Mõni aeg tagasi oli mul pikemat aega üks oluline inimene. Pool elu on mul olnud soov süüa õnneküpsist. Seda, mida igas Hollywoodi filmis Hiina restoranides pakutakse. Võiks arvata, et kui oluline inimene siirdub Miamisse, kus peaks selliseid Hiina restorane rohkem kui üks olema, siis minu tagasihoidliku palve peale mulle sealt üks fortune cookie fetchida ta seda ka teeb. A ei teind. Küpsis olevat tee peal katki läinud ja mida iganes veel. Ma oleks suurima heameelega ka poolikut küpsist puginud, aga nohh, mis teha. Ega see küpsis polnudki kõige tähtsam - ma tahtsin lihtsalt näha, mismoodi see õnn sealt küpsise seest paberilipiku peal välja koorub.

Aga kellele on vaja mingit haledat boyfriendi, kes ei saa isegi Miamist õnneküpsise kohaletoimetamisega hakkama? Palju etem on, kui teil juhtub olema üks tore kursaõde, kes töötab Brüsselis ja kes toob teile karbitäie shokolaadikompvekke, mis on igaüks eraldi paberi sisse keeratud, põhjas paberilipik sõnumiga mõnelt kirjanikult, luuletajalt, filosoofilt või muult ühiskonnategelaselt. Esimene kompvek, mille ma lahti harutasin, sisaldas järgmist rida: "Love is not what makes the World go round but it makes the ride worthwhile". Ääretult armas idee minu arvates - midagi sellist kommi sisse pista. Nüüd ma püüan iga päev ühe kompu avada, siis saab suu magusaks ja meel kohe automaatselt heaks.

Aitäh sulle, Liia! =)