Suvilasse minek

Viimased neli korda vähemalt, kui seal käinud olen, olen iga kord pühalikult vandunud, et sellesse riiki mina enam turismireisile ei lähe. Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga nagu Layla kunagi ammu-ammu meie esimesel ühisel Egiptuse-reisil ütles: eestlane ei ole nii rikas, et ühte kohta mitu korda külastada. Niipalju sellest siis välja ongi tulnud, et täpselt aasta tagasi käisime ja laupäeval läheme jälle =)

Seekordset reisi oleme tegelikult juba ligi pool aastat oodanud, sest planeerimine ja sättimine võttis aega (pluss reisikompanii oli ka kõike muud kui oma tööd kärmelt korraldav). Selline ootamine jõuab vahepeal juba tüütuks muutuda ja ära kurnata. Kaua sa, hing, ikka jaksad üht reisikest oodata? Igatahes on mul hää meel, et see bassu ääres pikutamise nädal nüüd lõpuks kohekohe pihta hakkab ja vastuseks kõikidele, kes minult aeg-ajalt uurivad, et kas ma kogu selle egiptustamise peale tõesti ikka veel pole püramiide näinud, luban, et kui mu vigane jalg vähegi võimaldab, siis käime seekord hoopis mõnes muus lähemalasuvas templis ära, kuhu ma saan seina sisse "Vasja bõl zdes" kraapida =P
Aga no sorri, ma tõepoolest ei viitsi minna Hurghadasse selleks, et loksuda 6 tundi bussis Kairosse, siblida nagu hullunud kana giidi järel kümnesse erinevasse kohta, kust peab ajanappuse tõttu põhimõtteliselt läbi jooksma ja seejärel 36 tunni pärast laiba kombel uuesti 6 tundi bussiga tagasi kuurortlinna sõita. Kunagi, kui ma olen vana ja väärikas, läheme ehk Agatha Christie kombel Niiluse kruiisile, rendime oma laevukese ja küll siis jõuab omas tempos neid püramiidegi kaeda. Kui peaks isu olema tekkinud selleks ajaks. Sest eelmisel korral Kairos olles leidsime me küll huvitavamaid vaatamisväärsusi...

Kõige suurema põnevusega ootan ma hommikusööke. Tahaks kellegagi kihla vedada, kas üks mees hakkab hommikusöögilauas virisema, et "miks siin kõik asjad saiast tehtud on?" või mitte =) Ööbime seekord ühes uhkes viietärnikas, nii et ootused on kõrged, aga nagu ajalugu on näidanud, siis fotode peal on võimalik asju hoopis ilusamate/koledamatena näidata, kui nad tegelikult on ning tärnid ei garanteeri alati soovidele vastavat toitlustamist. Eriti sellistes riikides, kus saepuru ülejäägid hommikusöögiks edukalt ära kasutatakse ;)

Aga jahh. Ma juba kujutan ette, kuidas ma liipan toidusaali, otsin kõikidele asjadele strateegiliselt kõige lähedamal asuvat lauda (sest mu jalg on sutsu kummaliseks hakanud viimastel päevadel ja ma eelistan kõndimisele mittekõndimist) ning krõbistan hommikusöögi kõrvale terve tabletikarbitäie ravimeid nagu Saksa pensionär =)

Tänasest kuni kohalejõudmiseni kavatsen hoida pöidlaid pihus, et köetav bassein ikka köetud oleks. Ehk saan minagi kui legendaarne külmavares korra aastas ujuma.

Kinomaja lastelaupäevakud

Kõik, kes tahavad oma laste või väiksemate õdede-vendadega kinos multikaid vaatamas käia, aga Plaza piletihinnad ei meeldi, võiksid mõelda Kinomaja laupäevaste lastehommikute peale. Pilet 25 krooni, saal puhas ja korralik, keegi ei näri ega nätsuta ega lurista kõrval. Sel kuul näidatakse seal Heino Parsi nukufilme. Me eelmisel laupäeval käisime ja oli täitsa lustlik ettevõtmine. Kunksmoor ja kapten Trumm ei tundunud küll nüüd, vanemana vaadates enam nii hirmus, aga tolle paharetist poisi seiklused, kes oma õpikus planeetide pildid ära sodis ja siis pärast äärepealt avakosmosesse tiirlema oleks jäänud, tekitasid ikka veel kõhedust.
Pärast filmi saab oma kinopiletitega pannkooke sööma minna ja puha. Meie käisime küll Elevandis, misjärel ma taas kord tõdema pidin, et India toit ei ole ikka minu rida. Aga nohh, maitseid on erinevaid. Ja klassiõdesid oli ka ilmatuma tore üle tüki aja näha.

Ma lihtsalt pean oma rõõmu jagama. Leidsin Selverist nädala lõpus ühe kevadiselt erksates toonides ümbrispaberiga karbi, kus sees olid vabapidamisega kanade munetud munad =)
Tootjaks, kui ma ei eksi, toosama Eesti firma, kes valmistab värsket pastat.

Mina, kes ma iga kord munaleti ääres nõutul ilmel erinevaid kartongist karpe uurin ja omaette torisen, et miks need kanad kõik puurides peavad olema ja et mis mõtet on siis üldse munakarpidele mingit märgistussüsteemi välja töötada, kui kõik munejad kanad niikuinii puurides elavad, ei suutnud muidugi oma õnne uskuda. Lõpuks ometi siis. Ja neil on lisaks rõõmsate kanade munadele veel ökomunad ka! =D

Ah või suisa ametlikult ja USA eeskujul.

http://getactive.peta.org/campaign/bolivia_military?c=weekly_enews

Miks ma ei taha, et mu korterinaaber uude korterisse kolides omale nahkkattega diivani soetab ehk kolm videot, mida võiks kasvõi meeldetuletuseks vaadata:

http://www.peta.org/content/standalone/StolenForFashion/default.aspx?c=weekly_enews

Ajaviiteks ja kõhutäiteks

Pühapäeval käisime Rootsi ja Ingeri bastionide käikudes ekskursioonil. Oli päris huvitav isegi minule kui gümnaasiumis põhjaliku country study tunni läbinule, seda enam, et tundidele järgnenud arvestusliku läbi linna giiditamise jooksul me maa alla ei sattunud. Kõnealuseid ekskursioone korraldab Kiek in de Kök-i muuseum ja lähemat inffi selle kohta saab siit: http://www.linnamuuseum.ee/kok/index.php?&id=258

Teine asi, mida kiita tahaks on Tiina pizza. Oleme seda pizzat nüüd paar korda söönud ja see teeb silmad ette igasugustele Reinu ja Peetri ja misiganes muudele pizzadele. Ühe korra sõime Mustamäe teel asuvas putkas kohapeal ka. Putkast endast midagi erilist loota ei maksa, oli selline koduse sisustusega ja õhus oli miski kummaline lõhn. Aga teenindaja see-eest oli üle ootuste meeldiv. Ei tea, kas asi on märtsikuus, et kõik teenindajad viimasel ajal niiväga püüavad...?
Tiina pizza kohta saab rohkem inffi siit: http://www.tiinapizza.ee/

Eile õhtul laenutasime filmi. Filmi, mille vaatamise peale ma muidu ealeski ei mõtleks, aga tolle DVD ümbrise mõlemal poolel olid fotod... noohh, kas arvate ära, millisest loomast? Miniseast loomulikult.

Film ise oli igav, mõne naljaka kohaga. Need kohad, kus siga üles astus, olid muide kõik naljakad, peamiselt tänu sellele, et põrsik oli kõnealuse filmi kõige asjalikum näitleja, seega ma jätaksin nimetatud lõigud üldarvestusest kõrvale. Samas ma pakun, et 8-14-aastastele võiks see muuvi ka ilma röhitsejat sisaldavate lõikudeta täitsa meeldida.
Seevastu soundtrack oli üllatavalt hea ja tuletas meelde päris mitu vana kaasahaaravat lugu, mida võiks hankida ja uuesti kuulata. Üks uuemat sorti tähelepanuväärne muusikapala oli ka (täpsemini küll Frankie Smith-i 80-ndatest pärineva loo uuestisünd Raven-Symoné-i esituses), mis võttis puusa nõksuma ja kui põlv ikka veel haige poleks, oleks ka jala tatsuma võtnud. Superhea näide sellest, kuidas heast vanast asjast teha veel parem uus asi ilma algupärast head lörtsimata. Link ka:
http://www.youtube.com/watch?v=zZlehGXpW6I

Aga tagasi filmis üles astuva minisea juurde - kui välja arvata paar eriefekti (ma vaatasin pärast üksi isegi Võtteplatsi-lisa ära selleks, et teada saada, kuidas panna siga saltosid viskama), oli too põss tõepoolest andekas (jah, ma aiman, et ta tegelikult ei mänginud filmis malet, vaid nihutas nuppe käskluse peale) ja äärmiselt nunnu. Minusugustele seafanaatikutele võiks sellest filmist teha mingi cut-paste variandi. Siga nimega Albert oli tõepoolest priima!

Juhul, kui teil on kodus kooliealisi lapsi, kes subtiitreid lugeda mõistavad ja on vaja nendega koos mõnd filmi vaadata, siis Pöörane teekond ülikooli ehk College Road Trip on selleks täiesti paslik.

Toidulisandid, jeei

Nädalavahetus oli niivõrd mitmeid vahvaid-lõbusaid-lahedaid tegevusi täis pikitud, et ei jaksagi neist kõigist siin pikemalt pajatada. Eraldi välja tuua tasuks vast ehk kosmopolitääni autode-teemalist seminar-koosviibimist, kus Layla võitis nädalaks uue Nissani (me vist juba teame, kuhu me sellega sõidame ;));
õhtusööki Peppersackis Assüüria gängsteritega (jah, justnimelt Assüüria =)) ) ja minu ilmselget võimetust kontsentreeruda ignoreerimisele (nii jutu, kui selle, kui keegi süstemaatiliselt vastu selgroogu toksib);
pühapäevahommikust meeleolukat salvestust;
pärastlõunast päikselist ja samas eelnenud magamata öödest tulenevalt suhteliselt unist olemist Üksikus Rüütlis (väga sümpaatne sisekujundus, samas väga ebasümpaatne teenindus. Õnneks olid mu kaaslased armsad ja lõbusad, peale ühe, kes jätab parasjagu suitsetamist maha =) ja sellele järgnenud minijalutuskäiku Kurna külavaheteel
ning õhtut läbi aegade parima teleseriaali dvd-kogumikuga (jah, tänu P-le on mul nüüd Seksi ja linna kõikide hooaegade kõikide osade eksklusiivkogumik ja film ka, luban õnnitleda).

Päike ja sellest tulenev automaatne hea tuju tekitas nädalavahetusel ka üpris mitu korda tantsuisu. Mida ma ka reflektoorselt kohemaid teha tahtsin, ent pidin iga kord veenduma, et selle põlvega ei tantsi ma eriti midagi. Ja et kui enne energilisemaid samme oli veel enam-vähem, siis pärast oli kehvem, seega andsin alla ja helistasin lõpuks arstile. Täna käisin kabinetis ära ka ja tulin tulema tablettide retsepti, salvi, sidemete ja vabastusega trennist. Ja nüüd istun siin, närin järgmised kakskümmend päeva rõõmsalt neid tablasid ja loodan, et see põlvejama ükskord ka lõpeb.

Siit moraal: alati ei maksa kangelast mängida ning arstid selleks ongi, et inimesi sirgeks väänata ja valu ära võtta.

Ah ja siis pisikeses kirjas see ka veel, et ärge sõitke linoleumiga järsust mäest alla. Gripihooajal perearstidel muudki teha, kui teile tee peale ette jäänud puid ja põõsaid jäsemetest välja nokkida.
Ja siis veelgi pisemas kirjas: aga paganas, see oli ikka uskumatult lõbus... =))

Käisime eile Kosmoses The Yes Man-i vaatamas ja kuigi ma viimased 13 aastat omale Jim Carrey-vabad olin teinud (see näoväänamine lihtsalt ühel hetkel ei avaldanud enam muljet), oli The Yes Man harukordselt naljakas. Ma naersin mitu korda valjul häälel ja itsitasin pidevalt. Ja terve ülejäänud saal naeris ja itsitas koos minuga. Nii et kui kellelgi on lõbusat tuju tarvis, siis nad peaksid seda seal veel näitama natuke aega. Süžee oli samuti huvitav, käänakutega.

Filmi idee meenutas mulle muidugi kohe Layla kunagist lauset-põhimõtet (mida me ka jupp aega siivsalt järgisime): "kui kutsutakse, siis tuleb minna", mis vähemalt minu praeguse enam-vähem kindlapiirilise ja turvalise elu kõrval tundub taas kord vägagi ahvatlev (aga kuna ma olen tollest sünnipäeva linoleumitamisest endiselt natuke invaliid, siis ma päris igalepoole veel ei kipu). Olen kindel, et veerand, kui mitte rohkem, saalis istujatest pidasid filmi lõppedes jah-teooria katsetamise plaane.

Õhtu nael oli muidugi see, kui ma autoga trepist (loe: "astmetest", siis ei tundu nii õudne) alla sõitsin. See ei olnud jah-teooria katsetamise algus. Lihtsalt minu ülioptimistliku vaatenurga tõttu juhtus nii. Ups. Vähemalt oli lõbus.

Sõbralik Carry otsib kodu...


http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=ads.item&id=84928


Taas kord läksid mõtted kõikidele maailmas "üle" olevatele lemmikloomadele ja lastele ning rumalatele inimestele, kes neid vastutustundetult juurde toodavad.

P. imestas eile, miks ma kirjutasin oma blogis ettevõttest, millega mul endal kokkupuude puudub. Selgituste käigus tuli välja, et ta polnud sissekannet korralikult läbi lugenud, sestap ka segadus.

Täna aga on mul kange tahtmine kirjutada ühest teisest reisifirmast, kellega mul on olnud isiklik kokkupuude viimased 4 kuud. Firmast, kus e-mailidele vastamine võtab aega minimaalselt kaks nädalat või siis ka näiteks üle kuu aja. Firmast, kus mobiiltelefonidele ei vastata ning lauatelefonidele helistades visatakse toru pärast tervituslauset ära. Firmast, mille töötajad võiksid lõpuks ometi oma jalad kõhu alt välja sikutada ja tegutsema hakata. Võibolla polegi kõik selle firma töötajad laisad ja saamatud, aga paratamatult jätab kirjeldatud käitumine negatiivse pitseri kogu ettevõttele. Võibolla on ainult ettevõtte juhid saamatud ja ei suuda palgata nelja inimese tööd tegema nelja inimest ühe asemel. Mina seda ei tea. Mina tean ainult seda, et kui keegi vestlustes edaspidi seda ettevõtet mainima peaks, hakkan ma kätega vehkima ja panen oma veto peale.

Ma väga loodan, et need nende "paar kuud kestvad non-stop nõupidamised", nagu P. ütles, lõpuks ka oma otsa leiavad ning Tez Touril on mahti oma klientidega tegeleda. Džiisas nagu, kaua ma ootan??!!

Minu vahva sõber Deniss tegi oma firma. Ja mitte lihtsalt niisama firma, vaid reisufirma, mis on minu kui reisida armastava inimese jaoks keskmisest põnevam ettevõtmine. Nende pakutavad reisid (hetkel kaks sihtkohta: Horvaatia ja Kasahstan) teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on ökoturismiga ning et külastatakse ja ööbitakse reisikorraldajate isiklike tuttavate juures ning käiakse läbi kohti, kuhu n.ö. tavaline turist ei satu ning mis neile endile sealviibimise jooksul kustumatud mälestused ja ehedaid emotsioone tekitasid.

Kodukat uurides tekkis minu lõuna-Itaalia ja Sitsiilia-unistusele igatahes peaaegu-et-konkurent
=)

Tundes Denissi, võin kindel olla, et sellest firmast reisi broneerides küll oma rahast ilma ei jää. Mis pole tänasel päeval reisifirmade olukorda arvestades sugugi vähetähtis. Samuti olen teda tundes kindel selles, et Deniss ja tema sõbrad-koostööpartnerid annavad endast reisi õnnestumiseks tõepoolest kõik nagu kodulehel lubatud.

Aga mis ma ikka pikalt patran - vaadake ise järele: http://www.reisidvabadusse.ee/

Peatage linoleum, ma tahan maha minna!

"Eeee.... tõsiselt mõtled või? Ei, mina küll sinna peale ei tule. Mul on oma kelk, tegelt kaa."

Oleksin ma eile õhtul oma esialgse seisukoha juurde jäänud, ei neelaks ma praegu valuvaigisteid ega lonkaks ühte jalga, aga deem, need liud olid väärt iga sinikat minu hetkel suhteliselt kirjul tagumikul ja paistetust põlvedel.

Tõestasime, et kõrgema vanusenumbriga ei kaasne reeglina rohkem mõistlikkust ega alalhoidlikkust ning saime koos minu 27. sünnipäeva tähistamisega valmis ka vinge jackassi-video, mis on kõrgem pilotaaž juba seepärast, et meie kaameramees Leenu suutis end kõik need pikad muhklikud-künklikud-libedad-lumised liud peaaegu lõpuni tollel 5-ruutmeetrisel linoleumilõigul kinni hoida ja samal ajal filmida. Või nohh, eks kõigist meist, kes me tema ümber istusime, oli rohkem või vähem kasu, aga arvestades seda kivi, millest ta ühe sõidu lõpus ribisidpidi üle käis ja seda, et neiu kaelas olnud fotoaparaat terveks jäi ja ka film samal ajal tehtud sai, peab ütlema, et mina soovitaksin teda küll vabalt näiteks mõne filmi kaskadööriks. Eriti imestama paneb see veel siis, kui ülesvõetud filmijuppe vaadata, sest ise parasjagu mäest alla tuhisedes, suu ja silmad lund täis, linoleum all keerlemas mispidi ja kuhupoole jumal juhatab ning kelgutamiskaaslased sinust vasemalt ja paremalt sõna otseses mõttes üle lendamas nagu tsirkuses, ei jõua küll millegi muu peale imestada kui et "appi, kuidas ma veel siin olen???!!"

Kusjuures kui kellelgi on tööd pakkuda näiteks hiidkänguru eest põgenevale hamstrile mõnes joonisfilmis, siis ma ei tea ühtegi naljakama häälega kriiskajat kui meie vahva filmirežissöör =D
Kui teid miski naerma ei aja, siis see raudselt ajab. Isegi juhul, kui keegi on just hetk enne seda täishoo pealt röögatanud "PÕÕSAS!" ja aru on saada, et ega sellest nüüd küll head nahka ei tule...

Linoleumimaraton lõpetati üksmeelselt vahetult pärast viimast liugu Vanakalt, mille järel keegi meist koheselt püsti tõusta ei suutnud. Vigastused olid arvestatavad ja püksegi sai lõhki sõidetud, aga me lihtsalt ei suutnud enne lõpetada, kui tolle viimase sõiduga peaaegu kõik end poolvigaseks linoleumitasid. Ma poleks seda uskunud, aga selline kelgutamine on tõepoolest sõltuvusttekitavalt fun! =)

P: "Ma ei kujuta ette, mida need ülejäänud inimesed küll mõtlesid, kes seal mäe peal viibisid - tuleb kari hulle, laseb vaibaga mäest alla nii, et kõik on ribadeks, oigavad ja püherdavad maas, siis tõusevad püsti ja ronivad jälle üles. Nutcases."

Ma lähen nüüd panen natuke jääd põlve peale ja ootan, kuni Leenu video kokku monteerib, et saaks end kilpkonnaks naerda. Winter sports CAN be fun!! =D =D

Eileõhtune sünnipäeva tähistamine sugulastega oli hästi vahva. Veendusin taas kord selles, et mul on ikka kõige toredamad sugulased, eriti muidugi vanaisa, kelle sarnast heasoovlikku ja siirast inimest annab otsida.
Taasveenduda suutsin ka järjekordselt selles, et inimene ise tunneb oma keha kõige paremini ehk siis vanuseks 27 peaks olema enam-vähem selge, et ei tasu kuulata, kui keegi teine kõrvalt avaldab arvamust, et: "ära enam söö/joo" või "natuke ikka võiksid ju süüa/juua veel". Nimelt suutsime me peo lõppedes rõõmsalt ära pakkida ja kaasa vedada lilled, aga kott kingitustega jäi lounge-i, mis oli minule, kes ma kunagi midagi ära ei kaota ja kellele meeldib, kui kõik vajalikud ja olulised asjad on seal, kus ma tahan, et need oleksid ja tean, et need on, suure pettumuse. Loomulikult oli meie tubli teenindajanna nimetatud koti nõudmiseni hoiule pannud, kuid mina olen siiani veendunud, et sünnipäevalaps oleks siiski pidanud viimase šampuseklaasi asemel hoopis mõne kõrvalistuja taldrikust magustoitu näppama =)

See on see, kui lased mehed pudelivalvesse, ma ütlen =P

hammadajack ütleb:
according to china time.. HAPPY BIRTHDAY



Eino tore-tore. Iseenesest on ju vahva, kui õnne soovitakse igasuguste muude riikide aja järgi ja sünnipäev kestab ühe päeva asemel kauem, aga samas on nukker ka, et suur osa sõpradest on kusagil kaugel ära ja mitte lihtsalt teises linnas.

Täna oli üks nendest päevadest, kui meenuvad head asjad minu praeguse töökoha juures. Värskest õhust ja ilusast vaatest olen juba varem rääkinud, aga sellest, et meie söökla aknast pidevalt koeri ja muid loomi näha võib, vist veel mitte. Lõunapausi ajal jälgisin oma kümme minutit üht imeilusat koheva sabaga oravat, kes sibas puude all edasi-tagasi ja näris vahepeal midagi. Ilusat värvi orav oli. Meenutas kangesti neid Londonis, St. James`s Park-is elutsevaid oravakesi, keda me Tiinaga seal jalutamas käies nägime ja kes kribinal-krabinal mööda püksisäärt üles ronisid =)

Ehh. Loomad on vahvad, aga ainult aknast avanevate vaadete pärast ju paigal ei püsi. See, et mul minu praeguses töökohas enam midagi juurde õppida pole, oli selge juba mitu aastat tagasi. Põhimõtteliselt võiks ju ka ühe koha peal tammuda, kui see on töö, mida teed hingega.
Aga kui ei ole, siis... meenub reklaamide seeria "Life is too short for the wrong job". Tippige mõnda välismaisesse otsingumootorisse, ehk leiate ;)

Üks naljakas exceli tabel, mille keegi (ei mäleta enam kes) mulle kunagi saatis ja mis sinna sisestatud inimese täispika nime peale talle kõige enam sobiva töökoha nimetas, andis mulle tulemuseks "dog walker". Võibolla võib mind tõepoolest süüdistada selles, et mõtlen liiga lihtsalt ja lendan liiga madalalt, aga kusagil soojas kliimas oleks see kindlasti üks võimalikest valikutest, kuna seda tööd teeksin ma hingega. Loomulikult olen ma realist ja ei arva, et viitsiksin seda tööd elu lõpuni teha, aga tahtmata öelda midagi halvasti oma praeguse töö kohta (äärmiselt mugav töö on, kuid siiski lihtsalt mitte minu jaoks + veel mõned olulised ja vähemolulised põhjused), vähemalt praegusel ajahetkel I`d rather walk the dogs! =)

Näpuotsaga sai seda teemat juba enne jõule kursaõdedega ühes lounge-is kohtudes lahatud ja mul oli väga hea meel, et nad olid mõlemad hästi toetavad ja suhtusid minu töövahetuse ideesse optimistlikult. Ka paarilt teiselt lähedaselt inimeselt olen saanud vaid positiivset tagasisidet, mis võis küll suure tõenäosusega olla ka tingitud sellest, et ma kõnealusel teemal pidevalt virisen ja neil on mu virinast juba kõrini, kuid sellegipoolest =)
Igaljuhul olin ma üllatunud, ehk suuresti ka seepärast, et olen harjunud oma ettekujutusega inimestest kui meeleheitlikult ebasobivate töökohtade/elukaaslaste/harrastuste küljes rippujatest. Noh umbes, et "mulle tegelikult üldse ei meeldi uisutada, aga ma olen sellega juba lapsest saadik tegelenud ja ma ei kujuta ettegi, et ma ei käiks uisutamas" või siis "see inimene, kellega ma koos elan, käib mulle närvidele, aga ma olen sellega harjunud". Ilmselgelt olen ma oma sõpru-tuttavaid alahinnanud. Või nohh, kõik ju veel ei teagi minu suurejoonelistest plaanidest. Ja võibolla see on tegelikult väga halb idee ja järgmine töökoht, kus ma maandun, saab olema täielik katastroof, aga ega enne ei tea, kui ei proovi.

Põnev saab olema anyways.

Eesti laulu vaatasin.
Vaheklipid olid kõige paremad.

Andke see ruupor neile, kes klipid tegid.

Fakt

Pärast Lazerseid tundub igasugune muu pidu suht mõttetu.


Käisime laupäeval väljas. Ma juba kodus netist vaatasin neid pidude kirjeldusi osavõtmatu näoga, aga klubis kohapeal pidin peaaegu magama jääma. Ilma liialduseta.

Lazers on, nohh, täiesti midagi muud. Võimalus muidugi eksisteerib, et sealne muusika on lihtsalt liiga minu maitse järgi, aga teine võimalus on see, et laserpoisid, nagu elukakskendnelipunkteeee neid nimetas, ongi uus tase dj-nduses. Ma olen ikka käinud ja tantsinud siin- ja sealpool piiri asuvates klubides, aga kui võtta puhtalt muusika alusel, siis Neljapäev with Lazers on siiani parim. Need tüübid seal Tartus tegid isegi sellisest minule täiesti vastuvõetamatust loost nagu Kesköö disko hoopis uue loo. Ja mitte lihtsalt talutava vaid HEA loo!! Maitea, see ongi nagu see, mida dj-d minu arvates peaksid tegema - tükeldama ja kleepima nii, et kokku tuleb kaksteist korda parem asi, kui originaal ever oli.

Kui mul kuldkalakesega deit toimuks, siis üks kolmest soovist oleks raudselt, et midagi selle peo laadset toimuks ka reedeti/laupäeviti ja pealinnas.

Kala, uuuu.

