Just täpselt nii asjad siin elus käivadki.
Sa võid ju oma tütarlapsega ilma põhjuseta inetult käituda ja ta võib selle ka hambad ristis ära kannatada lootuses, et ehk läheb millalgi ähmases tulevikus midagi etemaks.
Aga täpselt sama suur shanss on ka see, et tuleb noormees, kes käitub väga viisakalt ja abivalmilt, jätab endast positiivse mulje ning napsab su tüdruksõbra omale.
Nagu küla koerale, nõnda koer külale?
Nagu töö, nõnda palk?
Mida külvad, seda lõikad?
Ma ei tea, kuidas inglise vanasõnadega on, aga Eesti omad näikse küll viitavat sellele, et auväärt härral pole mitte kedagi süüdistada peale iseenda.
*******
Ta ei tea, misasi on Orkut. Päris ausalt kohe. Esimene inimene minu vanusegrupis, keda ma tunnen ning kes ei ole elusees Orkutist midagi kuulnudki. Kui ma seda kuulsin, lubasin kohe blogisse märgi maha panna. Et sellised inimesed on olemas. Vaatasin teda ammuli sui nagu imeinimest. Mõnes mõttes ma kadestan teda - nii mõnigi kord tahaksin isegi, et ma Orkutist või rate.ee-st midagi ei teaks.
Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis on need kohad minu jaoks iisisti välditavad. Rate.ee-s ma lihtsalt tahan käia, kuna seal asub mu kalli klassivenna blogi, mis on vaimukas ja teeb mul alati tuju heaks. See, et seal asub ka postkast, mis on alatasa pungil igast kirju a la "Tere, kena tibi, ma vaatan, sa oled päris pandav, saaks kuskil kokku või tshätiks/tshilliks/hängiks niisama" mind eriti ei kõiguta. Kunagi, kui ma selle konto testimiseks lõin (minu eesmärk oli näha, millised inimesed millistele fotodele kuidas reageerivad - selline pisike sotsiaalse suunitlusega test) tundsin endal kohustust kõikidele saabuvatele kirjadele kasvõi lühidalt vastata. No et oleks ju nagu viisakas või. Kui inimene kirjutab sulle kirja ja lõpetab selle küsimärgiga, siis peaks nagu midagi vastama... Üsna pea sain aga aru, et see on suht mõttetu ettevõtmine, kuna reaalses elus kokku saada polnud mul niikuinii oma võimalike netituttavatega plaanis ja no mida ma ikka kriblan nendega vastastikku e-kirju stiilis "-tule deidile, beib -äi tule -no tule ikka --tegelt ka ei tule - no MIKS sa ei võiks tulla, mõtle, kui lõbus meil koos võiks olla, jne, jne, jne".
Orkutil on jälle see vahva funktsioon, et vahetevahel tuletab ta sulle meelde, et on saabumas mõne su hea tuttava sünnipäev, millest sa muidu teadlik polnud. Ja kommuunid võivad teinekord peris asjalikud olla.
Nii umbes pool aastat tagasi rääkis üks tuttav neiu mulle, kuidas nad oma uue mehega otsustasid mõlema Orkuti kontod ää kustutada, kuna selle põhjalt tekkisid alatasa tülid. Orkut oli ühtlasi ka nende tülide ainukeseks põhjustajaks. Seda näidet eeskujuks võttes ütleksin, et kui keegi, kes on mulle kallis, avaldaks põhjendatult soovi, et ma oma Orkuti või reidi kontod sulgeks, siis ma teeksin seda. Mis ühtlasi tõestab ka valeks selle väite, mida minu isiklik Alexandr Petrovsky alati mulle nina alla armastab hõõruda. Ei, mul ei ole vaja rate.ee-d ja ei, ma ei ole sõltuvuses Orkutist ja ei, ma ei vaja desperately kõiki neid inimesi, kes mul msn-i listis on. Inimese kohta, kelle üks suuremaid unistusi on sattuda üksikule troopilisele saarele elama, ei saa väita, nagu ta ei suudaks elada ilma msn-ta. See on jaburus. Aga kui ma eelistan kükitada arvuti ees ja suhelda oma sõpradega, kes kõik on mööda maailma laiali pudenenud selle asemel, et Petrovsky jaburusi kuulata, siis peaks see viimatimainitule hoopis mingi landmark olema. Nagu. Või kuidas? Mõned inimesed kahjuks põlgavad ära analüüsi ning kukuvad kohemaid lahmima.
Aga see kõik on (loodetavasti) möödanik ja maiviici Alexandr Petrovsky teemal enam jaurata. Tiina, kallis, ma olen enam-vähem 100 prossa kindel, et sinu lunastuse aeg on saabunud, st. sa ei pea enam kuulama tundidepikkusi heietusi teemal "miks mõni inimene ei võiks lihtsalt üritada normaalne olla?". Aga see ei tähenda sugugi, et meil enam jututeemasid poleks =P
Täna öösel magasin tervelt tund aega =) Ei ühtegi negatiivse alatooniga unenägu. Mul nimelt on au tunda üht inimest, kelle keskmiseks nimeks on halbade-unenägude-peletaja. There. Korras. Sain ära öeldud =D
Terve tänase hommiku olen ma tööjuures inimesi naeratustega tapnud.
