan ma tädi pensionikindlustaja teele kivi nimega "aga-mis-sellest-kindlustusest-siis-saab-kui-ma-kuhugi-välismaale-elama kolin?". Ei ole hullu midagi, välismaale tööle minnes kõrgub sammas siin Eestimaa mullal edasi ja tagasi naasdes jätkub kõik endistviisi. A kui maitule tagasi? Mismõttes ei tule tagasi, ei saa tädi pensionikindlustaja aru. Teiseltpoolt toru kostab trolli kääksumise vahepeal sulaselget hämmingut. Mina ei saa aru, mille üle siin imestada, aga ega ma ise alati ka kõigest aru ei saa (mõned kvantfüüsika teooriad näiteks ei mahu mulle pähe), nii et seletan tädile rahulikult, et mulle meeldib reisida ja võib väga vabalt juhtuda, et ma millalgi eiteamillal kuhugi eiteakuhu minema reisin. Ja sellisel juhul saabun ma tagasi täpselt samamoodi eiteamillal. Tädi ei mõista mind. "Millal te siis ikkagi tagasi saabute?" "Kuidas te ei tea?" "No aasta?" "Kaks aastat?" Saa nüüd aru, kulla tädi SEB Ühispangast, kuidas ma saan sulle anda infot, mida mul endalgi ei ole...? Mulle ei meeldiks iseend ahistada väga selgepiiriliste plaanidega selle kohta, millisel eluaastal, kui kauaks ja kuhu ma täpselt siirdun.

Idee. Unistus. Visioon. Võimalik teostus. Aga palun.
Oma elu lukku panemine põhjusel, et "tahan kahte last, edukat karjääri ja karpmaja Tiskres" ei saundi minu jaoks eriti ahvatlevalt. See ei tähenda tingimata, et ma peaksin esimesel võimalusel Eestist nelja tuule poole ajama panema. Lihtsalt... ma tahan vaba olla. Mulle meeldib, kui mul on see võimalus. Võimalus ronida mööda Tshiili mägesid muretsemata sellepärast, ega minu lukskorterisse ometi sisse pole murtud. Võimalus loksuda vana kaarikuga mööda tolmust külavaheteed kusagil Rumeenias ilma vajaduseta mõelda selle peale, kas mu kojujäänud lastel on ikka kõhud täis. Võimalus igal antud ajahetkel tuua alt panipaigast suur sinine kohver, toppida suveriideid täis ja lennutuda näiteks Kreekasse, et seal mõnda aega baaridaamina elatist teenida ja kusagil ühiskorteris elada.
Kogemused. Põnevus. Rutiinivaba elu.
Mitte mingi pensionikindlustuse kolmas sammas SEB Ühispangast.

Walk blindly to the light and reach out for his hand
Don`t ask any questions and don`t try to understand
Open up your mind and then open up your heart
You will see that you and me are very far apart.

Cause I believe that love is the answer
I believe love will find a way.

Violence is spread worldwide and there`s families on the street
We sell drugs and children now. Oh, why can`t we just see
that all we do is eliminate our future with the things we do today.
Money is our incentive now so that makes it okey.

I will see and listen now to a little lovely girl
She says she`s never been so happy but listen - here`s a fear
that one day daddy`s gonna find out she`s in love with a nigga from the streets.
Oh how he would loose her but she`s still here with me
cause she believes that love will see it through,
that one day they`ll understand
and they`ll see me as a person
not just a black man.

Love will find a way.



Blessed Union of Souls "I Believe"

Loo esimesed kaks salmi on sulle, Janno. Ei, ma ei leia, et meil on mõtet kusagil kohvikus kokku saada ja arutada tulevikustrateegiaid suhtlemiseks. Mul on su mammonakummardamise kõrvaltjälgimisest mõõt täis elu lõpuni. Honestly, I develop a god damn skin rash every time somebody starts talking about how they should get their hands on more money. I don`t know about u guys, but I dislike skin rash. If I`m allergic to chocolate or oranges then I don`t eat them. ... Get my point?

Loo viimased kaks salmi on nendele, kes lasevad end inimeste nahavärvusest häirida. Ma ei viici isegi enam muiata selliste inimeste jutu peale. Minge olge omaette.

Ma olen kuulnud, et paljud inimesed näevad unes, kuidas nad lendavad. Kogevad lendamise tunnet, õigemini öeldes. Minul pole kunagi seda õnne olnud. See-eest lendan ma nüüd ilmsi. Ja ma ei vahetaks seda tunnet ka selle vastu, et ma oleksin terve oma elu igal ööl unes lennanud. Ma ei vahetaks seda millegi vastu. Pakkuge midagi. Ma ei vaheta.

=) Kuidas saab naerune nägu olla nii tõsine?

See on nagu oleks avastanud ande inimeste mõtteid lugeda või surmale määratuid uuele elule aidata. Sa ei mõista, kuidas said senimaani ilma tolle andeta hakkama. Või kui mõistad, siis mõistad ka, kui tühine tõmblemine kõik eelnev on olnud. Sinu seisukohast.

Puuduv tükk puzzlest.
Tõendus sellest, et arvasid kogu see aeg õigesti. Tõendus sellest, et tasus loota ja uskuda.

Ma poleks kunagi arvanud, et võib saabuda hetk, mil mul jääb sõnadest puudu. Tere tulemast, uus kogemus!

Ma sain kõik, mida tahtsin, ootasin ja igatsesin. Ma sain selle kõik lihtsalt teisest kohast. Mis ei ole sugugi halb. Väga hea on. Suisa super =) Kõik on parem, kui oleks kunagi saanud olla.

