Eile õhtul käisime kursaõega sushikoolitusel. Kuna koolitus toimus meie lemmikrestoranis Sushihouse, oli kõik ootuspäraselt äge. Kõiksepäält pisteti ploomiliköör ninni ette, valati klaasid sushiveini täis ja öeldi, et kohe tuleb koolitaja. Koolitajaks oli Sushihouse`i peakokk, kes, lisaks sellele, et ta imemaitsvaid sushisid valmistab, ka vahetu ja mõnus suhtleja on. Järgnevad kaks tundi koosnesid sellest, et toas oli kuus paari kõrvu (ja üks paar koka juttu kiiresti märkmikusse kriblavaid käsi). Onu koolitaja muudkui mätsis erinevaid rulle ja jutustas meile sushi ajaloost, kuidas mingeid konkreetseid rulle kokku keerata, mida sushi sisse panna ja mida mitte panna, miks peab sushit valmistama just nii- ja mitte naapidi, jms. Rullid, mõistagi, rändasid kenasti vaagnatele ja sealt otsemaid kuue paari kõrvade kõhtu. Õige sushi nimelt ei tohtivat üle 15 minuti seista. Selleks ajaks, kui sake lauale toodi ja meid seda luristama õpetati, olid kõigil kõhud juba meeldivalt täis ja tuju veega hjäää =) Siis saabus veel kausitäis suppi ka ja... no mida sa, hing, veel ihata oskad? Oli mõnus ja huvitav üheaegselt. Diivan, soe toit, soe jook, külm toit, külm jook, lahe koolitaja, jää või Sushihouse`i elama...

Mõned faktid, millest koolitaja meile rääkis, panid mind kukalt kratsima. Näiteks see, et kuna naisterahva pihud on poole kraadi võrra soojema temperatuuriga, siis naised ei tohtivat üldse sushit valmistada, kuna nemad sokkivat selle vaese nigirirulli või maki lihtsalt ära. Minul lõi kupli all muidugi lambipirn põlema ja tolle valguse taustal nägin suurt silti, kuhu peale oli kirjutatud: "Thou shalst never marry a man who does not know how to make sushi".
Igasugu põnevaid fakte sai teada. Näiteks, et sushiriisi keetmise ajal ei tohiks potikaant kergitada, kuna nii lased potist auru välja ning see rikub riisi ära. Vott. Aga kõiki nippe ja pisiasju ma siin loomulikult ära tooma ei hakka. Ma soovitan teil hoopis isiklikult pisike kamp huvilisi kokku koguda ja omale üks Sushihouse`i sushikoolitus bronnida. Uskuge mind - te väljute sellest ruumist vähemalt kaks korda õnnelikumana, kui sinna sisenesite. Jah, sushikoolitus ongi õnne valem =P

Eniveis, koolituse lõppedes jäeti meid ruumi omaette sushijääke nahka pistma, veinikest ja saket mekkima ja niisama tshättima. Oli fun. Seda funi jätkus kuni hilisööl magaminekuni ja hommikul ärgates oli ikka veel fun. Siiamaani on. Positiivsed kogemused töötavadki nii.

Mis ma oskan öelda? Sushisushisushi! =)

Järgmisena paluks ühte burritokoolitust siis jah?