neljapäev, aprill 06, 2006

Mõnikord, kui mingid ilanäpud oma odavate "kaameraga" varustatud telefonidega mu seale lähenevad, et siis "öhhöööhh, päris karm, siga, hööh-hööhh" öelda ja teda karjakaupa ahistama hakata, kehastun ma ümber kurjaks seaomanikuks. Palun ärge saage minust valesti aru, mul pole midagi odavate telefonide vastu, samuti on inimeste kõnepruuk enamasti nende endi asi, küll aga on mul midagi ilanäppude vastu. Seaahistajad tunduvad olevat täpselt needsamad jopskinid, kes teatud klubides naisi ahistavad. Oma ilaste näppudega. Iu nohh.

Mul ei ole absoluutselt midagi rõõmsameelse vestluse vastu mõne möödakõndijaga, kes näeb elus esimest, teist või sajakolmandat korda (minu) siga ning soovib kummagagi meist suhelda. Ma kannatan vähimagi nurinata välja ka bemmidega/mersudega/džiipidega jõmmid ja muidu mitte just kõige intelligentsema mõttemaailma ja suuvärgiga inimesed.

Aga ma ei salli:
a) lapsi, kelle esimene reaktsioon looma nähes on talle jalaga anda
b) nende laste vanemaid, kes sellise käitumise peale ütlevad väga rahulikul ja vaoshoitud häälel, et "Oi-oi, Cäthy-Luisetta-Birgitkin-Vliaszjöö, nii küll ei ole ilus teha" ning kui laps täpselt sedasama tegevust kordab, ütlevad (mitte just eriti kõrgendatud hääletoonil) "Oi, Renak-Lurjkjem-Gaabriel, miks sa niimoodi teed?"
c) inimesi, kes ilma loata, isegi ilma tere ütlemata kõnnivad mulle nina alla, kougivad taskust telefoni või fotoaparaadi ning kukuvad pildistama. Millega selliste tõmmtõmmide puhul sageli kaasneb ka püüd siga "õigesti" pildi peale saada, üritades teda kas õigesse kohta suunata või, juhul, kui siga sinna siirduda ei soovi, teda sinna ajada. Olenemata sellest, et seal on seljas punased traksid ja minul on käes punane rihm, mis nii meeste kui ka naiste (ning isegi tõmmtõmmide) loogikat arvestades peaks tähendama seda, et mina olen sea omanik ning kena oleks minu käest pildistamiseks luba küsida või kui ta selleks liiga mats on, vähemasti mitte mu siga häirida kuni selleni, et too kõvahäälselt ja ärritunult pröökama pistab.

Punkti b) kohta ma ütleks niipalju, et kui minu laps kunagi midagi sellist peaks tegema, siis hoidku oma nahk! Kere tuleks kuumaks kütta sellisel lapsel või noorukil, kes loomale liiga teeb. Õnneks päästab mind lapsepeksja staatusest asjaolu, et minu lapsed suure tõenäosusega kunagi nii ei tee. Loomaarmastus ning oskus teiste elusolenditega suhelda rändab mööda geene, aga on suuresti ka kasvatuse küsimus. Ja minu lastel (kui neid peaks tekkima) saab kindlasti olema mingi loom. Ma arvan, ma ei pea teile tõestama ammu teada-tuntud fakti, et loomadega koos üles kasvanud lapsed on kaastundliku(ma)d, abivalmi(va)d ja palju muid häid omadusi veel.

Punkti c) kohta ma ütleksin, et ühel kenal päeval, kui mul lõplikult siiber saab, võtan ma jalutuskäigule fotoka kaasa ning vastan igale tõmmtõmmile täpselt samaga. Rooman talle ninaauku oma fotokaga ja kui ta imestusest taganeb, kamandan kõva häälega "Kussa lähed? Tule siia! Ära liiguta! Äähh, kurat, persse läks. Seisa nüüd paigal, siga! Ohh, ma saadan Mallele ka selle pildi, et siis ta näeb, milline elukas siin käib, heeehh, heeehh".
Mitmed on naljatamisi öelnud, et hakka raha võtma pildistamise eest. Loomulikult ma seda ei tee. Mul pole midagi selle vastu, et inimesed mu notsut jäädvustavad ja sellest hiljem koduski rõõmu tunnevad ning oma kaaskondsete päeva lõbusamaks muudavad, kuid selle protseduuri juures tasuks siiski meeles pidada elementaarseid viisakusreegleid (suunatuna sea omanikule) ning loomaga suhtlemise ning loomasse suhtumise kirjutamata reegleid.

