Täna oli üks nendest päevadest, kui meenuvad head asjad minu praeguse töökoha juures. Värskest õhust ja ilusast vaatest olen juba varem rääkinud, aga sellest, et meie söökla aknast pidevalt koeri ja muid loomi näha võib, vist veel mitte. Lõunapausi ajal jälgisin oma kümme minutit üht imeilusat koheva sabaga oravat, kes sibas puude all edasi-tagasi ja näris vahepeal midagi. Ilusat värvi orav oli. Meenutas kangesti neid Londonis, St. James`s Park-is elutsevaid oravakesi, keda me Tiinaga seal jalutamas käies nägime ja kes kribinal-krabinal mööda püksisäärt üles ronisid =)

Ehh. Loomad on vahvad, aga ainult aknast avanevate vaadete pärast ju paigal ei püsi. See, et mul minu praeguses töökohas enam midagi juurde õppida pole, oli selge juba mitu aastat tagasi. Põhimõtteliselt võiks ju ka ühe koha peal tammuda, kui see on töö, mida teed hingega.
Aga kui ei ole, siis... meenub reklaamide seeria "Life is too short for the wrong job". Tippige mõnda välismaisesse otsingumootorisse, ehk leiate ;)

Üks naljakas exceli tabel, mille keegi (ei mäleta enam kes) mulle kunagi saatis ja mis sinna sisestatud inimese täispika nime peale talle kõige enam sobiva töökoha nimetas, andis mulle tulemuseks "dog walker". Võibolla võib mind tõepoolest süüdistada selles, et mõtlen liiga lihtsalt ja lendan liiga madalalt, aga kusagil soojas kliimas oleks see kindlasti üks võimalikest valikutest, kuna seda tööd teeksin ma hingega. Loomulikult olen ma realist ja ei arva, et viitsiksin seda tööd elu lõpuni teha, aga tahtmata öelda midagi halvasti oma praeguse töö kohta (äärmiselt mugav töö on, kuid siiski lihtsalt mitte minu jaoks + veel mõned olulised ja vähemolulised põhjused), vähemalt praegusel ajahetkel I`d rather walk the dogs! =)

Näpuotsaga sai seda teemat juba enne jõule kursaõdedega ühes lounge-is kohtudes lahatud ja mul oli väga hea meel, et nad olid mõlemad hästi toetavad ja suhtusid minu töövahetuse ideesse optimistlikult. Ka paarilt teiselt lähedaselt inimeselt olen saanud vaid positiivset tagasisidet, mis võis küll suure tõenäosusega olla ka tingitud sellest, et ma kõnealusel teemal pidevalt virisen ja neil on mu virinast juba kõrini, kuid sellegipoolest =)
Igaljuhul olin ma üllatunud, ehk suuresti ka seepärast, et olen harjunud oma ettekujutusega inimestest kui meeleheitlikult ebasobivate töökohtade/elukaaslaste/harrastuste küljes rippujatest. Noh umbes, et "mulle tegelikult üldse ei meeldi uisutada, aga ma olen sellega juba lapsest saadik tegelenud ja ma ei kujuta ettegi, et ma ei käiks uisutamas" või siis "see inimene, kellega ma koos elan, käib mulle närvidele, aga ma olen sellega harjunud". Ilmselgelt olen ma oma sõpru-tuttavaid alahinnanud. Või nohh, kõik ju veel ei teagi minu suurejoonelistest plaanidest. Ja võibolla see on tegelikult väga halb idee ja järgmine töökoht, kus ma maandun, saab olema täielik katastroof, aga ega enne ei tea, kui ei proovi.

Põnev saab olema anyways.