The four elements =D
Oo-oo-oo, mille mina täna arvete koostamise kõrvale leidsin =D
Mitte et ma absoluutselt kõigega nõus oleksin, mida selles loos öeldakse, aga mulle meeldib viis, kuidas see onu oma arvamust avaldab =)
http://www.youtube.com/watch?v=d-MYVv4tgQc&NR=1
Sõnad saate siit: http://www.lexrecords.com/Lesacvspip.htm
Siin on muidu video ka, aga see teine on piisavalt parema kvaliteediga, et hoopis seda vaadata.
Kõrvale sööge Pihlaka sefiiritorti. Hea on, ausalt. Ei aja iiveldama ka pärast neljandat mäesuurust tükki.
esmaspäev, aprill 30, 2007
pühapäev, aprill 29, 2007
Hmmm. Tundub, et superhero on leitud. Superstaari saadet vaatasin sea sügamise kõrvale. Üks sealne nummi oli otsustanud valida loo filmist Spiderman. Ja Ämblikmehe t-särgi oli ka keegi suutnud talle selga tekitada. Lisaks sellele väitis noormees ise, et ta on kangelane. Nomaitea. Kui see pole saatuse suur punane vilkuv nootabeene, siis mis see on?
=P
=P
laupäev, aprill 28, 2007
Oh lapsed-lapsed. Lõpetage ära juba. Mul vanaemad kodudes vaatavad telekat ja võivad südärid saada. Seda jama veel vaja.
Kopp on ees sellest, et oma soovi saata päev mööda ilma teate-küll-mis-teemast kuulmata, võin ma kas maha matta või toppida pleier pähe ja ronida paksu teki alla peitu. Minge kick-boxingu trenni, kui teil on vaja ennast välja elada. Või aidake vanainimestel poekotte tassida, kui jõudu üle on. Aga praegu tehke sõpradele kalli, siirduge koju ja nähke ilusaid unenägusid.
Pace! =)
Kopp on ees sellest, et oma soovi saata päev mööda ilma teate-küll-mis-teemast kuulmata, võin ma kas maha matta või toppida pleier pähe ja ronida paksu teki alla peitu. Minge kick-boxingu trenni, kui teil on vaja ennast välja elada. Või aidake vanainimestel poekotte tassida, kui jõudu üle on. Aga praegu tehke sõpradele kalli, siirduge koju ja nähke ilusaid unenägusid.
Pace! =)
reede, aprill 27, 2007
"You broke my heart, you heartbreaker."
"No-no-no. YOU broke MY heart!"
Selliseid situatsioone ikka tuleb aeg-ajalt ette.
Ma nimetaksin seda miskommunikatsiooni võludeks. Mida kõike tagantjärele tarkus meile kätte ei näita. Terve kimp võtmeid - kõik head lahendused. Ja meie kasutasime neist? Mitte ühtegi. Miks? Sest meil mõlemal oli kõigest 50% informatsioonist. Kui sedagi. See-eest kasutasime me ära kõik kehvad ja kehvemad võimalused, alustades üksteise piinamisest, lõpetades iseendi piinamisega. Kui rumal ja mõttetu aja, energia ja närvide raiskamine. Kui rumal inimeste raiskamine. On vaid mõned loetud olukorrad minu elus, millest mul rohkem kahju on olnud.
The last thing I need right now is to get my heart broken once more. Sestap paluks mind nattipidi eemale tirida igasugustest mööda-, üle- ja ümberrääkimistest.
Tahtsid blogi sissekannet - said. Happy now?
"No-no-no. YOU broke MY heart!"
Selliseid situatsioone ikka tuleb aeg-ajalt ette.
Ma nimetaksin seda miskommunikatsiooni võludeks. Mida kõike tagantjärele tarkus meile kätte ei näita. Terve kimp võtmeid - kõik head lahendused. Ja meie kasutasime neist? Mitte ühtegi. Miks? Sest meil mõlemal oli kõigest 50% informatsioonist. Kui sedagi. See-eest kasutasime me ära kõik kehvad ja kehvemad võimalused, alustades üksteise piinamisest, lõpetades iseendi piinamisega. Kui rumal ja mõttetu aja, energia ja närvide raiskamine. Kui rumal inimeste raiskamine. On vaid mõned loetud olukorrad minu elus, millest mul rohkem kahju on olnud.
The last thing I need right now is to get my heart broken once more. Sestap paluks mind nattipidi eemale tirida igasugustest mööda-, üle- ja ümberrääkimistest.
Tahtsid blogi sissekannet - said. Happy now?
kolmapäev, aprill 25, 2007
Timba!
Ma jumaldan seda, kuidas ta suudab oma kulmude, näojoonte ja silmavaatega sadat erinevat emotsiooni väljendada. Ma armastan seda, kuidas ta liigub ja liigutab. Ma tardun, kui tema häält kuulen. Ja nagu sellest poleks veel küllalt, kaifin ma ka tema muusikat. Let`s face it: the guy is a genius. Kameeleonlik stiilidevahetus ilma mingisuguste loomingupiinadeta. Nagu ta ise ühes oma loos lausub: "I`m a real producer". Well, Mr. Timbaland, I believe so. Some people were born to do some certain things.
It`s springtime and I`m in love =)
Ma jumaldan seda, kuidas ta suudab oma kulmude, näojoonte ja silmavaatega sadat erinevat emotsiooni väljendada. Ma armastan seda, kuidas ta liigub ja liigutab. Ma tardun, kui tema häält kuulen. Ja nagu sellest poleks veel küllalt, kaifin ma ka tema muusikat. Let`s face it: the guy is a genius. Kameeleonlik stiilidevahetus ilma mingisuguste loomingupiinadeta. Nagu ta ise ühes oma loos lausub: "I`m a real producer". Well, Mr. Timbaland, I believe so. Some people were born to do some certain things.
It`s springtime and I`m in love =)
teisipäev, aprill 24, 2007
Riia oli mõnna. Ooperimaja kohta pean oma kohuseks öelda, et meie oma Estonia meeldib mulle by far rohkem, kuna siin on, erinevalt Riia ooperimaja trolli-efektist, ruumi liikuda, ja inimesed tunduvad ka kuidagi kultuursemad. Shokolaadikook oli neil seal aga megamaitsev (ma ka ei suuda toidust rääkimata olla). Konjakist, mis joomata jäi, on tagantjärele kahju ;) Oleks pidanud vähemalt kogemuse mõttes nina sisse pistma. Värv oli ilus.
Aga ilm oli küll esimesel õhtul selline, et kui me kõrvalmajast sinna va ooperisse ja pärast etteastete lõppu tagasi jooksime, siis minu kintsudel oli siidipükste all selline tunne, nagu oleks bikiinides pakase kätte roninud. Pisukese liialdusega, aga nohh, peaaegu. Too kõrvalmaja ise meeldis mulle ooperimajast märksa enam, peamiselt seal asuva hiiglasliku trepi pärast, mis fuajeest üles viis. Armastan massiivseid treppe, mille ees inimene end kirbuna tunneb. Aga nime ma ei mäleta. Roma? Vist. Hotell mingine nohh.
Järgmisel päeval oli ilmakene juba ilusam, nii et ma sain jalutuskäigu ajal vahelduva eduga oma nina kapuutsi alt välja pista ja ringigi uudistada. Päike paitas pead ja. Päike teeb kõik asjad paremaks. Mitte et midagi oleks halvasti olnud, otse vastupidi =)
Aga ooperimaja ja pühapäevase jalutuskäigu vahele jäid veel
Ja ilusate läikivate autodega kihutamine on jätkuvalt lemmikmeelelahutuste edetabelis päris asjalikul positsioonil. Eriti "Pane nüüd jalg sinna - seal on pidur. Tunned? Nii. Ja kohe selle kõrval on gaasipedaal. Ja siit käivad tuled - näed? Okei, hakkame sõitma"-stiilis ettevõtmised.
=)
Mina rahul. Teinekordki.
Aga ilm oli küll esimesel õhtul selline, et kui me kõrvalmajast sinna va ooperisse ja pärast etteastete lõppu tagasi jooksime, siis minu kintsudel oli siidipükste all selline tunne, nagu oleks bikiinides pakase kätte roninud. Pisukese liialdusega, aga nohh, peaaegu. Too kõrvalmaja ise meeldis mulle ooperimajast märksa enam, peamiselt seal asuva hiiglasliku trepi pärast, mis fuajeest üles viis. Armastan massiivseid treppe, mille ees inimene end kirbuna tunneb. Aga nime ma ei mäleta. Roma? Vist. Hotell mingine nohh.
Järgmisel päeval oli ilmakene juba ilusam, nii et ma sain jalutuskäigu ajal vahelduva eduga oma nina kapuutsi alt välja pista ja ringigi uudistada. Päike paitas pead ja. Päike teeb kõik asjad paremaks. Mitte et midagi oleks halvasti olnud, otse vastupidi =)
Aga ooperimaja ja pühapäevase jalutuskäigu vahele jäid veel
- Thank God It`s Friday.
- Neil on seal üks mõnna roog kaktuseokastega. Mingeid okkaid ma oma toidu seest otseselt ei leidnud, aga maitsev oli küll. Ja Winnij Puks`i kokteili avastasime ka menüüst =) Muss oli neil seal suisa üllatavalt hea ning sisekujundus lahe värviline ja koduselt tervitav. Samas sugugi mitte selline, et ei saaks tõsiseltvõetavalt pidu panna. Seltskonda oli igast vanusegrupist (okei, vanaemad-vanaisad jätame seekord mängust välja), kõik kohalolnud tundusid sõbralikud. Mulle meeldib, kui õhustikust jääb vajaka see Eestis nii tavaliseks kujunenud fa-faa element.
- Martini Bar.
- No mis ma oskan öelda. Lahe muss, nunnu tiidzhei, nummid baarmanid, karjade kaupa kenasid shotlaseid ja terve baaritäie meeste kohta mingi 3-4 naisterahvast (me included). Dry Martini, Vodka Martini ja Sweet Martini ei ole siinkohal mu otsustusvõimet sugugi ähmastanud, kuna enne Martini bar-i sisenemist olin raudpoltnael kindel, et mina sel ööl alkoholi ei tarbi. Nii et naised, marss Riiga Martini baari!
- Velvet`s
- Koht, mille klientuur koosnes vist suuremas osas slaavlastest, kuna iga teine lugu algas sõnadega "daragaaja majaa" või "djeevushka maladaaja". Mis polnud sugugi halb. Mees Puldi Tagant suutis mitu korda üllatada selliste lugudega, mida lastakse ainult Eestist edelapool ja heal juhul ehk Privés. Ehk. Minul jälle näpud püsti. Kannatas karvasaabasteski tantsida, kuigi ma polnud üldse plaaninud kuhugi tanzulkale minna sellises riietuses.
Ja ilusate läikivate autodega kihutamine on jätkuvalt lemmikmeelelahutuste edetabelis päris asjalikul positsioonil. Eriti "Pane nüüd jalg sinna - seal on pidur. Tunned? Nii. Ja kohe selle kõrval on gaasipedaal. Ja siit käivad tuled - näed? Okei, hakkame sõitma"-stiilis ettevõtmised.
=)
Mina rahul. Teinekordki.
laupäev, aprill 21, 2007
reede, aprill 20, 2007
Kuna internetitestid ongi Püha Tõde, sooritasin minagi täna tööpäeva algatuseks elik tuju tõstmiseks ühe. Pealkiri oli umbes midagi sellist et What Kind of a Man do You Need? Tulemus on järgmine:
Caroliina, you need a superhero when it comes to Living on the Edge
Not just any man will do for a wild thing like you. Independent, daring, and willing to take risks, you need a guy who won't cower at the idea of living on the edge from time to time. After all, a little action's exactly what it takes to get your pulse to pound ... and a little adrenaline never hurt either.
Always willing to test the limits and go for what you want, it's no doubt that you tend to get exactly what or who you're after each time. People admire your strength and initiative, so it's no doubt you need a guy who has the same. And that's exactly why you should date a superhero like Spider-Man. Way to keep it hot!
Kusjuures Spiderman on üks neist vähestest filmidest, mis on minu jaoks siiani olnud big no-no. Absoluutselt mingit isu ei teki treilerit vaadates. Mõtleks, millise saatusliku veaga ma olen hakkama saanud! =P
Aga kuna netitestid ei valeta, siis juhul, kui seda sissekannet juhtub lugema mõni meesterahvas, kes oskab mööda seinu ronida, andke endast märku. Või kui te teate kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on Ämblikmehest vend näiteks, siis let me know. Elu on liiga lühike, et seda veeta koos hädavarestega, kes isegi lennata ei oska, eksole.