Veel nädal aega tagasi oli selline tunne, millest laulab Tanel Padar & The Sun loos Nii siis jääbki:

Olen otsinud ja leida püüdnud sind.
Olen väsinud ja otsa lõppeb ind.
Olen küllalt palju näinud loobumist.
Olen elustada proovind nurjumist.

Kuhu kadunud on armuviljapuud?
Kuhu kaugusesse on need taandunud?
Kuhu arulage eal ei leia teed,
kuhu teel on ainult pagulaste reed.

Ja nii siis jääbki-
ajad asja, mis ammu on aetud.
Jah nii just ongi -
vaevad pead, mida segi on aetud.
Just teiste moodi
püüad mõelda ja sulada massi,
siiski mingit moodi
oled ikka siin.

Sama pilt su silme ees nii udune,
sama selgus vajab selgitusi veel,
sama peegelpilt on sama peegli sees,
sama olukord sind jälle ootab ees.

Aga siis viskas saatus ühe ratta poole kaika ja lükkas teise ratta veerema.
Ja nüüd on hoopis nii, nagu laulab The Feeling loos Sewn:

Give me the song and I'll sing it like I mean it
Give me the words and I'll say them like I mean it
Coz you got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
And god knows
You've got me sewn


Danny boy
Don't be afraid, to shake that ass
And misbehave
Danny boy
I know you got time
But what are you waiting for?
Anyway
The dust may just blow away
If you wait for a windy day
But you may find the chance has past you by

I can't do the walk
I can't do the talk
I can't be your friend
Unless I pretend

So give me the song and I'll sing it like I mean it
You give me the words and I'll say them like I mean it
Coz you've got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
And god knows
You've got me sewn

Danny boy
Don't be a fool
Take upon to break a rule
Danny boy
You`re lookin so low
You`re lookin like the dead grown old
Anyway
Your blues may just wash away
If you wait for a rainy day
But you may find, the chance has past you by

I can't do the walk
I can't do the talk
I can't be your friend
Unless I pretend

So give me the song and I'll sing it like I mean it
Give me the words and I'll say them like I mean it
Coz you've got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
You've got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
And make my head soft
And made my head soft
You make my head soft
And make my head soft.

Ma armastan sakilise äärega tulpe. Kust sa teadsid, et Raffaello on mu lemmik kompvek? Ma pole sulle sellest kunagi rääkinud. Kuidas sa oskad öelda ja liigutada ja olla nii täpselt? Kes sind saatis ja kauaks sa jääd?

Ma täiega kaifuitan seda, mida mu aju minuga praegu teeb. Nagu oleks 20 tilka valokordiindiasepaami neelanud koos kilose shokolaaditahvliga. Pupill ulatub vist küll ühest toa otsast teiseni =P

Aitähaitähaitähaitäh.

The za-za-zu =)

Esmaspäevaõhtune Teateid tegelikkusest ei olnud minu jaoks jahmatav. Same old sh.., nagu öeldakse. Mitte saade, vaid see, millest seal vahepeal räägiti. Et inimesed võtavad lemmiklooma ja viskavad siis tänavale, sest järsku avastati, et täiskasvanud kuts pole enam nii armas kui pisikene. Või võetakse lapsele suveks suvilasse koer, sügisel linna naasdes aga jäetakse loomake maha ehk nii-öelda saatuse hooleks. Väga masendav, ma ütleks, jätkuvalt.

Lubage küsida, kallid lapsevanemad, missugust eeskuju annate te oma võsukes(t)ele , näidates neile, et teise elusolendiga võib käituda täpselt nii, nagu inimene parasjagu heaks arvab või et looma hülgamine misiganes hetkel on igati okei? Ma pakun, et see jätab nende isiksuse arengusse oma jälje kindlapeale. Ja mitte ainult selles suhtes, mis puudutab loomi. Nii et kui te kunagi vanad ja väetid olete ja oma lastele enam millegagi kasulikud ei saa olla ning nad teid siis kuhugi räämas vanadekodusse ära paigutavad (selle variandi eest peaks veel õnne tänama) või lihtsalt teie oma koju toidujäätmete ja kasimata rõivaste/mööbli vahele kopitama jätavad, siis tuletage meelde seda aastavanust koera, kelle te tänavakoeraks muutsite või püüdke meenutada seda kutsikat, kelle te 31. augustil metsa viisite ja puu külge sidusite, et ta ei saaks teile järele joosta, kui te selleks suveks suvilast lahkute. Mina teile kaasa ei tunneks.
Moreover, kui see minu teha oleks, muudetaks loomade hülgamine kriminaalkuriteoks ning aegajalt võiks näiteks Laboratooriumi tänava müüri ääres näha ülesrivistamisi ja mahalaskmisi. Sest teist inimest peksta või temalt varastada mõni mats ei julge, kuna selle eest määratakse karistus, aga no mida need loomakaitsjad ikka teha saavad? 200 krooni trahvi? Trollis jänest sõites saab ka reeglina rohkem...

Mulle jätkuvalt meeldiks, kui inimesed seisataksid viivuks ja mõtleksid järele selle üle, millises maailmas nemad elada sooviksid ning teeksid siis vastavalt sellele omas elus korrektiivid.

Mina ei taha elada maailmas, kus mu kaaskondsed jooksevad üksteisest mammonat taga ajades üle. Mina ei taha elada maailmas, kus inimesed näevad terve oma elu kurja vaeva selle nimel, et matta end millegi alla, millele tagasi vaadates nad surivoodil isegi rõõmu ei tunne. Nagu üks mu kunagisi pinginaabreid ükskord tabavalt ütles: "Ahh, on jahh kole palju õppida, koguaeg on megapalju õppida. Seitse eksamit tulemas ja esseesid kah vaja kirjutada. Aga lähme ikka uisutama. Sest ega siis, kui sa ükskord surema hakkad, ei mõtle ju, et oi kui tore elu mul oli, koguaeg muudkui tuupisin ja tööd sai ka loomamoodi tehtud. Ikka kahetsed ju, et rohkem funi ei hävvinud ja natukenegi enam sõpradega koos aega ei veetnud."

Mina ei tea, mitu elu mul on, mitmes elu mul praegu käsil peaks olema või kas ühele inimesele üldse on antud rohkem kui üks elu. Teooriaid on erinevaid ja senikaua, kuni ükski jeesuskristus või muu tegelinski end minule ilmutanud pole, et tea ma ju tegelikult mitte halligi. Uskuda ja usaldada võin ma küll mõnda teooriat enam kui teisi, aga see ei tähenda sugugi, et oleks elimineeritud eksimise võimalus. Mina kavatsen küll teha praeguses elus seda, mida mina tahan teha (nii sõna "mina" kui "tahan" rõhutatult, paluks). Mudu pärast mädanen kusagil mullas ja jäigi pea kiilaks ajamata, siga võtmata või Itaalia road-tripil käimata. Ja selgub, et uups, hingede rände teooria oli ka bullshit ja see oligi see üks ja ainukene elukene, mille mina oma pimedas usus, et tuleb veel kas a) üks ja igavene või b) mitu ja teineteist täiustavat või c) palju-palju erinevaid uute ja huvitavate elus- ja eluta olendite kehas, töörabamise või mingi muu lolluse peale ära raiskasin.

Ja põrgu on niikuinii olemas, seda ma usun küll. Mudu ma ju ei saadaks inimesi sinna... ;P

Just täpselt nii asjad siin elus käivadki.
Sa võid ju oma tütarlapsega ilma põhjuseta inetult käituda ja ta võib selle ka hambad ristis ära kannatada lootuses, et ehk läheb millalgi ähmases tulevikus midagi etemaks.
Aga täpselt sama suur shanss on ka see, et tuleb noormees, kes käitub väga viisakalt ja abivalmilt, jätab endast positiivse mulje ning napsab su tüdruksõbra omale.

Nagu küla koerale, nõnda koer külale?
Nagu töö, nõnda palk?
Mida külvad, seda lõikad?

Ma ei tea, kuidas inglise vanasõnadega on, aga Eesti omad näikse küll viitavat sellele, et auväärt härral pole mitte kedagi süüdistada peale iseenda.


*******

Ta ei tea, misasi on Orkut. Päris ausalt kohe. Esimene inimene minu vanusegrupis, keda ma tunnen ning kes ei ole elusees Orkutist midagi kuulnudki. Kui ma seda kuulsin, lubasin kohe blogisse märgi maha panna. Et sellised inimesed on olemas. Vaatasin teda ammuli sui nagu imeinimest. Mõnes mõttes ma kadestan teda - nii mõnigi kord tahaksin isegi, et ma Orkutist või rate.ee-st midagi ei teaks.

Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis on need kohad minu jaoks iisisti välditavad. Rate.ee-s ma lihtsalt tahan käia, kuna seal asub mu kalli klassivenna blogi, mis on vaimukas ja teeb mul alati tuju heaks. See, et seal asub ka postkast, mis on alatasa pungil igast kirju a la "Tere, kena tibi, ma vaatan, sa oled päris pandav, saaks kuskil kokku või tshätiks/tshilliks/hängiks niisama" mind eriti ei kõiguta. Kunagi, kui ma selle konto testimiseks lõin (minu eesmärk oli näha, millised inimesed millistele fotodele kuidas reageerivad - selline pisike sotsiaalse suunitlusega test) tundsin endal kohustust kõikidele saabuvatele kirjadele kasvõi lühidalt vastata. No et oleks ju nagu viisakas või. Kui inimene kirjutab sulle kirja ja lõpetab selle küsimärgiga, siis peaks nagu midagi vastama... Üsna pea sain aga aru, et see on suht mõttetu ettevõtmine, kuna reaalses elus kokku saada polnud mul niikuinii oma võimalike netituttavatega plaanis ja no mida ma ikka kriblan nendega vastastikku e-kirju stiilis "-tule deidile, beib -äi tule -no tule ikka --tegelt ka ei tule - no MIKS sa ei võiks tulla, mõtle, kui lõbus meil koos võiks olla, jne, jne, jne".

Orkutil on jälle see vahva funktsioon, et vahetevahel tuletab ta sulle meelde, et on saabumas mõne su hea tuttava sünnipäev, millest sa muidu teadlik polnud. Ja kommuunid võivad teinekord peris asjalikud olla.

Nii umbes pool aastat tagasi rääkis üks tuttav neiu mulle, kuidas nad oma uue mehega otsustasid mõlema Orkuti kontod ää kustutada, kuna selle põhjalt tekkisid alatasa tülid. Orkut oli ühtlasi ka nende tülide ainukeseks põhjustajaks. Seda näidet eeskujuks võttes ütleksin, et kui keegi, kes on mulle kallis, avaldaks põhjendatult soovi, et ma oma Orkuti või reidi kontod sulgeks, siis ma teeksin seda. Mis ühtlasi tõestab ka valeks selle väite, mida minu isiklik Alexandr Petrovsky alati mulle nina alla armastab hõõruda. Ei, mul ei ole vaja rate.ee-d ja ei, ma ei ole sõltuvuses Orkutist ja ei, ma ei vaja desperately kõiki neid inimesi, kes mul msn-i listis on. Inimese kohta, kelle üks suuremaid unistusi on sattuda üksikule troopilisele saarele elama, ei saa väita, nagu ta ei suudaks elada ilma msn-ta. See on jaburus. Aga kui ma eelistan kükitada arvuti ees ja suhelda oma sõpradega, kes kõik on mööda maailma laiali pudenenud selle asemel, et Petrovsky jaburusi kuulata, siis peaks see viimatimainitule hoopis mingi landmark olema. Nagu. Või kuidas? Mõned inimesed kahjuks põlgavad ära analüüsi ning kukuvad kohemaid lahmima.

Aga see kõik on (loodetavasti) möödanik ja maiviici Alexandr Petrovsky teemal enam jaurata. Tiina, kallis, ma olen enam-vähem 100 prossa kindel, et sinu lunastuse aeg on saabunud, st. sa ei pea enam kuulama tundidepikkusi heietusi teemal "miks mõni inimene ei võiks lihtsalt üritada normaalne olla?". Aga see ei tähenda sugugi, et meil enam jututeemasid poleks =P

Täna öösel magasin tervelt tund aega =) Ei ühtegi negatiivse alatooniga unenägu. Mul nimelt on au tunda üht inimest, kelle keskmiseks nimeks on halbade-unenägude-peletaja. There. Korras. Sain ära öeldud =D
Terve tänase hommiku olen ma tööjuures inimesi naeratustega tapnud.
Jagatud rõõm on kahekordne rõõm =)
Ma loodan, et teil kõigil tuleb imetore päev!!!


=D

=D

Kuna mul aega pole, aga see-eest on üks asi, mida väga teitega jagada tahan, kirjutan täna lühivormis.

KuMu --- 4. korrus (vist) --- 90-ndate Euroopa populaarseima ja tunnustatuima videokunstniku Pipilotti Risti projekt "Ever Is Over All". Kui te olete naissoost ja/või tuttav ühiskonnateadustega/ajakirjandusega ja/või arenenud kompassioonitundega (jah, selle sõna ma leiutasin ise), siis seisate selles pimedas ruumis lummatult mitu aega.

Netist seda videot kahjuks ei leidnud, kuigi otsisin 2 tundi. Leidsin aga analüüsiva artikli, mida on pärast installatsiooni vaatamist mõnus lugeda.
http://members.fortunecity.com/vanessa77/index21.html

Soundtracki on ka võimalik netist leida, aga ilma pildilise pooleta ei leia ma selle kuulamisel nii suurt mõtet olevat.

Charlotte "Pipilotti" Rist on minu selle nädala fling.

Täna hommikul, kui me põssaga mööda teeäärt kodu poole kõmpisime, sõitis meile autoga kõrvale üks vastasmaja tädi. Mashõõnas sees oli veel üks tädi. Vastasmaja tädi on põssast suures vaimustuses ning küllap ta oli temast autos istuvale tädile samuti jutustanud, sest too tormas autost välja, siirdus põrssa juurde, kükitas ning lausus: "Nonii, Caroliina, nüüd ma näen siis ka su lõpuks ära.". Ma ei jaganud kohe matsu lahti, aga sellest sain küll aru, et midagi ta ütles väga valesti. Siis hakkas vastasmaja tädi kõva häälega naerma ja ütles: "Mitte siga ei ole Caroliina, tüdruk on!". Teine tädi kohkus sellest informatsioonist nii ära, et vabandas tükk aega. Ja päris südamest kohe. Ma siis naeratasin ja ütlesin, et ma pole seda tüüpi inimene, kes taoliste eksituste peale endast välja läheks. Aga tädi vist ei uskunud ja vabandas igaks juhuks veel.
Toas põssa sõrale Bittnerit tupsutades (tal on seal pisike haavand), hakkasin mõtlema selle peale, kas üldse eksisteerib selliseid inimesi, kes sellise lõbusa apsaka peale solvuksid. Minu tutvusringkonnas neid vist pole, aga kuna tädi nii agaralt vabandama kippus, siis tema tutvusringkonnas tõenäoliselt on. Huvitav, kas tegemist on lihtsalt generatsioonide vahega või ongi olemas konkreetne inimtüüp, kes kõige ja kõigi peale solvub?

Tänaseks päevaks tean kindlalt, et on olemas vähemalt selline inimtüüp, kes ise võib ilkuda nii asjade kui kaaskodanike kallal, öelda haavavaid asju ning väljendada oma kehakeelegagi üht koma teist, aga kui keegi neid endid kuidagi mainima või kommenteerima peaks, siis kukub taevas maa peale ja lilled hakkavad tagurpidi kasvama. Kindlasti ei tohi sina neile meelde tuletada, mida nad valesti teevad või mis sind nende juures närvi ajab, sest nende tundekesed on siis väga riivatud. Ja sina oled paha inimene, et sa neile nende vääratusi nina alla hõõrud. Vahemärkusena olgu öeldud, et nad pole lollid, et ise oma vigadest aru ei saaks. Aga libedal teel teatavasti jõuab vahetevahel kõige lihtsama vaevaga edasi ning seetõttu need "ah-ma-tean-küll-et-nii-ei-tehta"-käänakud sisse tulevadki.
Mõnda ajab raha ka hulluks. Seda on veel kõige rõvedam kõrvalt vaadata. Saaks ainult raha! RAHARAHARAHA!!! Kuidas teenida rohkem raha? Kuidas teiste arvelt rohkem raha teenida? Kuidas panna teised enda kasuks orjama nii, et nad ise sellest aru ei saaks ja selle eest raha ei nõuaks? Kuidas võtta raha sealt, kus seda on ja sealt, kus seda ei ole?

