Esmaspäevaõhtune Teateid tegelikkusest ei olnud minu jaoks jahmatav. Same old sh.., nagu öeldakse. Mitte saade, vaid see, millest seal vahepeal räägiti. Et inimesed võtavad lemmiklooma ja viskavad siis tänavale, sest järsku avastati, et täiskasvanud kuts pole enam nii armas kui pisikene. Või võetakse lapsele suveks suvilasse koer, sügisel linna naasdes aga jäetakse loomake maha ehk nii-öelda saatuse hooleks. Väga masendav, ma ütleks, jätkuvalt.

Lubage küsida, kallid lapsevanemad, missugust eeskuju annate te oma võsukes(t)ele , näidates neile, et teise elusolendiga võib käituda täpselt nii, nagu inimene parasjagu heaks arvab või et looma hülgamine misiganes hetkel on igati okei? Ma pakun, et see jätab nende isiksuse arengusse oma jälje kindlapeale. Ja mitte ainult selles suhtes, mis puudutab loomi. Nii et kui te kunagi vanad ja väetid olete ja oma lastele enam millegagi kasulikud ei saa olla ning nad teid siis kuhugi räämas vanadekodusse ära paigutavad (selle variandi eest peaks veel õnne tänama) või lihtsalt teie oma koju toidujäätmete ja kasimata rõivaste/mööbli vahele kopitama jätavad, siis tuletage meelde seda aastavanust koera, kelle te tänavakoeraks muutsite või püüdke meenutada seda kutsikat, kelle te 31. augustil metsa viisite ja puu külge sidusite, et ta ei saaks teile järele joosta, kui te selleks suveks suvilast lahkute. Mina teile kaasa ei tunneks.
Moreover, kui see minu teha oleks, muudetaks loomade hülgamine kriminaalkuriteoks ning aegajalt võiks näiteks Laboratooriumi tänava müüri ääres näha ülesrivistamisi ja mahalaskmisi. Sest teist inimest peksta või temalt varastada mõni mats ei julge, kuna selle eest määratakse karistus, aga no mida need loomakaitsjad ikka teha saavad? 200 krooni trahvi? Trollis jänest sõites saab ka reeglina rohkem...

Mulle jätkuvalt meeldiks, kui inimesed seisataksid viivuks ja mõtleksid järele selle üle, millises maailmas nemad elada sooviksid ning teeksid siis vastavalt sellele omas elus korrektiivid.

Mina ei taha elada maailmas, kus mu kaaskondsed jooksevad üksteisest mammonat taga ajades üle. Mina ei taha elada maailmas, kus inimesed näevad terve oma elu kurja vaeva selle nimel, et matta end millegi alla, millele tagasi vaadates nad surivoodil isegi rõõmu ei tunne. Nagu üks mu kunagisi pinginaabreid ükskord tabavalt ütles: "Ahh, on jahh kole palju õppida, koguaeg on megapalju õppida. Seitse eksamit tulemas ja esseesid kah vaja kirjutada. Aga lähme ikka uisutama. Sest ega siis, kui sa ükskord surema hakkad, ei mõtle ju, et oi kui tore elu mul oli, koguaeg muudkui tuupisin ja tööd sai ka loomamoodi tehtud. Ikka kahetsed ju, et rohkem funi ei hävvinud ja natukenegi enam sõpradega koos aega ei veetnud."

Mina ei tea, mitu elu mul on, mitmes elu mul praegu käsil peaks olema või kas ühele inimesele üldse on antud rohkem kui üks elu. Teooriaid on erinevaid ja senikaua, kuni ükski jeesuskristus või muu tegelinski end minule ilmutanud pole, et tea ma ju tegelikult mitte halligi. Uskuda ja usaldada võin ma küll mõnda teooriat enam kui teisi, aga see ei tähenda sugugi, et oleks elimineeritud eksimise võimalus. Mina kavatsen küll teha praeguses elus seda, mida mina tahan teha (nii sõna "mina" kui "tahan" rõhutatult, paluks). Mudu pärast mädanen kusagil mullas ja jäigi pea kiilaks ajamata, siga võtmata või Itaalia road-tripil käimata. Ja selgub, et uups, hingede rände teooria oli ka bullshit ja see oligi see üks ja ainukene elukene, mille mina oma pimedas usus, et tuleb veel kas a) üks ja igavene või b) mitu ja teineteist täiustavat või c) palju-palju erinevaid uute ja huvitavate elus- ja eluta olendite kehas, töörabamise või mingi muu lolluse peale ära raiskasin.

Ja põrgu on niikuinii olemas, seda ma usun küll. Mudu ma ju ei saadaks inimesi sinna... ;P