Caroliina, you need a superhero when it comes to Living on the Edge
Not just any man will do for a wild thing like you. Independent, daring, and willing to take risks, you need a guy who won't cower at the idea of living on the edge from time to time. After all, a little action's exactly what it takes to get your pulse to pound ... and a little adrenaline never hurt either.
Always willing to test the limits and go for what you want, it's no doubt that you tend to get exactly what or who you're after each time. People admire your strength and initiative, so it's no doubt you need a guy who has the same. And that's exactly why you should date a superhero like Spider-Man. Way to keep it hot!
Kusjuures Spiderman on üks neist vähestest filmidest, mis on minu jaoks siiani olnud big no-no. Absoluutselt mingit isu ei teki treilerit vaadates. Mõtleks, millise saatusliku veaga ma olen hakkama saanud! =P
Aga kuna netitestid ei valeta, siis juhul, kui seda sissekannet juhtub lugema mõni meesterahvas, kes oskab mööda seinu ronida, andke endast märku. Või kui te teate kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on Ämblikmehest vend näiteks, siis let me know. Elu on liiga lühike, et seda veeta koos hädavarestega, kes isegi lennata ei oska, eksole.
neljapäev, aprill 19, 2007
Eile käisime väikevennaga kinos. Filmiks oli Charlotte koob võrku. Kolme asja kallal annaks iriseda.
Esiteks muidugi see, et originaalhääled olid kadunud nagu tina tuhka ja nende asemele olid ilmunud kohati mitte just kõige säravamalt esinenud eestlaste hääled. Mõned mõnusad pealelugejad olid siiski ka. Näiteks Maire Aunaste hääl lehma jutuna oli vapustavalt ilmekas ja sobis nagu Eesti juust peenleiva peale =) Ülle Kaljuste tegi oma häälega samuti imetegusid, nagu see tal ka teatrilaval sageli õnnestub. Roti osa luges sisse Jan Uuspõld. Natuke häiris see, et nii, kui ma olin aru saanud, kellele roti osa antud on, tuli mulle iga kord ekraanil rotti nähes elavalt silme ette, kuidas Jan Uuspõld mikrofoni ees seisab ja nägusid teeb. Ühele väga suurele ja väga rumalale seale hääle andmiseks oli kohale saadud Dan Põldroos. Ma arvan, ma ei pea tegema erilisi pingutusi, panemaks teid uskuma, kui jälestusväärne võib üks siga tänu sellele kinoekraanilt näida.
Teiseks ei istunud mulle viis, kuidas mõned karakterid olid mõnes kohas ebausutavad. Aga sellele, kas tegemist oli pealelugemise või näitlejatöö tulemusega, ma lõpuni pihta ei saanudki, kuna olin liigselt ametis süzhee jälgimisega.
Kolmas murekoht: liiga palju arvutitöötlusi. Ma ei räägi sellest, et ma elan juba kolmandat aastat seaga koos ja tean väga hästi, kuidas siga oma suud liigutab või ei liiguta. Või et ma olen oma elu jooksul piisavalt palju kokku puutunud ka lammaste, hobuste, lehmade ja kodulindudega ning oskan öelda, kas nende suud või jäsemed painduvad mingit pidi. Ma räägin sellest, et kui isegi inimene, kes pole ühtegi neist loomadest kunagi oma elus in real life kohanud, saaks suure tõenäosusega aru, et midagi on seal kusagil tehnikaga kõpitsetud, siis järelikult pole just kuigi hästi kõpitsetud. Sest Charlotte koob võrku pole ulmefilm.
Aga nüüd heade asjade juurde. Nendele, kes seda filmi näinud pole, taustaks niipalju, et peategelasteks on pisike põrsas nimega Wilbur ja veel pisem ämblik nimega Charlotte. Charlotte on kõikide teiste lauda elanike arvates kole peletis. Aga Wilburi arvates on ta fantastiliselt kaunis. Wilbur ise on teiste laudas elavate loomade arvates rumal ja naiivne, ent Charlotte näeb tema siirust ja lahkust ning paneb mängu paljutki, et põrsast päästa.
Ämbliku lähivaated ja viis, kuidas ta iga järgnevat võrku koob (kaugelt ilusam ja põnevam kui paljud muusikavideod) panevad, ma loodan, paljud lapsed kinosaalis ämblikest teistmoodi mõtlema. Ma nüüd ei ütleks, et ta teab mis ilusaks oli joonistatud, aga sümpaatseks küll. Ja see hääl, kes ämblikule peale luges. Oooo! Super! Kõige parem asi filmis kohe pärast pisikest ringisibavat roosat põrsakest.
Kohe filmi alguses juhtus aga see, mida arvata oligi - vaevalt saime me vennaga toolidele istutud, kui mina juba löristasin nutta. Põhjuseks Wilburi meeleheitlik hüüe selle peale, kui ta sai teada, et suitsukodasid ei kasutata selles peres sugugi mitte pähklite röstimiseks: "See pole aus! Ma tahan elada! Ma tahan lund näha!"
Edasi Charlotte`i üliämblikulikud pingutused päästmaks ainukest olendit, kes teda loomade hierarhiaredelil kõige alumise pulga peale ei asetanud.
Kõik need kohad, kus pisikesele tüdrukule ehk kolmandale peategelasele üritati selgeks teha, et loomadega sõbrustamine ei ole ikka väga okei ja et tal oleks parem omale mingid "normaalsed" sõbrad otsida.
Ja palju muid. Kõige hullem oli aga loomulikult lõpp, kus subtiitrite taustaks lasti David A. Stewarti ja Glen Ballardi lugu Ordinary Miracle Sarah McLachlani esituses. Ettevaatust, kraanid lahti!
It’s not that unusual
When everything is beautiful
It’s just another ordinary miracle today
The sky knows when its time to snow
Don’t need to teach a seed to grow
It’s just another ordinary miracle today
Life is like a gift they say
Wrapped up for you everyday
Open up and find a way
To give some of your own
Isn’t it remarkable?
Like every time a rain drop falls
It’s just another ordinary miracle today
Birds and winter have their fling
But always make it home by spring
It’s just another ordinary miracle today
When you wake up everyday
Please don’t throw your dreams away
Hold them close to your heart
Cause we’re all a part
Of the ordinary miracle
It seems so exceptional
That things just work out after all
It’s just another ordinary miracle today
Sun comes up and shines so bright
And disappears again at night
It’s just another ordinary miracle today
Hää muuvi oli, aga Babe`i ikka üle ei trumpa. Ma ei kujuta ette, millest peaks üks seafilm jutustama, et Babe`i kumbagi osa troonilt kukutada.
Teilgi on võimalus oma arvamus kujundada. Charlotte koob võrku jookseb Plazas ikka veel (ja hiljem loodetavasti ka Kosmoses ja muudes Eesti linnades) ning legendaarne Babe sulatab jäisemaidki südameid juba sel laupäeval TV3-e ekraanil. Õhtul kell kaheksa. Kui te mingil veidral põhjusel (näiteks eelarvamuse tõttu) ei ole seda filmi veel näinud, siis uskuge mind - teil ei ole laupäeva õhtul need kaks tundi midagi paremat teha, kui see lõpuks ometi ära vaadata. Ja need, kes seda juba näinud on, nohh, well, neile ma ei pea reklaami tegema. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et see on film põrsast. Ma jumaldaksin seda filmi ka siis, kui see oleks sama hästi tehtud ja peaosaliseks oleks kaelkirjak või kärbes või marmelaadikompvek.
Esiteks muidugi see, et originaalhääled olid kadunud nagu tina tuhka ja nende asemele olid ilmunud kohati mitte just kõige säravamalt esinenud eestlaste hääled. Mõned mõnusad pealelugejad olid siiski ka. Näiteks Maire Aunaste hääl lehma jutuna oli vapustavalt ilmekas ja sobis nagu Eesti juust peenleiva peale =) Ülle Kaljuste tegi oma häälega samuti imetegusid, nagu see tal ka teatrilaval sageli õnnestub. Roti osa luges sisse Jan Uuspõld. Natuke häiris see, et nii, kui ma olin aru saanud, kellele roti osa antud on, tuli mulle iga kord ekraanil rotti nähes elavalt silme ette, kuidas Jan Uuspõld mikrofoni ees seisab ja nägusid teeb. Ühele väga suurele ja väga rumalale seale hääle andmiseks oli kohale saadud Dan Põldroos. Ma arvan, ma ei pea tegema erilisi pingutusi, panemaks teid uskuma, kui jälestusväärne võib üks siga tänu sellele kinoekraanilt näida.
Teiseks ei istunud mulle viis, kuidas mõned karakterid olid mõnes kohas ebausutavad. Aga sellele, kas tegemist oli pealelugemise või näitlejatöö tulemusega, ma lõpuni pihta ei saanudki, kuna olin liigselt ametis süzhee jälgimisega.
Kolmas murekoht: liiga palju arvutitöötlusi. Ma ei räägi sellest, et ma elan juba kolmandat aastat seaga koos ja tean väga hästi, kuidas siga oma suud liigutab või ei liiguta. Või et ma olen oma elu jooksul piisavalt palju kokku puutunud ka lammaste, hobuste, lehmade ja kodulindudega ning oskan öelda, kas nende suud või jäsemed painduvad mingit pidi. Ma räägin sellest, et kui isegi inimene, kes pole ühtegi neist loomadest kunagi oma elus in real life kohanud, saaks suure tõenäosusega aru, et midagi on seal kusagil tehnikaga kõpitsetud, siis järelikult pole just kuigi hästi kõpitsetud. Sest Charlotte koob võrku pole ulmefilm.
Aga nüüd heade asjade juurde. Nendele, kes seda filmi näinud pole, taustaks niipalju, et peategelasteks on pisike põrsas nimega Wilbur ja veel pisem ämblik nimega Charlotte. Charlotte on kõikide teiste lauda elanike arvates kole peletis. Aga Wilburi arvates on ta fantastiliselt kaunis. Wilbur ise on teiste laudas elavate loomade arvates rumal ja naiivne, ent Charlotte näeb tema siirust ja lahkust ning paneb mängu paljutki, et põrsast päästa.
Ämbliku lähivaated ja viis, kuidas ta iga järgnevat võrku koob (kaugelt ilusam ja põnevam kui paljud muusikavideod) panevad, ma loodan, paljud lapsed kinosaalis ämblikest teistmoodi mõtlema. Ma nüüd ei ütleks, et ta teab mis ilusaks oli joonistatud, aga sümpaatseks küll. Ja see hääl, kes ämblikule peale luges. Oooo! Super! Kõige parem asi filmis kohe pärast pisikest ringisibavat roosat põrsakest.
Kohe filmi alguses juhtus aga see, mida arvata oligi - vaevalt saime me vennaga toolidele istutud, kui mina juba löristasin nutta. Põhjuseks Wilburi meeleheitlik hüüe selle peale, kui ta sai teada, et suitsukodasid ei kasutata selles peres sugugi mitte pähklite röstimiseks: "See pole aus! Ma tahan elada! Ma tahan lund näha!"
Edasi Charlotte`i üliämblikulikud pingutused päästmaks ainukest olendit, kes teda loomade hierarhiaredelil kõige alumise pulga peale ei asetanud.
Kõik need kohad, kus pisikesele tüdrukule ehk kolmandale peategelasele üritati selgeks teha, et loomadega sõbrustamine ei ole ikka väga okei ja et tal oleks parem omale mingid "normaalsed" sõbrad otsida.
Ja palju muid. Kõige hullem oli aga loomulikult lõpp, kus subtiitrite taustaks lasti David A. Stewarti ja Glen Ballardi lugu Ordinary Miracle Sarah McLachlani esituses. Ettevaatust, kraanid lahti!
It’s not that unusual
When everything is beautiful
It’s just another ordinary miracle today
The sky knows when its time to snow
Don’t need to teach a seed to grow
It’s just another ordinary miracle today
Life is like a gift they say
Wrapped up for you everyday
Open up and find a way
To give some of your own
Isn’t it remarkable?
Like every time a rain drop falls
It’s just another ordinary miracle today
Birds and winter have their fling
But always make it home by spring
It’s just another ordinary miracle today
When you wake up everyday
Please don’t throw your dreams away
Hold them close to your heart
Cause we’re all a part
Of the ordinary miracle
It seems so exceptional
That things just work out after all
It’s just another ordinary miracle today
Sun comes up and shines so bright
And disappears again at night
It’s just another ordinary miracle today
Hää muuvi oli, aga Babe`i ikka üle ei trumpa. Ma ei kujuta ette, millest peaks üks seafilm jutustama, et Babe`i kumbagi osa troonilt kukutada.