Huvitav, kas need inimesed, kes on siiani olnud arvamusel, et surmanuhtlus peaks alati ja eranditult olema keelatud, muudavad oma seisukohta pärast sel nädalal Belgia lasteaias juhtunut...?

Finally

Väljavõte Estonian Airi koduleheküljelt:

Lemmikloom pagasiruumis

Lennukipagasis on lubatud transportida järgmisi loomi:

koerad (k.a juhtkoerad)
kassid
sead
hamstrid
kodulinnud, linnud
naaritsad, nirgid
oravad
tšintšiljad
merisead

Lõpuks ometi on Eestis minisead lemmikloomastaatusesse tõstetud ja neid ei käsitleta enam põllumajandusloomadena. See Estonian Air täitsa meeldib mulle täna =)

Lipstick Jungle

Võtsin vastu otsuse, et mina loen nüüd ainult lõbusaid raamatuid ja vaatan lõbusaid telesaateid. Okei, kui on mõni väga paljulubav draama või action, siis võib neid ka vaadata. Igatahes panin oma ülitõsised raamatud kõrgele kappi ära (mässisin kilekoti sisse ka veel, et oleks võimalikult raske kätte saada) ja mõtlesin ootusärevalt selle raamatu peale, mille Thinaa mulle Londonist tõi ja mis lihtsalt peab olema hea ja ka lõbus, kuna selle on kirjutanud Candace Bushnell, kes loomulikult tutvustamist ei vaja. Suur oli minu üllatus, kui sama päeva hommikul, kui tolle raamatuga alustada kavatsesin, kuulsin telekast reklaami, mis promos kõnealuse teose järgi vändatud seriaali. Kiusatus seriaali vaadata oli muidugi suur. Mõtlesin, et loen raamatust kaks lehekülge ja eks siis näis, mis saab. Kahest leheküljest sai neli ja kui ma juba igalepoole hiljaks olin jäämas, suskasin raamatukese kotti, lootes seda võimaluse korral kusagil edasi lugeda. Sellist võimalust mul päeva jooksul ei avanenud, küll aga sai selgeks, et olgu see seriaal nii hea kui tahes, enne loen ikka raamatut ja siis vaatame telkust ka kunagi.

Oehh, juba esimene lõik on selline isutekitaja, et ma pakun, et kui mul oleks nii palju vaba aega järjest, siis ma loeksin selle ühe ropsuga läbi. Selliseid rikkaid olustikukirjeldusi televusserist vist ikka ei saa =)

Käisin täna õe ja vennaga kinos lastefilmi vaatamas. Ma pean ütlema, et see oli esimene Eesti näitlejate poolt pealeloetud animafilm, mille vaatamise ajal ma suutsin ära unustada, et originaalis on see mingis muus keeles. No tõesti - isegi suud liikusid õiges suunas. Aga see pole ainus põhjus, miks mulle see film meeldis. Tegelikult sobib see lastefilm täpselt sama hästi ka täiskasvanutele ja ma tõesti soovitan teil seda vaatama minna. Kui teil omal ühtegi jõnglast pole ja kelleltki paariks tunniks laenata ka ei õnnestu, siis täitsa vabalt võib sõpradega minna. Mind panid üsna mitu stseeni mõtisklema, ka nüüd hiljem, kodus. Põhjus-tagajärg-seosed oli väga hästi välja toodud, aga üldsegi mitte kuidagi nõmedalt ninnu-nännult ega ka mitte manitsevalt. Äärmiselt meeldiv film.

Pärast filmi käisime suurema seltskonnaga lounge-restoranis Museum, mis osutus samuti väga mõnusaks kohaks. Oli ühtaegu glämm ja kodune. Ja valgustus oli hästi mõnna. Ja taustamuusika üllatavalt mitte-häiriv, aga samas kuulama jäädes suisa tantsule kutsuv. Umbes sama asi, mis Clazzis, mis on teine koht, mille ma viimase kuu aja jooksul avastanud olen, aga millest vist siin blogis piuksugi pole olnud.

Igatahes siis kolm asja, mida ma tõsiselt soovitan kõigile, kes veel käind-näind pole: Lugu hiirest nimega Despereaux C-C Plazas, Museum Venus klubi kõrval ja Clazz Olde Hanza vastas =)

Mitu asja, mis on naistenõuandlatega päris täitsa valesti.
Esiteks: järjekord vastuvõtule on mitu kuud. Kui veab, on mõni patsient oma ajast lahti ütelnud ja saad selle. Kui veab. Kuna vastuvõtule pääseda on niivõrd keeruline, siis neid eriti kergekäeliselt ära ei anta. Ja nii on see olnud juba aastaid, mitte ainult nüüd, kui seda võiks seostada majanduslangusega, vms. "Aga sa pane omale terveks aastaks ette ajad kinni, siis on hooleta," kõlas sõbra soovitus. Kamoon, tola mängime siin või?

Teiseks: iga vastuvõtu tarvis on planeeritud 15 minutit, mis on tegelikult liiga lühike aeg, arvestades seda, et paljud patsiendid peavad end selles kabinetis ka poolalasti koorima ja lõdvestuma`n`shit, nii et tegemist pole päris perearstikabinetiga... Pardon, aga nii see on ju. Kalkuleerides sisse igasugused retseptide väljakirjutamised ja traditsioonilised kohustuslikud küsimused, jäävad patsiendi mure kuulamiseks loetud minutid. Asju arutatakse n.ö. jooksu pealt ja kõike ei jõuagi arutada ega küsida ega vastata. Minul näiteks tuli täna alles kodu poole sõites meelde, et oleks pidanud vist seda vastikut madalat palavikku, mis mind maha jätta ei taha ja seljavalusid ka mainima. Aga no missa teed, kui vaene arst kirjutab ühe käega saatekirja välja, teisega trükib arvutisse andmeid ja ukse taga on järjekord tervest reast sinusugustest, kellel on mingi kaebus, aga mitte just trauma, nii et erakorralise meditsiini kabineti jaoks ka ei kvalifitseeru (loe: ei ole veel verest päris tühjaks voolanud, natuke on järel).

Ma ei saa aru riigist, kus ülevaltpoolt kiretakse vahetpidamata, et sünnitage ja sünnitage, riigile on lapsi vaja, naised, täitke oma kohust, aga naiste tervisest ei hoolita. Võinohh, ma saan aru küll, aga mulle ei meeldi see, millest ma aru saan =(

Positiivse poole pealt: paar sõbrannat sünnitasid hiljuti ja õnneks jääb nende jutust mulje, et vähemalt sünnitusabi ei meenuta meil siin enam põlluvagude vahel poegimist. Tallinnas mitte. Kõige muu osas - ei tea, ei usu väga. Vajab veenmist veel.

Minnes tagasi arsti-patsiendi vestluste juurde, see lühike dialoog, mis meil täna minu uue ja uskumatult armastusväärse (loe: ei jätnud sellist muljet, nagu ma oleksin mingi viimane ho, kes on kogemata valesse hoonesse sattunud) naistearstiga oli, ajas järjekordselt muigama. Põhimõtteliselt oleksin ma võinud lihtsalt koguaeg pead raputada. Ja no maitea. Kuigi Leenu juba joonistab kodus plakateid kirjaga "Carry lapseootele!" ja keegi selgeltnägija oli mõni aeg tagasi mu emale öelnud, et ta saab kohe-kohe vanaemaks, siis minule tundusid need küsimusedki kõik täielik ulme.

"Sünnitanud olete?
Aborti teinud?
Nurisünnitusi?"

kõlas umbes nagu

"Kuu peal olete käinud?
Aga Marsil?
Jupiteriga kuidas on?"


Igatahes hoolimata kõikidest nendest lõppematutena näivatest testidest ja "ultra-zvuhhist" (imearmas otsetõlge mu meelest =)) ja kõigest muust, mis tavaliselt just rõõmust lakke hüppama ei pane, otsustasin mina täna, et ma ei viitsi enam põdeda. Ei majanduslanguse, ei terviseprobleemide, ei inim- ega töösuhete pärast. Mitte millegi pärast. Olgu siis nii, nagu on. Mina vahelduseks enam ei jaksa asju paremaks muuta. Ma oskan teiste inimeste jamasid kenasti lahendada, aga enda omadest on mul nüüd mõneks ajaks kõrini. Lepin sellega mis on ja vaatab sealt edasi. Kraban hetke ja tunnen rõõmu väikestest asjadest, jne. Alustades näiteks sellega, et postkontorist ostetud mitte-isekleepuva margi tagumine külg ei maitsenud kehvasti. Ma ei tea, kas kõik margid on nüüd sellised, aga see on vaieldamatult suur edasiminek! =)
Terve elu olen kirju kirjutades mõtelnud, et miks küll, kuramuse pärast, ei või nad välja mõelda mingit margiliimi, mis ei maitseks nagu... nagu... liim! Ja näed - ongi olemas! Elu on ikka kaunis =P

Kuna töö- ja pidupäevad on niikuinii juba kõik lootusetult sassis, käisin täna tööl. Pärast pikka niisamaolemise ja trilli-tralli aega oli millegi asjalikumaga tegelemine suisa lõbus. Kõike ei jõudnudki valmis, kuna minu viimaste kuude televiisorist näidatav absoluutne lemmik Kontor oli (vist) pühade puhul millegipärast paar tundi varasemale ajale tõstetud ja sellest ilma jääda ei tahaks ma küll mingi hinna eest.

Õhtusöögiks kokkasime notsuga tervislikku salatit, sisse suskasime peale kõige muu värske ja mõnusa ka jõuluks saadud kappareid. Kombineerimise tulemus oli nii hea, et ma sõin peaaegu terve suure kausitäie üksi ära. Uskumatu tulemus, arvestades, kui palju ma tavaliselt omale korraga kõhtu suudan mahutada. Novot. Igatahes kuna telekas oli pärast Kontori ja AK vaatamist lahti jäänud ja sealt näidati Raadio 2 aastahittide peo salvestust (või oli see otseülekanne?), siis kuulasin söömise ja muude toimetuste kõrvale ühe kõrvaga ka seda.
Kui Rulers of the Deep lavale kutsuti, asutasin end kahe kõrvaga kuulama ja mõlema silmaga vaatama ka. Sealt edasi vaatasin suhteliselt huviga ja ei suutnud imestamata jätta sama asja üle, mis mind ikka ja jälle uuesti imestama ajab - kui on laivis esinemine, siis miks ei laulda otse? Võibolla mu silmad on aastavahetuse pidutsemisest veel natuke krõllis, aga mo meelest tuli üsna mitme imeliselt hea häälega esineja hääl mingi helikandja pealt, mitte otse kõrist. Kuidagi mõttetu tundub... =/

Teine asi - miks inimesed klubis paigal seisavad? Lava ees ja niipalju kui kaamera näitas ka mujal. Okei, ma saan aru, et kui on tegemist sellise peoga, siis kõik esinejad ei pruugi meeldida, aga keegi ju ikka meeldib, muidu ju inimene sinna ei läheks. Aga mina nägin vaid stoiliselt paigalseisvaid inimesi. Isegi mitte paigaltammuvaid, vaid seisvaid. Mõni üksik vahepeal plaksutas käsi. Nomaitea. Väga kahtlane. Ilmselt olid juhtmed risti-rästi üle põranda veetud ja publikul kästi liikumatult seista, et katkestusi ei juhtuks vms.

Seda naljakam on meenutada meie aastavahetust, kus me suurema osa ajast küll mööda vanalinna kortereid ringi kakerdasime, aga kogu selle aja, mis klubis veetsime ka tantsisime. Mina tantsisin isegi tualetijärjekorras ja vahelduva eduga tualetis ka =) Tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis baarileti ääres seistes olime me ikka suhteliselt paigal, sest kamikazesid ja kõike muud värisevate käppadega ei joo, aga nohh, saate aru küll. Milleks minna kluppi paigal seisma, seda saab ka kodus ja trollis teha. Trollidest rääkides - need olid Tallinnas tol ööl vähemalt pool tundi enne keskööd puupüsti täis. Ma pole nii pungil trollibussi näinud lapsepõlvest saadik vist. Päris naljakas oli, isegi vihaseks ei ajanud, kui trollijuht uksi lahti ei saanud, kuigi vahepeal tuli küll selline hirmukene sisse, et uups, äkki me nüüd ei jõuagi õigeks ajaks kesklinna. Kluppi minna võib igal ajal, aga ilutulestik ju! Õnneks tuli üks ilussärav valge mersu ja linna me jõudsime, aga mida polnud, oli see, mille pärast me sinna kiirustasime. Oleks ehk pidanud eeltööd tegema ja välja uurima, et kõige vingemad ilutulestikud toimuvad Haaberstis ja Linnahalli juures. Vabaduse väljakult vaadates oli see igatahes mannetu. Üldse oli sel õhtul/ööl kuidagi palju selliseid poolikuks jäänud asju. Aga nagu ma ühelt meiega tutvunud meeldivalt noormehelt õppisin - alati ei ole vaja sellist draamat teha ja mõne asja võibki poolikuks jätta.