Ohh jeesus. Ja enamus ajast on nad omast arust jumalast puhtad poisid. Miining, et teisi ära kasutada on igati normaalne seni, kuni keegi sind vahele ei tõmba. Ja kui tõmmataksegi, võib lihtsalt õlgu kehitada ja öelda, et "nojaaaaaa, aga...". Loll on jätkuvalt see, kes vabandust ei leia.

Mõnikord, kui mingid ilanäpud oma odavate "kaameraga" varustatud telefonidega mu seale lähenevad, et siis "öhhöööhh, päris karm, siga, hööh-hööhh" öelda ja teda karjakaupa ahistama hakata, kehastun ma ümber kurjaks seaomanikuks. Palun ärge saage minust valesti aru, mul pole midagi odavate telefonide vastu, samuti on inimeste kõnepruuk enamasti nende endi asi, küll aga on mul midagi ilanäppude vastu. Seaahistajad tunduvad olevat täpselt needsamad jopskinid, kes teatud klubides naisi ahistavad. Oma ilaste näppudega. Iu nohh.

Mul ei ole absoluutselt midagi rõõmsameelse vestluse vastu mõne möödakõndijaga, kes näeb elus esimest, teist või sajakolmandat korda (minu) siga ning soovib kummagagi meist suhelda. Ma kannatan vähimagi nurinata välja ka bemmidega/mersudega/džiipidega jõmmid ja muidu mitte just kõige intelligentsema mõttemaailma ja suuvärgiga inimesed.

Aga ma ei salli:
a) lapsi, kelle esimene reaktsioon looma nähes on talle jalaga anda
b) nende laste vanemaid, kes sellise käitumise peale ütlevad väga rahulikul ja vaoshoitud häälel, et "Oi-oi, Cäthy-Luisetta-Birgitkin-Vliaszjöö, nii küll ei ole ilus teha" ning kui laps täpselt sedasama tegevust kordab, ütlevad (mitte just eriti kõrgendatud hääletoonil) "Oi, Renak-Lurjkjem-Gaabriel, miks sa niimoodi teed?"
c) inimesi, kes ilma loata, isegi ilma tere ütlemata kõnnivad mulle nina alla, kougivad taskust telefoni või fotoaparaadi ning kukuvad pildistama. Millega selliste tõmmtõmmide puhul sageli kaasneb ka püüd siga "õigesti" pildi peale saada, üritades teda kas õigesse kohta suunata või, juhul, kui siga sinna siirduda ei soovi, teda sinna ajada. Olenemata sellest, et seal on seljas punased traksid ja minul on käes punane rihm, mis nii meeste kui ka naiste (ning isegi tõmmtõmmide) loogikat arvestades peaks tähendama seda, et mina olen sea omanik ning kena oleks minu käest pildistamiseks luba küsida või kui ta selleks liiga mats on, vähemasti mitte mu siga häirida kuni selleni, et too kõvahäälselt ja ärritunult pröökama pistab.

Punkti b) kohta ma ütleks niipalju, et kui minu laps kunagi midagi sellist peaks tegema, siis hoidku oma nahk! Kere tuleks kuumaks kütta sellisel lapsel või noorukil, kes loomale liiga teeb. Õnneks päästab mind lapsepeksja staatusest asjaolu, et minu lapsed suure tõenäosusega kunagi nii ei tee. Loomaarmastus ning oskus teiste elusolenditega suhelda rändab mööda geene, aga on suuresti ka kasvatuse küsimus. Ja minu lastel (kui neid peaks tekkima) saab kindlasti olema mingi loom. Ma arvan, ma ei pea teile tõestama ammu teada-tuntud fakti, et loomadega koos üles kasvanud lapsed on kaastundliku(ma)d, abivalmi(va)d ja palju muid häid omadusi veel.

Punkti c) kohta ma ütleksin, et ühel kenal päeval, kui mul lõplikult siiber saab, võtan ma jalutuskäigule fotoka kaasa ning vastan igale tõmmtõmmile täpselt samaga. Rooman talle ninaauku oma fotokaga ja kui ta imestusest taganeb, kamandan kõva häälega "Kussa lähed? Tule siia! Ära liiguta! Äähh, kurat, persse läks. Seisa nüüd paigal, siga! Ohh, ma saadan Mallele ka selle pildi, et siis ta näeb, milline elukas siin käib, heeehh, heeehh".
Mitmed on naljatamisi öelnud, et hakka raha võtma pildistamise eest. Loomulikult ma seda ei tee. Mul pole midagi selle vastu, et inimesed mu notsut jäädvustavad ja sellest hiljem koduski rõõmu tunnevad ning oma kaaskondsete päeva lõbusamaks muudavad, kuid selle protseduuri juures tasuks siiski meeles pidada elementaarseid viisakusreegleid (suunatuna sea omanikule) ning loomaga suhtlemise ning loomasse suhtumise kirjutamata reegleid.

