Kuidas teie nimetaksite kaht inimest, kes elavad teineteisest 10 meetri kaugusel ja vestlevad õhtul kaks tundi... telefonitsi...!? Napakad peast? Või ehk mõnes mõttes hoopis nupukad? ;)

***

Mina igatahes jõudsin selle vestluse käigus arusaamisele, et ma olen mõnes mõttes parandamatu.
Keeldun mitte uskumast igavese armastuse võimalikkusesse, keeldun olema kellegagi koos lihtlabase "harjumuse" tõttu, keeldun hakkama uskuma, et kõik see, mida ma iga päev teiste inimeste pealt kõrvalt näen, on normaalne ja et nii peabki olema.
Nii et hauakivile kirjutatakse ilmselt: pühendas oma elu selle otsimisele, mida pole võimalik leida.
Lootus sureb viimasena, nagu on kombeks öelda. Lootus sureb loodetavasti alles koos minuga. Sest mulle ei meeldiks saada samasuguseks disillusioned inimeseks, kes kunagi on natuke lootnud ja unistanud, aga siis kogu kupatuse põrgusse saatnud ja hakanud elama täpselt nii, nagu sajad tuhanded muud matsid.