Igatahes lõpp hea - kõik hea. Päikesetõusuks saime magama ja mina olin ekstra tubli ja eemaldasin isegi meigi. Leenu jälle oli eriti tubli ja tegi meile ärgates maailma parimaid pohmakavõileibu*. Paluks meile boonuspunktid tubliduse eest =)

Ja viimaseks parim tsitaat: "Sa aja kõik minu kaela ja mina ütlen, et kõik on sinu süü!" Kreiside peomuttide salapakt nohh =D



*Retsepti kirjutab Leenu ise kommentaariumisse, kui on isu jagada.

Täna oli imearmas päev. Sain Liiaga üle pika-pika aja kokku, käisime katsetamas kohvikut Poliinia. Väljastpoolt paistis paljulubav, kui ma sellest ükskord mööda sõitsin, aga seestpoolt oli... noh jah. Oli kah. Aknaäärses lauas oli suhteliselt mõnus, kui mitte arvestada seda, et selja taga istuva inimese ja minu pead puutusid aeg-ajalt kokku. Ruumikas see koht ühesõnaga pole. Toitudega on vähe paremini. Pardifilee ja kanarull olid täiesti okei maitsega ja isegi seentega täidetud kartulikotlet oli hea, kuigi ma olin end selle välimusest tulenevalt halvimaks ette valmistanud.

Teenindussüsteem oli harjumatu nii minu kui ka viimased mitu aastat Luxemburgis veetnud Liia jaoks. Alguses pidi ise järjekorras seisma, kusjuures mitte lühikest aega, vaid ikka oma 10 minutit, kuna teenindajaid oli vaid kaks ja need vaesekesed pidid ka nõusid koristama. Pärast oma soovide ettekandmist ja maksmist võis minna ja kohale istuda, misjärel teenindajanna tõi road lauda. Kummaline.

Sel ajal, kui Liia magusasabas ja mina teises, soolaste toitude järjekorras seisin, lõbustasin end pakutava juurde kirjutatud siltide lugemisega. Kirjavigu oli nii et tapab. Mitte et ma paha pärast, aga seal polnud küll vist ühtegi toitu, mille nimi oleks olnud õigesti kirjutatud. Kodelettidest magu-hapuskastmeni =) Mõni asi oleks Ärapanijassegi sobinud. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, miks vene keelt kõnelevad söögikohtade omanikud (ilmselt siis eksole) ei võiks paluda kellelgi eesti keelt korralikult valdaval inimesel oma menüüd üle vaadata. Sest sellised kirjavead on ühest küljest küll humoorikad, aga samas ka näitavad midagi. Ilma igasuguse katseta kedagi solvata, kui mul on valida taseme poolest võrdväärsete kohvikute vahel, siis ma ei lähe sinna, kus minu emakeelt nii värdjalikult väänatakse. Igapäevased vestlused õppiva muukeelse inimesega on üks asi, ametlikud sildid ja teadaanded hoopis midagi muud.

Õhtupoole helistas üks armas klassiõde, keda pole ka kolmveerand aastat näinud juba. Tal on selline ilus helisev hääl, nimigi selline =) Hästi vahva oli nii pikalt jutustada, kuigi ta oli just beebi saanud ja tundus sutsu väsinud.

Veel hiljem nägin oma pisikest õde (seda kõige pisemat siis), kes hakkab juba täitsa inimeseks saama. Ütleb targa häälega igasuguseid asju =)

Ja Rafi on ka täna terve päeva peaaegu et ideaalne siga olnud. Välja arvatud hommikuse jalutuskäigu ajal, kui ta otsustas ühe kõvera puu alla kaevikud tekitada sel ajal, kui mina seljaga olin. Ja pärast, kui ma teda sealt ära üritasin tirida, pragas minuga valjul häälel, täpselt, nagu oleks seakeeles öelnud, et "kuule, mine sa ka õige...". Inimestel tänaval oli muidugi tuju hea jälle. Torisev tüdruk ja siunav siga. Ükskord, kui me põrsa näoilmetele, kehakeelele ja häälitsustele tõlkeid püüdsime leida, tuli P-l hea mõte - et võiks leiutada talle selja peale sellise plafooni, kus koguaeg punase kirjaga mõtted üle jooksevad. Nagu jalgpallivõistlustel. Mul on keskmiselt kaks korda päevas kahju, et sellist plafooni põssa ega ka tõenäoliselt minu eluajal ilmselt ei leiutata...

Ma tegin midagi veel paremat - ma kustutasin terve selle postituse ära =)

Nagu ikka, pole elus miski kunagi liiga konstantne, nii et täna on mitu asja juba täitsa okei. Rääkimine on tervisele hea ja liigutamine samuti. Käisin kahes trennis järjest, oli väga mõnus. Esimeses õppisime uusi samme ja kuigi minu väsinud pea jaoks oli see kaks-üks-risti tagant-ette-hüpe-üles-teine jalg-eest-risti-üle-kõrvale liiga suur amps, andsin oma peaaegu et parima ja järgmisel korral võibolla ehk isegi oskan. Teises trennis õpetati meile, kuidas üksteise otsas tampida. Ilma irooniata. Nagu jõulukapsast teeks, nohh. Mina loomulikult alguses pelgasin teisele haiget teha, aga pärast, kui mul endal otsas tallati, siis mõtlesin, et oleks võind kõvemini vajutada. Ei olnud üldse nii imelik, kui tundub. Uusi asju õppida on vahva. Peaks ikkagi uuesti kuhugi kõrgemat sorti kooli minema...

Ja pärast trenni tegime Rafiga makarone sojahakklihaga, mis nägi välja siis nii, et mina üritasin hakkliha mitte ära kõrvetada ja siga turnis oma pisikeste sõrgadega mul varvastel ja ei olnud üldse supportive =) Sojahakkliha, muide, on maitsev, erinevalt mõnest muust sojaproduktist, mida ma proovinud olen.

Nii. Ja nüüd hakkame mõtlema, mida toredat aastavahetusel teha. Elu on ikka lill, mõnikord sutsu räbal, aga kasta tuleb =)

V kirjutas: Tsau :)Kle ma passin seda looduskaamerat juba mingi 2.5 tundi ja ainsaid asju mis ma naen on mingi kuradi varesed nokkimas mulda :D


Vastan siin igaks juhuks veelkord, et teada-tuntud harjumuse kohaselt meeldib loomadele metsas toitu otsida pigem pimedas. Seega Baar III tasub vaatama hakata just sel ajal, kui tööülesannetega hakkab ilusasti ühelepoole saama. Vähemasti mina olen küll juba kaks päeva järjest kella viie ajal tervet punti metsanotsusid näinud =) Ja seda ei ole vaja karta, et pimedas midagi paista ei ole - söötmisplats on mõnusalt mahedalt valgustatud.

Hihhihhihhiihiiihhh =D
Midagi ülipositiivset!

Kes tahavad Rafi sugulasi ja muid matsutavaid metsaelukaid otseülekandes näha, vaadake http://www.looduskalender.ee/node/2139

Manager Marvin väidab, et tema olevat eile põtru ja kährikuid ja kotkast ka näinud =)

Ma eelmisel aastal ikka vahelduva eduga jälgisin toda kanalit, aga pilt polnud kõige etem. Sel aastal on tõepoolest kvaliteeti osas hüpe paremuse poole toimunud. Kaamera on ka suudetud toituvatele metsanotsudele lähemale nihverdada, nii et vahepeal saab ühe harjaspuntraga tõtt vaadata =D

Vahepeal on kaugelt kosta koera haukumist, siga tõstab pead, uudistab, liigutab kõrvu ja laseb tõrrepõhjast kuuldavale madala ruige. Naljakas, metssiga on ikka metssiga, ükskõik kui kodustatud. Liigutused ja miimika on küll täpselt samasugused nagu sellel, kes mul kodus matsutab...

Kui selle peale nüüd konkreetselt mõtlema hakata, siis pole ma siiani täitnud oma eelmist uusaastalubadust. Küllap seetõttu, et see oli päris tõsine ning nõuab suurel määral eneseületust. Põhimõtteliselt olengi ma enda arvates terve aasta selle poole liikunud, aga kuna tegemist on ebameeldiva asjaga, siis tunduvad kõik muud tegevused märksa olulisemad. Kindlasti tuleb televiisorist enne ära vaadata päris mitu saadet. Isegi need suhteliselt tähtsad mittetähtsad mängufilmid, mida korratakse ja mida võiks ju tegelikult vaadata kunagi hiljem, kasvõi laenutuse abil. Ja siis veel peab paar raamatut enne läbi lugema. Ja tuttavaid, kellega kohtumised järjekorras ootamas, on ka rohkem, kui keskmisel inimesel sõrmi. Ja kodus on vaja asju parandada ja koristaminegi on selline tegevus, mida ikka ja jälle vabandusena saab kasutada... Ja nii see lubaduse täitmine edasi lükkubki.

Tegelikult pole mul enda kaitseks midagi asjalikku öelda. Möku olen lihtsalt. Teistele antud lubadusi oskan küll pidada, aga iseenda ees jään jänni.

Vaatasin Pealtnägijat väljareklaamitud autokoolide libedakoolituse bläki teema pärast, aga sattusin millegi veel parema otsa. Poolas sündinud, Palestiinas kasvanud ja Tartus resideeruva hüpnotisööri poolt öeldu ajas üle pika aja naeratama, aga andis samal ajal ka sõna aju sellele osale, mis juba pikemat aega taob malakaga vastu seina ja röögib: "Muutust on vaja! Muuda midagi!"

Onu sõnad olid järgmised:
"Imagine yourself 20 years from now. Imagine nothing has changed. You live in the same house, you work at the same place, you are dating the same person. Everything is exactly the way it is today. If that does not scare you then I do not know what does."

Mina hakkasin selle lõigu ajal igatahes automaatselt eitavalt pead raputama. Seega algmaterjal uusaastalubaduseks on valmis.

Edasijõudnute grupi jaoks on see kindlasti juba igav, aga Neljanda pealt tuleb täna kell 21.10 ja homme kell 01.05 Hotell Ruanda. Et need kaheksa inimest, kes seda filmi veel vaadanud pole, võiksid ka lõpuks ära vaadata =)

Kui PÖFF-ile pole mahti või tahtmist minna, siis TV1000 pealt näidatakse Hotell Rwandat jälle. Täna kell 19 ja homme hommikul kell 5.30. Ning ühte hästi armsat ja tõepoolest naljakat komöödiat näitab homme õhtul Kanal 2. Film Viimane puhkus Gerard Depardieu ja Queen Latifahiga peaosas on mõnusalt positiivne, ilma nõmedate banaanikoore-, tort-näkku- ja kõhutuulenaljadeta ning paneb ka sutsuke mõtlema selle üle, mis ikkagi on oluline ja mis mitte. Mina käisin seda vaatamas kolm aastat tagasi jõulude ajal, kui viibisin Birminghamis ja tuju polnud just teab-mis-hea ning vähemalt filmi vaatamise ajal ning vahetult pärast seda oli küll rõõmus ja vahva olla, nii et soovitan.

Eile õhtul telekat vaadates ajas mind üks ja seesama teema, pedofiil Toomas Meola ennetähtaegselt vangist vabastamine, korduvalt närvi. Tänane uudis Postimehe kuuendal leheküljel aga ajab juba pahaselt jalgu trampima.

Tartu vangla inspektor-kontaktisik Tauri Lehola kinnitas eilsel kohtuistungil, et Meola on käitunud kogu vanglas oldud aja ehk ligi kaks ja pool aastat eeskujulikult. "Ma arvan, et tema koht ei ole vangla," avaldas vangla inspektor. "Ta ei saa seal vajalikku ravi ja karistusaja lõpuni pole enam palju jäänud. Olles suhelnud temaga ligi aasta, arvan, et oht uueks kuriteoks on minimaalne."

Kulla härra inspektor-kontaktisik! See on väga vahva, et sul on nüüd pedofiilist sõber. Sõpru võita on alati tore. Kui sa aga oleksid lugenud asjakohast kirjandust (mis vanglas töötavale inimesele peaks küll tegelikult olema pigem töölesaamise eelduseks...?), teaksid, et pedofiilide üks eritunnuseid ongi see, et nad on eesmärgi nimel võimelised käituma äärmiselt meeldivalt ja olema väga sümpaatsed. Nii et ära lase oma uuel sõbral end lollitada.
Lisaks võiks meelde tuletada, mille eest Toomas Meola ehk Toomas H. Liiv üldse vangi läks. Mees on pedofiil, mitte poevaras ega tülinorija. Vangis lapsi teadupoolest ei hoita, seega pole ime, et ta seal kedagi ei ahistanud.
Kolmandaks - see, et pedofiil ei saa vanglas vajalikku ravi, ei tähenda, et teda võiks lasta ravimise eesmärgil vanglast välja vabadusse. Kui neid seal veel ei ole (miks??), peaksid vanglates töötama professionaalsed hingeabi andjad, terapeudid või kesiganes. Veel "töötlemata" pedofiili karistusasutusest välja laskmine selleks, et teda vabaduses tema oma vajalike käikude vahepeal kord-paar nädalas veenma hakata selles, et lastega seksimine pole hea mõte, on riigi poolt vastutustundetu.

Ühtlasi sedastas Lehola, et kaasvangid on tarvitanud Meola kallal korduvalt vaimset ja füüsilist vägivalda. "See paragrahv, mille eest ta on süüdi mõistetud, pole vanglas eriti soositud," konstateeris Lehola.