Teilgi on võimalus oma arvamus kujundada. Charlotte koob võrku jookseb Plazas ikka veel (ja hiljem loodetavasti ka Kosmoses ja muudes Eesti linnades) ning legendaarne Babe sulatab jäisemaidki südameid juba sel laupäeval TV3-e ekraanil. Õhtul kell kaheksa. Kui te mingil veidral põhjusel (näiteks eelarvamuse tõttu) ei ole seda filmi veel näinud, siis uskuge mind - teil ei ole laupäeva õhtul need kaks tundi midagi paremat teha, kui see lõpuks ometi ära vaadata. Ja need, kes seda juba näinud on, nohh, well, neile ma ei pea reklaami tegema. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et see on film põrsast. Ma jumaldaksin seda filmi ka siis, kui see oleks sama hästi tehtud ja peaosaliseks oleks kaelkirjak või kärbes või marmelaadikompvek.
kolmapäev, aprill 18, 2007
Minu eilsest õhtust kaks tundi sisustas mööda Tallinna videolaenutusi ringikappamine. Ammu oli kokku lepitud, et vaatame ühte mu lemmikfilmidest ja ma olin lubanud selle kohale toimetada. Mida aga ei olnud, oligi too film, mis ometi on välja lastud aastal 2004. Sellest, et seda DVD-na polnud, saan veel aru, aga et enamikust Videoplaneti esindustest olid ka VHS-id kas just-just kokku korjatud, et need siis odavmüüki paisata või oli mingi kala a´ la arvuti näitab, et on olemas, aga riiulis millegipärast ei leidu - sellest ma küll aru ei saanud. Ilmselt olid laenutajad jätnud filmi tagastamata.
Asjaolust, et mul kulus veerand kanistritäis benssu, leidmaks linna pealt nimetatud film, häiris mind enam see, et Videoplaneti harudel pole mingisugust üldist ühist andmebaasi. Mis tähendab seda, et kui teenindajalt küsida, kas mõnes teises Videoplanetis leidub filmi, mida neil endil pole, saab vastuseks halvemal juhul, et "ei tea - ei oska öelda" ning paremal juhul, et "oodake, ma helistan ja uurin". Tondi Selveri Videoplanetis oli eriti armas ja abivalmis noor tütarlaps, kes näinud, et ma pärast pooltteist tundi ringiotsimist tagasi saabusin (selle VHS-i järele, mida ta alguses välja reklaamis, kuid mille kohta minu suureks nördimuseks selgus, et seda seal siiski pole), proovis kõik ülejäänud kohad läbi helistada ning neisse, mida kätte ei saanud, saatis kibekähku meilid. Mis tundus mulle tol hetkel küll lootusetu üritusena, sest kui telefonile ei vastata, siis mis annab alust arvata, et vaevutakse e-mailidele vastama? Iga kümne minuti järel kandis neiu mulle seisu ette. Pärast ligi pooletunnist laenutuses passimist ütles ta rõõmsal häälel, et viimasest kohast öeldi, et seal on üks VHS ja see on riiulil olemas ka ja et ta ütleb neile, et nad selle leti alla ära peidaksid seni, kuni ma kohale jõuan. Kui ma Ülemiste keskusesse kohale jõudsin, siis ma juba lausa jooksin, et jumala eest mingi kamm ei juhtuks selle kassetiga. Et keegi paralleeluniversumi-Carry ei astuks kaks minutit varem uksest sisse ja mu filmi kaasa ei viiks. Näituseks. Aga ei juhtunud midagi. Kätte sain ja ära tõin! Poest väljusin juba äärmiselt ebaeestlaslikult juubeldades, kuna tunne oli selline, nagu oleks karika koju toonud.
Põhipoint, millest ma aegade algusest alates aru pole saanud ja mida eilne äärmuslik näide veelgi enam ilmestas, on see, MIKS pole Videoplanetil oma filmidele ühist andmebaasi? Sellest oleks jube palju kasu. Ma ei usu, et ma ainuke friik olen, kes mõnda filmi niimoodi taga on ajanud. Paar aastat tagasi oli mul sarnane juhtum filmiga Babe, mille teise osa DVD me lõpuks higi ja pisaratega kusagilt hankisime ja mille esimese osa lindistasin hoopis telekast.
Selline sport-ajujaht pole just minu lemmikute seas, kuna lisaks tossutaldadele kulutab see ka närve. Paluks andmebaasi!!
Asjaolust, et mul kulus veerand kanistritäis benssu, leidmaks linna pealt nimetatud film, häiris mind enam see, et Videoplaneti harudel pole mingisugust üldist ühist andmebaasi. Mis tähendab seda, et kui teenindajalt küsida, kas mõnes teises Videoplanetis leidub filmi, mida neil endil pole, saab vastuseks halvemal juhul, et "ei tea - ei oska öelda" ning paremal juhul, et "oodake, ma helistan ja uurin". Tondi Selveri Videoplanetis oli eriti armas ja abivalmis noor tütarlaps, kes näinud, et ma pärast pooltteist tundi ringiotsimist tagasi saabusin (selle VHS-i järele, mida ta alguses välja reklaamis, kuid mille kohta minu suureks nördimuseks selgus, et seda seal siiski pole), proovis kõik ülejäänud kohad läbi helistada ning neisse, mida kätte ei saanud, saatis kibekähku meilid. Mis tundus mulle tol hetkel küll lootusetu üritusena, sest kui telefonile ei vastata, siis mis annab alust arvata, et vaevutakse e-mailidele vastama? Iga kümne minuti järel kandis neiu mulle seisu ette. Pärast ligi pooletunnist laenutuses passimist ütles ta rõõmsal häälel, et viimasest kohast öeldi, et seal on üks VHS ja see on riiulil olemas ka ja et ta ütleb neile, et nad selle leti alla ära peidaksid seni, kuni ma kohale jõuan. Kui ma Ülemiste keskusesse kohale jõudsin, siis ma juba lausa jooksin, et jumala eest mingi kamm ei juhtuks selle kassetiga. Et keegi paralleeluniversumi-Carry ei astuks kaks minutit varem uksest sisse ja mu filmi kaasa ei viiks. Näituseks. Aga ei juhtunud midagi. Kätte sain ja ära tõin! Poest väljusin juba äärmiselt ebaeestlaslikult juubeldades, kuna tunne oli selline, nagu oleks karika koju toonud.
Põhipoint, millest ma aegade algusest alates aru pole saanud ja mida eilne äärmuslik näide veelgi enam ilmestas, on see, MIKS pole Videoplanetil oma filmidele ühist andmebaasi? Sellest oleks jube palju kasu. Ma ei usu, et ma ainuke friik olen, kes mõnda filmi niimoodi taga on ajanud. Paar aastat tagasi oli mul sarnane juhtum filmiga Babe, mille teise osa DVD me lõpuks higi ja pisaratega kusagilt hankisime ja mille esimese osa lindistasin hoopis telekast.
Selline sport-ajujaht pole just minu lemmikute seas, kuna lisaks tossutaldadele kulutab see ka närve. Paluks andmebaasi!!
teisipäev, aprill 17, 2007
Sööklasabas seisis minu järel üks meie korrusel "venkude poolel" töötav meesterahvas. Teretas ja astus viisakalt kõrvale, kui ma tema tagant silmi kissitades menüüd üritasin deshifreerida. Tuli istus minu lauda ja kui ma talle selle peale head isu soovisin, naeratas jaapanlikult ja lausus: "Jätku leiba!". Ma üllatusin. Hetk hiljem üllatusin juba iseenda peale. Et miks ma sellise asja peale üllatun. On seda tõesti nii palju oodata, et meie riigis elav venekeelne elanikkond saaks hakkama eestikeelsete elementaarväljenditega ja vahetevahel ehk ka millegagi, mis sellest veidike kõrvale kaldub?
Nendelt venelastelt, kes mu seaga sõbrustama ja mind küsimustega pommitama tulevad, ilmselt küll, kuna seitsmel juhul kümnest vangutavad nad minu eestikeelse jutu peale kurvalt pead, tänavad ebalevalt vene keeles ja teevad kiirelt minekut. Ja mina, kes ma sigandust propageerida üritan, olen siis kahevahel, et kas vestelda nendega vene keeles või jätkata trotslikult selles keeles, mida nad ju idee kohaselt peaksid piisavalt valdama, et saada aru väljenditest nagu "kahe-aastane", "sööb kõike" ja "saab aru küll, kui nimepidi kutsuda". Kahjuks ajab sellise kõrgema sordi jahu kasutamine paljudel Tallinnas elavatel venelastel siiani aju krussi ja mina omakorda üritan mitte aru saada, milles seisneb probleem. Vaevalt, et nii paljud neist siia alles hiljaaaegu elama on asunud...
Nendelt venelastelt, kes mu seaga sõbrustama ja mind küsimustega pommitama tulevad, ilmselt küll, kuna seitsmel juhul kümnest vangutavad nad minu eestikeelse jutu peale kurvalt pead, tänavad ebalevalt vene keeles ja teevad kiirelt minekut. Ja mina, kes ma sigandust propageerida üritan, olen siis kahevahel, et kas vestelda nendega vene keeles või jätkata trotslikult selles keeles, mida nad ju idee kohaselt peaksid piisavalt valdama, et saada aru väljenditest nagu "kahe-aastane", "sööb kõike" ja "saab aru küll, kui nimepidi kutsuda". Kahjuks ajab sellise kõrgema sordi jahu kasutamine paljudel Tallinnas elavatel venelastel siiani aju krussi ja mina omakorda üritan mitte aru saada, milles seisneb probleem. Vaevalt, et nii paljud neist siia alles hiljaaaegu elama on asunud...
esmaspäev, aprill 16, 2007
Whatever happened to good old honest business?
Viis, kuidas mõned inimesed/asutused proovivad teistel inimestel/asutustel pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata, on lausa hämmastav. Mina enam ei tea, kas nutta või naerda.
Reedel sai järjekordselt ära öeldud ühele reklaamibüroole, kes käitus väga ebakompetentselt ning kellega diili tegemine muutus mingil hetkel minu jaoks peaaegu et solvavaks kogemuseks. Nende endi arvates tegutseti vist siiski üliprofessionaalselt, kuna nippide arv, mida minu ärarääkimiseks katsetati, ületas kaugelt kõik need, mis mul endal vajaduse tekkides kohemaid meelde või pähe tuleksid. Kui mingi grupp inimesi arvab, et sellepärast, et keegi käitub viisakalt ja armsalt, on ta raudselt naiivne ja kergesti ärakasutatav, siis ajab ikke vihale küll.
Taustaks siis niipalju, et Ülemiste keskus soovib oma kevadreklaami kampaaniasse põrsast. Minu põrsast. Mis on iseenesest vahva, kuna Ülemiste shopping centre on mulle siiani väga meeldinud. Täpselt samuti nagu ka Nordea pank, mis mõni aeg tagasi oma oskamatu pealetükkivusega minu silmis selle hea maine ära rikkus nii, et ma kõnealusest kuust alates enam ka nende klient pole.
Sõnaga, Ülemistel oleks siga vaja. Üritati nii ja naa ja veel kolmandatki moodi, aga kuna minu seatud tingimustele vastutulemise asemel üritati mind lihtlabaselt ära kasutada, ütlesin lõpuks siiski ära. Täna (ehk siis selle päeva hommikul, kui shooting peaks toimuma), helistas Ülemistet esindav reklaamibüroo Korpus mulle uuesti ning teatas, et kõik Tallinna läheduses asuvad laudad on läbi käidud ning ühtegi sobivat siga pole leitud. Rääkisime uuesti summadest. Seekord pakuti kommiraha asemel minu nimetatud summa väärtuses Ülemiste keskuse kinkekaarte. No heakene küll, ma selle üle väga ei viitsi viriseda other than et me ei ela juba ammu ajal, mil külarahvas maksis doktorihärrale kapsastes ja kalkunites. Ütlesin, et pean asja üle järele mõtlema, kuna reedel jäi meie kaup katki ning ma olen oma aja eelolevaks nädalaks juba ära planeerinud. Mille peale ütleb ülevoolavalt pingutatud joviaalse häälega näitsik mulle teiseltpoolt toru: "Oi, aga meil oleks seda põrsakest ikka väga-väga vaja, kuna me oleme raadioklipid juba sisse lugenud ja seal on meil viide põrsale".
Et nagu ???!!!!?????!!!!