Näiteks: 1) enne pildistama/paitama asumist veendu, et looma omanik on sellega nõus, et sa tema lemmikut pildistad/paitad. Tavaliselt pole loomaomanikul selle vastu midagi, pigem on tal hea meel, et kellelegi tema pisike (või veic suurem) lemmik meeldib. See kehtib nii koera-, hobuse-, küüliku-, sea-, elevandi-, kui ka boamaopidajate kohta. Mõnikord võib juhtuda, et loomaomanik eelistaks, kui sina ja teised uudistajad laseksid loomal rahus olla. Ka loomadel on kehvemaid päevi - neil võivad olla kõhuhädad või ärevushäired. Siis on parem loomakesele mitte lisastressi tekitada. Samuti võib loomaomanikul olla kehv päev ning tal ei pruugi olla tuju kaaskodanikega suhtlemiseks. Keegi meist pole alati 100% piiaarr tegelane.
2) Kui soovid võõrast looma pildistada eestvaates, oleks ääretult kena, kui sa teeksid seda ilma välguta, siis kaob ära pimestumisoht. Ma võin ju oma paanikasse sattunud põrssale öelda, et "Tädi tegi sinust pilti ja sellepärast sa nüüd ei näegi järgmised mitu minutit mitte halligi, aga ära muretse, see peaks üle minema", aga ega siga sellest aru ei saa. Tema jaoks on see ikkagi äärmiselt ebameeldiv, kuna ta ei mõista, mis temaga toimub. Mõnel juhul võib välguga silma pildistamine tekitada ka pöördumatuid kahjustusi, nii et palun mõtle enne fotoaparaadi välja võtmist, mida ja kuidas sa täpselt teha tahad, mitte ära hakka lihtsalt lahmima eesmärgiga "midagi pildi peale saada".
3) Kui sul on soov võõrast looma paitada, lähene talle eestpoolt, nii et ta sind näeb, rahulike, sujuvate liigutustega (soovitavalt lasku temaga samale kõrgustasemele ilma ründepoosi sisse võtmata, ofkoors) ning lihtsalt kükita seal (madala looma puhul) või siruta talle oma avatud peapesaga käsi. Nii pakud talle oma tutvust, mille loom siis kas võtab vastu või mitte. Kui ta pea ära keerab ning minema kõnnib, tähendab - sa polnud tema jaoks piisavalt intrigeeriv. Kui ta sinu juurde kõnnib ning sind nuhutab, tähendab - kindlasti pole sa tema jaoks ebameeldiv. Sellest, kui inimene loomale meeldima hakkab, saab vist küll iga inimene ise aru, nii et neid tundemärke ei hakka ma siin eraldi välja tooma. Küll aga tahaks sigade kohta mainida seda, et see, et ta end kohemaid sinu jalgade vastu nühkima ei tule, ei tähenda veel sugugi seda, et ta vaikselt plaani peaks, kuidas sulle riugast keerata. Sead on üldjuhul sõbralikud loomad, kelle üks iseloomuomadusi on uudishimu, nii et nad sõbrustavad ka võõrastega heameelega. Muidugi ainult juhul, kui too võõras on heatahtlikult meelestatud.
Kindlasti ära ürita looma, kellega sul varasemad kokkupuuted puuduvad (või on põgusad), kätega kintsust krabada või talle vägisi pai teha. Pealetükkiva inimese suhtes käituvad loomad täpselt samamoodi nagu naised klubis pealetükkivate meeste suhtes: nad kas põgenevad ummisjalu või ründavad vastu. Kuna siga (ega ka koer ega ka elevant) sulle naesterahva kombel litakat vastu vahtimist anda ei saa, võib ta sind üleannetuse eest hoopis näksata või siis valjuhäälse reageeringuga eemale putkata. Pea meeles, et loom tunneb oma keha suhtes täpselt samasugust omanikutunnet nagu sinagi. Sulle ju ka ei meeldiks, kui trollis või pargis keegi, kes sind armsaks või ilusaks peab, sulle läheneks, käed külgedele asetaks ja ISSAND KUI NUNNU! kõrva karjuks.

Selline mõte teile: kui te otsustaksite sünnitada silmnähtava puudega lapse...siis arst/psühholoog/perekonnatuttav ilmselt hoiataks teid, et inimesed võivad vaatama hakata. Aga te sünnitate ta ikkagi, kuna ta on teie laps ja te armastate teda juba ette. Te mõistate neid inimesi, kes teid tänaval vahivad, püüate mitte pahaks panna, kui keegi näpuga näitab ning vahetevahel üritate lihtsalt kiiresti minema kõndida, kui keegi madalalaubaline kõva häälega naerma purskab. Teie jaoks on ta tõenäoliselt nagu iga teinegi laps (minu puhul võrdub siis siga koeraga), aga inimesed ei taha siiski kuidagi maha rahuneda.
Okei, oletame, et teil sünnib terve laps, eriti armas laps veel kusjuures ja te käite temaga värskes õhus jalutamas nagu kord ja kohus. Kuidas teie reageeriksite, kui iga seitsmes inimene tänaval teie juurde sammuks, üritaks teie pisikesel pambul põsest või ninast kinni haarata ja ninnunännutaks, kui imearmas laps teil on? Tüütaks pikapeale ära, eksole? Minul, vaadake, on siga ja mitte iga seitsmes inimene ei tule juttu tegema vaid pigem iga viies. Ja iga kolmanda käest, kes lihtsalt mööda kõnnib, saame me mingi kuuldava või nähtava reaktsiooni. Õnneks saavad enamus inimesi aru, et tegemist on teise elusolendiga ning ei tule ilma luba küsimata siga sabast tirima, kuid kahjuks leidub ka eespool kirjeldatud töllmokkasid. Aga me ei lase end sellest heidutada.

...

Keegi sõpradest ütles mulle üks pool aastat tagasi selle peale, kui ma analoogsete asjade üle kaeblesin, et "nojahh, aga kui sa omale nii erilise kodulooma võtsid, pead arvestama sellega, et inimesed tänaval peast lolliks lähevad ja teid mõlemat käperdada tahavad". (Kar, olid sina vist selle lause autor?)
Mina arvan ikkagi, et mina ei pea lollakate järgi adapteeruma, vaid neid hoopis kasvatada püüdma. Jah, ma tean, et see on võitlus tuuleveskitega, kuna inimesi, kes loomade psühholoogiast midagi jagaksid, jääb aina vähemaks, aga ma püüan anda endast parima ning olla iga päev eeskujulik sigade maailma teejuht kõigile neile, kel MMS-i saatmise võimalusega telefon püksitaskus sügeleb.

Viisakad inimesed on alati teretulnud meiega koos jalutama, olenemata ilmast =) Röhh-röhh!

Lehitsesin täna hommikul töö juurde jõudes oma märkmikku ja leidsin 17.-nda aprilli pealt järgmise kirje: Esimene võimalik WH päev.

Öelge mulle, palun, misasja see tähendab? Misasi on WH? Ja misasi on WH päev? Ja miks on just 17. aprill selleks esimene võimalik aeg? Ma olen juba mitu-mitu tundi selle üle vahelduva eduga juurelnud, aga mida pole, on lahendus müsteeriumile.

Kes välja mõtleb ja mulle ka ütleb, sellele ma kokkan kõva kõhutäie sushit!!

Eile õhtul käisime kursaõega sushikoolitusel. Kuna koolitus toimus meie lemmikrestoranis Sushihouse, oli kõik ootuspäraselt äge. Kõiksepäält pisteti ploomiliköör ninni ette, valati klaasid sushiveini täis ja öeldi, et kohe tuleb koolitaja. Koolitajaks oli Sushihouse`i peakokk, kes, lisaks sellele, et ta imemaitsvaid sushisid valmistab, ka vahetu ja mõnus suhtleja on. Järgnevad kaks tundi koosnesid sellest, et toas oli kuus paari kõrvu (ja üks paar koka juttu kiiresti märkmikusse kriblavaid käsi). Onu koolitaja muudkui mätsis erinevaid rulle ja jutustas meile sushi ajaloost, kuidas mingeid konkreetseid rulle kokku keerata, mida sushi sisse panna ja mida mitte panna, miks peab sushit valmistama just nii- ja mitte naapidi, jms. Rullid, mõistagi, rändasid kenasti vaagnatele ja sealt otsemaid kuue paari kõrvade kõhtu. Õige sushi nimelt ei tohtivat üle 15 minuti seista. Selleks ajaks, kui sake lauale toodi ja meid seda luristama õpetati, olid kõigil kõhud juba meeldivalt täis ja tuju veega hjäää =) Siis saabus veel kausitäis suppi ka ja... no mida sa, hing, veel ihata oskad? Oli mõnus ja huvitav üheaegselt. Diivan, soe toit, soe jook, külm toit, külm jook, lahe koolitaja, jää või Sushihouse`i elama...

Mõned faktid, millest koolitaja meile rääkis, panid mind kukalt kratsima. Näiteks see, et kuna naisterahva pihud on poole kraadi võrra soojema temperatuuriga, siis naised ei tohtivat üldse sushit valmistada, kuna nemad sokkivat selle vaese nigirirulli või maki lihtsalt ära. Minul lõi kupli all muidugi lambipirn põlema ja tolle valguse taustal nägin suurt silti, kuhu peale oli kirjutatud: "Thou shalst never marry a man who does not know how to make sushi".
Igasugu põnevaid fakte sai teada. Näiteks, et sushiriisi keetmise ajal ei tohiks potikaant kergitada, kuna nii lased potist auru välja ning see rikub riisi ära. Vott. Aga kõiki nippe ja pisiasju ma siin loomulikult ära tooma ei hakka. Ma soovitan teil hoopis isiklikult pisike kamp huvilisi kokku koguda ja omale üks Sushihouse`i sushikoolitus bronnida. Uskuge mind - te väljute sellest ruumist vähemalt kaks korda õnnelikumana, kui sinna sisenesite. Jah, sushikoolitus ongi õnne valem =P

Eniveis, koolituse lõppedes jäeti meid ruumi omaette sushijääke nahka pistma, veinikest ja saket mekkima ja niisama tshättima. Oli fun. Seda funi jätkus kuni hilisööl magaminekuni ja hommikul ärgates oli ikka veel fun. Siiamaani on. Positiivsed kogemused töötavadki nii.

Mis ma oskan öelda? Sushisushisushi! =)

Järgmisena paluks ühte burritokoolitust siis jah?