Odott. Mis see sõna nüüd oligi...? PARAS? Ilmselgelt ei saa selleks loodud asutused kurjategija karistamisega hakkama. Julgen arvata, et ma ei ole julm leides, et on hea, kui vähemalt kaasvangidki seda teha oskavad.

Prokurör Alar Häidberg lisas, et ennetähtaegsete vabastamiste arutelul näeb harva niivõrd positiivset materjali, nagu oli esitatud kohtule Meola kohta. "Teda ootab elukoht, töökoht ja toetav sotsiaalne võrgustik ema ja abikaasa näol," märkis Häidberg.

veidi eespool aga:

Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamme kinnitusel tegi kohtunik Heli Sillaots vabastusotsuse klausliga, et Meola ei tohi järelejäänud katseajal elada samas korteris abikaasa Kaire Meola ja naise 11-aastase pojaga, kes on üks mehe ohvreist.

Parandage mind, kui ma teie arvates eksin, aga lapsevanema kohus peaks mu meelest olema oma lapse kaitsmine. Normaalne inimene (üldlevinud arvamuse kohaselt eriti just ema) teeks mida iganes selleks, et oma last hädaohu eest hoida. Selle asemel on proua aga hoopis oma lapse retsijale toetavaks sotsiaalseks võrgustikuks.

Kui tihti võib isiksusevastaseid kuritöid sooritanud inimestega suhtlevaid kaaskodanikke mingil põhjusel mõista ja vabandada, siis antud juhul pole sellele küll ühtegi vabandust. Toetades pedofiili, reedab ema oma lapse. Häbi sulle, Kaire Meola!

Kui midagi väga tahad, võid selle võimalikkusesse uskuma jääda isegi juhul, kui lootust on 0%. Mina näiteks uskusin terve sügise millegipärast, et sel aastal talve ei tule. Noh et ei tulegi. Kohe üldse. Ei tule lund, ei tule külma. Tundus ju loogiline - kui ei ole suve olnud, et saa ka talv saabuda. Eilne õhtu, kui ma oma auto hangehakatise alt avastasin, oli seetõttu löök allapoole vööd. Kahevõitluses Carry versus ilm ei jää vist mina eluilmaski peale. Paganas =(

Vaatasin eile Oprahi vestlussaadet, kus üks intervjueeritav, täpsemalt siis Hearsti meediakontserni esindaja ütles, et Cosmopolitani tiraaž Venemaal on miljon ning et seega on nende ajakiri Euroopas naisteajakirjade hulgas loetavuselt esikohal.

Oehh. Olen ma ainuke, kes arvab, et Venemaa ei ole ühestki otsast Euroopa? Julgen meelde tuletada, et Sankt-Peterburg on aken Euroopasse. Aken. Mitte Euroopa, vaid aken sellesse. Heal juhul kuulub tollest lahmakast riigist Euroopa alla üks kitsuke siiluke. Põhimõtteliselt võiks seda riba ju Euroopaks pidada, aga nagu juba mujalgi räägitud-arutletud, sõltub Euroopaks ja eurooplaseks olemine suuresti just suhtumisest, põhimõtetest, väärtushinnangutest. Venemaa neid Euroopaga eriti ei jaga. Või kui ka jagab, siis ülbe näo ja rusikasse pigistatud löögivalmis kätega. Juba lasteaias peaks enamikule selgeks saama, et sel kombel sõpru ei võideta.

Venemaa pole Euroopa. Ja ilmselt pole ka Aasia. Oma süü, et keegi temaga mängida ei taha...

Tuuleveskitega võitlemine. Ühel hetkel saab lihtsalt kõrini sellest, et kõik sõrmed on korraga purud ja et oled emotsionaalselt invaliid. Võib ju käe ette panna, aga minu käsi peatab hoost ehk ühe miljondiku. Kui veab. Ja ise saan igal juhul väga haiget.

Ehk oleks kergem paluda endalegi peotäit tuima ükskõiksust ja süümepiinade, kaastunde puudumist.

Viimase nädala jooksul on sellest jubekoledast, räigest jne helkurikampaaniast igalpool nii palju räägitud, et ma otsustasin kah ära vaadata/kuulata, millest jutt käib. Ei teagi... ma omast arust ei ole kalk ja südametu inimene, aga terveks tunniks, nagu üks naisterahvas väitis, siit küll nutuainet ei jagu. Mind hakkab juba vaikselt ära tüütama hala selle ümber, kuidas kõnealused reklaamid on kedagi natuke šokeerinud ja kedagi natuke vähem või rohkem kui natuke. Leidsite ka, mille üle šokeeruda! Mind šokeerivad näiteks need alasti naised õhtusel ajal (ja isegi mitte niiväga õhtusel, eksole) filmide vahel näidatavates reklaamklippides palju rohkem. Kui nüüd vaielda selle üle, kumb reklaamidest peaks ekraanile jääma ja kumb mitte, siis nomaitea... minu arvates pole siin küsimustki. Aga inimesed on teadupoolest erinevad, seega otsustage ise. Siin on kõik helkurikampaaniaga seotud materjalid olemas: http://www.mnt.ee/atp/?id=249

Minu arvates on käesolev kampaania vägagi vajalik. Selliste lihtsate asjadega, millest on alati räägitud ja mida kõik tegelikult teavad, kipubki ju pahatihti nii olema, et "ahh, homme ostan" või "küll ma jõuan õigel hetkel tee pealt eest ära hüpata, ma ju näen, kui auto tuleb". Kuigi sada aastat on räägitud, et ega ikka ei jõua küll. Minagi, kes ma end vahelduva eduga täitsa arvestatavalt arukaks pean, avastasin helkurite olemasolule tähelepanu pöörates, et mu lemmikloom on küll helkurdatud, aga ma ise mitte... Alates kellakeeramisest juba mitmendat nädalat õhtuti pimedas seaga õue minnes olen iga kord mõelnud, et küll on ikka hea, et mul on helkur täitsa olemas... sahtlis.

Õnneks sõidan ma mõnel päeval autoga ka ning see aitab näha asju läbi autojuhi silmade. Ausõna, valgustamata sebrat ületavat tumedates rõivastes inimest ilma helkurita väga näha ei ole. Ma pidurdaks aegsamini, kui oleks. Jääks endal ka närvid alles ja.
Valgustamata maanteedest pole mõtet rääkidagi. Paar nädalat tagasi sõitsime pimedas mööda üht sellist ja mingi tüüpiline üleni musta riietunud ilma helkurita tüüp oli otsustanud hääletada, aga mitte teepeenral, mis oleks tema olukorda arvestades olnud isegi ohtlik, vaid päris maantee peal. See oli küll halb. Õnneks oli meie auto kiirus sel hetkel väike, jõudsime kõrvale põigata. Kole mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui oleksime tol momendil sõitnud tavapärase kiirusega.

All in all, senikaua, kuni liigub ringi terve armaada igast tonte, kellel on täiesti suva, et nad oma kerega kellegi auto ära mõlgivad ja neile pikaks ajaks hingepiinu tekitavad, tulebki mu meelest just selliseid reklaame näidata. Ehk jõuab siis ükskord midagi ka sinna ajude vahele kohale.

Polegi pikki lusikaid, härra Wallenberg?

Reedel käisime ooperis. Tavaliselt, kui millegi suhtes on kõrgendatud ootus, kipub kogemus kesiseks jääma, ent sel korral oli vähemalt minu arvates etendus väga bueno. Mulle meeldis väga ja seda suure tõenäosusega just sel põhjusel, et tegemist polnud mingi romantilise tiluliluga, vaid teema oli tõsine ja nõudis kaasamõtlemist. Minu kaaslasele kahjuks ei meeldinud. Kui alguses arvasin, et tema nihelemises on süüdi meesterahva koibade jaoks liig kitsas pingirea vahe, siis vaheajal sain teada, et etenduse näol olevat tegemist olnud lihtsalt mõttetu kiljumisega. Minu vaimustust see õnneks ei kahandanud, olen ka jõudnud Estonias etenduvat Wallenbergi juba mitmele inimesele soovitada ning soovitan teilegi. Keda minu jutt ei veena, siis neile mõjutajaks fakt, et nüüdisooperile Wallenberg on antud mitmeid auhindu, näiteks riigi kultuuripreemia.

Väike väljavõte, isutekitajaks või nii:


Wallenberg: "Mida Te teete?"

Ohvitser: "Kas sul pole silmi peas või? Siin tehakse tööd, me täidame oma kohust. Tuhat iga päev, see pole mingi lapsemäng. Tuhat juuti, iga päev, üks rong, mis välja sõidab. Tuhat nimekirja, tuhat sõiduplaani. Sada oli neid eelmisel nädalal, tuhat sellel nädalal. Kaks tuhat järgmisel nädalal, iga päev, kakskümmend neli tundi järjest. Iga minut, mil keegi esitab rumalaid küsimusi, on kaduma läinud minut."

Wallenberg: "Miks just need inimesed?"

Ohvitser: "Tuhanded küsivad iga päev, kes küsib, on juut! Kes annab arvu, mis jääb ühe ja tuhande vahele, see on juut! Kes nendesse vagunitesse siseneb, on juut! Kes maha lastakse sellepärast, et mul pole aega vastata, on juut! Kas sa tahad vagunisse minna või edasi küsida?"

Wallenberg: "Mina olen rootslane."

Ohvitser: "Ma võin ka rootslasest juudi teha. Minema astuda!"


Igaljuhul ooperis käimiseks tuleb mul uus kaaslane leida. Etenduse vaheajal juba rihtisin pilguga erinevaid ridu, kuhu võiks järgmisel korral kohad võtta, et tõlget paremini näha =)

See postitus on suunatud eelkõige neile, kes on minult küsinud, et mis nendes seafarmides siis ikka niiväga hullusti on...
Mina ei ole PETA ja ma ei nõua, et kõik minu sõbrad-tuttavad lõpetaksid lihasöömise. Küll aga jääb sellist küsimist pärast järgneva video vaatamist eeldatavasti vähemaks. Ma vähemalt väga loodan, et see video toob selgust. Lapseootajatel ja nõrganärvilistel palun tungivalt mitte vaadata.

http://getactive.peta.org/campaign/iowa_pigfarm_abuse2


Ühtlasi tahaks lühidalt lahti seletada ka vastuse küsimusele: "Miks peaks keegi jänestele pesuvahendit/küünelakki/lõhnavett silma tilgutama?". Minult ikka on seda paar korda küsitud, kui ma olen näiteks mõne oma sõbranna meigivarustusele tähelepanu juhtides maininud, et pooled tooted tema meigikotist on loomade peal katsetatud ja see pole hea. Küsimuse vormis vastust saades mõtlen tihti omaette, et muidu nagu arukas inimene, ja nüüd selline küsimus. Aga nohh, öeldakse, et rumalat küsimust pole olemas...

Pesuvahendid/küünelakid ja üleüldse kogu kodukeemia ja kosmeetika valdkonda kuuluv tootevalik võib teadupärast tarvitamise ajal kogemata sattuda. Ükskõik kuhu. Küürimispulber võib sattuda käe peale, aerosool silma, küünelakk sellega mängima sattunud lapsele suhu, mida iganes. Selleks, et teada saada õnnetustega kaasnevaid võimalikke ohtusid ja tagajärgi, viivad arvukad kosmeetika- ja keemiatööstuse poolt palgatud laboritöötajad läbi katseid loomade peal. Umbes et mis saab siis, kui pihustada koerale parfüümi silma ja seda sealt kümne minuti jooksul välja ei loputa. Või tunni. Või kahe päeva. Või mis hakkab selle koeraga juhtuma siis, kui tema marrastatud nahale valada näiteks õlivärvi või katsetamisjärgus olevat pihustatavat plaastrit. Mitte et inimesed oleksid niivõrd opakad, et omale katkise käe peale värvi valada, aga õnnetusi juhtub ja ega ilmaasjata panda paljude toodete pakenditele kirju "mitte kasutada vigastatud või ärritatud nahal". Näiteks WC puhastusgeelide pakenditel on raudpoltnael alati kirjutatud, et toote kasutamisel tuleks kanda kummikindaid ning toote kokkupuutel nahaga vastav kehaosa koheselt ohtra veega loputada, mõningatel juhtudel isegi arstile näidata. Tähendab - on ohtlik. Ja kuidas tootjad teada said, kui kaua ja mida ja kuidas tohib? Mõelge ise edasi. Mina ei viitsi enam kirjutada nii elementaarsest asjast.

Või nohh. Järgnevale küsimusele, et "aga siis ongi ju hea, et neid tooteid katsetatakse enne loomade peal, kui tootmisse lastakse" vastaks küll juba ennetavalt ära, et:

* toodete katsetamiseks on juba ammu muid võimalusi, mis ei hõlma loomi, linde, inimesi ega muid elusolendeid

* need võimalused pole kulude poolest kallimad kui loomkatsete teostamine, lihtsalt harjumuspäraste viiside muutmine on asjaomastele tegelastele aeganõudev ja tülikas

* ma isiklikult ausaltöeldes kasutaksin küll mingit looduslikku, keemiavaba, vähem aega säilivat mögla, mida pole loomade peal testitud (jah, sellised on täiesti olemas), kui vähegi võimalik.