Vabandage, aga mis see minu mure on? Ma pole kogu teiega kemplemise ajal poole sõnagagi maininud, et ma isegi võibolla nõus oleksin. Ja te võtate kätte ja lasete oma reklaamklipid sisse lugeda, kuigi teil isegi lepingut veel olemas pole? Nomaitea. See oli nüüd kas
a) minu südametunnistusel trampimine luiskeloo abil;
b) tegelik oskamatus-suutmatus asju ajada või
c) reklaamibüroopoolne liigne enesekindlus.
Lõppkokkuvõttes on mul siiralt ja sügavalt po..ui, milline neist kolmest variandist võidaks miljoni, aga sellest, et ühed toredad inimesed, kes on käinud paaril toredal koolitusel, arvavad, et sealsete toredate õpetuste abil saab absoluutselt kõike siin maailmas, on mul küll kahju.
Teate mis? Ma ei ole juba kümme aastat 15-aastane. Olen käinud ja näinud ja teinud juba piisavalt, et mõnest asjast natuke rohkem aru saada. Ja sellest, kui keegi üritab mind ära kasutada, saan ma kohe eriti hästi aru, sest mul on selle jaoks eraldi paar tundlaid. And trust me - ma poleerin ja vahatan neid iga nädal hoolega. Nii et paluks mitte pöörduda minu poole pakkumistega, mis tõlkes kõlaksid umbes kuidagi nii: "Me tahame midagi, mis sul on, aga vastu anda ei taha me midagi, sest me oleme ahned ja tahame ise rohkem kasu saada."
Pastameister ütles, et ma ei peaks selliseid juhtumeid hinge võtma. Ma ise arvan, et peaksin ikka küll. Sest kui neid, kes hinge võtavad, enam pole, siis jäävadki järele ainult liiakasuvõtjad ja muidu nõmedikud.
I`m a pretty nice person on the overall, aga see, kui keegi kusagil kedagi ära üritab kasutada, saati siis veel mind ennast, ajab pehmelt öeldes marru.
Tänan tähelepanu eest ja lähen pistan ühe vaarikapiruka. Kõigi eelduste kohaselt peaksid sellel maagiliselt maharahustavad omadused olema.
Viis, kuidas mõned inimesed/asutused proovivad teistel inimestel/asutustel pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata, on lausa hämmastav. Mina enam ei tea, kas nutta või naerda.
Reedel sai järjekordselt ära öeldud ühele reklaamibüroole, kes käitus väga ebakompetentselt ning kellega diili tegemine muutus mingil hetkel minu jaoks peaaegu et solvavaks kogemuseks. Nende endi arvates tegutseti vist siiski üliprofessionaalselt, kuna nippide arv, mida minu ärarääkimiseks katsetati, ületas kaugelt kõik need, mis mul endal vajaduse tekkides kohemaid meelde või pähe tuleksid. Kui mingi grupp inimesi arvab, et sellepärast, et keegi käitub viisakalt ja armsalt, on ta raudselt naiivne ja kergesti ärakasutatav, siis ajab ikke vihale küll.
Taustaks siis niipalju, et Ülemiste keskus soovib oma kevadreklaami kampaaniasse põrsast. Minu põrsast. Mis on iseenesest vahva, kuna Ülemiste shopping centre on mulle siiani väga meeldinud. Täpselt samuti nagu ka Nordea pank, mis mõni aeg tagasi oma oskamatu pealetükkivusega minu silmis selle hea maine ära rikkus nii, et ma kõnealusest kuust alates enam ka nende klient pole.
Sõnaga, Ülemistel oleks siga vaja. Üritati nii ja naa ja veel kolmandatki moodi, aga kuna minu seatud tingimustele vastutulemise asemel üritati mind lihtlabaselt ära kasutada, ütlesin lõpuks siiski ära. Täna (ehk siis selle päeva hommikul, kui shooting peaks toimuma), helistas Ülemistet esindav reklaamibüroo Korpus mulle uuesti ning teatas, et kõik Tallinna läheduses asuvad laudad on läbi käidud ning ühtegi sobivat siga pole leitud. Rääkisime uuesti summadest. Seekord pakuti kommiraha asemel minu nimetatud summa väärtuses Ülemiste keskuse kinkekaarte. No heakene küll, ma selle üle väga ei viitsi viriseda other than et me ei ela juba ammu ajal, mil külarahvas maksis doktorihärrale kapsastes ja kalkunites. Ütlesin, et pean asja üle järele mõtlema, kuna reedel jäi meie kaup katki ning ma olen oma aja eelolevaks nädalaks juba ära planeerinud. Mille peale ütleb ülevoolavalt pingutatud joviaalse häälega näitsik mulle teiseltpoolt toru: "Oi, aga meil oleks seda põrsakest ikka väga-väga vaja, kuna me oleme raadioklipid juba sisse lugenud ja seal on meil viide põrsale".
Et nagu ???!!!!?????!!!!
Vabandage, aga mis see minu mure on? Ma pole kogu teiega kemplemise ajal poole sõnagagi maininud, et ma isegi võibolla nõus oleksin. Ja te võtate kätte ja lasete oma reklaamklipid sisse lugeda, kuigi teil isegi lepingut veel olemas pole? Nomaitea. See oli nüüd kas
a) minu südametunnistusel trampimine luiskeloo abil;
b) tegelik oskamatus-suutmatus asju ajada või
c) reklaamibüroopoolne liigne enesekindlus.
Lõppkokkuvõttes on mul siiralt ja sügavalt po..ui, milline neist kolmest variandist võidaks miljoni, aga sellest, et ühed toredad inimesed, kes on käinud paaril toredal koolitusel, arvavad, et sealsete toredate õpetuste abil saab absoluutselt kõike siin maailmas, on mul küll kahju.
Teate mis? Ma ei ole juba kümme aastat 15-aastane. Olen käinud ja näinud ja teinud juba piisavalt, et mõnest asjast natuke rohkem aru saada. Ja sellest, kui keegi üritab mind ära kasutada, saan ma kohe eriti hästi aru, sest mul on selle jaoks eraldi paar tundlaid. And trust me - ma poleerin ja vahatan neid iga nädal hoolega. Nii et paluks mitte pöörduda minu poole pakkumistega, mis tõlkes kõlaksid umbes kuidagi nii: "Me tahame midagi, mis sul on, aga vastu anda ei taha me midagi, sest me oleme ahned ja tahame ise rohkem kasu saada."
Pastameister ütles, et ma ei peaks selliseid juhtumeid hinge võtma. Ma ise arvan, et peaksin ikka küll. Sest kui neid, kes hinge võtavad, enam pole, siis jäävadki järele ainult liiakasuvõtjad ja muidu nõmedikud.
I`m a pretty nice person on the overall, aga see, kui keegi kusagil kedagi ära üritab kasutada, saati siis veel mind ennast, ajab pehmelt öeldes marru.
Tänan tähelepanu eest ja lähen pistan ühe vaarikapiruka. Kõigi eelduste kohaselt peaksid sellel maagiliselt maharahustavad omadused olema.
pühapäev, aprill 15, 2007
Kursaõe jubileum oli. Tartus. Veendusin taas kord, et ilusama vaatega restorani kui Atlantis ikka annab Eestimaalt otsida. Pärast söömingut läksime edasi Atlantise ööklubi ossa, mille vaate kohta kahjuks sama öelda ei saa. Terve klubi pääle oligi ainult maksimum kolm meesterahvast (v.a. meie seltskonna omad), kellega oleks tantsule läinud. Ja üks neist kolmest oli ka fotograaf, nii et. Õnneks ei tulnud mind keegi tantsule kutsuma ka. Too Audrey Hepburn meets Jackie Kennedy stiilis kleit oli ilmselgelt liiga ekstravagantne. Vaadati palju, aga juurde tulla ei söandanud keegi. Neoontuledes siniseks värvuvate nabapluusidega tibinad läksid palju etemini peale =)
Vähemasti oli sisekujundust sellest ajast alates, kui ma seal kunagi esimestel kursustel hausipidudel käisin, mõnusamaks/fancymaks ümber tehtud, nii et sai poste ja seinatapeedi mustrit imetleda. Ja loomulikult tantsida. 90`ndaid lasti ja ma ei surnudki ära. Modern Talkingut sealjuures mitte üks kord! Vedas mul.
Piisavalt lahe oli ka tänane pikk jalutuskäik klassikaaslastega Emajõe ümbruses ja Tartu Botaanikaaias, kust me igasugu veidrate ja veel veidramate nimetustega taimi avastasime. Terve aasta sport sai tehtud. Üks asi jälle kaelast ära.
Vähemasti oli sisekujundust sellest ajast alates, kui ma seal kunagi esimestel kursustel hausipidudel käisin, mõnusamaks/fancymaks ümber tehtud, nii et sai poste ja seinatapeedi mustrit imetleda. Ja loomulikult tantsida. 90`ndaid lasti ja ma ei surnudki ära. Modern Talkingut sealjuures mitte üks kord! Vedas mul.
Piisavalt lahe oli ka tänane pikk jalutuskäik klassikaaslastega Emajõe ümbruses ja Tartu Botaanikaaias, kust me igasugu veidrate ja veel veidramate nimetustega taimi avastasime. Terve aasta sport sai tehtud. Üks asi jälle kaelast ära.
laupäev, aprill 14, 2007
Pastameister rääkis, et tema on viimastel päevadel kõikidest blogidest, mida ta lugemas käib, avastanud vihjeid Hulludele Päevadele või Osturallile. Lubasin, et kirjutan minagi. Ühe rea.
Läksin eile ehk Hullude Päevade ajal Stockmanni pesuosakonda, et osta rinnahoidjate läbipaistvaid õlapaelu. Otsisin, otsisin, ei leidnud. Eriti kaua ei viitsinud otsida ka, sest poe väljapanekus tundus valitsevat totaalne kaos, kus orienteerumine mulle tol hetkel just kõige lihtsama ülesandena ei tundunud. Pöördusin oma küsimusega müüja poole. Vastus kõlas järgmiselt: „Oi, need on meil tavaliselt siin kassa kõrval kastis, kõik sellised väikesed asjad on, aga praegu on need ära korjatud ja päevade kaup asemele toodud.“
Mina: „Kuhu need siis pandud on?“
Müüja: „Neid ei olegi praegu, päevade kaup on ainult.“
Nüüd siis sain minagi teada, mida tähendab reklaamlause „Spetsiaalselt Hullude Päevade jaoks tellitud kaup.“ Et tavalist kaupa neil päevadel ei saa. Toiduosakonda ei julgenud enam minna, sest kartsin, et seal valitseb analoogses vaimus situatsioon. Et sorry, leiba ja piima te täna poest ei saa, aga palun – meil on teile pakkuda spetsiaalselt hullude päevade tarvis tellitud odavaid jäätiseid.
Tuli rohkem kui üks rida. Oh andke te mulle andeks.
Läksin eile ehk Hullude Päevade ajal Stockmanni pesuosakonda, et osta rinnahoidjate läbipaistvaid õlapaelu. Otsisin, otsisin, ei leidnud. Eriti kaua ei viitsinud otsida ka, sest poe väljapanekus tundus valitsevat totaalne kaos, kus orienteerumine mulle tol hetkel just kõige lihtsama ülesandena ei tundunud. Pöördusin oma küsimusega müüja poole. Vastus kõlas järgmiselt: „Oi, need on meil tavaliselt siin kassa kõrval kastis, kõik sellised väikesed asjad on, aga praegu on need ära korjatud ja päevade kaup asemele toodud.“
Mina: „Kuhu need siis pandud on?“
Müüja: „Neid ei olegi praegu, päevade kaup on ainult.“
Nüüd siis sain minagi teada, mida tähendab reklaamlause „Spetsiaalselt Hullude Päevade jaoks tellitud kaup.“ Et tavalist kaupa neil päevadel ei saa. Toiduosakonda ei julgenud enam minna, sest kartsin, et seal valitseb analoogses vaimus situatsioon. Et sorry, leiba ja piima te täna poest ei saa, aga palun – meil on teile pakkuda spetsiaalselt hullude päevade tarvis tellitud odavaid jäätiseid.
Tuli rohkem kui üks rida. Oh andke te mulle andeks.
reede, aprill 13, 2007
Igas halvas natu head
Kui meie oofissi tualettruumi lambipirn poleks täna läbi põlenud, poleks ma elusees viitsinud vaadata oma töölaua parempoolse kapi alumisele riiulile, lootuses leida sealt lambipirne ja leidnud hoopiski kilekotti, mille sisusse kuulus muuhulgas ka foto, mida ma juba tükk aega tulemusteta otsinud olin.