Täna hommikul perearsti ooteruumis järjekorras istudes otsustasin ajaleheriiulilt midagi sirvimiseks valida. Silma jäi suur pealkiri aasta alguse Cosmopolitani kaanel, mis kõlas umbes nii: "Kohutav uus vägistamise meetod --- Kuidas ennast kaitsta". Täpset sõnastust ei mäleta, aga seda mäletan küll, et sees oli sõnad "kohutav" ja "uus". Mõtlesin, et tohohh, milline see uus ja kohutav meetod siis veel on. Artikli sissejuhatusest selgus, et meile pajatatakse väljamaal juba ammu tuntust kogunud nn. date-rape droogidest, millega tütarlapsi (enamasti) klubides (kah enamasti) salaja joogi sisse puistatuna uimastatakse ja siis sealt koju -teadagi milleks- lohistatakse. Jah, see on kole, jah see on jube, jah, turvamehed võiksid peale niisama passimise ja mölisemise tõepoolest klubikülastajaid natuke tähelepanelikumalt jälgida. Mis aga minu tähelepanu köitis on sõnapaar "kohutav-uus". Minul seal turvalises perearsti ooteruumis turvaliselt tooli peal istudes tekkis küsimus, et kas vägistamisi saab liigitada? Et kui niisama tänavalt kuhugi kangialusesse tõmmatakse & seal ära väkatakse, siis pole viga midagi, sest see on "tavaline" ehk mitteniikohutav viis kellegi poolt jõuga võetud saada, aga kui klubis keegi väärakas sulle mingit keemiat joogi sisse segab ja sind pärast seksuaalselt ära kasutab, siis see on määratult kohutavam, kuna sa ei osanud sellist võimalust eladeski ette kujutada? Kallid ajakirja tegijad, vägistamine on alati kohutav, ükstaspuha, kas sulle joodetakse/söödetakse eelnevalt midagi sisse või mitte või kes või kuidas seda teostab.

Ma saan aru, et läikivate roosade kaantega ajakirja eesmärk on müüa. Number läbi ja seda nii kiiresti kui vähegi võimalik. Aga mind häirib siiralt see, kui roosa ajakiri juba kevade hakul kolletab ja essellõhtulehelikult suurte, rasvaste ja läbimõtlematute pealkirjadega lugema meelitab.

Mulle tundub, et mõned inimesed lasevad end igast kõrvalistest asjadest liialt iisisti häirida. Näiteks rämpspostist. Kui mitu korda veel pean ma kuulma postkastide juurest kostuvat hala a la "Mida v.... nad siia jälle toppinud on? Ma ju PANIN kleepeka kasti peale, IKKA topivad igast prahti". Njahh. Vaadake, kulla kaaskodanikud, see on nii mõttetu asi, et ma ei saa aru, miks te üldse vaevute selle peale mõtlema, saati siis veel vihastuma või selliseid roppusi kirjakandja suunas saatma, nagu minu maja korter nr. 2 elanik paar nädalat tagasi. Kui te olete postkasti peale kleepeka pannud, eksole, ja vastavatesse instantsidesse ka palve esitanud, aga rämps ikka edasi saabub, siis pole ju teil enam midagi peale hakata. Kui te just uuelaadset kohtucase`i ei soovi avada või riigikokku kandideerida ja vastavasisulisi seadusemuudatusi läbi pushida.

Mida sa vigised seal postkasti juures? Sinust kahe sammu kaugusel asub sinna spetsiaalselt rämpsposti tarbeks paigutatud prügikast. Kasuta seda otstarbekalt! Ma ei saagi aru, MIS sind täpselt vaevab? Kui see, et liiga palju puid sureb, siis well... kui need puud sind niiväga muretsema panevad, siis do sth. about it. Ahelda ennast mõne rämsposti trükkiva trükikoja paberilõikumisliini külge, kutsu aakaa kohale ja protesteeri valjul häälel.

Ah et sind häirib hoopis asjaolu, et SINU postkasti täidetakse sulle ebavajalikuga ja SINA, vaeseke, oled sunnitud seda siis tühjendama. Jah, muidugi, ma mõistan sind täiesti - sul on ju NIIGI kiire.

Aga võibolla pelgad sa sisimas hoopis, et mõni neist T-Marketi, Hobby Halli, Odav Aken vms. pakkumistest sulle kogemata silma jääb ja sina, selgrootu inimeseloom, raiskad oma vaevaga teenitud raha. Understood, kõigil meil on omad foobiad. Aga sellepärast, et SINA oled kergesti mõjutatav, pole veel vaja postiljoni sõimata!

Kuu üllataja on romantiline komöödia pealkirjaga Hitch, millest sai juba esimeste sekundite järel minu lemmikfilm. Kes mind tunnevad, teavad hästi, et mulle ei istu eriti romantilised komöödiad.Lihtsalt tavaliselt on need kas
a) tobedad
b) nõmedad või
c) tobenõmedad.
Hitch aga polnud ühtegi neist hetkekski.

Kummalisel kombel võis seda juba ümbriskarbi järgi aimata - see lihtsalt kutsus vaatama, isegi arvestamata asjaolu, et keset esikaant ilutses täispikkuses Will Smith, aga ma pole just eriline Will Smithi fänn olnud. Siiani.

Mis ma ikka pikalt patran, kes veel näinud pole.....see on minu eelmise ja ka järgmise kuu soovitus teile. Ma arvan, et kõik naised peaksid seda vaatama. Ühtlasi arvan ma ka, et kõik mehed peaksid seda vaatama. Kui peakski mingil seletamatul põhjusel juhtuma, et sellest ei saa üks teie lemmikutest, siis mitu tundi järjest naeru lõkerdada saate vähemalt. Need naljad pole pahatahtlikud, need dialoogid pole imalad, need situatsioonid panevad teid filmi tegelastele südames täiega kaasa elama.

Nagu Tiina ütles: "No seda filmi ma vaatan kindlasti mitu korda enne, kui käest ära annan".

Super. Super. Super.