Jäime täna tööjuures ühe õpetajannaga jutustama. Taimede üle. Mina, kes ma viimasel ajal suurde külvamisehoogu olen sattunud, olin oma "peenra" koos sealt vasttärkavate "tibudega" tööle kaasa vedanud ja aknalauale sättinud. Tibud istuvad ilusasti päikese käes ja muudkui kasvavad. Mõni juba sirutab end valguse poole, teine on alles küürus ja üritab end kuidagi mullast välja saada. Neid on nii vahva vaadata. Ma peaaegu et ei saa iseendast aru. Ei mõista end - mis huvi saab inimesel olla tundide kaupa passida mingeid taimi? Mingit silmnähtavat arengut seal ju niikuinii pole. Aga ikkagi nii maru on. Ma võiksin kasvõi päev otsa seal lillekasti kõrval istuda ja jälgida, kuidas tibud kasvavad. Või veel parem - päev otsa kusagil peenarde vahel näpud mullas ringi siblida. Palun, siin on teile inimene, kes läks avalikku haldust tudeerima, arvates, et see on talle väga sobilik eriala (kõlab vahelemonteeritud naerupahvakas).

Igatahes sellel muld-taimed-kasvamise jälgimine-teemal me tolle õpetajannaga vestlesimegi ja tema siiras arvamus oli, et mina hakkavat vanaks jääma. Et mingis kindlas eas pidavatki inimestel tekkima selline istutamise ja "oma aia"-isu. Ma talle palju vastu ei vaielnud, kuna viimasel ajal on mind tõesti selline tunne jälitanud, nagu ma oleksin vanainimene juba. Hingelt olen ikka noor ;)
Vbla on see mul hoopis geenidega vanematelt päritud? Ema sai istutamise-rohimise pisiku külge mingi paar aastat tagasi. Siis ma vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, et no on tohman, vaja tal nende maasikate ja kartulite ja lilledega jännata? Poest saab väiksema vaevaga ja odavamalt. Isa jälle jändab juba mitmeid aastaid Saaremaal oma maasikapõldude ja astelpajupõõsastega. Tema eesmärk on mõistagi natuke teistsugune, aga nohh, kui sa taimi täiega vihkaksid, siis ega sa ikka ise isiklikult oma põllu peale neid korjama ei läheks.

Nii. Ma lõpetan selle jutuveeretamise nüüd ära ja lähen tshekkan, ega mu tibudel seal akna peal janu pole tekkinud =D Minu tibud!!! =D