Nii et siit moraal: ei virise, kui lambipirn otsa saab.
Kui meie oofissi tualettruumi lambipirn poleks täna läbi põlenud, poleks ma elusees viitsinud vaadata oma töölaua parempoolse kapi alumisele riiulile, lootuses leida sealt lambipirne ja leidnud hoopiski kilekotti, mille sisusse kuulus muuhulgas ka foto, mida ma juba tükk aega tulemusteta otsinud olin.
Nii et siit moraal: ei virise, kui lambipirn otsa saab.
neljapäev, aprill 12, 2007
Paar kuud tagasi ilmus Linnu tee ja Sõpruse pst. ristmikule ühe valgusfoori alla leinapärg kahe kalmistuküünlaga. Kuna ma sellest kohast iga päev vähemalt korra mööda sõidan, olen huviga jälginud, kaua seda pärga seal hoitakse. Mitte et mul selle vastu midagi oleks. Pärg nägi veel hiljaaegu väga kena välja ja tuletas autojuhtidele meelde, et tegelikult võib hooletu juhtimise korral surma saada absoluutselt igas kohas. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et näib, nagu oleks pärja kohaletoimetajatel selle edasisest saatusest päris kama olnud. Loogika ei tööta kuidagi. Kui minul saaks autoõnnetuses surma nii kallis inimene, et ma olen valmis oma draamat teistelegi vaatamiseks välja panema ja keset suurlinna liiklust mingite pärgadega jagelema, siis ma käiksin seal ikka hiljem päris tihti kontrollimas, ega mingid vandaalid pole oma lõbujanu rahuldanud näiteks vms. Et sõbra mälestus või nii. Aga selle pärja juures pole asetamise hetkest alates küll keegi käinud. Ma paaril korral olen neid küünlaid seal põlema pannud uuesti, kuigi see pole ju tegelikult üldse minu asi.
Mõned päevad tagasi olid öösel valjud tormituuled, mis selle pärja ilmselt uppi lükkasid. Eile oli see juba poolenisti sõiduteel, küünlad pikali ja puha. Esimene reaktsioon oli muidugi minna neid kohendama, aga no klge, ma ei ole mingi surnuaiavaht. Kuidagi kummaline oleks. Vbla nad ei tahaks üldse, et keegi võõras nende stuffi näpib.
Väiksena korrastasin ma surnuaedades koguaeg võõraid haudu, kuna surnuaeda minek toimus suurema hulga sugulastega ja kui nemad seal kõik ühe platsi kallal askeldasid, polnud minul enam ruumi. Nii ma käisingi üksi mööda surnuaeda jalutamas ja uusi tutvusi sõlmimas (maa-alustega siis). Huvitav, kas mõni inimene imestas ka, kui surnuaiale tulles tip-top platsi eest leidis, kuigi keegi lähikondlastest seal nädalaid käinud polnud...
Toona polnud surnuaiad ega metsad ega mäed hirmsad paigad. Need on hirmsaks saanud alles nüüd, õudusfilmide laiema levikuga. Viljandi Metsakalmistu näiteks on selline superilus koht, mis asub mäe otsas ja kuhu paistab alati päike. Selle ühes ääres on kosekene, nii et mõne haua juurde on vee vaikset mühinatki kuulda. Ja loomulikult linnulaul! Tänasel päeval, kus paljudes paikades on maja maja küljes kinni ja paari üksiku hingitsema jäetud puu otsast on linnud minema aetud, kuna nad reostaksid muidu ümbrust, eksole, mõjuvad kalmistud veelgi enam rahuliku pelgupaigana. Mulle meeldib käia jalutamas sellistes surnuaedades, kuhu on maetud vaid mulle võõrad inimesed või sellised sugulased, keda mina kunagi pole tundnud. Siis jääb ära see isiklik tasand, mille olemasolu ei muudaks päeva sugugi ilusamaks.
Tallinna Rahumäe kalmistuga seoses leidis mõned aastad tagasi aset huvitav juhtum. Käisime sõbrannaga sealt läbi. Istusin ühe haua kivist äärele jalgu puhkama. Hakkasin tähelepanelikumalt vaatama, et kuhu ma siis ennast istutasin ka ja avastasin, et sinna oli maetud keegi tütarlaps, kel vanust mitte rohkem kui minul toona. Mõtisklesin seal samblase ääre peal omaette veidi aega. Et miks nii noor tüdruk hukka sai ja nii edasi. Enne koju minemist käisin läbi ema juurest, kes tegi minust maja ees seistes foto. Lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta.
Kui fotod ilmutusest saabusid, oli sellel konkreetsel fotol minu pea kohal, õigemini vasakul õlal suur valge läbipaistev kogum. Pikkuselt minust veidi lühem, hõljus õhus. Ilmutasime uuesti, ikka sama. Uurisime filmi, nothing. Ema ajakirjanikust sõber toimetas foto koos filmiga ühe tuntud hingede-huvilise kätte, kes pärast mõningast vaatlemist soovis teada, millal foto on tehtud ja kus ma tol päeval veel käinud olin. Kuulnud minu surnuaia-tripist ja selle üksikasjadest, oli tema vastus kindel: mul istus õla peal elusuuruses koll, labaselt väljendudes. Mõni aeg hiljem oli tont kadunud, millest oli vähemalt minul isiklikult päris kahju. Kuna vahepeal oli igasugu seiklusi ette tulnud, ka päris tõsiseid, mõtlesin, et võibolla sättis ta end sellepärast minu õlale, et mu tegemistel silma peal hoida. Tänutäheks ehk. Et keegi viitsis tema peale mõelda. I guess it`s kinda lonely up there...
Mõned päevad tagasi olid öösel valjud tormituuled, mis selle pärja ilmselt uppi lükkasid. Eile oli see juba poolenisti sõiduteel, küünlad pikali ja puha. Esimene reaktsioon oli muidugi minna neid kohendama, aga no klge, ma ei ole mingi surnuaiavaht. Kuidagi kummaline oleks. Vbla nad ei tahaks üldse, et keegi võõras nende stuffi näpib.
Väiksena korrastasin ma surnuaedades koguaeg võõraid haudu, kuna surnuaeda minek toimus suurema hulga sugulastega ja kui nemad seal kõik ühe platsi kallal askeldasid, polnud minul enam ruumi. Nii ma käisingi üksi mööda surnuaeda jalutamas ja uusi tutvusi sõlmimas (maa-alustega siis). Huvitav, kas mõni inimene imestas ka, kui surnuaiale tulles tip-top platsi eest leidis, kuigi keegi lähikondlastest seal nädalaid käinud polnud...
Toona polnud surnuaiad ega metsad ega mäed hirmsad paigad. Need on hirmsaks saanud alles nüüd, õudusfilmide laiema levikuga. Viljandi Metsakalmistu näiteks on selline superilus koht, mis asub mäe otsas ja kuhu paistab alati päike. Selle ühes ääres on kosekene, nii et mõne haua juurde on vee vaikset mühinatki kuulda. Ja loomulikult linnulaul! Tänasel päeval, kus paljudes paikades on maja maja küljes kinni ja paari üksiku hingitsema jäetud puu otsast on linnud minema aetud, kuna nad reostaksid muidu ümbrust, eksole, mõjuvad kalmistud veelgi enam rahuliku pelgupaigana. Mulle meeldib käia jalutamas sellistes surnuaedades, kuhu on maetud vaid mulle võõrad inimesed või sellised sugulased, keda mina kunagi pole tundnud. Siis jääb ära see isiklik tasand, mille olemasolu ei muudaks päeva sugugi ilusamaks.
Tallinna Rahumäe kalmistuga seoses leidis mõned aastad tagasi aset huvitav juhtum. Käisime sõbrannaga sealt läbi. Istusin ühe haua kivist äärele jalgu puhkama. Hakkasin tähelepanelikumalt vaatama, et kuhu ma siis ennast istutasin ka ja avastasin, et sinna oli maetud keegi tütarlaps, kel vanust mitte rohkem kui minul toona. Mõtisklesin seal samblase ääre peal omaette veidi aega. Et miks nii noor tüdruk hukka sai ja nii edasi. Enne koju minemist käisin läbi ema juurest, kes tegi minust maja ees seistes foto. Lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta.
Kui fotod ilmutusest saabusid, oli sellel konkreetsel fotol minu pea kohal, õigemini vasakul õlal suur valge läbipaistev kogum. Pikkuselt minust veidi lühem, hõljus õhus. Ilmutasime uuesti, ikka sama. Uurisime filmi, nothing. Ema ajakirjanikust sõber toimetas foto koos filmiga ühe tuntud hingede-huvilise kätte, kes pärast mõningast vaatlemist soovis teada, millal foto on tehtud ja kus ma tol päeval veel käinud olin. Kuulnud minu surnuaia-tripist ja selle üksikasjadest, oli tema vastus kindel: mul istus õla peal elusuuruses koll, labaselt väljendudes. Mõni aeg hiljem oli tont kadunud, millest oli vähemalt minul isiklikult päris kahju. Kuna vahepeal oli igasugu seiklusi ette tulnud, ka päris tõsiseid, mõtlesin, et võibolla sättis ta end sellepärast minu õlale, et mu tegemistel silma peal hoida. Tänutäheks ehk. Et keegi viitsis tema peale mõelda. I guess it`s kinda lonely up there...
kolmapäev, aprill 11, 2007
Kummitab. Ärkamisest saadik. Ära ei lähe. Palumise peale ka mitte. Vasturünnak on võimatu, sest ma ei suuda meenutada, kus see lugu asub või mis lugu see üldse on selline. Muidu võiks ju kuulata, siis on võimalus, et läheb üle. Või läheb hullemaks. Aga nohh, is worth the risk. Minu arvates on see mul mingi soundtrack-i peal, aga millise?
Aeglane lugu, tädi ja onu laulavad. Sõnad lähevad kuidagi nii, et
It`s not that I love you
it`s just that I don`t hate you
...
You`ve got to dig deeper to break my heart.
Blokk on peal jälle. Ma ei suuda uskuda, et see mul meelde ei tule, sest tavaliselt, hey, tavaliselt olen ma kahel jalal ringikõndiv kartoteek.
Taara võiks avitada.
Aeglane lugu, tädi ja onu laulavad. Sõnad lähevad kuidagi nii, et
It`s not that I love you
it`s just that I don`t hate you
...
You`ve got to dig deeper to break my heart.
Blokk on peal jälle. Ma ei suuda uskuda, et see mul meelde ei tule, sest tavaliselt, hey, tavaliselt olen ma kahel jalal ringikõndiv kartoteek.
Taara võiks avitada.
teisipäev, aprill 10, 2007
-"Tere, kas sinu korteri number oli kaksteist või kakskendkaks?"
-"Kaksteist."
-"Okei."
Kõlab uksekell ja saabub Morka. Ühes käes suuuuuuuuur virsikuviin, teises sevenapp. Mul oli küll algselt olnud plaanis talle valget hallitusjuustu ja teed pakkuda, aga kui nii armas inimene tassib kohale nii suure viina, siis the least you can do, on võtta üks klaasike. Või kaks. Või siis kolm. Või siis rohkem. Varavalgeni. Nädala algust peab ju ikkagi kuidagi vääriliselt tähistama. Et sinine esmaspäev üle elatud või nii. Pealegi, see virsikuviina joomise plaan oli meil juba niikuinii nõnna kauaks vinduma jäänud, et seda jõuti juba vahepeal Eestiski müüdama hakata. Seda ma ütlen nüüd küll kohe ära, et virsikuviin sevenapiga on ülekohtuselt hea. Ausalt - ma ei oleks seda ju nii palju joonud esmaspäeva öösel vastu teisipäeva, kui see poleks lihtsalt maitsenud nii sigahästi. Nigu Mõmmi limunaad. Sõna!
Õhtu, ptüi, hommik päädis masenduslugude vahetamisega, minu oodiga Kasabianile + lubadusega sellele bändile mehele minna ja tänapäevaste tehnikavõimaluste räige ekspluateerimisega ehk siis LSF-i ringtone`i tõstmisega ühest telefonist teise Bluetoothi abil. Bluetooth rokib. Vähemalt siiani. Kasabian rokib veel rohkem. Edaspidigi.
Enne sadamasse sõitmist suutis Morkakene oma plaadi minu maki sisse unustada. Nii et ma sain hommikusöögiks Bloc Party-t kuulata. Tuus.
