Nii vahva, kui mingid Ühispanga tädid mind lõbustavad. Loksun mina täna hommikul trolliga töökoha poole, eksole, kotis heliseb telefon. Vastan.

"Tere, ma palun Caroliina Rand," ütleb hääl telefonis teeseldud reipusega.
"Mina olengi," ütlen mina vastu eheda reipusega.
"Sooviksin teile rääkida meie pensionikindlustuse kolmandast sambast, kas teil on praegu hetk aega?"
"Jah, on küll." (Milline aeg saaks olla sellise teksti kuulamiseks veel etem kui trollisõit?)

Järgneb paar tutvustavat lauset mingite pakettide ja maiteamille kohta (kuna ma ei pane eriti tähele, kuna mul on muustki mõelda ja ma tean niikuinii, et ükskõik, mida ta ütleb, ma ei kavatse nende teenuseid kasutada). Seejärel küsib tädi pensionikindlustaja: "Kuidas teile meeldiks tulla meie juurde konsultatsioonile?" "Öhh?" küsin mina vastu. Järgnevast selgub, et tädi arvab minu seebitamist ilmselt paremini õnnestuvat siis, kui ma istuksin temast üle laua ja tal oleks võimalik minu peal ka oma koolitustel omandatud suurepäraseid kehakeele võtteid ja veenmistehnikaid kasutada. Et tädi enda ja minu aega rohkem ei raiskaks, otsustan teda teavitada asjaolust, et ma tõenäoliselt ei ela pensionieani. Tädi ei avalda kaastunnet, vaid pakub kohe varmalt välja, et sellisel juhul võin ma oma surmatunniks kogutud raha lastele pärandada. Ma ei viici talle seletama hakata, mis ja kuidas mul nende tatikatega veel on. Järgmisena lükkan ma tädi pensionikindlustaja teele kivi nimega "aga-mis-sellest-kindlustusest-siis-saab-kui-ma-kuhugi-välismaale-elama kolin?". Ei ole hullu midagi, välismaale tööle minnes kõrgub sammas siin Eestimaa mullal edasi ja tagasi naasdes jätkub kõik endistviisi. A kui maitule tagasi? Mismõttes ei tule tagasi, ei saa tädi pensionikindlustaja aru. Teiseltpoolt toru kostab trolli kääksumise vahepeal sulaselget hämmingut. Mina ei saa aru, mille üle siin imestada, aga ega ma ise alati ka kõigest aru ei saa (mõned kvantfüüsika teooriad näiteks ei mahu mulle pähe), nii et seletan tädile rahulikult, et mulle meeldib reisida ja võib väga vabalt juhtuda, et ma millalgi eiteamillal kuhugi eiteakuhu minema reisin. Ja sellisel juhul saabun ma tagasi täpselt samamoodi eiteamillal. Tädi ei mõista mind. "Millal te siis ikkagi tagasi saabute?" "Kuidas te ei tea?" "No aasta?" "Kaks aastat?" Saa nüüd aru, kulla tädi SEB Ühispangast, kuidas ma saan sulle anda infot, mida mul endalgi ei ole...? Mulle ei meeldiks iseend ahistada väga selgepiiriliste plaanidega selle kohta, millisel eluaastal, kui kauaks ja kuhu ma täpselt siirdun.

Idee. Unistus. Visioon. Võimalik teostus. Aga palun.
Oma elu lukku panemine põhjusel, et "tahan kahte last, edukat karjääri ja karpmaja Tiskres" ei saundi minu jaoks eriti ahvatlevalt. See ei tähenda tingimata, et ma peaksin esimesel võimalusel Eestist nelja tuule poole ajama panema. Lihtsalt... ma tahan vaba olla. Mulle meeldib, kui mul on see võimalus. Võimalus ronida mööda Tshiili mägesid muretsemata sellepärast, ega minu lukskorterisse ometi sisse pole murtud. Võimalus loksuda vana kaarikuga mööda tolmust külavaheteed kusagil Rumeenias ilma vajaduseta mõelda selle peale, kas mu kojujäänud lastel on ikka kõhud täis. Võimalus igal antud ajahetkel tuua alt panipaigast suur sinine kohver, toppida suveriideid täis ja lennutuda näiteks Kreekasse, et seal mõnda aega baaridaamina elatist teenida ja kusagil ühiskorteris elada.
Kogemused. Põnevus. Rutiinivaba elu.
Mitte mingi pensionikindlustuse kolmas sammas SEB Ühispangast.