See teooria, et inimesed jagunevad koerteks ja kassideks. Võib ju tunduda naiivne ja isegi tobe. Seda juhul, kui sa pole lähemalt kokku puutunud kasside ja koertega. Ja kui sa pole lähemalt kokku puutunud inimestega. Liiga lähedalt ja liiga kaua.

Inglismaal jookseb ühe telekanali pealt DogsAid`i reklaam, kus üks hüljatud ning hiljem taasleitud kuts ütleb: "Dogs are like that - we never stop loving." Reklaam iseenesest on täielik pisarakiskuja, sest seal jutustatakse mitme kurva koera kurb lugu. Lõpulauset lausuv kuts meenutas mulle mõnes mõttes mind ennast. Selline lõputust vihma käes ligunemisest läbivettinud karvaga. Ja kui siis lõpuks lähenevad kellegi suured kollased kummikud, korjavad läbivettinud ja näljase kutsi tänavalt üles, söödavad-joodavad teda ja viicivad temaga ka palli mängida ja jooksmas käia, on tulemuseks see, et kuts hüppab ja rõõmustab nii, nagu polekski kunagi midagi halba juhtunud. Nagu teda polekski kunagi reedetud. Nagu teda polekski kunagi vihma kätte saatuse hooleks jäetud.

Siiamaani on meeles, kuidas paralleelklassivend paar aastat tagasi ühel suvisel korteriläbrakal tuli mulle teooriaga, et "aga sa oled ju kass. Sa oled täiesti kassi moodi, kas pole? Isekas ja kõnnid omapäi". Kuidas ma ei viici isegi ennast õigustada inimeste ees, kes toetuvad mingitele haledatele infoskräpsidele, mida nad kusagilt kellegi käest moonutatud kujul saanud on. Minul, kes ma alati Püha Tõde taga ajan, on esimene reaktsioon sellise lause peale muidugi ennast õigustama hakata. Mina? Kass? Mida sa ajad, mees?! Kuna inimesi neile apelleerivate teooriate küljest lahti raputada pole aga just kõige kergem töö ja harilikult saadab vähemalt esimest kolmandikku selgitustööst kaasvestleja irve, siis vahetevahel tekib tõepoolest tunne, et pahvataks talle, et "Mõtle, mida tahad!", keeraks selja ja jalutaks minema. Nende juurde, kes teavad, et ma pole kiisumiisu. See aga muudakski mind rohkem kass-inimeseks. Seega ma eelistan paigale jääda ja seletada, seletada, seletada.
Vahetevahel, kui selliseid inimesi, kes usuvad pigem müüti Carryst kui Carryt ennast, kerkib korraga esile rohkem kui üks, tekib küll soov appiappi! kisada ja minema pageda. Aga mida see lahendaks? Nemad jääksidki edasi arvama, et Carry on selline murdja kiisu. Küünistega ja puha. Huvitavatel muinasjuttudel on kalduvus levida. Seega ma liimin oma pisikesed käpakesed vaiba külge ja jään. Ja seletan. Ja selgitan. Teades juba ette, et suurema tõenäosusega meeldib teile teie oma muinasjutt ikkagi rohkem, kui minu pakutud reaalsus. Aga ma armastan teid ikkagi. Te olete kõigest inimesed =) Ja mina olen koer.

Dogs are like that - we never stop loving.