A Weekend in the City on selline plaat, mida ma võin öö otsa virsikuviina kõrvale närida ja hommikul esimese asjana pesumasinast pesu restile ladumise taustaks naeratava näoga peale panna. Kuigi pesu kuivama riputamine ei õnnestu siis just kõige etemini, kuna vahepeal on ikkagi kolm tundi magatud ja jõudu kogutud ning ma jaksan suisa käsi-jalgu rütmiliselt liigutada ehk siis kaasa tantsida ja laulda üürata (iga korraga aina täpsemini, nagu see ikka käib). Pärast sajandat korda käiamist kodus ja autos ja tööl, on neljas lugu jätkuvalt minu lemmik. Ma arvan, Morka väga ei tapa mind ära, kui ma selle siia üles riputan. Kasutan tema eeldatavatest jääknähtudest tingitud lahkust ära. Mitte et ta alati ülim lahkus ise poleks.
Niisiis: http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Bloc%20Party%20-%20The%20Prayer.wma
Nohh, Konn, is that distorted enough a muusikamaitse fo` `ya?
=P
Aga jahh, virsikuviinajärgse magamaminekuga on nii nagu on. Et kuna ma õnneks juba viimased 6 päeva olen ilma igasuguse meigita ringi kolanud nii, et isegi ripsmetushi peal polnud, mida eemaldada, mõtlesin ma kell veerand seitse, et suva - las need heitgaasid olla seal näos. Ja needsin end selle eest, et mul pole siiani jätkunud oidu seale selgeks õpetada, kuidas voodit valmis teha. Ja sundisin ennast tekkide ja muu tarviliku varustusega kapi ja voodi vahet tammuma. Päris mitu korda, eksole, kuna korraga need ju kätte ära ei mahu. Ilge piin. Magamistuba eelvalmistet voodiga on essential. Sinna saaks jalapealt vajuda. Siis, kui silmad juba väga kapitaalselt valesti näevad ja kere tõrgub käske täitmast.
Või siis on essential hoopis keegi, kes viitsiks su pea padjale suruda ja teki üle õlgade tõmmata ja öelda, et MAGA! Sa pead magama, that`s the court`s order. Küll jõuad järgmises elus ka teha asju.
-"Kaksteist."
-"Okei."
Kõlab uksekell ja saabub Morka. Ühes käes suuuuuuuuur virsikuviin, teises sevenapp. Mul oli küll algselt olnud plaanis talle valget hallitusjuustu ja teed pakkuda, aga kui nii armas inimene tassib kohale nii suure viina, siis the least you can do, on võtta üks klaasike. Või kaks. Või siis kolm. Või siis rohkem. Varavalgeni. Nädala algust peab ju ikkagi kuidagi vääriliselt tähistama. Et sinine esmaspäev üle elatud või nii. Pealegi, see virsikuviina joomise plaan oli meil juba niikuinii nõnna kauaks vinduma jäänud, et seda jõuti juba vahepeal Eestiski müüdama hakata. Seda ma ütlen nüüd küll kohe ära, et virsikuviin sevenapiga on ülekohtuselt hea. Ausalt - ma ei oleks seda ju nii palju joonud esmaspäeva öösel vastu teisipäeva, kui see poleks lihtsalt maitsenud nii sigahästi. Nigu Mõmmi limunaad. Sõna!
Õhtu, ptüi, hommik päädis masenduslugude vahetamisega, minu oodiga Kasabianile + lubadusega sellele bändile mehele minna ja tänapäevaste tehnikavõimaluste räige ekspluateerimisega ehk siis LSF-i ringtone`i tõstmisega ühest telefonist teise Bluetoothi abil. Bluetooth rokib. Vähemalt siiani. Kasabian rokib veel rohkem. Edaspidigi.
Enne sadamasse sõitmist suutis Morkakene oma plaadi minu maki sisse unustada. Nii et ma sain hommikusöögiks Bloc Party-t kuulata. Tuus.
A Weekend in the City on selline plaat, mida ma võin öö otsa virsikuviina kõrvale närida ja hommikul esimese asjana pesumasinast pesu restile ladumise taustaks naeratava näoga peale panna. Kuigi pesu kuivama riputamine ei õnnestu siis just kõige etemini, kuna vahepeal on ikkagi kolm tundi magatud ja jõudu kogutud ning ma jaksan suisa käsi-jalgu rütmiliselt liigutada ehk siis kaasa tantsida ja laulda üürata (iga korraga aina täpsemini, nagu see ikka käib). Pärast sajandat korda käiamist kodus ja autos ja tööl, on neljas lugu jätkuvalt minu lemmik. Ma arvan, Morka väga ei tapa mind ära, kui ma selle siia üles riputan. Kasutan tema eeldatavatest jääknähtudest tingitud lahkust ära. Mitte et ta alati ülim lahkus ise poleks.
Niisiis: http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Bloc%20Party%20-%20The%20Prayer.wma
Nohh, Konn, is that distorted enough a muusikamaitse fo` `ya?
=P
Aga jahh, virsikuviinajärgse magamaminekuga on nii nagu on. Et kuna ma õnneks juba viimased 6 päeva olen ilma igasuguse meigita ringi kolanud nii, et isegi ripsmetushi peal polnud, mida eemaldada, mõtlesin ma kell veerand seitse, et suva - las need heitgaasid olla seal näos. Ja needsin end selle eest, et mul pole siiani jätkunud oidu seale selgeks õpetada, kuidas voodit valmis teha. Ja sundisin ennast tekkide ja muu tarviliku varustusega kapi ja voodi vahet tammuma. Päris mitu korda, eksole, kuna korraga need ju kätte ära ei mahu. Ilge piin. Magamistuba eelvalmistet voodiga on essential. Sinna saaks jalapealt vajuda. Siis, kui silmad juba väga kapitaalselt valesti näevad ja kere tõrgub käske täitmast.
Või siis on essential hoopis keegi, kes viitsiks su pea padjale suruda ja teki üle õlgade tõmmata ja öelda, et MAGA! Sa pead magama, that`s the court`s order. Küll jõuad järgmises elus ka teha asju.
esmaspäev, aprill 09, 2007
Mulle see tädi meeldib
http://www.youtube.com/watch?v=VJ5unYaNd3c
Siiralt kahju, et seda show-d Eesti kanalite pealt ei näidata. Ja veel rohkem kahju, et meil siin päris oma Tyra Banks-i pole, kes midagi analoogset teha võiks.
Kui te seal youtube`is natuke ringi sobrate ja selle video üles leiate, mida sageli pealkirja Has Tyra Gone Mad? all presenteeritakse või mõne sellise, kus ta käsitleb ühiskondlikke teemasid siis... ahh, what the heck, ma panen need teile siia.
Kuidas product advertising töötab: http://www.youtube.com/watch?v=ZdHpYMR4ljY
Kuidas Tyra end kasulikuks teeb (lisaks ilusa pesu kandmisele, eksole ;) : http://www.youtube.com/watch?v=0ct-q1FCeLc
Ühesõnaga, ta on meil mitmekülgne. Oskab nalja teha, aga oskab ka tõsiselt.
Täna peale tööd lähen shoppamaie. Tahan ka seda sajadollarilist vaseliini, mis teeb kõike-kõike-kõike ja mille pärast võib peast segi minna ;)
http://www.youtube.com/watch?v=VJ5unYaNd3c
Siiralt kahju, et seda show-d Eesti kanalite pealt ei näidata. Ja veel rohkem kahju, et meil siin päris oma Tyra Banks-i pole, kes midagi analoogset teha võiks.
Kui te seal youtube`is natuke ringi sobrate ja selle video üles leiate, mida sageli pealkirja Has Tyra Gone Mad? all presenteeritakse või mõne sellise, kus ta käsitleb ühiskondlikke teemasid siis... ahh, what the heck, ma panen need teile siia.
Kuidas product advertising töötab: http://www.youtube.com/watch?v=ZdHpYMR4ljY
Kuidas Tyra end kasulikuks teeb (lisaks ilusa pesu kandmisele, eksole ;) : http://www.youtube.com/watch?v=0ct-q1FCeLc
Ühesõnaga, ta on meil mitmekülgne. Oskab nalja teha, aga oskab ka tõsiselt.
Täna peale tööd lähen shoppamaie. Tahan ka seda sajadollarilist vaseliini, mis teeb kõike-kõike-kõike ja mille pärast võib peast segi minna ;)
pühapäev, aprill 08, 2007
Gloria - armastuse nimel, osa 284
Pastameister says:
ma kuulasin selle 91 plaadi läbi
Pastameister says:
1991
Pastameister says:
ma põletan autosse
Gloria says:
nii ruttu?
Gloria says:
kui kiirelt sa kuulad neid?
Pastameister says:
15 sekki per track
Pastameister says:
keskelt
Pastameister says:
kokku 2,5 minutit
Pastameister says:
per plaat
Gloria says:
nii ei saa loole pihta ju
Gloria says:
lugu tuleb ikka algusest lõpuni kuulata
Pastameister says:
jajaa
Gloria says:
have some respect towards the author!
Pastameister says:
ja sõnad kirja panna
Pastameister says:
ja siis foorumist uurida, et mida täpselt autor mõtles
Pastameister says:
bööööööööö
Gloria says:
ei narri mind!
Gloria says:
mina, muide, tean ka ilma igasuguste foorumiteta, mida autor mõtleb
Gloria says:
see tuleb iseenesest
Pastameister says:
Kallis Caroliina
Pastameister says:
esmamulje tähendab kah midagi
Ja nii ma võitlengi päevast päeva selle eest, et keegi peale minu veel muusikapalasid niiväga armastaks, et viitsiks ka lüürikale tähelepanu pöörata. Sõnad moodustavad ju lugudest rohkem kui poole! Juhul, kui neis ka sõnumit on, muidugi.
Aga see konkreetne õpilane on minu suureks rõõmuks täiesti arenemisvõimeline =)
Pastameister says:
ma kuulasin selle 91 plaadi läbi
Pastameister says:
1991
Pastameister says:
ma põletan autosse
Gloria says:
nii ruttu?
Gloria says:
kui kiirelt sa kuulad neid?
Pastameister says:
15 sekki per track
Pastameister says:
keskelt
Pastameister says:
kokku 2,5 minutit
Pastameister says:
per plaat
Gloria says:
nii ei saa loole pihta ju
Gloria says:
lugu tuleb ikka algusest lõpuni kuulata
Pastameister says:
jajaa
Gloria says:
have some respect towards the author!
Pastameister says:
ja sõnad kirja panna
Pastameister says:
ja siis foorumist uurida, et mida täpselt autor mõtles
Pastameister says:
bööööööööö
Gloria says:
ei narri mind!
Gloria says:
mina, muide, tean ka ilma igasuguste foorumiteta, mida autor mõtleb
Gloria says:
see tuleb iseenesest
Pastameister says:
Kallis Caroliina
Pastameister says:
esmamulje tähendab kah midagi
Ja nii ma võitlengi päevast päeva selle eest, et keegi peale minu veel muusikapalasid niiväga armastaks, et viitsiks ka lüürikale tähelepanu pöörata. Sõnad moodustavad ju lugudest rohkem kui poole! Juhul, kui neis ka sõnumit on, muidugi.
Aga see konkreetne õpilane on minu suureks rõõmuks täiesti arenemisvõimeline =)
laupäev, aprill 07, 2007
Meie Püha Õhtusöömaaeg koosnes mereannipastast ja ohtrast Kill Billist. Muide, seekordsel vaatamisel panin tähele, et Tarantinogi kasutab oma filmis paaniflööti, nii et paaniflöödi mittesallijad, kobisemine jätta! Aga see panflute flowchart, mis Konnal Orkutis üleval ripub, on ikkagi üks parim tükk huumorit, mille otsa ma oma elus olen koperdanud =P
Konn, ole inimene, luba mul neile siia link üles panna =)
Konna lahkel loal: http://www.toothpastefordinner.com/020605/panflute-flowchart.gif
Aga seoses Kill Bill 2-ga ka üks palve. Et kui keegi on kusagil vilksamisigi näinud ringi kondamas Chingon`i lugu Fideo del Oeste, siis ma olen valmis paljukski, et seda omale saada. Mingile diilile ikka jõuame ;)
Chingon on Robert Rodriguezi asutatud bänd, mille vähemalt kaks lugu (need, mida ma hetkel tean) on niivõrd head, et säilitavad kuulatavuse ka siis, kui neid on kordamööda kuus või seitse korda käiatud.
Ja Tallinna siluett on laupäeva hommikuti kella kaheksa ja üheksa vahel jätkuvalt kaunis. Seekord siis vaadelduna Pirita teelt.