Näiteks: 1) enne pildistama/paitama asumist veendu, et looma omanik on sellega nõus, et sa tema lemmikut pildistad/paitad. Tavaliselt pole loomaomanikul selle vastu midagi, pigem on tal hea meel, et kellelegi tema pisike (või veic suurem) lemmik meeldib. See kehtib nii koera-, hobuse-, küüliku-, sea-, elevandi-, kui ka boamaopidajate kohta. Mõnikord võib juhtuda, et loomaomanik eelistaks, kui sina ja teised uudistajad laseksid loomal rahus olla. Ka loomadel on kehvemaid päevi - neil võivad olla kõhuhädad või ärevushäired. Siis on parem loomakesele mitte lisastressi tekitada. Samuti võib loomaomanikul olla kehv päev ning tal ei pruugi olla tuju kaaskodanikega suhtlemiseks. Keegi meist pole alati 100% piiaarr tegelane.
2) Kui soovid võõrast looma pildistada eestvaates, oleks ääretult kena, kui sa teeksid seda ilma välguta, siis kaob ära pimestumisoht. Ma võin ju oma paanikasse sattunud põrssale öelda, et "Tädi tegi sinust pilti ja sellepärast sa nüüd ei näegi järgmised mitu minutit mitte halligi, aga ära muretse, see peaks üle minema", aga ega siga sellest aru ei saa. Tema jaoks on see ikkagi äärmiselt ebameeldiv, kuna ta ei mõista, mis temaga toimub. Mõnel juhul võib välguga silma pildistamine tekitada ka pöördumatuid kahjustusi, nii et palun mõtle enne fotoaparaadi välja võtmist, mida ja kuidas sa täpselt teha tahad, mitte ära hakka lihtsalt lahmima eesmärgiga "midagi pildi peale saada".
3) Kui sul on soov võõrast looma paitada, lähene talle eestpoolt, nii et ta sind näeb, rahulike, sujuvate liigutustega (soovitavalt lasku temaga samale kõrgustasemele ilma ründepoosi sisse võtmata, ofkoors) ning lihtsalt kükita seal (madala looma puhul) või siruta talle oma avatud peapesaga käsi. Nii pakud talle oma tutvust, mille loom siis kas võtab vastu või mitte. Kui ta pea ära keerab ning minema kõnnib, tähendab - sa polnud tema jaoks piisavalt intrigeeriv. Kui ta sinu juurde kõnnib ning sind nuhutab, tähendab - kindlasti pole sa tema jaoks ebameeldiv. Sellest, kui inimene loomale meeldima hakkab, saab vist küll iga inimene ise aru, nii et neid tundemärke ei hakka ma siin eraldi välja tooma. Küll aga tahaks sigade kohta mainida seda, et see, et ta end kohemaid sinu jalgade vastu nühkima ei tule, ei tähenda veel sugugi seda, et ta vaikselt plaani peaks, kuidas sulle riugast keerata. Sead on üldjuhul sõbralikud loomad, kelle üks iseloomuomadusi on uudishimu, nii et nad sõbrustavad ka võõrastega heameelega. Muidugi ainult juhul, kui too võõras on heatahtlikult meelestatud.
Kindlasti ära ürita looma, kellega sul varasemad kokkupuuted puuduvad (või on põgusad), kätega kintsust krabada või talle vägisi pai teha. Pealetükkiva inimese suhtes käituvad loomad täpselt samamoodi nagu naised klubis pealetükkivate meeste suhtes: nad kas põgenevad ummisjalu või ründavad vastu. Kuna siga (ega ka koer ega ka elevant) sulle naesterahva kombel litakat vastu vahtimist anda ei saa, võib ta sind üleannetuse eest hoopis näksata või siis valjuhäälse reageeringuga eemale putkata. Pea meeles, et loom tunneb oma keha suhtes täpselt samasugust omanikutunnet nagu sinagi. Sulle ju ka ei meeldiks, kui trollis või pargis keegi, kes sind armsaks või ilusaks peab, sulle läheneks, käed külgedele asetaks ja ISSAND KUI NUNNU! kõrva karjuks.

Selline mõte teile: kui te otsustaksite sünnitada silmnähtava puudega lapse...siis arst/psühholoog/perekonnatuttav ilmselt hoiataks teid, et inimesed võivad vaatama hakata. Aga te sünnitate ta ikkagi, kuna ta on teie laps ja te armastate teda juba ette. Te mõistate neid inimesi, kes teid tänaval vahivad, püüate mitte pahaks panna, kui keegi näpuga näitab ning vahetevahel üritate lihtsalt kiiresti minema kõndida, kui keegi madalalaubaline kõva häälega naerma purskab. Teie jaoks on ta tõenäoliselt nagu iga teinegi laps (minu puhul võrdub siis siga koeraga), aga inimesed ei taha siiski kuidagi maha rahuneda.
Okei, oletame, et teil sünnib terve laps, eriti armas laps veel kusjuures ja te käite temaga värskes õhus jalutamas nagu kord ja kohus. Kuidas teie reageeriksite, kui iga seitsmes inimene tänaval teie juurde sammuks, üritaks teie pisikesel pambul põsest või ninast kinni haarata ja ninnunännutaks, kui imearmas laps teil on? Tüütaks pikapeale ära, eksole? Minul, vaadake, on siga ja mitte iga seitsmes inimene ei tule juttu tegema vaid pigem iga viies. Ja iga kolmanda käest, kes lihtsalt mööda kõnnib, saame me mingi kuuldava või nähtava reaktsiooni. Õnneks saavad enamus inimesi aru, et tegemist on teise elusolendiga ning ei tule ilma luba küsimata siga sabast tirima, kuid kahjuks leidub ka eespool kirjeldatud töllmokkasid. Aga me ei lase end sellest heidutada.

...

Keegi sõpradest ütles mulle üks pool aastat tagasi selle peale, kui ma analoogsete asjade üle kaeblesin, et "nojahh, aga kui sa omale nii erilise kodulooma võtsid, pead arvestama sellega, et inimesed tänaval peast lolliks lähevad ja teid mõlemat käperdada tahavad". (Kar, olid sina vist selle lause autor?)
Mina arvan ikkagi, et mina ei pea lollakate järgi adapteeruma, vaid neid hoopis kasvatada püüdma. Jah, ma tean, et see on võitlus tuuleveskitega, kuna inimesi, kes loomade psühholoogiast midagi jagaksid, jääb aina vähemaks, aga ma püüan anda endast parima ning olla iga päev eeskujulik sigade maailma teejuht kõigile neile, kel MMS-i saatmise võimalusega telefon püksitaskus sügeleb.

Viisakad inimesed on alati teretulnud meiega koos jalutama, olenemata ilmast =) Röhh-röhh!

Kommentaare ei ole: