Whatever happened to good old honest business?

Viis, kuidas mõned inimesed/asutused proovivad teistel inimestel/asutustel pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata, on lausa hämmastav. Mina enam ei tea, kas nutta või naerda.

Reedel sai järjekordselt ära öeldud ühele reklaamibüroole, kes käitus väga ebakompetentselt ning kellega diili tegemine muutus mingil hetkel minu jaoks peaaegu et solvavaks kogemuseks. Nende endi arvates tegutseti vist siiski üliprofessionaalselt, kuna nippide arv, mida minu ärarääkimiseks katsetati, ületas kaugelt kõik need, mis mul endal vajaduse tekkides kohemaid meelde või pähe tuleksid. Kui mingi grupp inimesi arvab, et sellepärast, et keegi käitub viisakalt ja armsalt, on ta raudselt naiivne ja kergesti ärakasutatav, siis ajab ikke vihale küll.

Taustaks siis niipalju, et Ülemiste keskus soovib oma kevadreklaami kampaaniasse põrsast. Minu põrsast. Mis on iseenesest vahva, kuna Ülemiste shopping centre on mulle siiani väga meeldinud. Täpselt samuti nagu ka Nordea pank, mis mõni aeg tagasi oma oskamatu pealetükkivusega minu silmis selle hea maine ära rikkus nii, et ma kõnealusest kuust alates enam ka nende klient pole.

Sõnaga, Ülemistel oleks siga vaja. Üritati nii ja naa ja veel kolmandatki moodi, aga kuna minu seatud tingimustele vastutulemise asemel üritati mind lihtlabaselt ära kasutada, ütlesin lõpuks siiski ära. Täna (ehk siis selle päeva hommikul, kui shooting peaks toimuma), helistas Ülemistet esindav reklaamibüroo Korpus mulle uuesti ning teatas, et kõik Tallinna läheduses asuvad laudad on läbi käidud ning ühtegi sobivat siga pole leitud. Rääkisime uuesti summadest. Seekord pakuti kommiraha asemel minu nimetatud summa väärtuses Ülemiste keskuse kinkekaarte. No heakene küll, ma selle üle väga ei viitsi viriseda other than et me ei ela juba ammu ajal, mil külarahvas maksis doktorihärrale kapsastes ja kalkunites. Ütlesin, et pean asja üle järele mõtlema, kuna reedel jäi meie kaup katki ning ma olen oma aja eelolevaks nädalaks juba ära planeerinud. Mille peale ütleb ülevoolavalt pingutatud joviaalse häälega näitsik mulle teiseltpoolt toru: "Oi, aga meil oleks seda põrsakest ikka väga-väga vaja, kuna me oleme raadioklipid juba sisse lugenud ja seal on meil viide põrsale".
Et nagu ???!!!!?????!!!!

Vabandage, aga mis see minu mure on? Ma pole kogu teiega kemplemise ajal poole sõnagagi maininud, et ma isegi võibolla nõus oleksin. Ja te võtate kätte ja lasete oma reklaamklipid sisse lugeda, kuigi teil isegi lepingut veel olemas pole? Nomaitea. See oli nüüd kas
a) minu südametunnistusel trampimine luiskeloo abil;
b) tegelik oskamatus-suutmatus asju ajada või
c) reklaamibüroopoolne liigne enesekindlus.

Lõppkokkuvõttes on mul siiralt ja sügavalt po..ui, milline neist kolmest variandist võidaks miljoni, aga sellest, et ühed toredad inimesed, kes on käinud paaril toredal koolitusel, arvavad, et sealsete toredate õpetuste abil saab absoluutselt kõike siin maailmas, on mul küll kahju.

Teate mis? Ma ei ole juba kümme aastat 15-aastane. Olen käinud ja näinud ja teinud juba piisavalt, et mõnest asjast natuke rohkem aru saada. Ja sellest, kui keegi üritab mind ära kasutada, saan ma kohe eriti hästi aru, sest mul on selle jaoks eraldi paar tundlaid. And trust me - ma poleerin ja vahatan neid iga nädal hoolega. Nii et paluks mitte pöörduda minu poole pakkumistega, mis tõlkes kõlaksid umbes kuidagi nii: "Me tahame midagi, mis sul on, aga vastu anda ei taha me midagi, sest me oleme ahned ja tahame ise rohkem kasu saada."

Pastameister ütles, et ma ei peaks selliseid juhtumeid hinge võtma. Ma ise arvan, et peaksin ikka küll. Sest kui neid, kes hinge võtavad, enam pole, siis jäävadki järele ainult liiakasuvõtjad ja muidu nõmedikud.

I`m a pretty nice person on the overall, aga see, kui keegi kusagil kedagi ära üritab kasutada, saati siis veel mind ennast, ajab pehmelt öeldes marru.

Tänan tähelepanu eest ja lähen pistan ühe vaarikapiruka. Kõigi eelduste kohaselt peaksid sellel maagiliselt maharahustavad omadused olema.