Konn, ole inimene, luba mul neile siia link üles panna =)
Konna lahkel loal: http://www.toothpastefordinner.com/020605/panflute-flowchart.gif
Aga seoses Kill Bill 2-ga ka üks palve. Et kui keegi on kusagil vilksamisigi näinud ringi kondamas Chingon`i lugu Fideo del Oeste, siis ma olen valmis paljukski, et seda omale saada. Mingile diilile ikka jõuame ;)
Chingon on Robert Rodriguezi asutatud bänd, mille vähemalt kaks lugu (need, mida ma hetkel tean) on niivõrd head, et säilitavad kuulatavuse ka siis, kui neid on kordamööda kuus või seitse korda käiatud.
Ja Tallinna siluett on laupäeva hommikuti kella kaheksa ja üheksa vahel jätkuvalt kaunis. Seekord siis vaadelduna Pirita teelt.
reede, aprill 06, 2007
neljapäev, aprill 05, 2007
"Oi. See on tühi, " ütleb kassiir ja vaatab nõutu näoga paberkotti, kus sees oli veel kümme minutit tagasi seenepirukas.
"On jah," konstateerin mina fakti ja trummeldan küüntega vastu makseterminali. Et näida närvilisena, et tema end kiiremini liigutaks. Puhas psühholoogia. Mul on ikkagi vaja veel raamatupidaja juurde jõuda ja haiglast läbi hüpata.
Kassapidaja laseb paberkoti piiksutaja alt läbi ja sirutab käe järgmise asja järele. Käsi haarab shokolaadipaberi ja peatub sellega õhus. "See on ka tühi!" hädaldab kassapidaja.
"On küll," kinnitan mina talle.
Müüja vaatab mulle sellise näoga otsa, nagu ma oleksin temalt kutsikapoja käest rebinud ja sellega minema jooksnud.
"Mul läks kõht järjekorras seistes tühjaks, vaadake ja ma sõin need ära," kõlab minu vabandus. Väike trummeldus küüntega kahh otsa. Saab juba või ei saa? Ma tõesti nagu ei osanud päeval kell kolm supermarketis kahekümne meetri pikkust saba oodata.
Kassiir võtab järgmise asja või siis õigemini selle paberi ja pahvatab: "No kuulge!" Lähedalseisev turvanaine kergitab kulmu ja astub kaks sammu lähedamale. Rohkem ta vist ei söanda. Mul pikad küüned ka ju.
"Jahh, jahh, selle sõin ka mina ära."
Millegipärast ei taha poepersonal aru saada sellest, et kui inimene on sunnitud miljon aastat mingis sabas seisma, läheb tal paratamatult kõht tühjaks. Mõni indiviid võib kõhutühjuse saabudes väga vabalt ka minestama hakata. Ja mis selles siis nii halba on, et ma pooled asjad korvist aega parajaks tehes nahka pistan? Ma ju lõppkokkuvõttes ikkagi maksan nende eest. Kuigi, kui nüüd päris aus olla, siis mõnikord on küll selline tunne, et selle kaotatud aja eest, mis ma seal järjekorras passin, peaks hoopis kauplus mulle kompensatsiooni maksma. Ma saaks aru, kui ma võtaksin näituseks hapukoorepaki ja hakkaksin seda poes olles tarbima. Või joogijogurti vms., mis võib kergesti kaaskodanike rõivaid või kassalinti määrida. Aga ma söön shokolaadibatooni ja seenepirukat, for heaven`s sake! Ja arvestades seda, kui kiiresti kõik toit mul kurgust alla kaob, siis võib peaaegu et 100% kindlusega väita, et ma isegi ei pudistanud selle tegevuse taustaks.
"On jah," konstateerin mina fakti ja trummeldan küüntega vastu makseterminali. Et näida närvilisena, et tema end kiiremini liigutaks. Puhas psühholoogia. Mul on ikkagi vaja veel raamatupidaja juurde jõuda ja haiglast läbi hüpata.
Kassapidaja laseb paberkoti piiksutaja alt läbi ja sirutab käe järgmise asja järele. Käsi haarab shokolaadipaberi ja peatub sellega õhus. "See on ka tühi!" hädaldab kassapidaja.
"On küll," kinnitan mina talle.
Müüja vaatab mulle sellise näoga otsa, nagu ma oleksin temalt kutsikapoja käest rebinud ja sellega minema jooksnud.
"Mul läks kõht järjekorras seistes tühjaks, vaadake ja ma sõin need ära," kõlab minu vabandus. Väike trummeldus küüntega kahh otsa. Saab juba või ei saa? Ma tõesti nagu ei osanud päeval kell kolm supermarketis kahekümne meetri pikkust saba oodata.
Kassiir võtab järgmise asja või siis õigemini selle paberi ja pahvatab: "No kuulge!" Lähedalseisev turvanaine kergitab kulmu ja astub kaks sammu lähedamale. Rohkem ta vist ei söanda. Mul pikad küüned ka ju.
"Jahh, jahh, selle sõin ka mina ära."
Millegipärast ei taha poepersonal aru saada sellest, et kui inimene on sunnitud miljon aastat mingis sabas seisma, läheb tal paratamatult kõht tühjaks. Mõni indiviid võib kõhutühjuse saabudes väga vabalt ka minestama hakata. Ja mis selles siis nii halba on, et ma pooled asjad korvist aega parajaks tehes nahka pistan? Ma ju lõppkokkuvõttes ikkagi maksan nende eest. Kuigi, kui nüüd päris aus olla, siis mõnikord on küll selline tunne, et selle kaotatud aja eest, mis ma seal järjekorras passin, peaks hoopis kauplus mulle kompensatsiooni maksma. Ma saaks aru, kui ma võtaksin näituseks hapukoorepaki ja hakkaksin seda poes olles tarbima. Või joogijogurti vms., mis võib kergesti kaaskodanike rõivaid või kassalinti määrida. Aga ma söön shokolaadibatooni ja seenepirukat, for heaven`s sake! Ja arvestades seda, kui kiiresti kõik toit mul kurgust alla kaob, siis võib peaaegu et 100% kindlusega väita, et ma isegi ei pudistanud selle tegevuse taustaks.
kolmapäev, aprill 04, 2007
"Kuule, mis vahe on tshillimisel ja hängimisel?" küsib mu vanaema.
Ja pärast seda, kui ma olen talle ära seletanud, mis nende kahe vahe minu arvates on, valib oma sõbranje numbri ja teadustab tähtsa häälega: "Ei, täna me ei lähe hängima, täna me läheme tshillima Viru keskusesse. Ja-jaa, vaata, täna me istume kohvikus lihtsalt. Hängime mõnel teisel korral." Ja siis itsitab lõbustatult sinna otsa.
Meie peres ongi kõik sellised. Ausalt.
Mulle meenus kohe, kuidas me emaga ükskord Bashmendil käisime ja vähe sellest, et ta kõik arvestatavad mehed mul nina eest ära krabas, oli ta ka last man standing on the dancefloor. Või kuidas ta ükskord, kui ma oma sünnipäevapeole lemmikud trummi ja bassi tiidžeid kohale orgunnisin, vaatas olukorra üle, käis kodus riideid ja jalanõusid vahetamas ja tuli ja hüppas ja kargas koos meiega. Vingemalt kui keegi teine.
Või siis minu saja-aastane vanavanaema, kes nädalakene tagasi helistas ja rõõmsalt teatas, et nii, maasikataimed on seks kevadeks istutatud. Ise istutas, loomulikult. Ei tema peenraid tohi keegi teine puutuda.
Nagu ma pastameistrilegi eile ütlesin: omad head - omad vead, aga vähemalt ei ole minu sugulastega kunagi igav.
Ja pärast seda, kui ma olen talle ära seletanud, mis nende kahe vahe minu arvates on, valib oma sõbranje numbri ja teadustab tähtsa häälega: "Ei, täna me ei lähe hängima, täna me läheme tshillima Viru keskusesse. Ja-jaa, vaata, täna me istume kohvikus lihtsalt. Hängime mõnel teisel korral." Ja siis itsitab lõbustatult sinna otsa.
Meie peres ongi kõik sellised. Ausalt.
Mulle meenus kohe, kuidas me emaga ükskord Bashmendil käisime ja vähe sellest, et ta kõik arvestatavad mehed mul nina eest ära krabas, oli ta ka last man standing on the dancefloor. Või kuidas ta ükskord, kui ma oma sünnipäevapeole lemmikud trummi ja bassi tiidžeid kohale orgunnisin, vaatas olukorra üle, käis kodus riideid ja jalanõusid vahetamas ja tuli ja hüppas ja kargas koos meiega. Vingemalt kui keegi teine.
Või siis minu saja-aastane vanavanaema, kes nädalakene tagasi helistas ja rõõmsalt teatas, et nii, maasikataimed on seks kevadeks istutatud. Ise istutas, loomulikult. Ei tema peenraid tohi keegi teine puutuda.
Nagu ma pastameistrilegi eile ütlesin: omad head - omad vead, aga vähemalt ei ole minu sugulastega kunagi igav.
esmaspäev, aprill 02, 2007
Tore 1. aprill küll
Pärast seda, kui me emaga olime natuke aprillinalja teinud ja kusagil Lasnamäe sügavustes ühesuunalisel teel vastassuunas sõitnud (ja see OLI naljakas, kusjuures), sõudsin ma koju ja hakkasin tegelema fotodega. Kui palju jama võib olla mingi fotomaterjaliga. Ühes arvutis need ei avane, teises vaatamiseks on liiga tumedad ja kolmandas keeravad ette mingid ipakad järjekorranumbrid, mis ei kattu absoluutselt minu nimekirjaga ja keeravad seetõttu kõik tuksi. Kui Idee mulle esimest korda pähe turgatas, tõrjusin ma selle eemale kui Püha Puhkeaja tõsise rüvetuse. Lõpuks ohkasin, viskasin plaadi kotti ja sõitsin töö juurde. Õiged fotod välja valitud ja saadetud, kiirustasin koju tagasi. 19.30 algas TV3-e pealt teadmiste kontroll ikkagi ju. Ei sest või ilma jääda. Selle peale nagu väga ei tulnudki, et üle kontrollida, kas fotod läbi ka läksid. Oh mind. Paluks üks six-pack mõtlemisvõimet.
Pärast seda suurt rahmeldamist otsustasin teha omale ühe väikese teraapilise sessiooni ja passida tund aega laual asetsevat lillevaasi. Mõtiskleda, et millist sõnumit peaksid endaga kandma 30 sakiliste äärtega roosat tulpi (kuulete, kuidas ma mõnust ruigan, jahh?) =) Roosa ei ole sõpruse värv, roosa on suvaline värv: "Seal olid mingid roosad ja ma mõtlesin, et roosa sulle raudselt ei istu, et see on mingi beipside värv ja siis ma võtsin roosad." No on ülbik, ahh? =)
Aga siiski - mida tähendab number 30 näiteks hiina numeroloogias? Miljonimängus sellist küsimust igatahes sel korral ei esitatud, nii ei tea ma ka vastust.
/Näed siis, sul on õigus - poolega minu blogist saavad hakkama teised inimesed. A kes siis veel peaks? Ma ju ka pole saar./
Minu teraapilise passimise katkestas telefonikõne kojanarrilt. 15 lauset, millest ma sain aru vaid sõnadest "tsikkel", "lõug", "traadid", "mhjushtamaa haigla" ja "poldid". Ülejäänud teksti pidin oma fantaasia varal kokku lappima. Mis õnnestus päris hästi tänu sellele, et suur osa mu meesterahvastest mingil momendil näo- ja lõualuukirurgiast läbi käib. Kogemused ja praktika loevad ju ka midagi.
Nii halb kui see ka pole, tegemist polnud aprillinaljaga. Nii halb, kui see ka pole. Ma siis nüüd lähen ja vaatan, kas ta lubab mul ennast kõrrejogurtitega rünnata.
Pärast seda, kui me emaga olime natuke aprillinalja teinud ja kusagil Lasnamäe sügavustes ühesuunalisel teel vastassuunas sõitnud (ja see OLI naljakas, kusjuures), sõudsin ma koju ja hakkasin tegelema fotodega. Kui palju jama võib olla mingi fotomaterjaliga. Ühes arvutis need ei avane, teises vaatamiseks on liiga tumedad ja kolmandas keeravad ette mingid ipakad järjekorranumbrid, mis ei kattu absoluutselt minu nimekirjaga ja keeravad seetõttu kõik tuksi. Kui Idee mulle esimest korda pähe turgatas, tõrjusin ma selle eemale kui Püha Puhkeaja tõsise rüvetuse. Lõpuks ohkasin, viskasin plaadi kotti ja sõitsin töö juurde. Õiged fotod välja valitud ja saadetud, kiirustasin koju tagasi. 19.30 algas TV3-e pealt teadmiste kontroll ikkagi ju. Ei sest või ilma jääda. Selle peale nagu väga ei tulnudki, et üle kontrollida, kas fotod läbi ka läksid. Oh mind. Paluks üks six-pack mõtlemisvõimet.