Jagatud rõõm on kahekordne rõõm =)
Ma loodan, et teil kõigil tuleb imetore päev!!!
=D
=D
3 kommentaari:
Naljakas, et paar tundi peale sinu postitust, mida ma lugenud ei olnud selleks ajaks, kirjutasin ma kah midagi jagatud rõõmu teemal :)
Aga igasugused orkutid, rate.ee'd ja msn'id - kas sulle ei tule tuttav ette lause: "miks sa seal oled kui sul MEES olemas on???". Mulle tuleb kohe väga. Ja siis ähvardused, et kellegi teise tutvusringkonnas on mingi tore paar just nende saadanasigitiste tõttu lahku läinud.
Ja selle pärast ma ei sulgeks enda kontot kunagi kellegi soovitusel/nõudel. Ma ei taha, et arvatakse, et ma olen niivõrd mõjutatav, et hoian parema meelega meelitustest eemale, sest varem või hiljem ma annan mõne ees alla.
Ahjaa, neist lahkuläinud paarikestest mõeldes tulevad mulle silme ette äsja 20 saanud, peale kolmekuust tutvust kooli pooleli jätnud ja järglase soetanud keskmised eesti "perekonnad"...
Mulle tuleb see lause sel määral tuttav ette, et olen kuulnud inimesi seda teiste käest küsimas. Minu käest õnneks pole keegi veel otse midagi sellist pärinud. Ma ilmselt hakkaksin õhku ahmima, läheksin õhku täis nagu too kergesti ärrituv kala animafilmis Nemo ja ei suudaks eriti mingit tollele küsijale arusaadavat ja mõjuvat põhjust välja mõelda. Minu enda ja mõningate minuga sarnaste mõttemaailmadega inimeste jaoks oleks asjalik "vabandus" see, et kõikidel sellistel netisaitidel on reeglina võimalus oma "perekonnaseisu" vms. määrata. Nii et kui sa oled "hõivatud" ja mingi töll ikka külje alla pugema hakkab, siis on juba su oma asi, kuidas sellele reageerida. Tõenäoliselt vastavalt sellele, kuidas sul tolle hõivajaga parasjagu asjad edenevad...
Need inimesed, kes orkuti või rate.ee või msn-i pärast lahku lähevad, ei sobiks mu meelest niikuinii kokku, nii et parem ongi. Aga selle all, et ma oleksin valmis oma konto sulgema (no neverever mitte blogspoti konto, ohvkoors) pidasin silmas seda, et maiviici jageleda mingi tühja asja pärast. Ses suhtes, et need netisaidid pole minu jaoks nii tähtsad, et ma vaevuksin oma kõneorganeid kulutama nende pärast tülitsemisele. Ja kui inimene mulle meeldib (rohkem kui mu kontod =P ), siis why not?
Aga olgu ka öeldud, et kõik, mida ma loon ja teen, saab mulle endale armsaks, nii et see peab ikka keegi väga oluline olema, kelle palvel või pärast ma need kanalid kinni keeraksin.
Muide, muide, muide, peale kõige muu on mul ka kalamälu. Praegu meenus, et minu eksmees jauras pidevalt sellel teemal. Et temale tundub, et kuna minu fotod on kusagil netis üleval, siis järelikult mul on vaja võõraste meeste tähelepanu. Alguses ma seletasin püüdlikult ja ilusasti ja järjekindlalt, et musirullikesekene, mulle ei ole vaja kedagi peale sinu ja need võõrad mehed, kes mulle kirjutavad, nohh, well, ma ei kirjuta neile vastu. Aga lõpuks, kui ta iga mõne aja tagant ikka sedasama jora alustas justnagu ma poleks talle seda kõike eelnevalt juba kakssada korda seletanud, viskas kopa ette ja tekkis selline tunne, et kärataks kõva häälega, et "jah, sul on õigus ja ma käin nende kõigiga väljas ka kordamööda".
Oleks ta kenasti ja viisakalt minu juurde tulnud ja pärinud, et "kle, kas sul on ikka vaja Orkuti ja rate.ee kontosid ja äkki sa võiksid ennast sealt kasvõi ajutiselt eemaldada, sest minul on siis kindlam tunne", ma oleks tema murest püüdnud aru saada ja inimesele vastu tulla. Aga et ta niimoodi nõmetsema hakkas ja tühjast tüli tekitama, vat selline asi ei sobi mo meelest kohe mette.
Nii et põhimõtteliselt on mindki õnnistatud THE sentence`iga =)
Postita kommentaar