Kõige lõpuks on loomade peal juba testitud ning inimestele kasutamiskõlbulikeks tunnistatud aineid lademetes ning sama hästi võiks uute toodete arendamisel kasutada neid. Aga ei. Sest senised kortsude- ja tselluliidivastased kreemid ei üllata enam kedagi. Ja kes ikka jaksab pidevalt oma tualetti sidrunilõhnalise õhuvärskendajaga värskendada? Vaheldust on vaja!

Tuvitädi

Täna juhtus üks kummaline asi. Möödunud päevade ja tänase hommiku põhiteemat silmas pidades ehk oluliselt kummalisemgi. Mul on muidugi kalduvus kõigest üleliia seoseid ja paralleele otsida, kuid siiski...

Lõuna paiku Rafikuga jalutama minnes kuulsin naabermajast möödudes kusagilt kõrgemalt valju klopsu. Kohe pärast seda sadas midagi laperdades allapoole ja kukkus päris kiiresti garaazhiukse ette. Mina, lühinägelik, kissitasin silmi, püüdes aru saada, millega tegu. Tundus, nagu oleks keegi midagi rõdult või akna vahelt alla visanud. Lähemale liikudes oli näha, et see alla kukkunud miski liigub või liigutab. Juba paari sammu kauguselt oli selge, et tegu on millegi elusaga. Jõudsin veel mõelda, et issake, äkki on rott ja Rafi pistab selle möödaminnes nahka (ühe tee pealt leitud roti laibaga ükskord juhtus nii, sorri, Kar, ausalt ma ei hoia oma siga näljas, päriselt kaa), aga siga vantsis sest tombust kiirel sammul mööda, tal oli igahommikune siht - üks kindel õunapuualune - selgelt silme ees. Samal ajal, kui siga oma mahlase hommikusöögi poole vudis, kükitasin mina tolle pisikese tombu kõrvale ja nägin, et tegemist oli linnukesega. Lebas teine seal selili, tiivad kahele poole laiali, süda peksles sulgede all nii, et terve ta valge kõhualune vappus. Vaatas ülespoole ja vahepeal pilgutas silmi. Muidu eriti ei liigutanud. Küllap oli kogemata vastu akent lennanud.

Mõtlesin hetke, et mida siis nüüd teha. Silme eest jooksid läbi multifilmidest nähtud kaadrid vatiga vooderdatud kingakarpidest ja lahasesse pandud tiibadega lindudest. Jooksin ruttu enda maja koridori, panin lugemiseks kaasa võetud ajakirja postkasti ja kiirustasin tagasi linnu juurde, ise kartes, et äkki on vaeseke vahepeal hinge heitnud või oma murtud tiivaga minema loivanud. Aga ei olnud. Lebas seal täpselt samamoodi liikumatult, väike linnusüda kõvasti tukslemas, silmad pärani lahti. Mõtlesin, et võtan linnu kätte, ehk on siis paremini aru saada, kas tal miskit kusagilt katki on. Niipea, kui mu näpuotsad maad puudutasid, haaras pisike sakitriibuline lind oma niitpeenikeste varvastega mul kõvasti-kõvasti pöidlast kinni. Panin pihu talle tiibade alla ja tõusin püsti. Linnu istus mu sõrme peal nagu õrrel ja vaatas. Kuna ta silmad olid kerega võrreldes nii suured ja veel kahel erineval pea poolel, ei saanud ma päris täpselt aru, mida tema vaatas, küll aga tundus mulle, et vähemalt mõni aeg püüdis ta mind jälgida. Aga istus ta jumala rahulikult, isegi süda ei peksnud enam sees nii nagu enne. Tiibu ega ühtegi muud kehaosa ka imelikult ei hoidnud, nii et tundus, et ühtegi luud ta kukkumisega murdnud ei olnud. Kuna ma teda kinni ei hoidnud, vaid ainult toetasin käega tagantpoolt, moodustades oma peoga tema kohale "laulukaare", tundus kummaline, et ta lihtsalt istub seal ja ei lendagi minema. Silitasin teda teise käe sõrmega kõhu alt, lind lihtsalt vaatas mind ja pilgutas vahepeal silmi. Vahepeal tundus, et vaatab niisama majaesise tühermaa poole, aga kuna ma pole linnuteadlane, siis ega ma pead anda saa, mida ta tegelikult vaatas. Aga pisike oli ta küll, mahtus ilusasti peopessa ära.

Kuna linnukesel füüsiliselt midagi viga ei paistnud olevat, ei teadnud ma, mida ette võtta. Järeldasin, et ju tal on lihtsalt sest peaga vastu akent lendamisest ja kõrgelt kukkumisest shokk. Rääkisin linnuga juttu. Lohutasin. Tol momendil kusjuures ei tundunud selles midagi imelikku olevat, isegi siis mitte, kui mõned inimesed mööda kõndisid. Alles nüüd, siin kirjutades, tundub natuke kummaline mõelda, et seisis mingi tibi keset kõnniteed ja pidas ühele varblaselaadsele monoloogi. Oma osa sellesse vahejuhtumisse andis muidugi ka asjaolu, et ta nii vaikselt istus ja kuhugi minna ei tahtnud. Oleks ta mingi riiukukk olnud ja proovinud mind näiteks nokaga hammustada (papagoid näiteks teevad nii ja päris valusasti), jee ma siis oleks viitsind seal temaga jännata. See linnu aga hoidis oma pisikeste peaaegu olematute varvastega mul pöidlast kinni ja ei teinud väljagi sellest, et ma teda paarkümmend mitutit järjest silitasin.

Ühel hetkel sai mul jutt otsa ja ma ei osanud talle enam midagi öelda. Millegipärast tundus tol momendil, et ta nagu sellepärast istukski seal, et mind kuulata. Vaatas vahepeal ringi ja heitis siis jälle oma suure linnupilgu pilksti minu poole. Laususin siis talle: "Tead, mitte miski ei hoia sind siin kinni, sa võid absoluutselt igal hetkel minema lennata." Enne, kui arugi sain, oli ta juba läinud. Nagu olekski ainult selleks tulnud, et toda kinnitust kuulda. Natuke nukker oli, et ta minema lendas. Mitte et ma teda kangesti kodus puuris oleksin tahtnud hoida, aga temast oleks ehk pikema tutvuse korral meile samasugune sõber saanud, nagu Varese tänava varestest. Kes teab, võibolla lendab ta mõnel tuleval päeval veel mulle näpu peale istuma. See linnu oli nii väike ja pehme ja armas ja sõbralik, et mul oli suisa kahju, et ta mu kätt omale pesapuuks ei valinud. Kuigi ratsionaalselt mõtlejad ütleksid ehk, et segane peast, mida sa selle linnuga veel peale hakkad, sul pole ta jaoks aega ja pealegi on sul juba siga. Oleksin suurima heameelega talle mõne oma kingakarpidest ära vooderdanud ja viietärni hotelli standardis teri pakkunud =)
Hea mõelda, et temaga vähemalt kõik korras oli.

Meenus vanavanaema jutustatud lugu sellest, kuidas ta ükskord, mõned aastad pärast seda, kui poeg Estonia laevale jäi, poega unes nägi ja too temaga juttu rääkis, ütles, et ema ei peaks tema pärast kurb olema ja lubas talle peatselt seltsiks tulla. Hukkunud poeg olevat ka täpselt kirjeldanud aega ja kohta, millal nad uuesti kohtuvad. Istunud siis vanavanaema varsti pärast seda ühel suvisel päeval oma koduaias ja koorinud kasvuhoone ukse ees pingil istudes kartuleid, kui tema kõrvale lendas suur liblikas. Istus seal ja ära ei läinud. Aeg ja koht, kusjuures, ühtisid unenäos kirjeldatuga.

Juba enne, kui too aastaid tagasi toimunud vahejuhtum mulle meelde tuli, tundus, et võibolla too linnuke, kes taevast alla minu jalge ette sadas ja siis väga ebalinnulikult ära ei kippunud ja kelle ma siis oma viimase lausega justkui vabaks lasin, pidi ka kedagi või midagi sümboliseerima. Aga küllap mulle lihtsalt meeldib nii mõelda...

Kui minu armas sõber Deniss paar kuud tagasi oma blogis sellest filmist kirjutas (http://denissr.blogspot.com/2008/08/hotel-rwanda-for-those-who-are-not.html), teadsin ma kohe, et pean seda nägema. Sest Deniss ei vaata just kuigi palju telekat ega filme ning kui ta midagi vaatab ja siis veel pärast kiidab ka, peab see tõepoolest olema vaatamist väärt.

Nimeks on filmil Hotel Rwanda ja pärast pikka ootamist-lootmist jõudis see eile õhtul lõpuks meiegi teleekraanile. Kangesti tahaks siin tsiteerida, aga häid kohti oli selles filmis lihtsalt liiga palju. Pealegi ei annaks ükski tsitaat edasi kõike seda, mille peale P kaks tundi järjest lihtsalt pead vangutas ja "täitsa p....s ikka" korrutas. Mina üritasin end samal ajal vägisi nende inimeste hulka klassifitseerida, kes "ütlevad "oh my god, this is horrible" ja söövad oma õhtusööki edasi"."
Ikkagi tuli üks tsitaat ära.

Minu uut lemmikfilmi Hotell Rwanda näidatakse käesoleval nädalal veel ka TV 1000 pealt pühapäeva öösel kell 3 ja õhtul kell 21. Kui te pole just rumal või lihtsalt kalestunud inimene, siis see film liigutab teid, minu sõna selle peale.

Ei mäletagi täpselt, milline oli esimene segamini aetud juppidest koosnev film, mis mind lummas ja millised lummavad mind siiani. Oli see nüüd Memento või ehk hoopis 21 grammi? Legendaarne Butterfly Effect tuli hiljem, seda ma mäletan.
Jupitatud linateostest rääkides on omaette klass need filmid, kus päris lõpus keeratakse veel kõik pea peale ka. Needless to say, meeldivad need mulle eriti. Kuidagi omane tundub. Sellesse gruppi kuulus ka paar õhtut tagasi vaatamas käidud Righteous Kill.
Küll hirmutati eelnevalt, et pidavat olema möga. Üks ja teine olevat käinud vaatamas ja leidnud, et ei kõlba. Veronts teadis pajatada, et Ameerikas olevat see film ülihalbu arvustusi saanud. Tema emale ka ei istunud see värk. Minule seevastu meeldis väga. Aga küllap on sellel filmil minu jaoks mõneti erinev tähendus...
Või siis lihtsalt keskmisele inimesele ei jõua point ja idee kohale. Aga nii ei tohi öelda, sest kõik need ülihalbade kommentaaride andjad võivad solvuda, ameeriklased ja muud. Pealegi, Verontsu ema näiteks pole ju keskpärane. Eks maitsete erinevus mängib ka oma rolli.

Aga seda olen ma suisa kohustatud mainima, et Al Pacino on endiselt ääretult šarmantne kuju, kortsudest hoolimata =)

Klaxonsi kontserdil käisime. Täitsa hea oli, ainult et lava ette kogunenud noored ei teinud mu meelest väga seda, mida tavaliselt lava ette tegema minnakse, kui nüüd need aluspesu-bändile-pähe-loopimise-hetked välja arvata (aga nohh, päris hästi polnud aru saada ka, kas need olid ikka fännid, kes neid hilpe lava poole lennutasid).

Mul on hea meel, et Eesti kontserdikorraldajad on hakanud hakkama saama ja toovad meile siia ka midagi muud peale Elton Johni.
Selles valguses oleks mul aga jätkuvalt seesama igivana küsimus: millal ikkagi Kasabian Eestisse jõuab?

Hehee, koerad on võrratud ;)

http://www.youtube.com/watch?v=CsEUcd_WfUY

Kuna ma meie tüdrukuteõhtust palju ei kirjutanud, unustasin ka mainimata, et Olümpsi 26-ndal korrusel olev rendisaun koos pisikese basseini ja puhkenurgaga oli samuti väga mõnna, isegi minu jaoks. Nimelt oli seal nii duširuumis kui ka peolauaga ruumis piisavalt soe - sai otse saunast tulles hakkama küll. Dušist tulev vesi oli mõnusa temperatuuriga, mitte säästurežiimil ehk "karastamiseks" mõeldud ning peolaua all oli ka soesoe põrandasoojendus, mis šampat kulistavate neiude jalad ruttu ära kuivatas. Basseinivesi oli minu jaoks küll veidi jahedavõitu, aga teised sulistasid seal ilma ilma kurtmata, nii et...
Kui minu jaoks esikohal olev soojuse-faktor kõrvale jätta, avanes puhkeruumist ka ilus vaade merele ja vanalinnale, mis on mõne jaoks kindlasti tegur nr. 1. Kuidagi mõnusalt hubane oli ka. Küllap seetõttu, et keegi kõrvaline meid sinna häirima ei tulnud ja kõik neli ruumi asetsesid mõnusalt kompaktselt - polnud vaja rätikuga pikki vahemaid läbida ega niisama asjatult edasi-tagasi silgata. Aga minul on ikkagi kõige parem meel selle üle, et ma sain n.ö. turvaliselt saunas käia - et kusagil polnud rõvedalt külma õhku ega vastikult jahedaid põrandaid.

Aga. Tegelikult tahtsin ma täna hoopis seda küsida, kes oli see armas inimene, kes mulle eile šokolaadi postkasti pistis. Väga kena žest, kuid kahjuks ei oska ma kellelegi aitäh öelda =(

Mina oma roostevärvi juustega tahaksin praegu näiteks oliivimusta või samblarohelisse riietuda. Aga ei. Pandi musta kandma. Mitte et mul lõppkokkuvõttes väga midagi selle vastu oleks olnud, sest üritus ise oli täitsa vinks-vonks. Nagu selgus, on nädalaga võimalik üht väga vanade tüdrukute pidu orgunnida küll. Mina jäin igatahes rahule, eriti kuna keegi ei joonud end pintsliks ja ka kännuämblikke polnud sel tüdrukuteõhtul kusagil paista =)

Läbikäidud kohtadest meeldis kõige enam ööklubi Marat hoolimata asjaolust, et tõenäoliselt seoses kuu lõpuga oli seal rahvast väga vähe. Mina isiklikult pole nii sõbralikku ja vastutulelikku personali veel üheski ööklubis kohanud, ei Eestis ega välismaal. Programmijuhist baarmanini olid kõik viisakad ja lõbusad. Ei kordagi sellist uksehoidja "I am so not letting you in unless you´re a rockstar" suhtumist. Sinna võib teinekord täitsa uuesti minna.

Vastupidine efekt tuli koledaks kulunud diivanikatetega lounge-baarist Stereo, mille ettekandja meile lauda istumise järel küll ütles, et peaksime oma joogid võimalikult kiiresti ära tellima, kuid jättis mainimata selle, et vähem kui 5 minuti pärast pannakse täistuled peale nii, et selles lauas istumine osutub väga ebameeldivaks. Oleks ju võinud öelda, et lisaks sellele, et kassa kinni pannakse, läheb kinni ka kogu asutus ning valgustus saab olema umbes samasugune nagu vanglate välisterritooriumil öisel ajal. Ma päris igasse baari sisenedes ei vahi ukse pealt, kaua nemad lahti suvatsevad olla, eksole. Kogu loole pani väärilise punkti teenindajanna, kes mu kaaslaste sõnade kohaselt (ma ise viibisn sel hetkel eemal) nende ninade eest lauda lapiga n.ö. õhtu lõpetamise märgiks puhtaks nühkimas käis. See ongi see, mille eest meid tippi hurjutatakse jätma, kas nii? Et vaene teenindav sektor, neil ju palgad nii madalad. Well, it´s obviously like that for a reason! Vabandage, tegelikult ei ole, aga no mida muud sellise teeninduse peale öelda?

Aga juuksevärvi teema juurde tagasi tulles - ma pole mingi punapea. Minu juuksed on ruuged, okei? Nii et paluks mu poole mitte pöörduda lausega "hei, punapea!"
Tervitused õpetaja Mullerile. Sain ka seekord kenasti hakkama ;)

Sattusin eile õhtul ETV pealt nägema juppi saksa-ja türgikeelsest filmist Vastu seina, kus filmi meessoost peategelane istus pärast ebaõnnestunud enesetappu psühhiaatriahaigla arstionu kabinetis. Onu psühholoog (või oli see nüüd psühhiaater) usutles teda veidi ning lausus seejärel: "Milleks end tappa? Selleks, et saada lahti oma praegusest elust, ei ole vaja end ära tappa. Piisab sellest, kui lõpetate siinse elu ja lähete kuhugi mujale. Minge Aafrikasse ja aidake inimesi. Tehke midagi."

Kuldsed sõnad mu meelest. Maailm on suur ja lai. Kui siin ei sobi, ei tähenda see veel, et kusagil mujal poleks kordades parem. Tobe oleks alla anda enne, kui ei tea, mis nurga taga peidus või järgmisel tänavalõigul ees ootamas. Kahju, et ei olnud aega filmi edasi vaadata. Kui kunagi kordust näidatakse, vaatan kindlasti.

Tükk aega istusin arvuti taga ja otsisin paaniliselt seda lugu raadiost mällu kõmisema jäänud lausejuppide järgi. Lõpuks leidsin esitaja, aga õnnistet juutjuub andis vaid poolikuid lõike live-kontsertidest ja kehva kvaliteediga liikumatuid pilte. Roman, hea poiss, tegi lõpuks öösel-kell-kolm-imet ja saatis lingi http://www.myspace.com/roachford

Lugu, mida ma olin otsinud, kannab nime Ride the Storm ja on kohe esimene, kui too lehekülg avada. Juhul, kui seda linki kunagi tulevikus enam olemas ei peaks olema, siis esitajaks on Roachford.

Ma armastan, armastan, armastan seda lugu. Mõnna positiivne lootustandev haussmuusika. Ausalt, ma oleksin valmis sellele lauljale tänaval turbokalli tegema kõnealuse loo eest =D
Ja kui härra Andrew´l MySpace-is juba 6333 sõpra ees poleks, lisaksin ma end samuti sinna... Oot, tegelt, what the hell, mis mu passa oligi..? =)

Üks tuttav suri ära. Jälle. See paistab viimasel ajal trendikas olevat =/
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.

Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.

Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)

Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!

Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)

Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.

Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.

Halo versus sarved versus hullusärk

Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.

Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...

Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.

Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.

Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.

Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.

Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?

Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.

Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?

Paljude toredate sündmustega, mis mu elus aset leiavad ja vahvate kohtadega, kus käin, juhtub nii, et pole lihtsalt mahti neist siin blogis pikalt-laialt pajatada. Millest on mõneti kahju, sest mälu, nagu ikka, teeb paralleelselt muuga ka kustutustööd ning sel viisil ma tulevikus vaevalt et mäletan näiteks juba üle kuu aja tagasi toimunud Haapsalu-tretti Tiina ja P-ga, päikeselist linnust, väga tuulist ilma, luuremängu laulva pingi ümber, Tiina pakutud kalavõileibu, tema ägedat hundikoera, jms. Või nohh, mäletan, aga vaid üldiselt. Samamoodi on arvukate söögikohtadega, mille külastusi ma juba iidamast-aadamast siin lahanud pole. Mitte, et see oleks kohustuslik a´ la "käisime eile Söögiplatsil, saime kõhud täis ja siirdusime seejärel koju", aga vahetevahel toimub nende külastuste raames ka muud toredat peale vatsade täitumisest tekkinud küllastustunde. Mida olekski tore mäletada. Ja lugeda ja meenutada kasvõi 20 aastat hiljem.

Mõnikord juhtub küll nii, et mingid hetked ja emotsioonid justnagu sööbivad mällu meenutades lõike filmist, mida saab siis vajadusel tagasi ja edasi kerida, stoppi panna ja vajadusel tagantjärele vaheanalüüse teha. Näiteks mäletan ma siiani mõningaid lühikesi juppe oma eelmise kevade Londoni ja Newcastle-i reisist. Kuidas me Donaldiga end kohvikus baaripuki peale vinnasime ja mõtlikult aknast välja vaadates oma kakaosid segasime, kuidas hetk peale seda välisukse kelluke tilises, andes märku uue külastaja saabumisest, kuidas Don heitis pilgu ukse poole ja mis siis edasi sai, jne. Kuidas ma end Morka sabas mööda tuulist Southshields-i rannaäärt sibades peaaegu hingetuks jooksin (aru mina ei saa, kuidas tema nii kiiresti kõnnib, endal jalad peaaegu sama pikad kui mul) ja üht rohelist murumätast, mis mulle silma jäi hetk pärast avastust, et mul on vist liiv tennise sees ja hetk enne paremale vaatamist ja seal imearmsate majakeste rivi märkamist. Isegi mõtted mõnest hetkest jäävad mõnikord kümneks või rohkemaks aastaks meelde. Kuid ei pruugi.

Seega kuigi ma tegelikult peaksin praegu juba Käsmu poole põrutama, viskan enne kibekähku mõned read eile nähtud teatrietenduse kohta. Seda kogemust ma tõesti tahan jagada ka.

Ma nüüd ei oska oletada jällegi, kui paljud teist on vaadanud seriaali Seks ja linn (kui ei ole, siis ütlen kohe ära, et it´s an absolute must) ja kui paljud neist, kes on vaadanud, mäletavad seda konkreetset episoodi, kus Samantha esimest korda oma uue peiku Smithi teatrietendust vaatamas käis. See koht, mida ma praegu silmas pean, pärinebki tollest lavastusest. Naissoost tegelane: "Minu noorus"... meessoost tegelane: "Ja minu noorus"... Vot seda, mida Smith siis tegi, meenutas natuke ka eilne etendus Portselansuits. Vähemasti ma mingil momendil juba pinevusega ootasin seda ühte kohta
=P

Kuigi me P-ga jäime mõlemad ühele nõule ses osas, et tegelase nimega Ike pooletunnisena näiv väänlemine-jagelemine lavastuse alguses oli põhiidee ja -tundmuse edastamise seisukohast tarbetu, võib kenasid noormehi ju alati vaadata. Kuigi ma ütlen ausalt, mulle meeldisid need etenduse lõigud märksa enam, kus noormehel särk kenasti seljas püsis. Võibolla ka seetõttu, et see särk vahepeal väga halvaendeliselt ühe teise särgiga vahetusse läks, aga nohh, miks ja kuidas, näete te juba ise, sest Portselansuits tasub vaatamist. Kui te pileteid saate. Saal on väike ja vähemalt eile oli see täis.

Ma tahaksin seda mõne aja möödudes näiteks telelavastusena uuesti vaadata. Juba kasvõi seepärast, et seal astub üles mu uus lemmiknäitleja* - Kassini osatäitja töö laval pani vahepeal suisa mõnust muhelema. Huvitav, kas ta on teatrikoolis ka käinud või on tegemist naturaalse talendiga või see roll lihtsalt sobis talle kui valatud? Mulle millegipärast tundub, et sellist ehedat kraami pole võimalik üheski koolis omandada. Lemmiktsitaat: "Ma justkui ängistaksin sind siin." =D

Aga jahh. Väga soovitan. Ärge ainult uniste peadega minge. Natuke peab kaasa mõtlema ka.


*Uurisin järele - Sten Karpov Endla teatrist

Palju toredaid inimesi

-"Kes on?"
-"Mina. Tulin raamatut tooma. Ja pane palun klaas vett valmis!"

Mitte et mul kodus vett poleks, aga me kõndisime sinna jalgsi. Ja pärast läksime edasi trolliga. Sel laupäeval/pühapäeval sai üldse harjumuspäratult palju jalgsi ja trolliga liigelda. Mulle meeldib! =) Omadel koibadel ringi liikuda on lahe!! Beats any other form of moving. Kui ainult sobivat ilma jätkuks. Laupäeva õhtupoolikul igatahes jätkus. Ma nii ilusa ilmaga ei olnudki arvestanud, kui oma vatijopet kaasa tarisin. Kogu see protsess tekitaski janu. Õnneks läks täpselt nii nagu P oli diskussiooni "appi, kas ma võtan jaki või jope?" ajal ennustanud: öösel oli minu jaoks siiski liiga jahe, et mingi suvejakiga mööda linna tilbendada. Ehh, tahaks Itaaliasse. Seal oli üle-eelmisel aastal peaaegu samal ajal öösel 26 kraadi sooja. Lihtsalt liiga hea, et olla tõsi...

Lüüriliselt kõrvalepõikelt tagasi kandudes peab aga tõdema, et ma olen vist vahepealsete aastatega suuremaks kasvanud, sest Seiklusjutud, kuhu ma vist juba pea neli aastat sattunud polnud, tundus seekord imepisikese kohakesena. Ülemise korruse seintel olevaid maakaarte uurides tundsin end samuti hiiglasena (mõõduvõtmises mina versus maailm olen ma vähemalt tolle kaardimõõdustiku järgi tubli mitukümmend sentimeetrit pikem). Rumalamaks olen ka vahepeal jäänud. Uurisin ja puurisin niikaua kuni kael jäi kangeks, aga ei leidnud mina sellelt kaardilt Serbiat, ei leidnud Montenegrot. Ometi ma ju teadsin, kust otsida! Täitsa imelik ikka. Või oli mul tegelikult lihtsalt silmi vaid sünnipäevalapsele, kes minust küll oluliselt kõrgem, aga samuti kumbagi nimetust ei leidnud.