Pärast seda suurt rahmeldamist otsustasin teha omale ühe väikese teraapilise sessiooni ja passida tund aega laual asetsevat lillevaasi. Mõtiskleda, et millist sõnumit peaksid endaga kandma 30 sakiliste äärtega roosat tulpi (kuulete, kuidas ma mõnust ruigan, jahh?) =) Roosa ei ole sõpruse värv, roosa on suvaline värv: "Seal olid mingid roosad ja ma mõtlesin, et roosa sulle raudselt ei istu, et see on mingi beipside värv ja siis ma võtsin roosad." No on ülbik, ahh? =)
Aga siiski - mida tähendab number 30 näiteks hiina numeroloogias? Miljonimängus sellist küsimust igatahes sel korral ei esitatud, nii ei tea ma ka vastust.
/Näed siis, sul on õigus - poolega minu blogist saavad hakkama teised inimesed. A kes siis veel peaks? Ma ju ka pole saar./
Minu teraapilise passimise katkestas telefonikõne kojanarrilt. 15 lauset, millest ma sain aru vaid sõnadest "tsikkel", "lõug", "traadid", "mhjushtamaa haigla" ja "poldid". Ülejäänud teksti pidin oma fantaasia varal kokku lappima. Mis õnnestus päris hästi tänu sellele, et suur osa mu meesterahvastest mingil momendil näo- ja lõualuukirurgiast läbi käib. Kogemused ja praktika loevad ju ka midagi.
Nii halb kui see ka pole, tegemist polnud aprillinaljaga. Nii halb, kui see ka pole. Ma siis nüüd lähen ja vaatan, kas ta lubab mul ennast kõrrejogurtitega rünnata.
pühapäev, aprill 01, 2007
Kõigepealt tellis tubli Anneli omale teed rummiga (vist oli nii, jah?), siis tellisime meie omale arbuusimartiinid, mis seletab kogu asjade edasise käigu, sest Stereo arbuusimartiini on täpselt selline jook, mis kaob nagu mutiauku. Liiga hea maitsega, labaselt väljendudes.
Seejärel lõime me klaasid ja tassi kokku ning ütlesime toosti, aga seda, millele, ma enam täpselt ei mäleta. Kes mäletab, saab minu käest ühe arbuusimartiini. Igatahes oli see kuidagi seotud ühe triibulist džemprit kandva noormehega lähedalasuvast lauast. Ja mingite muude meestega. Aga kes seda enam täpselt mäletab. Ancient history.
Pärast seda, kui Leenu oli postuleerinud oma väited peaaegu kõikide minu peigmehekandidaatide kohta, pakkisime oma püha tõe kokku ja siirdusime Prive-sse.
Kus oli tüütu. Vahepeal. Siis, kui meie tahtsime tantsida, aga keegi tegelane oli otsustanud moodi õmmelda ja seda keset pidu lavalaudadel esitleda. Siis, kui meie tahtsime juua, aga keegi oli kirjeldatud etteaste tõttu meie kotid koos rahaga kuhugi ära toimetanud. Performance`i kohta niipalju, et tsiteerides Leenut: "Ma pole veel piisavalt täis, et seda nautida."
Õnneks sai tantsida kaa. Ja oi, kuidas. Widenski pultiminek pani mind iga kord mõtlema selle peale, kuidas inimeste muusikamaitse aja jooksul muutub ja mugandub. Given that ta ikka mängib seda, mis talle enesele meeldib. Meenusid kunagised ajad, kui olin veel pisike tüdrukutirts ja liginesin Von Krahlile alati hingevärinaga, et kas seekord lastakse sisse või mitte. Minu ja mõndade teiste õnneks ei tehtud seal vanusest suurt numbrit. Aga jahh. Hästi mängis, hästi.
Meri mängis kaa =)
Selliseid muusikaproffe suht tavalisel peol mängimas näha on kuidagi kummaline. Vaatad üles - näe, Jumal keerutab plaate =) Ja siis mõtled, et mida mina, väike inimene, tantsin siin, inglid peaksid tantsima hoopis.
Seltskond oli kirju, alates külgelöövatest naistest kuni inglise "you-are-so-beautiful-really-I-really-really-mean-it" bloke`ideni, väikese kõrvalepõikega nördinud Sanjade juures, kes väljendasid oma pahameelt selle üle, et miks ma üldse räägin nende inglise blõukidega. Mina ei rääkinud inglise blõukidega, nemad rääkisid minuga, seal on väga suur vahe sees. Mina tulin siia üldse ainult susse ostma, eksole.
Caipirissima on väga rõve jook, tõmbab näo krimpsu. Õnneks on mul isiklik varustaja Leenu, kes pistab ühte kätte shokolaadi ja teise kätte shampa =) Kusjuures Leenu, see shoks kulus hommikul vägagi marjaks ära. Kuidas pudel elab? =D
PriveBerry jällegi on väga hea jook, aga see võib taas kord olla tingitud asjaolust, et sellele oli eelnenud üht koma teist...
...ja siis järsku märkan ma silmanurgast ühte, kes tantsib nagu mina juhtudel, kus mul on jätkunud oidu panna jalga tennised mitte mingid hvaking kingad. Aga kuna mul on tantsupartnerid juba olemas (mina, ma ise ja Leenu + hunnik saanjasid ja blõukke ja hästi lõhnavaid prantsuse geimehi), otsustan, et fine, tore kõik, näe, selliseid leidub veelgi, ma polegi ainuke tantsuhull ja õõtsun edasi. Kõigest, mis meeldib, ei pea ju tingimata kinni haarama. Mõnedel meeldivatel asjadel võib ju ka lihtsalt olla lasta. Seda kunsti ma alles õpin veel, aga kordamine pidavat tarkuse ema olema.
Kuni ühel hetkel juhtub inevitable.
-"Ma olen sind kusagil näinud, aga ma ei tea, kus."
-"Well, mina tean isegi sinu nime, aga mul pole õrna aimugi, kuidas."
Jalutuskäik kesklinnas ja maandumine sitiplaasas. Kodukino koostöös loodusega. Mida teeb päike Olümpia hotelliga hommikul kell pool 8. Ja ei, see seal pole Lasnamägi, Lasnamägi on hoopis teisel pool.
See oli minu elu kõige ilusam afterparty. Isegi maté tee, mida ma varem vaid korra olen joonud (parandus: maitsnud ja siis soovinud, et viibiksin vähemviisakas kohas, kus saaks selle välja sülitada) ja mis võistleb vastikuselt Caipirissima ja ühes Prantsusmaa restoranis pakutava vahtkummiga, mekkis nii hästi, et ma olin valmis teist tassi ära pätsama.
Kööginurga stendilt avastasin ajakirjast väljarebitud lehekülje enda piltidega. Räägime uuesti kokkusattumustest.
Mulle meeldivad need kohad, kuhu ma välja jõuan ja need inimesed, keda ma kohtan ja asjad, mida ma näen siis, kui arvan, et sellest tuleb lihtsalt üks tagasihoidlik pidu sõbrannadega ja-siis-koju-magama.
Hi! Nice to meet you! I`m Alice and Tallinn is my wonderland.
Seejärel lõime me klaasid ja tassi kokku ning ütlesime toosti, aga seda, millele, ma enam täpselt ei mäleta. Kes mäletab, saab minu käest ühe arbuusimartiini. Igatahes oli see kuidagi seotud ühe triibulist džemprit kandva noormehega lähedalasuvast lauast. Ja mingite muude meestega. Aga kes seda enam täpselt mäletab. Ancient history.
Pärast seda, kui Leenu oli postuleerinud oma väited peaaegu kõikide minu peigmehekandidaatide kohta, pakkisime oma püha tõe kokku ja siirdusime Prive-sse.
Kus oli tüütu. Vahepeal. Siis, kui meie tahtsime tantsida, aga keegi tegelane oli otsustanud moodi õmmelda ja seda keset pidu lavalaudadel esitleda. Siis, kui meie tahtsime juua, aga keegi oli kirjeldatud etteaste tõttu meie kotid koos rahaga kuhugi ära toimetanud. Performance`i kohta niipalju, et tsiteerides Leenut: "Ma pole veel piisavalt täis, et seda nautida."
Õnneks sai tantsida kaa. Ja oi, kuidas. Widenski pultiminek pani mind iga kord mõtlema selle peale, kuidas inimeste muusikamaitse aja jooksul muutub ja mugandub. Given that ta ikka mängib seda, mis talle enesele meeldib. Meenusid kunagised ajad, kui olin veel pisike tüdrukutirts ja liginesin Von Krahlile alati hingevärinaga, et kas seekord lastakse sisse või mitte. Minu ja mõndade teiste õnneks ei tehtud seal vanusest suurt numbrit. Aga jahh. Hästi mängis, hästi.
Meri mängis kaa =)
Selliseid muusikaproffe suht tavalisel peol mängimas näha on kuidagi kummaline. Vaatad üles - näe, Jumal keerutab plaate =) Ja siis mõtled, et mida mina, väike inimene, tantsin siin, inglid peaksid tantsima hoopis.
Seltskond oli kirju, alates külgelöövatest naistest kuni inglise "you-are-so-beautiful-really-I-really-really-mean-it" bloke`ideni, väikese kõrvalepõikega nördinud Sanjade juures, kes väljendasid oma pahameelt selle üle, et miks ma üldse räägin nende inglise blõukidega. Mina ei rääkinud inglise blõukidega, nemad rääkisid minuga, seal on väga suur vahe sees. Mina tulin siia üldse ainult susse ostma, eksole.
Caipirissima on väga rõve jook, tõmbab näo krimpsu. Õnneks on mul isiklik varustaja Leenu, kes pistab ühte kätte shokolaadi ja teise kätte shampa =) Kusjuures Leenu, see shoks kulus hommikul vägagi marjaks ära. Kuidas pudel elab? =D
PriveBerry jällegi on väga hea jook, aga see võib taas kord olla tingitud asjaolust, et sellele oli eelnenud üht koma teist...
...ja siis järsku märkan ma silmanurgast ühte, kes tantsib nagu mina juhtudel, kus mul on jätkunud oidu panna jalga tennised mitte mingid hvaking kingad. Aga kuna mul on tantsupartnerid juba olemas (mina, ma ise ja Leenu + hunnik saanjasid ja blõukke ja hästi lõhnavaid prantsuse geimehi), otsustan, et fine, tore kõik, näe, selliseid leidub veelgi, ma polegi ainuke tantsuhull ja õõtsun edasi. Kõigest, mis meeldib, ei pea ju tingimata kinni haarama. Mõnedel meeldivatel asjadel võib ju ka lihtsalt olla lasta. Seda kunsti ma alles õpin veel, aga kordamine pidavat tarkuse ema olema.
Kuni ühel hetkel juhtub inevitable.
-"Ma olen sind kusagil näinud, aga ma ei tea, kus."
-"Well, mina tean isegi sinu nime, aga mul pole õrna aimugi, kuidas."
Jalutuskäik kesklinnas ja maandumine sitiplaasas. Kodukino koostöös loodusega. Mida teeb päike Olümpia hotelliga hommikul kell pool 8. Ja ei, see seal pole Lasnamägi, Lasnamägi on hoopis teisel pool.
See oli minu elu kõige ilusam afterparty. Isegi maté tee, mida ma varem vaid korra olen joonud (parandus: maitsnud ja siis soovinud, et viibiksin vähemviisakas kohas, kus saaks selle välja sülitada) ja mis võistleb vastikuselt Caipirissima ja ühes Prantsusmaa restoranis pakutava vahtkummiga, mekkis nii hästi, et ma olin valmis teist tassi ära pätsama.
Kööginurga stendilt avastasin ajakirjast väljarebitud lehekülje enda piltidega. Räägime uuesti kokkusattumustest.
Mulle meeldivad need kohad, kuhu ma välja jõuan ja need inimesed, keda ma kohtan ja asjad, mida ma näen siis, kui arvan, et sellest tuleb lihtsalt üks tagasihoidlik pidu sõbrannadega ja-siis-koju-magama.
Hi! Nice to meet you! I`m Alice and Tallinn is my wonderland.
Tellimine:
Postitused (Atom)