Njahh. Edasi tuli riburadamisi tähtpäevalise külalisi, palju juttu, vähe tegevust. Kui nende viinakokside kummutamist just tegevuseks ei loeta. Mingil momendil käis meil sünnipäevalapsega võistlus, mille eesmärki keegi enam vaevalt et mäletab, aga tagantjärele tundus see olevat "kes klaasi enne tühjaks saab, saab uue joogi ja viimane saab samuti". Igatahes kulistasime me võidu Asti Tosot ja rummikoolat ja viimasest saan ma veel aru, aga too esimene maitses ausaltöeldes küll liiga hästi selleks, et seda niimoodi võistujoomise atribuutikana kasutada. Häbi, häbi, ma ütlen! =)

Mingil hetkel otsustati edasi siirduda öökluppi Bonnie & Clyde, mis äratab minus iga külastuskorraga rohkem sümpaatsust, kuna seal näikse olevat linna kõige dzhentelmenlikumad meesterahvad. Ehtsat töllmokka olen seal kohanud vaid korra, aga see-eest on jällegi igati viisakate, sõbralike, tarkade ja toredate meeste konsentratsioon seal alati kordades kõrgem kui mistahes muus klubis. Seekord näiteks läksin ma baarileti äärde sünnipäevalapsele Long Islandit hankima ja juhtus nii, et makseterminal keeldus mu tuliuut pangakaarti maksevahendina aktsepteerimast. Tädi baaritädi küll lohutas, et seda juhtuvat "nendesamade roosade kaartidega" (kulla tädi, see kaart on oranž!!) pidevalt, aga sularaha olin ma oma lolli kanapeaga garderoobi jope taskusse jätnud (perekonnaviga meil vist ;) ) ja "varurahakotti" ehk P-d ei paistnud ka kusagilt. Enne, kui ise arugi sain, milline damzel in distress ma tol hetkel ilmselt välja nägin, ulatus üle leti kellegi karvane käsi kaardiga ja otsa vaatas mulle üks kõige lahkem silmapaar ever. Ma muidugi protesteerisin häälekalt, sest tundsin end plindris olevat, aga väljavaade lasta kellelgi võõral meesterahval välja teha lihtsalt selleks, et ma saaksin joogi võtta ja oma peiku juurde tantsima siirduda (sest see mul ju originaalis plaanis oli), tundus kuidagi ülekohtune. Baaridaam aga oli karm tädi ja ütles, et kamoon, kui ta tahab maksta, siis las maksab. Rääkisime blondi poisiga natuke juttu ka. Soomest oli (uuu, ikkagi väljamaalane ;) ), sõbrad olid tal ka toredad, oskasid end täitsa tutvustada ilma tagumikust näpistamata. Ei, ilma naljata, seal liigubki enamasti selline viisakas kontingent ringi. Eniveis, ma siis selgitasin noormehele, et me siin peame mu peiku sünnipäeva, aga ma tantsin temaga heameelega, seda enam, et mu peiku hetkel kusagile kadunud oli. Ta oli üldse tihti kusagil eemal, hmm, väga kahtlane.... =P
Soome noormees aga ütles, et vaatame seda asja pärastpoole ja et ma peaksin ikka praegu oma sünnipäevalapsest peigmehe üles otsima. Mida ma ka tegin. Igatahes kui ma millalgi keset pidu lõpuks toda soomlast uuesti märkasin ja suure hurraaga talle märku andsin, et here I come, andis ta mulle omakorda märku, et pole vaja. Ma muidugi ei lugenud seda miskiks ja tantsisklesin rõõmsalt sinnapoole, aga kui lõpuks sellesse kohta jõudsin, kus ta just paar hetke tagasi istunud oli, ootas mind ees vaid tühi tool. Variant A: Soome noormees jõudis kiiruga arusaamisele, et ma olen ilge krokodill, kellega tema küll tantsida ei taha. Variant B: Soome noormees oli kahtleval seisukohal Eesti noormeeste jagamisvalmiduse osas. Variant C: Soome noormees pelgas, et see tulekahju saabub ilmselt uue joogi järele...

Bonnies kohtasin ka üht vana tuttavat ehk ühe kunagise armsa eksi ja ühtlasi parima sõbra head kui mitte öelda parimat sõpra, kellega koos sai mööda klubi ringi kõnnitud ja jutuklubi harrastatud. Ühel hetkel saabus kusagilt ka P, kes tegi karmi mehe häält ja ütles, et nemad lähevad nüüd õue rääkima. Ettevõtmise üllad eesmärgid tundusid küll mõnevõrra kahtlased, sest viimasel korral, kui üks mu tuttav tüüp ütles teisele, et neil on vaja lihtsalt rääkida, nägin mina veoauto küljepeeglist, kuidas verd pritsis lume peale =S
Aga kuna P on teinud tublit tööd ja ma olen nüüdseks suhteliselt taltsas, kõndisin ma nagu miška tagasi baari poole ja jagasin seal maid järgmise mehega, kes ei hoolinud kuigivõrd asjaolust, et sel korral oleks mu pangakaart ehk isegi töökorras olnud. Lõpuks läksin ka õue värske õhu kätte ja leidsin P ja eksi sõbra ja tolle sõbra (keeruline, aga bottom line on see, et hästi palju sõpru oli) Bonnie eest sõbralikult ameerika autodest vestlemas. Goody. Mulle meeldib, kui kõik on sõbralikud =)

Sõbra sõbra sõbral oli kaasas vahva vene neiu Olja. Selline elav ja ülevoolavalt sõbralik ja kaelalangev. Kodune tunne tekkis temaga =)
Ülejäänud inimeste nimesid, kellega ma tol õhtul tutvusin, ma kahjuks ei mäleta. Aga neid oli ikka kuradima palju ka. Välja arvatud muidugi Tiiu, kelle me hiljem Ratsu baarist leidsime või kes õigemini öeldes avastas meid. Tiiu oskas hästi igasuguseid nimetustega tantsustiile ja kuna P neid ka mingi aeg tagasi õppinud on, siis nad keerutasid jalga. Minu jalgu keerutas cowgirl Tiiu samuti, aga kuna mul on siiras ja sügav probleem sellega, et mõni meesterahvas mind "juhib", siis ega sest suurt midagi välja ei tulnud. Või nohh, tuli, aga pigem kobamisi ja sugugi mitte esinduslikult, seega ma ei loeks seda õnnestunud ürituseks. Ratsu baari kõige naljakam osa oli see, kui dj otsustas lasta kaks lugu veelgi rajumaks miksitud Prodigyt ja nende vahele ühe sellise drummi ja bassi loo, mida ma küll elusees poleks osanud üheski Tallinna mitte-underground klubist oodata. Sellise loovaliku peale mina muidugi hüplesin ja kargasin nagu püstihull, Timps aga tantsis kõigi kolme loo ajal sihikindlalt 70-ndate buugit ja käis iga paari minuti tagant mulle kurtmas, et "ma ei saa aru, miks nad juba biitleid ei lase" =D
Naljamies.

Ratsust edasi liikus elukummaline grupp koosseisus "tahaks juba biitleid kuulda"-Timps, roosa juuksesalguga üleni mustas ja needitud gooti neiu (täiskomplekt ikka, nohh), cowgirl Tiiu, kõigesööja Carry, "Power Hit Radio"-P, Timpsi tõsiste jututeemade kallal pead vaevav sõber ja üks blond liiga alalealine ja liiga ennasttäis pesueht beib, kes oli nii ülbe, et kui ta poolel teel kuhugi ära kadus, siis keegi kaks korda ei küsinud, et kuhu neiu kadus. Seltskond oli igatahes kirju (no täielik kärrimaailm) ja tuju oli hea. Jalutasime From Dusk Till Dawni juurde, jändasime seal nende fishy-dodgy inimestega, kes ukse peal töötasid ja otsustasime lõpuks siiski Avenüüsse minna.

Tee peal kohtasime kõigepealt üht suvalises suunas ropendavat ja ülbitsevat vene noormeest, kes oli alguses valmis oma tühjade sõnade eest ka rusikatega seisma, aga mõne aja pärast nõustus niisamagi suhtlema. Selgus, et kui mõjuvalt veenda, siis oskab ka bussiootepaviljonide lõhkuja tüüp inimese moodi käituda. Eesti keelt ta meie tutvuse jooksul kahjuks siiski selgeks ei saanud, aga mis parata. Mõni on lihtsalt lootusetu põmmpea =P
Vähemalt oli ta nõus jupike aega tegelema selle nutta löristava ja hüsteeritseva neiuga, kelle me Linnavalitsuse trepi pealt leidsime ja kellega me ülejäänud vähe pikema jupi ajast tegelesime. Nohh, mitte küll kõik, sest neiu, keda oli röövitud ja kes oli ise täis nagu tinavile, ei tahtnud meie häid soovitusi kuulda võtta, nii et enamus meie seltskonnast tüdines temast ruttu. Pärast poolt tundi jamamist saime neiu lõpuks õiges ehk politseijaoskonna suunas kõndima ja siis avastasime jälle, et P on kadunud, nii et pinget jätkus kauemaks =)

Hommik oli ilus ja päikeseline ning pärast uute (seekord sõbralike ja mitteropendavate) vene noormeestega Westmani ees bondimist ja söögiisu ära võtvat P asukoha trackimistööd, jalutasime meie kirjust seltskonnast järelejäänud riismetega mööda sürreaalset Vabaduse väljakut ja Kaarli puiesteed trollipeatuse poole. Väga lahe oli seal niimoodi kolmekesi hommikustes päikesekiirtes kõndida. Isegi pärast kuute tundi tantsimist ja ringisebimist ei tundnud ma eriti väsimust. Tuju oli vist lihtsalt nii hea. Aga koju tahtsin küll ruttu jõuda. Senikaua kuni mul seal üks röhkiv tegelane ja see teine ees ootamas on, tahan ma alati kiiresti koju jõuda =)

All in all, mulle meeldis see sünnipäeva tähistamine väga, eriti veel pühapäevane magamismaraton koos vahepealse päevitamise-, seapihhitamise-, pitsa- ja O.C.-pausiga.

Aga päris purju ei jäänud ka seekord. Kontroll oma kanapeakese üle oli igatahes koguaeg olemas. Maitea, proovib ehk aasta pärast uuesti. Hetkel annan alla ja aktsepteerin fakti, et mina end vist selle elu sees enam täis juua ei suuda. Aga ehk ongi parem - igast muudki toredat ju, mida selle rahaga ette võtta (loe: Itaalia paadisõidu fond) =)

Suvi, sina vä?

Nende 23 soojakraadiga sain mina küll täna täiesti ootamatult vastu laupa, kui Rafiga keset päeva õue läksin. Aknast vaatasin, et ahh, mingi viimasel ajal juba tavaliseks saanud kergelt päikeseline ilm hooti sonksi rikkuvate vihmapiiskade võimalusega. Aga võta näpust! Täitsa suvi ju!! Kirusin end maapõhja, et alles kell 11 ärkasin ja ühe ajal välja sain ning lubasin pühalikult edaspidi õhtuti varem magama minna, et anda enesele tulevikus võimalus korralikeks päikeseseanssideks.

Mõned vahepealsed päevad veetsime Saaremaal, sealgi paistis päike ja õue kaetud laua taga (jahh, me põhimõtteliselt lihtsalt ainult sõime koguaeg) oli suurem osa ajast täitsa soe, aga kuna ilm oli hullumeelselt pilvine, siis käis minul jakk selga ja seljast ära nii kord paari minuti jooksul =)
Hea rahulik oli seal saare peal. Isegi praami peal oli mõnus ja lahe olla. See töönädala keskel ringireisimine tasub ikka kuhjaga ära - ei pea mingite hullunud rahvamasside keskel tõuklema...

Homme tuleb pralle, looking forward to it. Peiku sai mul aastakese võrra vanemaks ja targemaks ning sel puhul lubati pärast muude klubide külastusi kordust Ratsu baaris käigust. Eelmisel reedel käisime seal. Ma olin eluaeg tahtnud seal ära käia, aga keegi mu senistest kaasklubitajatest ei söandanud väga. Et pidavat kole koll koht olema. Polnud see nii jube ühti. Vastupidi - jumalast normaalne pleiss ju! =) Teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ja vastutulelikud, külastajad normaalses konditsioonis ja mitte üks ei norinud tüli. Mina üksi olin see riiukukk seal keset tantsupõrandat. Well, ütleme nii, et mind provotseeriti =P
Ja ausõna, ma ei olnud purjakil. Täitsa asjalik olin. Viimasel ajal on lihtsalt käimas mingi selline paradoksaalne nähtus, millele mina ei oska nime anda. Nähtus seisneb selles, et kui ma olen ise kaine seltskonnas, kus kõik teised tarbivad alkoholi, tundun ka mina kergelt vindiseks jäävat. Liig suur empaatiavõime ehk? Vaevalt et see nüüd kaaskondlaste hingeaurudest tuleneb...
Samas võin klubides lühikese ajavahemiku jooksul tarbida suurtes kogustes erinevatest kangetest alkoholidest valmistatud kokteile (no näiteks iga kolmveerand tunni järel ühe ja nii mitu tundi järjest) ja olla täiesti mittepurjus. No ikka kohe nii kaine, et selle peale mõtlemine teeb vihaseks. Rahast hakkab kahju, nohh =)

Aga nendest kahest tervitusnapsust jääb homme küll tõenäoliselt väheseks. Kui need just topeltsuuruses Long Islandi jääteed pole... =) (Siinkohal tervitused Veronikale, kes seda koksi kunagisele täiskarsklasest alkoholi nadi maitse üle virisevale minule soovitas).
Selle peale meenub üks hiljuti vaadatud Seksi ja linna osa, kus Samantha korraldas peo "I don´t have a baby, everybody DRINK!" Tollest uskumatult heast ja ajaga oma kvaliteedist mitte midagi kaotanud seriaalist olen ma nüüdseks juba kaks superhead peo-ideed saanud. Teisest ideest siinkohal igaks juhuks ei kõssa, aga need, kes kõnealust osa näinud, tõenäoliselt aimavad. Vihjeks vaid niipalju, et "one woman´s trash is..." ;)

Kui korraldamise-isu tagasi peale tuleb kunagi, saavad mõlemad ka ära korraldatud, that is a promise.